Osaühingu Novaator Invest hagi AL vastu laenulepingust tulenevas rahalises nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.02.2015.a kohtuotsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
299 092,32 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AL apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Osaühing Novaator Invest (registrikood 11443367, asukoht Tallinn), tehinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kukk Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): AL (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XXXX), tehingulised esindajad vandeadvokaadid Kristjan Mägi ja Tarvo Lindma
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 18.02.2015.a otsus muutmata.
Jätta maakohtu menetluskulud 63% ulatuses AL kanda ja 37% ulatuses Osaühingu Novaator Invest kanda ja ringkonnakohtu menetluskulud täielikult AL kanda.
4.Rahuldada Osaühingu Novaator Invest taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Välja mõista AL-lt Osaühingu Novaator Invest kasuks hüvitis apellatsioonimenetluse kulude katteks kokku 856,8 eurot. Väljamõistetavatelt menetluskuludelt tuleb AL-l tasuda viivist menetluskulusid väljamõistva kohtulahendi jõustumisest alates kuni kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
1(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.24.10.2012.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevuse. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille p-s 2.1 leppisid pooled kokku, et kostja võlgneb hagejale 2 miljonit krooni, s.o 127 823,30 eurot. Laenulepingu p-i 4.2 kohaselt tuli laen tagastada ühekordse tagasimaksena hiljemalt 24.10.2009.a. Kostja ei ole hagejale tasunud laenulepingu alusel võlgnevust. Hageja palus hagiavalduse ning selle 19.08.2014.a täpsustuse kohaselt kostjalt välja mõista põhivõla 127 823,30 eurot, intressid 61 355,18 eurot, viivise põhinõudelt 280 192,40 eurot, lepingutasu 63,91 eurot, viivise lepingutasult 142,48 eurot (kokku 469 577,27 eurot) ja menetluskulud. Hageja esitas tõendina 24.10.2008.a allkirjastatud laenulepingu, hageja konto väljavõtte, millest nähtub, et kostja on hagejalt laenusumma täies ulatuses enne laenulepingu sõlmimist kätte saanud. Kostja poolt esitatud vastuväidete osas märkis hageja järgmist. Laenulepingus lepiti kokku intressiprotsendina 48% ning sõnaliselt laenulepingus märgitu 40% on eksitus. Intressimaksed ei aegu eraldi põhinõudest, vaid saavad hakata aeguma alles siis, kui põhinõue muutub sissenõutavaks, seega ei ole intressinõuded mitte mingis osas aegunud. Hageja on kostjale varasemalt suuliseid nõudeid esitanud ning pooled on pidanud suulisi läbirääkimisi laenu tagastamiseks. Kuivõrd seadusandja on määranud erinevad nõuete aegumise tähtajad, siis on hagejal ise võimalik valida, millal hagi esitada. Hageja märkis kostja tasaarvestuse vastuväitele vastuseks, et kostja võis Q HALDUS OÜ-lt (kustutatud) küll ebamäärase nõude omandada, kuid hageja ja Q HALDUS OÜ vahel ei ole sõlmitud laenulepingut ning hageja ei ole Q HALDUS OÜ-lt laenu võtnud ega saanud. Kostja ei ole oma vastuväite tõendamiseks esitanud ühtegi dokumenti (sh laenulepingut) peale nõude loovutamise lepingu. Hageja avaldas, et on saanud Q HALDUS OÜ-lt perioodil 10.04.2009-01.09.2009 pangaülekandeid kokku summas 2 940 000 krooni, kuid rõhutab, et hageja ning Q HALDUS OÜ vahel ei ole sõlmitud mingit laenulepingut ning hageja ei ole Q HALDUS OÜ-lt kunagi laenu saanud. Kostja poolt viidatud summade puhul oli tegemist Q Vara AS-i (pankrotis) võlakirjade tagasiostu summadega ning tegemist oli Q Vara AS-i (pankrotis) poolt hagejalt laenatud summade osalise tagastusega Q HALDUS OÜ poolt, kuna Q Vara AS-il (pankrotis) puudusid laenu tagastamiseks rahalised vahendid. Hageja laenas Q Vara AS-ile (pankrotis) üle 100 miljoni krooni, mille tõenduseks esitas hageja kostja poolt koostatud Q Vara AS-i (pankrotis) saneerimiskava, millest nähtub, et Q Vara AS (pankrotis) võlausaldaja hageja nõude summaks on märgitud 107 958,727 krooni. Samuti esitas hageja tõendina kostja 10.02.2009.a e-kirja, millega saneerimiskava erinevatele osapooltele saadeti. Kuna rahad liikusid erinevate
2(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 äriühingute kaudu, siis 2007-2008 koondati kõik laenud hagejasse ning võlgnikeks hageja ees jäid Q Vara AS (pankrotis) ja OÜ SLProductions. Sellest tulenevalt tehti ka hagejale kostja poolt viidatud osalised laenutagastused kokku summas 2 940 000 Eesti krooni Q HALDUS OÜ poolt. Hageja esitas konto väljavõtte ajaperioodil 01.10.2008-31.10.2008, millelt nähtuvad mõningad hageja poolt tehtud ülekanded otse Q Vara AS-ile (pankrotis), Q Vara AS-i (pankrotis) emaettevõttele OÜ SLProductions ning Q Vara AS-i (pankrotis) kohustuste katteks kolmandale osapoolele GILD ARBITRAGE RISKIKAPITALIFONDILE. Hageja viitas ka ajalehe „Eesti Ekspress“ 23.04.2009.a artiklile, millest nähtub, et hageja, osanik CK’i isikus on laenanud hageja poolt väidetud summad ehk ligikaudu 107 miljonit krooni. Q HALDUS OÜ juhatuse liikme IL kinnitus on ebaõige. Hageja esitas hageja juhatuse liikme JJ’u kinnituse, et ülekantud 2 940 000 krooni puhul oli tegemist Q Vara AS-i (pankrotis) võlakirjade tagasiostu summadega ning Q Vara AS-i (pankrotis) poolt hagejalt laenatud summade osalise tagastusega Q HALDUS OÜ poolt. Hageja hinnangul oli 26.10.2009.a nõude loovutamise leping tagantjärgi koostatud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole 24.10.2008.a laenulepingu alusel laenu saanud, mistõttu ei saa kostjal olla tekkinud laenulepingust tulenevalt mistahes kohustusi hageja ees. Hageja ei ole tõendanud laenu andmist, vaid on tuginenud üksnes laenulepingus sätestatule. Laenulepingust ei nähtu, et kostja oleks tegelikkuses hagejalt laenu saanud, vaid et kostja võlgneb hagejale 2 miljonit krooni. Kostja kinnitas, et pole hagejalt laenulepingu alusel ega enne seda laenu saanud. Asjaolu, et hageja ei ole kostjale laenu andnud, nähtub ka hageja 2008.a majandusaasta aruandest (tõendina lisatud), kuna sealt ei nähtu, et lühiajaliste laenude all oleks kajastatud 2 miljoni Eesti krooni suurune nõue. Lepingu p-st 5.2.2 tuleneb, et intressimäär on 40%, mitte 48%. Hageja ei ole tõendanud, et lepingujärgne intressimäär oli 48%. Lepingujärgsete intressimaksete puhul on tegemist perioodiliste maksetega ning seega on 2008.a sissenõutavaks muutunud intressinõuded aegunud. Hageja on kaotanud õiguse nõude viivist. Hageja ei ole kordagi kostjale nõudeid esitanud ega teavitanud kavatsusest nõuda viivist ning esitas hagi vahetult enne põhinõude aegumist, käitudes hea usu põhimõtte vastaselt, kuivõrd kostjal oli tekkinud põhjendatud arvamus, et hageja ei asu lepingust väidetavalt tulenevaid nõudeid realiseerima. Alternatiivselt palus kostja viivisenõuet vähendada põhikohustuste suuruseni. Hageja ei ole tõendanud, et tal on tekkinud suurem kahju kui põhikohustus. Lisaks taotles kostja, et kohus vähendaks täiendavalt viivisenõudeid alla põhikohustuste suuruse, kuna kostjal on tekkinud põhjendatud ootus, et hageja ei asu realiseerima väidetavaid nõudeid, kuna ei ole teinud seda pika aja jooksul ega ole väljendanud isegi kavatsust esitada mingisuguseid nõudeid. Kostja esitas ka vastuväite haginõude tasaarvestamiseks juhuks, kui kohus peaks leidma, et laenulepingust tulenev nõue on kehtiv. Kostja omandas 26.10.2009.a Q HALDUS OÜ-lt nõude hageja vastu summas 3 103 000 Eesti krooni (põhinõudena). Kostja esitas tõendina 26.10.2009.a allkirjastatud nõude loovutamise lepingu ja 26.10.2009.a allkirjastatud nõude loovutamise teate. Nimetatud nõue tulenes Q HALDUS OÜ poolt hagejale antud laenudest. Q haldus OÜ (kustutatud) on perioodil 10.04.2009-01.09.2009 teinud mitmeid rahalisi panga ülekandeid hagejale selgitusega „laen võlakirjade ostmiseks“ või „laen“ kokku summas 2 940 000 Eesti krooni ehk 187 900,25 eurot. Kostja selgitas, et tal pole võimalik dokumentaalsete tõenditega tõendada ülekannete teostamist Q HALDUS OÜ poolt hagejale, kuna ei oma ligipääsu Q HALDUS OÜ-ga selle õigusjärglase Taevasmaa Kinnisvara OÜ
3(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 (pankrotis) ega hageja dokumentidele ega konto väljavõtetele. Hagejal on võimalik kinnitada viidatud ülekannete olemasolu ja võtta rahasaamine Q HALDUS OÜ-lt omaks. Seega on kostjal hageja vastu nõue summas, mis ületab hageja nõuet. Juhul kui kohus leiab, et hagejal on nõue kostja vastu, tasaarvestab kostja käesoleva haginõude vastavas ulatuses kostja nõudega hageja vastu, millega hageja nõue lõpeb. Kohtumenetluses kostja poolt tasaarvestuse vastuväite esitamine ei tähenda, et kostja tunnistaks hageja nõuet. Kostja palus, et kohus lähtuks tasaarvestuse lahendamisel kostja rahalisest nõudest summas 245 916,38 eurot, mis tuleneb alusetust rikastumisest. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul on hageja samuti kohustatud maksma viivist perioodi 01.09.2009-10.09.2013.a eest kokku summas 58 013,13 eurot. Q HALDUS OÜ-l tekkis alusetult saadu tagastamise nõue hageja vastu pangaülekannete alusel, mille Q HALDUS OÜ loovutas 26.10.2009.a kostjale. Alusetu rikastumise nõuete alusel võlgneb hageja kostjale 10.09.2013.a seisuga kokku 245 916,38 eurot. Alternatiivselt tekkis hageja ja Q HALDUS OÜ vahel laenusuhe, mida kinnitavad Q HALDUS OÜ poolt hagejale tehtud pangaülekanded. Kuivõrd pangaülekannetega on kantud Q HALDUS OÜ poolt hagejale üle summad selgitusega „laen“ ning hageja on summad vastu võtnud ja ei ole neid tagastanud, saab lugeda sellega laenulepingu hageja ja Q HALDUS OÜ vahel sõlmituks (hageja aktsepteeris laekumisi laenuna). Kuivõrd laenulepingu tervikuna üleandmiseks (sh kohustuste) ei olnud hageja nõusolekut, siis said 26.10.2009.a lepingu alusel kostjale üle minna üksnes laenulepingust tulenevad kõik õigused, mille üleandmiseks ei olnud vajalik hageja nõusolekut. Kuivõrd hageja ja Q HALDUS OÜ vahel teisi rahalisi suhteid 26.10.2009.a seisuga ei olnud (muid laene ei olnud antud hagejale), siis oli võimalik anda ja anti nimetatud lepinguga kostjale üle eelviidatud laenulepingust tulenevad õigused. Seega tekkisid 26.10.2009.a lepingu alusel kostjal kõik Q HALDUS OÜ ja hageja vahel perioodil 10.04.2009-01.09.2009 laenuna ülekantud summade osas kehtinud laenusuhtest tulenevad õigused, sealhulgas õigus nõuda hagejalt laenatud summa (187 900,25 euro) tasumist ja õigus teostada teisi laenulepingust tulenevaid õigusi (asjaolu, et 26.10.2009.a lepingus nimetatud laenusumma on suurem kui eelviidatud maksetega üle kantud summa, ei oma õiguslikku tähendust, ning kostja käesolevad väited piirduvad üksnes ülekannetest nähtuvate summadega). Kuivõrd Q HALDUS OÜ ja hageja ei olnud kokku leppinud eelviidatud laenu tähtaega, oli tegemist tähtajatu laenulepinguga. Kostja leidis, et on eelviidatud laenulepingu konkludentselt 28.01.2013.a üles öelnud, kui teatas kohtule esitatud menetlusdokumendis, et tasaarvestab oma nõude hageja nõudega. 28.01.2013.a menetlusdokumendis on selge kostja tahteavaldus hageja poolt laenukohustuse täitmiseks kostja ees ning raha kasutamise lõpetamiseks. Seega ütles kostja 28.01.2013.a menetlusdokumendiga laenulepingu üles ning laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 28.03.2013.a. Hagejal oli kohustus laenult tasuda intressi alates 01.09.2009 kuni 28.03.2013, mida hageja tasunud ei ole, summas 6615,12 eurot. Alates 28.03.2013.a on hageja olnud laenusumma tagastamisega ka viivituses 164 päeva. Kostja on 28.03.2013-10.09.2013.a perioodi eest arvestanud viivist 4186,57 eurot. Kokku võlgneb hageja kostjale laenusuhtest tulenevate nõuete alusel 10.09.2013.a seisuga 198 701,94 eurot. Kostja tasaarvestab alternatiivselt nimetatud nõude hagis esitatud nõudega. Kuna hagejale on Q HALDUS OÜ poolt kantud perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a 2 940 000 Eesti krooni, siis oli Q HALDUS OÜ-l alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal oleks muu lepinguline või lepinguväline suhe, mille alusel oleks tal olnud õigus Q HALDUS OÜ-lt raha saada. 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu alusel on kostjale Q HALDUS OÜ poolt loovutatud nõuded, mis tulenevad eelnimetatud ülekannetest. Nõude loovutamise lepingut sõlmides eeldas kostja, et tegemist on laenuülekannetega ning kuni 27.02.2013.a puudus kostjal alus eeldada, et hageja ei tunnista laenulepingu olemasolu. Nõude loovutamise lepingu terminoloogia ja sõnastus ei oma õiguslikku tähendust, kuivõrd selle on sõlminud õigusteadmisi mitteomavad
4(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 isikud ning pooled said ja pidid 26.10.2009.a lepingut sõlmides lähtuma reaalsest olukorrast – enne lepingu sõlmimist olid tehtud hagejale ülekanded selgitusega „laen“ ning teisi rahalisi suhteid hageja ja Q HALDUS OÜ vahel ei olnud. 26.10.2009.a lepingu sisu ja eesmärk oli loovutada kostjale nõuded, mis tulenevad enne lepingu sõlmimist Q HALDUS OÜ poolt hagejale tehtud ülekannetest. Tasaarvestuse avalduse esitamisel on oluline üksnes rahalise nõude olemasolu, sõltumata rahalise nõude õiguslikust alusest ning kostja rahalise nõude õigusliku aluse peab kvalifitseerima kohus. Kinnitamata saneerimiskava ei ole võimalik tõendada, et hagejal tõepoolest oli Q Vara AS-i (pankrotis) vastu nõue. Hageja ja Q Vara AS (pankrotis) olid seotud isikud ning ei ole usutav, et hagejal tegelikult Q Vara AS-i (pankrotis) vastu nõudeid oli. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks Q Vara AS-ile (pankrotis) raha üle kandnud või et tal oleks muul alusel nõue tekkinud Q Vara AS-i (pankrotis) vastu. Isegi kui Q Vara AS-il olid mingisugused kohustused hageja ees, siis jääb arusaamatuks, miks oleks Q HALDUS OÜ pidanud neid Q Vara AS-i (pankrotis) eest täitma. Q HALDUS OÜ ei ole täitnud Q Vara AS-i (pankrotis) kohustusi. Kostja esitas tõendina Q HALDUS OÜ 30.10.200828.09.2010.a juhatuse liikmeks olnud isiku kinnituse, et Q HALDUS OÜ ei ole täitnud mingisuguseid Q Vara AS-i (pankrotis) kohustusi hageja ees. Loovutamislepingu sõlmimine kinnitab samuti, et hageja pidi Q HALDUS OÜ-le raha tagastama ning et Q HALDUS OÜ ei täitnud Q Vara AS-i (pankrotis) kohustusi. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 18.02.2015.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja laenusumma 127 823,30 eurot, lepingutasu 63,91 eurot, intressid 43 317,90 eurot ja viivise 127 887,21 eurot. Maakohus jättis menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1271,27 eurot. Maakohus lähtus sellest, et puudub vaidlus, et 24.10.2008.a sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille punktis 2.1 leppisid pooled kokku, et kostja võlgneb hagejale 2 000 000 krooni, so 127 823,30 eurot. Laenulepingu punkti 4.2 kohaselt tuli laen tagastada ühekordse tagasimaksena hiljemalt 24.10.2009.a. Poolte vahel oli vaidlus, kas kostja sai laenulepingu esemeks oleva rahasumma, milline oli lepingujärgne intressimäär, kas intressinõue oli osaliselt aegunud, kas viivisenõue oli põhjendatud ja kas kostjal oli tasaarvestuslik nõue hageja vastu. Maakohus leidis, et kostja väited selles osas, et ta ei ole laenulepingu esemeks olevat laenusummat saanud, on ebaõiged ja tõendamata. Kostja, allkirjastades laenulepingu, pidi olema tutvunud laenulepingu tingimustega ning kohtul puudus alus kahelda selles, et kostja kinnitas laenulepingus laenusumma saamist, kui kostja tegelikkuses laenu ei saanud. Lisaks kinnitas laenusumma üleandmist kostjale hageja pangakonto väljavõte, millelt nähtus, et hageja kandis kostjale 23.10.2008 ja 24.10.2008 selgitusega „laen vastavalt lepingule“ kahe osamaksena kokku 2 000 000 krooni. Nimetatud summa vastas laenulepingu punktis 2.1 kokku lepitud laenusummale. Asjaolu, et kostjale laenu andmine ei kajastu hageja majandusaasta aruandes, ei tähenda, et hageja ei oleks kostjale vastavat summat üle kandnud. Eeltoodust tulenevalt oli kohtu hinnangul tõendatud, et kostja sai hagejalt laenu summas 2 000 000 krooni, s.o 127 823,30 eurot. Laenulepingust tulenevalt oli kostjal laenu tagastamise kohustus hiljemalt 24.10.2009.a. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale laenu tagastanud. Eeltoodu tõttu leidis maakohus, et hageja põhinõue põhjendatud ja tõendatud. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhinõue 127 823,30 eurot. Kuna kostja esitas kohtule intressinõude osas aegumise vastuväite, andis maakohus hinnangu intressinõude aegumisele. Kohus nõustus kostjaga, et tulenevalt laenulepingu punktidest 5.2.15.2.5 ja oli laenulepingujärgsete intressimaksete puhul tegemist korduvate kohustustega
5(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 mõttes ning perioodil 24.10.2008-23.11.2008.a ja 24.11.2008-23.12.2008.a tekkinud intressinõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1, TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2, TsÜS § 154 ja TsÜS § 160 lg 1 kohaselt. Ülejäänud perioodidel tekkinud intressinõuded muutusid sissenõutavaks 2009.a, seega aegumistähtaeg hakkas alates 01.01.2010.a kell 00.00 ja lõppes 31.12.2012.a. Seega ei ole perioodil 24.12.2008-24.10.2009.a tekkinud intressinõuded aegunud. Laenulepingu punkti 5.2.2 kohaselt oli intressimäär 48% (nelikümmend) protsenti aasta kohta ning pooltel oli vaidlus, milline oli intressimäär, kuna lepingus märgitud numbriline ja sõnaline intressimäär ei ühti. Kohus leidis, et õigeks intressimääraks tuleb lugeda laenulepingu punktis 5.2.2 sõnaliselt välja kirjutatud intressimäär, so 40%, kuna hageja ei tõendanud vastupidist ja kahtluse korral tuleb lugeda õigeks sõnaliselt välja kirjutatud intressimäär. Kohus leidis, et hageja on õigustatud nõudma ajavahemikul 24.12.2008-24.10.2009.a tekkinud intressi, s.o 305 päeva eest. Maakohus leidis, et hageja intressinõue on põhjendatud 677 777,78 krooni, s.o 40/360/100x2000000x305 ehk 43 317,90 euro ulatuses. Laenulepingu punkti 5.1.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale lepingutasu summas 1000 krooni, so 63,91 eurot ning kostja ei tõendanud, et ta oleks hagejale lepingutasu tasunud. Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingutasu nõue summas 63,91 eurot põhjendatud ja tõendatud. Kohus leidis, et kostja ei ole toonud esile selliseid erandlikke asjaolusid, millest võiks järeldada hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist viivisenõude esitamisel. Kuna aga hageja ei ole kahju olemasolu tõendanud, siis oli kohtu hinnangul põhjendatud vähendada hageja viivisenõuet põhinõuete, s.o laenusumma osas laenusumma suuruseni ning lepingutasu osas lepingutasu suuruseni. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis õigustaksid vähendama viivist alla põhinõuete suuruse. Kostja, allkirjastades laenulepingu seal märgitud tingimustel ning olles laenu tagastamisega viivituses, pidi arvestama viivise tasumise kohustusega. Maakohus luges hageja viivisenõude põhjendatuks kokku summas 127 887,21 eurot, s.o 127 823,30+63,91. Kostja palus juhul, kui kohus leiab, et hagi on põhjendatud, tasaarvestada hageja nõue kostja vastunõudega, millise kostja omandas 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu alusel Q HALDUS OÜ-lt (tl 38-42). Maakohus leidis, et hageja nõude tasaarvestamiseks peab kostja vastunõue olema põhjendatud ja tõendatud, st kostja peab tõendama, et Q HALDUS OÜ-l oli hageja vastu nõue ning Q HALDUS OÜ on just selle nõude 26.10.2009.a nõude loovutamise lepinguga kostjale loovutanud. Kohus märkis, et nõude loovutamise lepingu endaga ei ole nõude olemasolu võimalik tõendada. Nõude olemasolu tuleb nõude aluseks olevate asjaolude ja tõenditega tõendada. Kostja ja Q HALDUS OÜ vahel 26.10.2009.a sõlmitud nõude loovutamise lepingus on märgitud, et Q HALDUS OÜ on andnud hagejale kasutusse rahalisi vahendeid kokku 3 103 000 krooni ning kostja ja Q HALDUS OÜ soovivad reguleerida käesoleva lepinguga kohustuste ülevõtmist ja laenulepingust tulenevate nõuete loovutamist summas 3 103 000 krooni. Hageja kinnitas 15.08.2014.a menetlusdokumendis ning puudub vaidlus, et hageja sai Q HALDUS OÜ-lt perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a pangaülekannete teel kokku 2 940 000 krooni. Kohus leidis, et tõendamata on hageja väited, et Q HALDUS OÜ poolt perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a tehtud ülekanded olid tehtud Q Vara AS-i (pankrotis) poolt hagejalt laenatud summade osalise tagastuse katteks. Kohus märkis, et Q Vara AS-i (pankrotis) saneerimiskavast nähtub, et hagejal oli Q Vara AS-i (pankrotis) vastu nõue summas 107 958 727 krooni, kuid see ei tõenda, et Q HALDUS OÜ poolt tehtud ülekanded olid mõeldud Q Vara AS-i (pankrotis) võla katteks. Sarnaselt Q Vara AS-i (pankrotis) saneerimiskavaga ei tõenda hageja poolt esitatud konto väljavõtted seda, et Q HALDUS OÜ tegi ülekandeid Q Vara AS-i (pankrotis) võla katteks. Lisaks on perioodil 30.10.200828.09.2010.a Q HALDUS OÜ juhatuse liikmeks olnud IL kinnitanud, et Q HALDUS OÜ ei
6(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 täitnud Q Vara AS-i (pankrotis) rahalisi kohustusi vastavate ülekannete tegemisega. Kohus märkis, et hageja juhatuse liikme kinnituskiri selle kohta, et eelnevalt nimetatud 2 940 000 krooni näol oli tegemist Q Vara AS-i (pankrotis) laenu tagasimaksega, ei oma iseseisvat tõenduslikku väärtust. Tegemist oli hageja poolt menetluse kestel antud selgitusega. Samas leidis kohus, et kohtule esitatud materjalidega ei ole tõendatud, et Q HALDUS OÜ ja hageja vahel oli sõlmitud laenuleping 3 103 000 krooni või 2 940 000 krooni ülekandmise osas. Hageja vaidles laenulepingu sõlmimisele vastu ning pelgalt hagejale raha ülekannete tegemine ei tõenda laenusuhte olemasolu. Kostja ei esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid, et Q HALDUS OÜ ja hageja vahel olid laenulepingust tulenevad suhted 2 940 000 krooni osas ega seda, millistel tingimustel, sh tagasimakse tingimustega oli laenuleping sõlmitud. Seega ei ole kostjal võimalik tasaarvestada väidetavalt 26.10.2009.a nõude loovutamise lepinguga omandatud laenulepingust tulenevat nõuet, kuna kostja ei tõendanud, et Q HALDUS OÜ-l oli laenulepingust tulenev nõue hageja vastu. Lisaks on 26.10.2009.a nõude loovutamise leping liiga üldine tuvastamaks, et Q HALDUS OÜ loovutas kostjale just perioodil 10.04.200901.09.2009.a kantud 2 940 000 krooni osas võimalikud nõuded. Kohtu hinnangul ei olnud võimalik kostjal tasaarvestada ka väidetavalt alusetust rikastumisest tulenevat nõuet hageja vastu, kuna kostja ja Q HALDUS OÜ vahel 26.10.2009.a sõlmitud nõude loovutamise lepingust ei ole võimalik järeldada, et Q HALDUS OÜ on loovutanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude kostjale. 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus on loovutatud laenulepingust tulenevaid nõudeid, lisaks ei ole konkretiseeritud, millisel perioodil hagejale kantud rahaliste vahendite osas loovutab Q HALDUS OÜ oma nõude kostjale. Seega ei olnud tõendatud, et kostja on vastava nõude perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a hagejale kantud 2 940 000 krooni osas omandanud. Lisaks on hageja kostja vastunõudele esitanud vastuväite, seega tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg-st 4 ei saa kostja oma väidetavat nõuet tasaarvestada. Eeltoodust tulenevalt puudus alus tasaarvestada käesolevas kohtumenetluses kostja väidetavat vastunõuet hageja nõudega. Maakohus jättis hageja menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses kostja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud summas 3954,40 eurot, millest on 3200 eurot riigilõiv hagi esitamisel ja õigusabikulud 5 tunni ja 42 minuti eest tunnitasuga 110 eurot kokku summas 627 eurot, millele lisandus käibemaks 125,40 eurot. Kohus leidis, et eeltoodud kulud on põhjendatud ja vajalikud kulud. Kuna hagi rahuldati osaliselt, jäid hageja menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda summas 2491,27 eurot (63% x 3 954,40). Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud 22 tunni osutatud õigusteenuse eest tunnitasuga 125 eurot kokku summas 3300 eurot (käibemaksuga). Kohus leidis, et eeltoodud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kuna hagi rahuldati osaliselt, jäid kostja menetluskulud 37% ulatuses hageja kanda summas 1221 eurot (37% x 3 300). Lähtudes TsMS § 445 lg-st 1 määras kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1271,27 eurot, s.o 2491,27 – 1221 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja teha uue lahendi, millega jäetakse hagi rahuldamata ning jäetakse menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul oleks maakohus pidanud jätma hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt, isegi kui eeldada hageja nõude olemasolu, saanud hagi rahuldada oluliselt väiksemas ulatuses tingituna tasaarvestuse kehtivusest ning viivisenõude vastuolust hea usu põhimõttega. Kostja
7(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 on seisukohal, et maakohus rikkus nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse norme, kohaldades ebaõigesti VÕS § 6 lg-d 1 ja 2, § 29 lg-s 1 ja 2, § 197 lg-d 1 ja 2, mis on tinginud ka ebaõige lahendi. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid ega esitanud selliselt ka kõiki põhjendusi, rikkudes TsMS § 232 lg-t 1, TsMS § 436 lg-d 1 ja 2 ning TsMS § 442 lg-t 8. Kostja jäi kõigi vastuväidete ja seisukohtade juurde, mille esitas maakohtus. Kostja ei ole hagejalt 01.10.2008.a laenulepingu alusel laenu saanud ning seega pole kostjal hageja ees rahalisi kohustusi. Isegi, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et hagejal on nõue/nõuded kostja vastu, ei kuuluks ka sellisel juhul hagi rahuldamisele või kuuluks rahuldamisele oluliselt väiksemas ulatuses, kui maakohus otsustas. Kostja hinnangul rahuldas kohus vastuoluliselt ning ebaõigesti osaliselt hageja viivisenõude, kohustades kostjat tasuma hagejale viiviseid põhivõlgnevuselt ning lepingutasult kogusummas 127 887,21 eurot. Maakohus pidanuks VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 alusel jätma viivisenõude täies ulatuses rahuldamata, kuivõrd hageja on vastava nõudeõiguse kaotanud. Õige on, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel, ning et erandlik asjaolu saab eelkõige olla võlausaldaja käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud. Mõlemad seisukohad on avaldatud kohtupraktikas. Maakohus ei ole aga arvestanud sellega, et hea usu põhimõtte kohaldamisel tuleb eristada põhi- ja kõrvalnõudeid, st isegi kui põhinõude puhul oleks hea usu põhimõtte kohaldamine välistatud, siis see ei tähenda, et nii tuleks toimida ka viivisenõude osas. Viivisenõude osas on hea usu põhimõtte kohaldamise kriteeriumid leebemad, kui põhinõude osas ning seda kinnitab ka senine kohtupraktika (RKTKo nr 3-2-1-128-14 p 11). Kostja hinnangul jõudis kohus ebaõigele järeldusele, et antud juhul ei toonud kostja esile neid asjaolusid, millest võiks järeldada hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist viivisenõude maksmapanekul. Kostja hinnangul oli hageja käitumine olulises ulatuses vastuoluline ning kostjale tekkis põhjendatult mulje, et hageja on loobunud vähemalt viivisenõude sissenõudmisest. Hageja ainuosanik ja juhatuse liige JJ ning kostja on pikaaegsed endised äripartnerid, kelle vahel tekkisid erimeelsused, millest tingituna on hagejal soov tekitada kostjale võimalikult palju ebamugavusi, esitades kostja vastu hagi kohtusse (kuigi mõlemad pooled teavad, et kostjal tegelikult puuduvad rahalised kohustused hageja ees). Kostja esitas hagi kohtusse vahetult enne põhi- ja kõrvalnõuete aegumist. Hageja ei ole kostjalt varasemalt kordagi nõudnud ei väidetava põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu ega viiviste tasumist. Hageja vaikis pärast väidetavate nõuete sissenõutavaks muutumist 1096 päeva ega esitanud enne hagi esitamist kostjale mitte ühtegi pretensiooni, nõudekirja, arvet vms. Eelnevalt märgitud asjaolude tõttu tuleb asuda seisukohale, et kostja on VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 alusel minetanud õiguse nõuda kostjalt viiviseid. Hageja käitumine on vastuoluline ning ebaharilik, võrreldes tavapärase käitumisega olukorras, kus ühel isikul tõepoolest oleks teise isiku vastu rahaline nõue kogusummas 471 626,79 eurot. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-128-14 p 11 viimases lauses märkinud, et tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14 tuvastatud faktilistel asjaoludel ei oleks olnud välistatud hageja viivisenõude suhtes hea usu põhimõtte kohaldamine (kuigi Riigikohus leidis, et põhinõude osas hea usu põhimõtte kohaldamine ei ole põhjendatud). Eelnevalt märgitud lahendi faktiliste asjaolude kohaselt ei esitanud hageja kostjale arveid, pretensioone, viivisenõudeid ning seda oluliselt lühema aja jooksul, kui käesolevas tsiviilasjas, kuid ometi on Riigikohus leidnud, et viivisenõude osas ei oleks olnud hea usu põhimõtte kohaldamine välistatud. Kostja palub, et ringkonnakohus jätaks VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldamata hageja viivisenõuded või vähendaks neid oluliselt alla põhinõude suuruse. Apellandi hinnangul järeldas maakohus ebaõigesti, et käesolevas menetluses puudub alus hageja nõude kostja nõudega tasaarvestamiseks, mistõttu mõistis kohus ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja ca 300 000 eurot. Kostja on seisukohal, et maakohus oleks pidanud
8(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 arvestama kostja tasaarvestuse vastuväidet ning nõuded kattuvas osas tasaarvestama. Kohus märkis õigesti, et hageja nõude tasaarvestamiseks peab kostja vastunõue olema põhjendatud ja tõendatud, st kostja peab tõendama, et Q HALDUS OÜ-l oli hageja vastu nõue, ning et Q HALDUS OÜ on just selle nõude 26.10.2009.a nõude loovutamise lepinguga kostjale loovutanud. Kostja hinnangul olid need eeldused täidetud, st kohus tuvastas õigesti, et Q HALDUS OÜ kandis hagejale perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a üle 187 900,25 eurot (s.o 2 940 000 Eesti krooni), ning et selliselt ei täitnud Q HALDUS OÜ Q Vara AS-i (pankrotis) väidetavaid kohustusi hageja ees. Seega tuvastas kohus õigesti, et Q HALDUS OÜ-l olid rahalised nõuded hageja vastu. Samas on ebaõige kohtu edasine käsitlus selle kohta, et perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a hagejale kantud rahasumma tagastamise nõudeõiguse kuulumine kostjale ei ole tõendatud, mistõttu jättis kohus ebaõigesti nõuded tasaarvestamata. Vastupidiselt maakohtu poolt tuvastatule, tuleb lugeda tõendatuks perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a hagejale kantud rahasumma tagastamise nõudeõiguse kuulumine kostjale. Kostja hinnangul on kohus liiga formaalselt lähtunud üksnes 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu sõnastusest ega ole arvestanud 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu poolteks olevate isikute tegelikku eesmärki ega hilisemaid selgitusi lepingus kasutatud terminite osas. Samuti ei arvestanud kohus otsuses, et 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu vormistasid õigusalaseid eriteadmisi mitteomavad isikud, kes lepingu sõlmimisel ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja eitab laenusuhte olemasolu Q HALDUS OÜ ja hageja vahel. Erinevalt otsuses märgitust nähtub käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditest üheselt, et Q HALDUS OÜ on loovutanud kostjale nõuded (2 940 000 Eesti krooni + kõrvalnõuded), mis puudutavad perioodil 10.04.200901.09.2009.a Q HALDUS OÜ poolt hagejale üle kantud rahasummade tagastamist ning seda sõltumata 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus kasutatavast terminoloogiast. Kostja hinnangul rikkus kohus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, ning ebaõigesti jätnud otsust tehes kohaldamata VÕS § 29 lg-s 1 ja 2 sätestatud tõlgendamisreegleid. Lisaks sellele, et kohus omistas tasaarvestuse vastuväite lahendamisel 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu ekslikule sõnastusele ebamõistlikult suure tähenduse, on kohus jätnud täielikult tähelepanuta, et Q HALDUS OÜ endine juhatuse liige, kes mh allkirjastas Q HALDUS OÜ nimel ka 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu, kinnitas kirjalikult, et „[...] Q HALDUS OÜ ei ole täitnud Q Vara AS-i (pankrotis) rahalisi kohustusi OÜ Novaator Invest eest, kui tegi OÜ-le Novaator Invest perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a muuhulgas pangaülekandeid summas 2 940 000 EEK, selgitusega „laen“. Nimetatud ülekannetega andis Q HALDUS OÜ OÜ-le Novaator Invest laenu, mida OÜ Novaator Invest minu juhatuse liikmeks oleku perioodil ei ole tagasi maksnud. OÜ Q Haldus loovutas nimetatud laenu andmisest tekkinud nõuded OÜ Novaator Invest vastu 26.10.2009. aasta lepinguga AL-le.“ Seega ei saa olla kahtlust, milliseid nõuded peeti silmas 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus - ilmselgelt peeti 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus silmas Q HALDUS OÜ poolt hagejale kantud rahasummade tagastamise nõudeid ning seda sõltumata nõuete hilisemast õiguslikust kvalifikatsioonist, sh peeti silmas perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a kantud rahasummat 187 900,25 eurot (s.o 2 940 000 EEK) ning sellelt summalt arvestatavaid kõrvalnõudeid. Kohus ei ole otsust tehes arvestanud VÕS § 29 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. Käesolevas menetluses on nii kostja kui ka Q HALDUS OÜ selgitanud oma ühist tahet ning mis nõudeid on silmas peetud 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus. VÕS § 29 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei oleks kohus saanud jätta tasaarvestust tegemata. Arvestades eelnevat, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et hagejal on kostja vastu rahalised nõuded, tuleb hageja nõuded tasaarvestada kostja nõuetega hageja vastu ning lugeda nõuded kattuvas osas lõppenuks alates ajast, millal neid võis tasaarvestada (VÕS § 197 lg 2).
9(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab Ringkonnakohus, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Hageja esitas ühe nõudena laenulepingu alusel üleantud rahasumma tagasimaksmise nõude. Laenu tagasimaksmise nõue võiks rahuldamisele kuuluda VÕS § 108 lg 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1, alusel. Nimetatud nõude eeldused on: 1) hageja ja kostja vahel on kehtiv laenuleping; 2) kostja on saanud laenulepingu alusel raha; 3) laenuleping on lõppenud või on saabunud laenu tagastamise tähtpäev; 4) kohustust ei ole kohaselt täidetud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping. Hageja on esitanud tõendina laenulepingu, mis on mõlema poole poolt allkirjastatud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja vahel on laenuleping, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et hageja laenab kostjale 2 000 000 eesti krooni, s.o 127 823,30 eurot (maakohtu otsuse p 12). Kostja vastuväite kohaselt (mille juurde kostja jäi ka apellatsioonkaebuses) ei ole kostja hagejalt laenulepingu alusel laenu saanud, jäädes maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas asjas kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel õigesti, et kostja sai hagejalt laenu. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited vastupidise järelduse tegemiseks alust ei anna. Maakohus on otsuse p-s 13 õigesti leidnud, et kostja vastuväide on tõendamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte allkirjastatud kokkuleppe, et kostja on laenusumma enne lepingu sõlmimist kätte saanud (laenulepingu p 2.1) ning hageja poolt esitatud pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et hageja on kostjale laenulepingu kuupäevadega samaaegselt kandnud üle laenulepingus kokkulepitud summa selgitusega „laen vastavalt lepingule“, alusel on võimalik lugeda tuvastatuks, et kostja on hagejalt saanud laenulepingu alusel raha. Täidetud on ka ülejäänud laenu tagasimaksmise nõude eeldused (kostja pidi laenulepingu kohaselt laenu tagastama 24.10.2009.a ning hageja ei ole tõendanud, et ta oleks laenu tagastanud). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isegi kui kostja väide, et kostjale laenu andmine ei kajastu hageja majandusaasta aruandes, vastaks tõele, ei tähenda see seda, et hageja ei oleks kostjale vastavat summat üle kandnud. Seega pole hageja 2008.a majandusaasta aruande kui tõendi hindamine asja lahendamise seisukohast oluline. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja laenu tagasimaksmise nõue põhinõudena on põhjendatud ja tõendatud.
8.Hageja esitas kõrvalnõudena intressinõude. Intressinõue tuleneb VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 397 lg 1 ja laenulepingu p-st 5.2.1. Maakohtus oli poolte vahel vaidlus ka selles, mis on intressimäär, kuivõrd laenulepingus oli numbritega märgitud 48% ja sõnadega 40%. Arvestades seda, et maakohus nõustus kostja seisukohaga ning põhiliste vastuväidetega intressinõude osas (tuvastades, et intressimäär oli 40, ning et perioodil 24.10.2008-23.12.2008.a tekkinud intressinõuded on aegunud) ning hageja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsust selles osas. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja intressinõudele esitanud muud vastuväidet peale selle, et hagejal puudub põhinõue ning seega ka intressinõue. Ringkonnakohus tuvastas eelmises punktis, et hageja põhinõue on põhjendatud ja tõendatud ning eespool viidatud VÕS § 108 lg 1 koosmõjus VÕS § 397 lg-ga 1 ja
10(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 laenulepingu p-ga 5.2.1 on ringkonnakohtu hinnangul hageja intressinõue maakohtu poolt tuvastatud ulatuses põhjendatud ja tõendatud.
9.Hageja esitas ka lepingutasu nõude. Lepingutasu nõue tuleneb VÕS § 108 lg-st 1 ja laenulepingu p-st 5.1.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd pooled leppisid selles laenulepinguga kokku ning kostja ei ole tõendanud, et ta oleks lepingutasu maksnud ning lepingutasu maksmise tähtpäev saabus laenu tagastamise tähtpäeval ehk 24.10.2009.a, on lepingutasu nõude rahuldamine põhjendatud.
10.Hageja esitas kõrvalnõudena ka viivisenõude. Viivisenõue tuleneb VÕS § 113 lg-st 1 ja laenulepingu p-st 5.3.1. Laenulepingus lepiti kokku, et viivisemäär on 0,2% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest kuni viivitatud summa täieliku tasumiseni. Kostja leidis maakohtus, et viivisenõue on põhjendamatu, kuna hageja ei ole enne hagi esitamist viivist nõudnud ning on hea usu põhimõtte vastaselt viivitanud hagi esitamisega, suurendades viivisesummat. Kostja palus viivisesummat vähendada. Maakohus vähendas viivist põhinõude suuruseni, kuna hageja ei ole tõendanud, et tal oleks tekkinud kahju põhinõuet ületavas summas, kuid leidis, et alla põhinõude viivisenõude vähendamiseks ei ole kostja vastavaid asjaolusid esile toonud. Apellatsioonkaebuses leidis kostja, et maakohus rahuldas vastuoluliselt ning ebaõigesti viivisenõude, ning et maakohus oleks pidanud VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 alusel jätma viivisenõude täies ulatuses rahuldamata, kuna hageja on nõudeõiguse hea usu põhimõttest lähtuvalt kaotanud. Kostja arvates ei ole maakohus eristanud põhi- ja kõrvalnõudeid, väites et kuigi põhinõude osas on vaja tuvastada erandlikud asjaolud, mis muudaksid aegumistähtaja jooksul esitatud nõude hea usu põhimõtte vastaseks, siis kõrvalnõuete puhul ei ole selliseid erandlikke asjaolusid vaja tuvastada. Kostja viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-128-14. Viidatud lahendis on riigikohus sedastanud, et selles vaidluses ei esinenud küll asjaolusid, mis annaks aluse pidada põhinõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kuid sedastas, et asjas kohtute poolt tuvastatud asjaolusid arvestades, ei ole olnud hea usu põhimõtte kohaldamine välistatud viivisenõude puhul. Riigikohus on omakorda viidanud lahenditele asjades nr 3-2-1-70-09 ja 32-1-41-07. Arvestades viidatud Riigikohtu lahendites sedastatut ning käesoleva vaidluse asjaolusid, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et toimiku materjalidest ei nähtu ning ka kostja ise ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et hageja ei ole oma õigust viivist nõuda kasutanud heauskselt. Tuvastatud ei ole ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi, või et tema eesmärk oli tekitada kostjale kahju. Kostja märkis apellatsioonkaebuses, et kostjale tekkis põhjendatult mulje, et hageja on loobunud vähemalt viivisenõude sissenõudmisest. Kostja on eelnevat järeldanud sellest, et hageja ainuosanik ja juhatuse liige ning kostja on pikaaegsed endised äripartnerid, kelle vahel tekkisid erimeelsused, hageja esitas hagi vahetult enne põhi- ja kõrvalnõuete aegumist, hageja ei ole varasemalt nõudnud ei põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu ega viiviste tasumist ning kostja viivitas 1096 päeva ilma ühtegi pretensiooni, nõudekirja ja arvet esitamata. Kostja leidis, et hageja selline käitumine on vastuoluline ja ebaharilik võrreldes tavapärase käitumisega olukorras, kus ühel isikul oleks teise vastu sellises suuruses rahaline nõue. Riigikohus leidis asjas nr 3-2-1-70-09 (p 14), et viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Riigikohtu seisukoha kohaselt, kui viivises on lepingus kokku lepitud, siis pidi kostja ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist (samas, p 13). Käesoleval juhul ei ole eluliselt usutav, et kostjal võis eelpool toodud asjaoludest jääda põhjendatult mulje, et hageja on loobunud viivisenõude sissenõudmisest. Hageja käitumine ei ole vastuoluline ega ebaharilik. Tegemist oli tavapärase laenulepinguga, mille puhul oli viivises ka lepingus eraldi kokku lepitud. Kehtiva õiguse kohaselt ei sõltu
11(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 viivisenõude olemasolu sellest, kas võlausaldaja on raha eelnevalt nõudnud või võlgnevusele viidanud. Asja materjalidest nähtuvalt ei esine ka muid asjaolusid viivisenõude täiendavaks vähendamiseks. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on viivisenõude osas õige ning hageja viivisenõue on maakohtu poolt tuvastatud ulatuses põhjendatud ja tõendatud.
11.Kostja esitas maakohtus tasaarvestuse avalduse, soovides tasaarvestada hageja nõuet nõudega, mille kostja omandas Q HALDUS OÜ-lt 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu alusel. Maakohus leidis, et kostjal ei ole võimalik tasaarvestada väidetavalt nõude loovutamise lepinguga omandatud laenulepingust tulenevat nõuet, kuna kostja ei tõendanud, et Q HALDUS OÜ-l oli laenulepingust tulenev nõue hageja vastu. Kohus leidis ka, et kostja ei saa tasaarvestada ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet hageja vastu, kuna 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingust ei ole võimalik järeldada, et Q HALDUS OÜ on loovutanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude kostjale. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik tuvastada, et hageja on omandanud perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a hagejale kantud 2 940 000 krooni osas nõude hageja vastu. Lisaks leidis maakohus, et kuna hageja esitas kostja vastunõudele vastuväite, siis ei saa tulenevalt VÕS § 200 lg-st 4 kostja oma väidetavat nõuet tasaarvestada. Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja, et käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtub üheselt, et Q HALDUS OÜ on loovutanud kostjale nõuded (2 940 000 krooni + kõrvalnõuded), mis puudutavad perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a Q HALDUS OÜ poolt hagejale üle kantud rahasummade tagastamist ning seda sõltumata 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus kasutatavast terminoloogiast. Ringkonnakohus märgib esmalt, et pelgalt see, et teine pool esitab vastuväite aktiivnõudele, ei saa piirata tasaarvestamise õigust. Kohtul tuleb hinnata, kas vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Käesoleval juhul on maakohus ka seda teinud. VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda (samas).
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et talle kuulub hageja vastu tasaarvestatav nõue. VÕS § 197 lg 1 kohaldamise eeldused, on et: 1) hageja ja kostja vahel on vastastikused rahalised või muud samaliigilised nõuded; 2) kostjal on tekkinud tasaarvestuse õigus; 3) kostja on teinud formaalselt korrektse tasaarvestuse avalduse. Kostja väidete kohaselt kuulub talle nõue hageja vastu summas 2 940 000 krooni ja kõrvalnõuded, mille ta omandas Q HALDUS OÜ-lt loovutamise tulemusel. Kostja väitis, et nõue tuleneb alternatiivselt kas laenulepingust või alusetu rikastumise võlasuhtest. VÕS § 197 lg 1 kohaldamine eeldab seega käesoleval juhul muuhulgas seda, et nõude loovutaja oli nõudeõigust omav isik, ning et nõude loovutaja loovutas kostjale konkreetse nõude. VÕS § 164 lg 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Käesoleval juhul on kostja esitanud tasaarvestuse vastuväite ning seega peab ka kostja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama asjaolusid, millest tuleneb tema nõue ning õigus see hageja nõudega tasaarvestada (RKTKo 32-1-24-12, p 12). Kostja on esitanud tõenditena 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu ning Q HALDUS OÜ juhatuse liikme kinnituse. Nõude loovutamise lepingust tuleneb, et Q HALDUS OÜ võõrandas kostjale kohustuste ülevõtmisest ja laenulepingust tulenevad nõuded summas 3 103 000 krooni, kusjuures nõude loovutamise lepingu lahutamatu lisa oli Q HALDUS OÜ ja hageja vahel sõlmitud kohustuste ülevõtmise leping (lepingu p 11). Kohustuste ülevõtmise lepingut ega ka laenulepingut ei ole kohtule esitatud. Nõude loovutamise lepingu kehtivuse üle vaidlust ei ole, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nõude loovutamise leping iseenesest loovutatud nõude olemasolu ei tõenda. Seega on vajalik eraldi tuvastada, kas nõude loovutaja ja hageja vahel laenusuhe eksisteeris. Kostja on esitanud täiendava tõendina Q HALDUS OÜ endise juhatuse liikme kinnituse (I kd, tl 170) selle kohta,
12(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 et Q HALDUS OÜ andis hagejale 10.04.2009-01.09.2009.a Q HALDUS OÜ poolt hagejale tehtud ülekannetega laenu, mida ei makstud tagasi ning millest tulenevad nõuded loovutati 26.10.2009.a nõude loovutamise lepinguga kostjale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nimetatud kinnitus ei tõenda, et Q HALDUS OÜ oleks hagejale andnud laenu. Kostja tugines nõude olemasolu tõendamisel ka sellele, et hageja võttis omaks, et sai Q HALDUS OÜ-lt perioodil 10.04.2009–01.09.2009.a pangaülekannete tee 2 940 000 krooni. Samas vaidles hageja vastu sellele, et tema ja Q HALDUS OÜ vahel oli sõlmitud laenuleping, ning et hageja on Q HALDUS OÜ-lt laenu võtnud või laenu saanud. Hageja väidete kohaselt oli tegemist Q Vara AS-i (Q HALDUS OÜ emaettevõtte) poolt hagejalt laenatud summade osalise tagastusega Q HALDUS OÜ poolt. Seega ei ole küll vaidlust selles, et nimetatud ülekanded toimusid, kuid vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule ei tuvastanud maakohus, et Q HALDUS OÜ-l olid rahalised nõuded hageja vastu. Nimetatud ülekanded kinnitavad vaid seda, et hageja ja Q HALDUS OÜ vahel olid võlasuhted, kuid ei tõenda seda, et Q HALDUS OÜ andis hagejale laenu. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja ja Q Vara AS (pankrotis) kontserni vahel palju erinevaid võlasuhteid, kusjuures Q Vara AS (pankrotis) kontsern oli ja on makseraskustes (Q Vara AS (pankrotis) osas viidi läbi saneerimismenetlus, kuid nüüdseks on Q Vara AS pankrotis) ning Q Vara AS (pankrotis) kontserni võlgnevus hageja ees oli kümnetes miljonites kroonides (I kd, tl 137), kusjuures nii äriregistrist nähtuvalt kui ka pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja tegeles laenude andmisega erinevatele ühingutele (I kd, tl 180184). Eelnevast tulenevalt ei ole ka usutav, et hagejal oli vajadus võtta Q HALDUS OÜ-lt (kui Q Vara AS (pankrotis) 100%-liselt tütarühingult) laenu. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Eelnevast tulenevalt ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul nimetatud ülekannete toimumine eespool nimetatud asjaolude taustal laenulepingu olemasolu hageja ja Q HALDUS OÜ vahel.
13.Kostja väitis, et kuna tal puudub ligipääs hageja, Q HALDUS OÜ ja selle õigusjärglase dokumentidele, ei saa kostja esitada tõendeid, mis tõendavad kostja seisukohti nõude olemasolus. VÕS § 168 lg 1 kohaselt peab nõude loovutanud võlausaldaja uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas VÕS § 167 lg-s 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Kui senine võlausaldaja vajab dokumenti ka edaspidi, võib uus võlausaldaja dokumendi üleandmise asemel nõuda koopia või väljavõtte andmist või muude tegude tegemist, mis võimaldaksid tal oma õigusi teostada. Kui Q HALDUS OÜ ei täitnud enda kohustust VÕS § 167 lg 4 alusel ning kostja ei nõudnud selle kohustuse täitmist, ei kergenda ega muuda see kostja tõendamiskoormust. Eelnevast tulenevalt oli kostja kohustus tõendada, et kostjal on tasaarvestatav nõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal ei ole võimalik tasaarvestada nõude loovutamise lepinguga omandatud laenulepingust tulenevat nõuet, kuna kostja ei tõendanud, et nõude loovutajal (Q HALDUS OÜ) oli laenulepingust tulenev nõue hageja vastu, mida kostjale loovutada, ning seega ei ole ka tõendatud kostjal sellise nõude olemasolu. Seega ei ole VÕS § 197 lg 1 eeldused täidetud.
14.Ringkonnakohus märgib lisaks, et kostja ei ole ka tõendanud, et tal oleks tekkinud tasaarvestuse õigus (ehk et aktiivnõue oli sissenõutav). Kostja on segi ajanud nõude loovutamise (VÕS § 164) ja lepingu ülevõtmise (VÕS § 179) mõisted ja asunud ekslikult teostama lepingupoole õigusi, mis nõude loovutamise lepinguga talle üle läinud ei ole. Kostja on enda 10.09.2013.a menetlusdokumendi p-des 2.7 ja 2.8 (I kd, tl 98) väitnud, et kostjal tekkisid nõude loovutamise lepingu alusel kõik Q HALDUS OÜ ja hageja vahel perioodil
13(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 10.04.2009-01.09.2009. laenuna ülekantud summade osas kehtinud laenusuhtest tulenevad õigused, sh õigus nõuda laenusumma tasumist ja õigus teostada teisi laenulepingust tulenevaid õigusi. Lisaks märkis kostja, et kuivõrd Q HALDUS OÜ ja hageja ei olnud kokku leppinud eelviidatud laenu tähtaega, oli tegemist tähtajatu laenulepinguga. Kostja leidis, et on eelviidatud laenulepingu konkludentselt 28.01.2013.a üles öelnud, kui teatas kohtule esitatud menetlusdokumendis, et tasaarvestab oma nõude hageja nõudega. Isegi kui selline laenuleping eksisteeris, ei oleks kostjal õigust seda üles öelda. Nõude loovutamisega võlausaldaja küll vahetub, kuid lepingu poole positsioon tervikuna nõude omandajale üle ei lähe. Lepinguga seotud kujundusõigusi, sh õigust lepingust taganeda või leping üles öelda, ei saa loovutada VÕS § 164 järgi. Selliseid õigusi saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi (RKTKo 3-2-1-55-09, p 10, RKTKo 3-2-1-35-09, p 15). Sellist hageja nõusolekut aga asja materjalidest nähtuvalt ei olnud.
15.Lisaks eelnevale nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostjal ei ole võimalik tasaarvestada ka väidetavalt alusetust rikastumisest tulenevat nõuet hageja vastu, kuna nõude loovutamise lepingust ei ole võimalik järeldada, et Q HALDUS OÜ loovutas alusetust rikastumisest tuleneva nõude kostjale. Nõude loovutamisel peab olema nõue piisavalt määratletud viisil, mis võimaldab kindlaks määrata, milline nõue loovutati. Isegi juhul, kui Q HALDUS OÜ nõuet tulenevalt pangaülekannetest oleks võimalik kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, puuduks vajadus kontrollida nimetatud nõude eeldusi, kuna sellist nõuet kostjale ei loovutatud. Seega puudus hagejal ka kohustus tõendada, et kostjal ei olnud õigust raha tagasi saada. Nõude loovutamise lepingus ei ole Q HALDUS OÜ loovutanud kostjale kõiki Q HALDUS OÜ olemasolevaid nõudeid hageja vastu tulenevalt kõikidest võimalikest võlasuhetest, vaid lepingus on selgesõnaliselt ja spetsiifiliselt ära määratletud, et loovutati vaid kohustuste ülevõtmisest ja laenulepingust tulenevad nõuded ning mitte teistest võlasuhetest tulenevaid nõudeid. Samuti ei tulene loovutamise lepingust, et Q HALDUS OÜ oleks loovutanud muid 10.04.2009-01.09.2009.a ülekannetega seonduvaid nõudeid. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud, et maakohus ei kohaldanud VÕS § 29 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 29 lg-te 1 ja 2 alusel anda käesoleval juhul lepingule tagantjärgi uut sisu ning lugeda, et selle asemel, et loovutati laenulepingust ja kohustuste ülevõtmise lepingust tulenev nõue summas 3 103 000 krooni, loovutati hoopis 10.04.200901.09.2009.a ülekannete alusel tekkinud alusetust rikastumisest tulenev nõue summas 2 940 000 krooni. Sellisel juhul oleks tegemist juba lepingu muutmisega. Ringkonnakohus märgib, et Q HALDUS OÜ endise juhatuse liikme kinnitus ei ole ka kaalukas tõend ning sellesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuivõrd tegemist on tagantjärgi konkreetselt käesoleva kohtuasja menetluse jaoks antud kinnitusega, mille on koostanud kostja lähisugulane (rahvastikuregistrist nähtuvalt on IL kostja vend), kes on äriregistrist kustutatud äriühingu endine juhatuse liige. Samas märgib ringkonnakohus, et ka nimetatud kinnituse kohaselt loovutas Q HALDUS OÜ laenu andmisest tekkinud nõuded kostjale ning mitte alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Kuigi nõude loovutamise lepinguga iseenesest saab loovutada kõiki eraõiguslikke nõudeid, sh ka alusetu rikastumise võlasuhtest tulenevat nõuet, ei saa transformeerida ühest võlasuhtest tulenevat loovutatud nõuet teisest võlasuhtest tulenevaks nõudeks. Sellisel juhul, kus loovutatakse laenulepingust tulenev nõue ning ei suudeta tõendada laenulepingu olemasolu, ei ole võimalik nõude omandajal teostada nõude loovutaja õigusi tulenevalt muudest võlasuhetest hagejaga. Nõude loovutamisel ei ole pooled kokku leppinud selles, et loovutatakse raha ülekannetest kui elusündmusest kõik tuleneda võivad nõuded. Eelnevast tulenevalt ei ole maakohus ületanud nõude loovutamise lepingu tõlgendamisel enda diskretsiooni ning on jõudnud õigele järeldusele. Alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei ole võimalik tasaarvestada ka seetõttu, et VÕS §-st 1028 tulenevalt tuleb isikul, kes alusetu rikastumise nõude olemasolule tugineb, tuua kohtu ette asjaolud, mille alusel saaks kohus
14(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 järeldada, et raha kanti üle ilma õigusliku aluseta. Kui võlausaldaja on selle kohustuse täitnud, saab tõendamiskoormis ümber pöörduda ja võlgnikul saab tekkida kohustus tõendada, et soorituseks (käesoleval juhul pangaülekannete alusel raha saamine) oli õiguslik alus. Käesoleva vaidluse raames kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite alusel ei saa järeldada, et kostja oleks usutavaks muutnud, et pangaülekanded tehti ilma õigusliku aluseta. Sellises olukorras ei pea alusetu rikastumise nõudele vastuvaidlev kohtumenetluse pool asuma aktiivselt tõendama, et soorituseks oli õiguslik alus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohus on õigesti määranud kindaks menetluskulude jaotuse lähtuvalt TsMS § 163 lg-st 1 ning asja materjalidest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu asjaolusid, et kostjalt väljamõistetavat osa vähendada. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
17.TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mh kohtuotsuses. Kuna maakohus määras menetluskulud kindlaks summaarselt, teeb seda ka ringkonnakohus. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on 24.09.2015.a ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandnud vastustajana apellatsiooniastmes lepingulise esindaja kulusid summas 856,80 eurot (koos käibemaksuga). Hageja lepinguline esindaja on apellatsiooniastmes kulutanud erinevate toimingute tegemise peale kokku 5 t ja 57 min (5,95 tundi), sh 2 t ja 20 min maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni perspektiivikuse hindamisele, 37 min tutvumisele apellatsioonkaebusega ning 3 t vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele. Kostja vastuväiteid ei esitanud ning jättis menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohtu hinnata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusega seonduv menetluskulu 2 t ja 20 min ulatuses on põhjendatud ja vajalik, arvestades otsuse mahtu ja sisu. Maakohtu otsuse põhjendav osa oli 5 lk ning maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt, jättes osaliselt hagi rahuldamata, kuivõrd kohaldas väiksemat intressimäära hageja poolt nõutust, kohaldas teatud intressinõuete osas aegumist ja vähendas viivist põhinõude suuruseni. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusega tutvumisele kulutatud 37 min ja sellele vastamine 3 t on samuti põhjendatud ja vajalik, arvestades nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuse sisu ja mahtu. Apellatsioonkaebuses ei ole küll toodud välja uusi asjaolusid ega tõendeid, kuid samas vaidlustas apellant maakohtu otsuse kogu ulatuses, milles kohus hagi rahuldas, hõlmates endas nii põhinõude, intressi kui ka viivisenõude põhjendatuse ja esitatud vastuväidete hindamist ning lisaks sellele ka kostja tasaarvestuse vastuväite hindamist, mis hõlmas ka teiste, käesolevas asjas põhinõudest eraldiseisvate lepinguliste suhete hindamist. Samuti eeldas apellatsioonkaebusele vastamine põhjendatult tõenäoliselt ka asja materjalide teatud ulatuses korduvat läbivaatamist, arvestades et viimasest seisukohast, mis hageja pidi esitama (hageja 15.09.2014.a seisukoht), oli möödunud umbes kaheksa kuud ning esimese astme kohtu otsusest üle kolme kuu. Seega leiab ringkonnakohus, tutvunud menetluskulude nimekirjaga ja toimikus olevate materjalidega, et menetluskulud hageja poolt taotletud mahus on eeltoodust tulenevalt ja arvestades käesoleva vaidluse keerukust, sh kostja vastuväidete hulka ja ulatust, Harju Maakohtu 18.02.2015.a otsuse, apellatsioonkaebuse ning sellele koostatud vastuse sisu ja mahtu, täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Samuti vastab õigusabi tunnihind (120 eurot
15(16)
Tsiviilasi nr 2-12-43233 ning lisanduv käibemaks ehk koos käibemaksuga 144 eurot) asja keerukusele ning on põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega on põhjendatud ja vajalik mõista kostjalt hageja apellatsioonimenetluse kulude hüvitiseks välja 144*5,95= 856,80 eurot.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.