Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue ja selle põhjendused. Hagiavaldus on esitatud 23.12.2010.a ja enne hagi menetlusse võtmist 24.01.2011.a. hagiavalduse täpsustus.

Tsiviilasi nr 2-10-67110 on Hagejale tasumata Lepingu, kindlustuslepete alusel Kostjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus - põhiosa- (12 958,94 krooni) ja intressivõlgnevus (19 290,25) ja kaskokindlustusmaksete võlgnevus (13 424,00)) kokku summas 45 673,19 Eesti krooni (Lisa 4). Kostja jättis kohaselt tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus Hageja Kostja eest AS-ile Hansa Varakindlustus Vara liikluskindlustusmakse summas 5 962,00 Eesti krooni (Lisa 5). Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas (Lepingu punkt 5.1). Viivisvõlgnevus moodustab 373,63 Eesti krooni perioodil 15.11.2008 – 01.07.2009, viivisemäär päevas 0,02% (Lisa 4). Hagejal on Kostja vastu nõue eelnimetatud Hageja poolt tasutud liikluskindlustusmakse summa ulatuses tulenevalt Lepingu üldtingimuste punktist 6.3.2 ja võlaõigusseaduse § 455 lõikest 1 (vt õigusliku põhistuse punkt 2.2).

3 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110

Vara jääkmaksumusest summas 182 321,38 Eesti krooni (käibemaksuta);

debitoorsest võlgnevusest summas 45 673,19 Eesti krooni: 15.01.2009 arve nr 8528463118 summas 6 284,23 krooni; 15.02.2009 arve nr 8532191984 summas 6 285,16 krooni; 15.03.2009 arve nr 8535663707 summas 6 285,16 krooni; 15.04.2009 arve nr 8539148503 summas 6 285,16 krooni; 15.05.2009 arve nr 8542644528 summas 6 285,16 krooni; 15.06.2009 arve nr 8545781174 summas 6 285,16 krooni; 15.07.2009 arve nr 8549022198 summas 6 285,16 krooni; 28.10.2009 arve nr 8559012994 summas 1 678,00 krooni.

kindlustusmaksete võlgnevus summas 5 962,00 Eesti krooni: 18.04.2009 arve nr 8537995318 summas 1 845,00 krooni; 18.04.2009 arve nr 8537995295 summas 1 420,00 krooni; 27.06.2009 arve nr 8544822092 summas 1 845,00 krooni; 21.08.2009 arve nr 8004143376 summas 852,00 krooni ja

1.9.1.4.5. 1.9.1.4.5.1. 1.9.1.4.5.2. 1.9.1.4.5.3. 1.9.1.4.5.4.

viivismaksete võlgnevusest summas 373,63 Eesti krooni: 20.04.2009 arve nr 8208448220 summas 99,05 krooni; 22.05.2009 arve nr 8208787855 summas 70,18 krooni; 18.06.2009 arve nr 8208948940 summas 93,67 krooni; 20.07.2009 arve nr 8209197240 summas 110,73 krooni.

Vara realiseeriti hinnaga 74 000,00 Eesti krooni (käibemaksuta) (Lisa 10).

Tsiviilasi nr 2-10-67110 tasuda. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole Kostja võlgnevusi Hagejale tasunud ega Hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud.

II.

Õiguslik põhistus

Tsiviilasi nr 2-10-67110 Kostja vastuväited. 05.05.2011.a. kirjalik vastus. Kostja hagi ei tunnista, sest sõiduk oli politsei poolt ära võetud ja kostja oli menetlejale ja hagejale teada andnud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Lepingu ülesütlemisest ei saa kostja aru, sest ta oli nõus makseid edaspidi maksma. Vastus Swedbank Liising AS täiendavale vastusele. Kostja 04.12.2011.a. (tl 195, 1 kd) kirjalik vastus. Kostja vaidleb jätkuvalt esitatud hagile vastu täies ulatuses. Kriminaalmenetlust alustati Lääne Prefektuuri kriminaalosakonnas 30.01.2009.a. hageja kirjaliku taotluse alusel. Hageja on olnud kogu kriminaalasja menetluse aja kursis nii menetluse käiguga kui ka enda poolt esitatud tsiviilhagiga. Nagu nähtub hageja poolt esitatust, siis lepingu lõpetamise kostjaga tingis mitte kostja tegevusetus liisinglepingu (hagi aluseks olev leping) täitmisel, vaid hoopiski politsei taotlus hagejale. Seetõttu on asjakohatud ja ennast õigustavad hageja väited, et: • Kostja ei teavitanud hagejat sõiduki võetusest • Kostja ei teavitanud hagejat makse hilinemisest • Hageja on kostjale edastanud liisingeseme müügiprotseduuri tingimused. KrMS § 193 lg.1 kohaselt alustas antud juhul uurimisasutus kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad käesoleva seadustiku § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud. Nimetatust saab eeldada, et hageja teadis käimasolevast kriminaalmenetlusest mitte alates 20.07.2009.a., vaid juba alates 30.01.2009.a. Kostja ei ole mitte kunagi aktsepteerinud hageja seisukohta, et hageja oleks temale edastanud liisingeseme müügiprotseduuri tingimused. Hagiavalduse lisa 6-st nähtub, et teatisele lepingu ülesütlemise kohta oleks lisatud veel üks leht, so liisingeseme müügiprotseduur 1 lehel, kuid sellisel juhul oleks ka hagiavaldusele lisatud kirjalikes tõendites pidanud see dokument sisalduma. Kuid kahjuks ei ole kostja nüüd juba Pärnu Maakohtust hagimaterjalide kättesaamisel nimetatud müügiprotseduuri eeskirju saanud. Hagiavaldusel lisana on hageja pos. 6 all märkinud ainult kostjale saadetud Lepingu ülesütlemise teatist 21.05.2009.a. – koopia 1 lehel. Hageja kinnitab, et ta ei teavitanud kostjat sõiduki müüki suunamisest. Seega puudus kostjal hageja sellise tegutsemise tõttu igasugune võimalus kaasa rääkida/avaldada enda seisukohta jms, sõiduki müügiprotseduuris. Kuna kostjat nimetatud toimingutest ei teavitatud, siis sellise tegutsemisega välistas hageja teadlikult kostja osalemise sõiduki müügiprotsessis. Sealsamas aga nähtub hageja enda poolt 08.11.2011.a. hageja täiendavale vastusele lisatud liisingueseme müügiprotseduurist, et hageja oleks pidanud müügiprotsessist kostjat teavitama. Ka nähtub, et kõik ostupakkumised sõiduki ostuks tuli teha hagejale kirjalikus vormis, kuid hageja enda poolt esitatud sõiduki enampakkumise protokoll on oma sisult kõike muud, kui liisingeseme müügiprotseduuris sätestatu. Asjakohatud on hageja väited, et sõiduki tehnoaktis kirja pandud väidetavad puudused (mis omakorda siis oluliselt vähendasid sõiduki turuväärtust) on tekkinud/tekitatud kostja süül. Käesoleval juhul ei ole vaidlust tõsiasjas, et alates sõiduki äravõtmisest kuni selle võõrandamiseni ei olnud sõiduk kostja kasutuses/valduses/käsutuses, ning eeldada, et kostja on sõidukile tekitanud tehnoaktis nimetatud vigastused/rikked, on meelevaldne. Hagiavaldusele on hageja lisanud üleandmisevastuvõtu akti 24.07.2009.a., millest aga ei nähtu hageja vastuse punktis 2.7 toodud puudused. Liisinglepingu üldtingimuste p. 7.5 kohaselt lasus kostjal kui ostjal kohustus lepingu ülesütlemisel liisingu ese viivitamatult üle anda hagejale ning üldtingimuste punkt 7.6 sätestas, et kui kostja nimetatud kohustust ei täida ning liisingfirma kannab seoses liisingeseme valduse võtmisega lisakulusid, siis lasub kostjal nende kulutuste hüvitamise kohustus. Käesoleval juhul aga väljus liisinguese kostja valdusest rohkem kui 6 kalendrikuud enne seda, kui see anti politsei poolt liisingfirmale üle. Seega puudub kostjal kohustus tasuda veel ka mingeid lisakulusid hagejale. Riigikohus on enda lahendis 3-2-1-112-06 avaldanud 6 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110 seisukoha, et liisinglepingute üldtingimustes peavad olema täpselt kirjas need kulutused, mis liisingvõtjat võivad oodata juhul kui liisinguandja ütleb lepingu üles. Käesoleval juhul üldtingimuste p.7.4 nimetatud seisukohale ei vasta. Samuti ei ole hageja, vastuolus VÕS sätetega (§ 416, 417) esitanud kostjale vähemalt kahe nädalast täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks ning teinud pakkumist läbirääkimisteks. Sellega aga on hageja rikkunud seadust. Kostja pool on enda poolsed taotlused esitanud, omapoolseid kirjalikke tõendeid kostjal kohtule esitada ei ole. Kostja on nõus asja lahendamisega kirjaliku menetlusega, sealhulgas 08.04.2014.a. eelistungil. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ja seadused, mida kohus kohaldas.

Tsiviilasi nr 2-10-67110 tasuda võlg 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Samas teatises hageja märgib, et kui kostja antud tähtajaks võlga täielikult ei kustuta, ütleb hageja lepingu üles ning palub kostjal tagastada liisingueseme. Võlgnevuse tasumise või vara tagastamise asjaolude täpsustamiseks ning võimalike kokkulepete sõlmimiseks paluti kostjal võtta viivitamatult ühendust kirja allkirjastajaga. Teatises sisaldub hoiatus, et liisinguese kuulub võõrandamisele ja juhul kui saadud summa on väiksem kui liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa ning liisingueseme valduse ülevõtmisega, hoidmisega, müügikõlblikuks seadmisega ja muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on kostja lisaks kohustatud hüvitama hagejale nimetatud summade vahe. Lisana on märgitud liisingueseme müügiprotseduur. (tl 46, 1 kd). Hageja on lepingu üles öelnud 08.06.2009.a. ülesütlemiseavaldusega alates 17.07.2009.a. (tl nõude arvestus tl 88, 2 kd). Seonduvalt kriminaalmenetlusega kostja suhtes KarS § 345 lg 1 järgi on politsei poolt sõiduk läbiotsimise käigus 19.02.2009.a. prokuröri määruse alusel kostjalt ära võetud 26. veebruaril 2009.a. (tl 53, 2 kd). Lääne Prefektuuri kriminaalbüroo kirjast 15.01.2010.a. (tl 132, 1 kd) selgub, et kostja on kahtlustatav KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumendi kasutamises 07.10.2008.a. lepingu sõlmimisel. Kriminaalmenetlus algatati Swedbank avalduse alusel 11.11.2008.a. (..870) ja 30.01.2009.a. (..235) erinevate kriminaalmenetluse numbritega (tl 51, 52, 2 kd). Hageja on esitanud 20.07.2009.a. kirja politseile, millele on lisatud koopia teatisest lepingu ülesütlemise kohta (tl 131, 1 kd). Hageja esindaja on selgitanud, et politsei teavitas hagejat kriminaalmenetlusest (tl 156, 163, 164, 1 kd), kuid eitab teadmist kostjalt sõiduki äravõtmisest 26. veebruaril 2009.a. või selleks nõusoleku andmist (tl 45, 76, 2 kd). Kostja esindaja 11.06.2013.a. eelistungil (tl 45, 2 kd) avaldas, et kui kriminaaltoimikus on, siis esitab viimati märgitut ümberlükkavad dokumentaalsed tõendid. Sellekohaseid tõendeid ei ole esitatud. Kostja ka ise otseselt ütleb, et politsei tegi väga lihtsalt. Võttis auto ära, kuna alustati kriminaalmenetlust (tl 45, 2 kd). Hageja teadmine kriminaalmenetluse alustamisest ja sõiduki asukohast ei tähenda veel hageja poolt takistuste tegemist liisingueseme kasutamisel ja valdamisel. Kostja viitab vaidluse kontekstis sõiduki väljumisele kostja valdusest seonduvalt sellega, et seetõttu ei pea kostja tasuma lisakulusid. Sõiduki tagastamise aja osas viidatakse ajale mil politsei tagastas sõiduki hagejale (tl 197). Seega sõiduk on tagastatud hagejale politsei poolt üleandmisega hageja esindajale, OÜ Credit Expert, 24.07.2009.a. (tl 47, 132, 1 kd). Kostja on seisukohal, et tema jaoks lõppes leping siis, kui politsei temalt sõiduki ära võttis (tl 76, 2 kd). Kostja 11.10.2011.a. eelistungil selgitas, et peale auto äravõtmist 3 päeva jooksul käinud ta Swedbank Liising AS kontoris Aida tänaval Pärnus ja teavitanud sellest (tl 146, 1 kd). Kohus on seisukohal, et kostjapoolne isiklik hageja teavitamine eelpool märgitud asjaolust ei ole kinnitust leidnud. Hageja ei ole kostja poolt esile toodud asjaolusid õigeks võtnud ning ainuüksi kostja seletusega, mis ei ole tõendiks ja mille toetuseks ei ole ühtegi objektiivset pidepunkti, ei saa kostja poolt viidatud asjaolu tõendatuks lugeda. Samuti sõiduki kostja valdusest väljaminek ei lõpetanud pooltevahelist liisingulepingut. Seda kinnitab ka poolte vahel kokkulepitu, et eseme kasutamise piiratud võimalus või mittevõimalikkus, mis on seotud eseme kahjustamise, tehnilise või majandusliku kõlbmatuse või eseme suhtes algatatud kriminaal- või kohtumenetlusega, ei vabasta ostjat osamaksete ja intressi tasumise kohustusest (punkti 3.6). Sellekohased kostjapoolsed selgelt hagejale suunatud tahteavaldused puuduvad, kusjuures üldtingimuste p 1.6 kohaselt kõik poolte vahelised teated seoses lepinguga esitatakse kirjalikult. Hagejast tulenevat põhjust, mis oleks andnud kostjale lepingu lõpetamise õiguse, ei ole esitatud ega tuvastatud. Hagejal ei ole kohustust tagada sõiduki kasutamist, mistõttu kostjal ei olnud õigus keelduda omapoolse kohustuse täimisest (VÕS § 111 lg 1, § 362 lg 1).

8 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110 Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 järgi liisinguandjal on õigus liisinguleping üles öelda, kui tarbijast liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse tasumata või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult ning punkti 7.1.1 kohaselt liisinguandjal on õigus liisinguleping üles öelda, kui ostja on lepingu sõlmimise taotluses või muudes liisingfirmale esitatud dokumentides või lepingu tähtaja jooskul väljastatud aruannetes, teatistes ja tõendites andnud liisingufirmale teadlikult väärinformatsiooni. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.6 järgi liisinguandjal on õigus liisinguleping üles öelda, kui liisinguvõtja jätab kindlustusmakse tasumata või ei uuenda liisingulepinguga ettenähtud korras kindlustuslepingut. Üldtingimuste 7.2 kohaselt liisingulepingu üldtingimuste p 7.1 alapunktides märgitud tingimustel liisinglepingu ülesütlemisest teatab liisinguandja liisinguvõtjat vähemalt 14 päeva ette. Juhul kui liisinguvõtja ei täida nimetatud tähtaja jooksul kõiki liisingulepingust tulenevaid tähtajaks täitmata kohustusi, loeb liisinguandja liisingulepingu ühepoolselt üles öelduks. Punkti 3.6 kohaselt eseme kasutamise piiratud võimalus või mittevõimalikkus, mis on seotud eseme kahjustamise, tehnilise või majandusliku kõlbmatuse või eseme suhtes algatatud kriminaalvõi kohtumenetlusega, ei vabasta ostjat osamaksete ja intressi tasumise kohustusest. Kostjal vastuväiteid nendele lepingu punktidele ei ole. VÕS § 196 lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Kohus on seisukohal, et täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool lepingu ülesöelduks. Seetõttu ei ole arvestatav hageja vastuväide selle kohta, et hageja ei ole vastuolus VÕS sätetega (§ 416, 417) esitanud kostjale vähemalt kahe nädalast täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks ning teinud pakkumist läbirääkimisteks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole maksegraafikujärgseid makseid tasunud alates 15.01.2009.a. Kostja 11.10.2011.a. eelistungil selgitas, et 15.01.2009.a. makse laekumise viibimisest teavitanud ta oma laenuhaldurit ja veebruaris polevat ta maksnud sellepärast, et temalt võeti auto ära. Samuti ei ole 2009.a. jaanuari võlgnevust tasunud, kuna autot enam ei olnud (tl 146, 1 kd). Kohus on seisukohal, et kostjapoolne isiklik hageja teavitamine 15.01.2009.a. makse viibimisest ei ole kinnitust leidnud. Kuivõrd leping oli kehtiv, siis kostjal oli kohustus lepingut täita. 11.10.2011.a. ja 11.06.2013.a. eelistungil kostja tunnistas liisingulepingu ülesütlemise teate kättesaamist (tl 146, 1 kd, tl 44, 2 kd). Teatises märgitud võlg on kostja poolt tasumata. Kostja oma 04.12.2011.a. kirjalikus vastuses asjaolu kohta, et hageja on lepingu üles öelnud alates 17.07.2009.a. iseenesest vastuväiteid ei esitanud, kuid oli erineval seisukohal sõiduki müüki suunamise asjaolude, puuduste osas ning leidis, et lisakulutuste kandmise kohustus puudub. Kostjal on erinev seisukoht ka sõiduki turuväärtuse osas. Kohus on kostja seisukoha kohta lepingu lõppemise kohta 26.02.2009.a. vastanud eespool. Seega hageja on liisingulepingu kehtivalt üles öelnud ning lepingu üldtingimuste p 8.1 kohaselt liisingulepingu lõpetanud liisingulepingu ülesütlemisega alates 17.07.2009.a. Kuivõrd sõiduk on hagejale tagastatud ja müüdud, siis puudubki poolte vahel vaidlus selles, et liisinguleping on lõppenud. Leping on igal juhul lõppenud sõiduki tagastamisel hagejale. Kohtule on esitatud andmed, et lepingu ülesütlemiseavaldus on hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumisel 27.06.2009.a. (tl 131, 1 kd). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kiri jõudis kostja poolt liisingulepingus märgitud aadressile. Lepingus on kostja aadressiks määratletud xxxx x-x, xxxxx. Kostja, aadressi muutumisest hagejale teatamata jätmisega (üldtingimuste p 3.5.1), on võtnud enda kanda lepingust tuleneva kirja kättesaamise riski. Kostja on lepingu lõpetamise avalduse kättesaamist tunnistanud. Kostja on kohtumenetluse

9 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110 ajal läbivalt rõhutavalt eitanud liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse kättesaamist (tl 44, 2 kd).

10 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110

11 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110 24.07.2009 seisuga (12 päeva arvel toodud perioodist) on arve nr 8559012994 võlgnevus 42,89 EUR (671,16 Eesti krooni), mis tuleneb arvutuskäigust: 1678 / 30 = 55,93 x 12 = 671,16 Eesti Krooni ehk 42,89 EUR. 24.07.2009 seisuga (32 päeva arvel toodud perioodist) on arve nr 8004143376 võlgnevus 40,51 EUR (633,92 Eesti krooni), mis tuleneb arvutuskäigust: 852 / 43 = 19,81 x 32 = 633,92 Eesti krooni ehk 40,51 EUR. Järelikult kostjal on kohustus eelpool märgitud arvete alusel kindlustusmaksed tasuda summas 1305.08 krooni. Seega debitoorne võlgnevus kokku on 50410.27 krooni. Hagejal on õigus liisingumaksete tasumisega viivitamisest/maksmata jätmisest tulenevalt (täitmata lepinguline kohustus) viivist nõuda VÕS § 113 lg 1 ja liisinglepingu p 5.1. alusel. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Viivismaksete võlg on summas 373,63 Eesti krooni perioodil 15.11.2008.a. kuni 01.07.2009.a.:

12 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110 Hageja on liisingulepingu kostja maksekohustuste rikkumise tõttu üles öelnud, kusjuures ka lepingu lõppemise tõttu sõiduki tagastamisega liisinguandjale, arvestades, et liisingulepingu lõpemise tagajärgede kohta on erinorm VÕS § 367, kohalduvad poolte varaliste suhete lõpetamisele liisingulepingu üldtingimuste p 7.3 , 3.7, 7.5 ja VÕS § 367. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195, 196, kuid liisingulepingu lõppemise tagajärgede kohta on seaduses erinorm (VÕS § 367). VÕS § 367 lg-te 1 ja 2 järgi on hagejal liisinguandjana õigus oma kulude hüvitamiseks nõuda vara jääkmaksumust ehk lepingu ülesütlemise järgse aja eest tasuda jäänud liisingumaksete tasumist, millest arvatakse maha intress ja muud kulutused, mis ei seondu liisingueseme omandamisega. Vara jääkmaksumus (liisingueseme väljaostusumma suurus) on 182321.38 krooni ilma intressita. Jääkmaksumusele vastuväiteid ei ole esitatud. Vara jääkmaksumuse arvestus vastab VÕS § 367 lg 2. VÕS § 363 p 3 kohaselt liisinguvõtja on kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Liisingulepingu üldtingimuste p. 7.5 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel kohustub liisinguvõtja viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Üldtingimuste p. 7.5.1 kohaselt kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt p 7.5 kohustust ning liisinguandja kannab seoses liisingueseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on liisinguvõtja kohustatud eeltoodud kulutused liisinguandjale hüvitama. Üldtingimuste p 8.2 kohaselt liisinguvõtja poolt liisinguandjale tagastatav liisinguese peab olema samas komplektsuses, sisaldama liisinguesemega kaasa antud või sellele paigaldatud lisaseadmeid ja liisinguandjale kuuluvaid parendusi. Kui liisingueseme tagastamisel liisingueseme seisund ei vasta liisingulepingus ettenähtud tingimustele, on liisinguvõtja kohustatud viima liisingueseme omal kulul vastavasse seisu. Hagejal on VÕS § 367 lg 4 alusel õigus nõuda lepingu ülesütlemisega seotud lisakulude hüvitamist. Kostja esindaja on seisukohal, et kuivõrd liisingese väljus kostja valdusest rohkem kui 6 kalendrikuud enne seda, kui see anti politsei poolt liisingfirmale üle, siis seetõttu puudub kostjal lisakulude tasumise kohustus hagejale. Liisinglepingute üldtingimustes peavad olema täpselt kirjas need kulutused, mis liisingvõtjat võivad oodata juhul kui liisinguandja ütleb lepingu üles. Käesoleval juhul üldtingimuste p.7.4 nimetatud seisukohale ei vasta (tl 196, 1 kd). Hageja on esitanud vara tagastamise ja vara müügi vahendamisega seotud kulud kokku summas 8 925,00 krooni (käibemaksuta).

Tsiviilasi nr 2-10-67110 ja koht või mitte või tulenes tema sellekohane kohustus üldtingimuste p 7.5 –st, kuid tähelepanuta ei tohi jätta seda, et politsei tegevuse aluseks oli kostjast endast tulenev põhjus s.t pettuslik käitumine lepingu sõlmimisel, mistõttu tekkinud olukorda kostja suhtes ei saa lugetada vabandatavaks. Hageja poolt sisseostetav teenus s.o. tagastamisteenus summas 2500.- krooni s.o. 159.78 € kuulub kostjalt väljamõistmisele. Sõiduki sõidukõlbmatust kinnitab 24.07.20109.a. üleandmise-vastuvõtu akt. Kohtu arvates sõiduauto puksiirteenus sõiduki tagasisaamiseks on lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes ja selles osas kuulub hageja nõue rahuldamisele summas 566.67 krooni.

Tsiviilasi nr 2-10-67110 Üldtingimuste punkti 7.4. kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel lähtudes liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.1, kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Üldtingimuste p 7.4.1 kohaselt kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh. liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-184-12 asunud seisukohale, et viidatud liisingulepingu üldtingimuste säte (sh p 7.4.1) tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes on vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult. Seega on üldtingimuste säte selles osas tühine (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Kuigi kostja 1 ei ole tarbija, on see tingimus kolleegiumi arvates VÕS §-le 44 tuginedes selles osas ka tema suhtes ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18). Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Seega võib liisinguandja viidatud ÜT sätte järgi liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta ning pärast esitada sellest tulenevalt liisinguvõtja vastu ÜT p-s 7.4.1 nimetatud hüvitisenõude. Isegi kui liisinguandja igapäevases praktikas sellest ei lähtu, tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 järgi objektiivselt. Tüüptingimuse osaline tühisus ei mõjuta kolleegiumi arvates aga ülejäänud liisingulepingu kehtivust VÕS § 41 järgi. Hageja liisingulepingu ÜT p-d 7.4 ja 7.4.1 eelkirjeldatud kriteeriumeid ei täida ega taga liisinguvõtjale võimalust võõrandamisprotsessi mõjutada ja selle kohta teavet saada. Siinkohal pole oluline, kas praeguses asjas liisinguvõtjat võõrandamisest teavitati või mitte. Eelnimetatud sätted on kolleegiumi arvates tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saaduga. Selle asemel tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. Liisingulepingu ÜT p-de 7.4 ja 7.4.1 osaline tühisus ei tähenda, et VÕS § 367 lg 3 kontekstis ei oma auto müügihind üldse tähendust. Viidatud sätte järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kuigi iga kasutatud asi on unikaalne ja tavaliselt esineb enamikul neist mh kasutusest tingitud kulumist või ka defekte, ei tähenda see, et selle müügihind väljendabki alati selle väärtust Riigikohus on leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast 15 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110 olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kolleegium märgib lisaks, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Käesolevas asjas sõiduk tagastati politsei poolt 24.07.2009.a. (tl 47, 1 kd) ja võõrandati 04.12.2009.a. müügihinnaga 74000.- krooni ilma käibemaksuta (tl 56, 1 kd). Sõiduki müüki suunamise Ascar Auto AS 02.10.2010.a. akt asub tl 170, 1 kd. Sõiduk suunati müüki hinnaga 75000.- krooni (ilma käibemaksuta) (tl 173, 1 kd). Hageja on tunnistanud, et sellest kostjale ei teatatud. Sõiduk oli müügis Ascar Auto AS 38 päeva. Sõidukit müüa ei õnnestunud. 17.11.2009.a. andis hageja sõiduki interneti oksjonile müümiseks üle Moneklar OÜ (tl 49, 1 kd). Sõiduki enampakkumise alghinnaks määrati 59000.- krooni ilma käibemaksuta, millest teatati ka kostjale kirjaga 26.11.2009.a. (tl 176, 1 kd). Kostja on tunnistanud kirja kättesaamist ja selgitas, et auto valdusest äravõtmise tõttu ei toimetatud kuidagi (tl 45, 2 kd). Enampakkumisel kuni 01.12.2009.a. realiseeriti sõiduk müügihinnaga 74000.- krooni s.o. 4729.46 ilma käibemaksuta (tl 177, 1 kd). Riigikohtu seisukohta arvestades, pooltel puudub kokkulepe lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast (ka tüüptingimustes), kui see ei erine oluliselt turuhinnast. Seega kindlaks tuleb teha liisingueseme turuväärtus selle tagastamisel. Asjas on sõiduki turuväärtuse kohta andnud arvamuse ekspert (Ekspertiisiakt tl 152, 2 kd. 18.02.2014.a. ). Eksperdi arvamuse kohaselt sõiduauto xx x xxx, reg. märk xxx xxx, harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) 2009.a. veebruaris oli 130 000.- krooni (koos käibemaksuga ehk 8309.- eurot) eeldusel, et sõiduk oli tehniliselt korras, hooldatud, komplektne, vigastusteta ja omas kaubanduslikku välimust, kuid oli ainult purunenud parempoolse tagaukse klaas. Sõiduauto xx x xxx, reg. märk xxx xxx, harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) 2009.a. juulikuus oli 78 000.- krooni (koos käibemaksuga ehk 4985.- eurot), eeldusel, et sõidukil esinesid kohtutoimikus fikseeritud vigastused ja puudused ning sõiduk oli remonti vajav. Ekspert on selgitanud, et lähtudes kõigest kogumis ja arvestades sõiduki vanust, läbisõitu, varustust, samuti asjaolu, et sõiduk oli kohtutoimiku materjalides toodud defektidega ja remonti vajav ning teades ka vabaturul katseliselt toimunud müügiprotsessi (enampakkumise) tulemusi, hindab antud sõiduki harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) 2009.a. lõpus 74000.- kr s.o. 4729.46 €. Ekspert hindab sõiduki harilikuks väärtuseks 4 kuud varem, lähtudes aastasest keskmisest matemaatilisest turuhinna langusest 15% aastas (ei saa arvestada korras sõidukite küsimishindade mediaani tegelikku hinnalangust 2009. aastal), 78000.- kr. Juhul kui sõiduk olnuks tehniliselt korras ja omanuks head kaubanduslikku väljanägemist, siis arvestades suhteliselt suurt läbisõitu, turusituatsiooni ja analoogsete sõidukite müügipakkumisi ning nõudlust analoogsete sõidukite järele, hindaks ekspert antud sõiduki harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) 2009.a. veebruaris 132000.- kr. Kui eeldada, et sõiduk oli tehniliselt korras ning omas kaubanduslikku väljanägemist ja sõidukil oli vigastusena fikseeritud ainult katkine parempoolse tagaukse klaas (läbiotsimisprotokoll 26.02.2009.a. punkt 10., tl 53-55, 2 kd) ja Lääne Politseiprefektuuri poolt 04.03.2009.a. asitõendi vaatlusprotokollis kriminaalasjas nr. 08250002870 fikseeritud teisi vigastusi ning kohtutoimikus toodud vigastusi ei esinenud, hindaks ekspert antud sõiduki harilikuks väärtuseks veebruaris 2009.a. 130000.-kr. 16 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110 Eksperdi poolt antud hinnangu järgi ekspert ei saa välistada, et ajal, kui sõiduk oli Pärnu Politseiprefektuuri valduses, et sõiduki välispinda on sellel ajal vigastatud või kraabitud, kuid sellised kohtutoimikus fikseeritud vigastused nagu konditsioneer ei tööta (tühi), käsipidur ei tööta, piduritorud väga roostetanud, parempoolne sisemine rooliots ja esimesed rattalaagrid loksuvad, istmesoojendused ja salongis olevad nupud ei tööta, uksed käivad raskelt, põleb turvavarustuse rikke hoiatustuli, ei tööta välistemperatuuri näitaja, parempoolne udutuli ei põle, esimesed piduriklotsid ülemääraselt kulunud, peeglite kokkuklappimise süsteem ei tööta, laeka kaan on katki, juhiistme ventilatsioon ei tööta ja istmeplastikud on katki, mootoril õlilekked pealt ja alt, käigukastil tugev õlileke (õliloik), vasakpoolsed seisutuled ei põle, sõidukil vaid 1 võti, mis uksi ei ava, ei saa tekkida seisval autol mõnede kuude jooksul, vaid on tekkinud pikema ajajooksul sõiduki kasutamisel loomuliku kulumise tagajärjel. Pooled eksperdi arvamusele vastuväiteid ei ole esitanud. Kostja on lähtunud sõiduauto puuduste kindlakstegemisel 26.02.2009.a läbiotsimisprotokollist ja leiab, et sõiduki vigastusena oli fikseeritud ainult parem tagumine aken katkisena (protokolli p 10) ja leiab, et seetõttu vara realiseerimisest saadud summa olulises vähenemises kostja igasugune süü puudub. Samas kostja on 24.09.2013.a. eelistungil öelnud, et ta ei vaidlusta politsei poolt fikseeritud puudusi ja ei tunnista vigastusi, mis on tuvastatud sõiduki müüki minekul (tl 75, 2 kd). Kostja on jätnud arvestamata, et 2009.a. veebruaris sõiduki tehnilist ülevaatust kui sellist ei toimunud, aga kasutatud sõiduki puhul on see olulise tähtsusega ning ülevaatust tegemata ei saa olla tegemist lõpliku puuduste loeteluga. Ekspert on esile toonud, et puudused saavad olla tekkinud pikema aja jooksul sõiduki kasutamisel loomuliku kulumise tagajärjel. Viimases ei ole kohtul alust kahelda. Kostja ei ole esile toonud missugustel asjaoludel oli võimalik ajal mil sõiduk oli politsei hoiul sõidukil vigastuste tekkimine. Sõiduki spidomeetri näit 04.03.2009.a. 257602 (tl 56, 57 (foto), 2 kd), tagastamisel 24.07.2009 aktis ei ole märgitud, 17.11.2009.a. 257602 (tl 49, 1 kd). Seega sõiduki kasutamine läbisõidu kaudu on eitav. Seda kinnitab ka see, et sõiduauto transportimiseks kasutati treilerit. Kohtu jaoks ei ole usutav paljasõnaliselt kostja poolt väidetu, et sõiduk on saanud vigastusti seismisel politseigaraazis. Kostja teavitamine /mitteteavitamine müügiprotseduurist (tl 168, 1 kd) kui selline ei avalda mõju kohtu poolt tehtavatele järeldustele turuväärtuse kohta põhjusel, et asjas on ekspert andnud arvamuse sõiduki turuväärtuse kohta tagastamisel. Hageja 12.05.2015.a. kirjast nähtuvalt liisingueseme omandamisel 07.10.2008.a. müügihind ei sisaldanud käibemaksu ja sõiduk realiseeriti käibemaksuta. Seega jääkmaksumus ei sisalda käibemaksu. Sõiduki väärtuse määramisel käibemaksu juurdearvestamist ei toimu. Eelpool toodud asjaolusid ja eksperdi arvamust arvestades saab lugeda põhjendatuks sõiduki turuväärtust 24.07.2009.a. 78000.- krooni (0 käibemaksuga) s.o. 4985.- euri. Eeltoodu alusel hageja nõue kuulub rahuldamisele osaliselt järgmiselt. Vara jääkmaksumus on 182321.38 krooni s.o. 11652,46 €. Vara väärtus sõiduki tagastamisel 4985.- € katab ära osaliselt vara jääkmaksumuse summas 4985.- € ja üles jääb võlg summas 6667.46 € (alus VÕS § 367 lg 1; arvestus: 11652.46 € – 4985.- € = 6667.46 €). Kohus märgib, et hageja arvestuskäik tl. 5, 3 kd eeleva osas on sama v.a. muidugi rahaline suurus. Võlgnetavad maksed on vara jääkmaksumus 6667.46 €, lisakulu 8925.- krooni s.o. 570.41 EUR, viivis 373,63 krooni s.o. 23.88 EUR, debitoorne võlgnevus kokku 50410.27 krooni s.o. 3221.80 EUR, sealhulgas põhivõlg 31120.02 krooni s.o. 1988.93 EUR ja intress 19290.25 krooni s.o. 1232.87 EUR. Hageja nõue kostja vastu on kokku on 10483.55 €. Hageja palub TsMS 367 alusel alates hagiavalduse esitamisest välja mõista viivise. Intressilt ja viiviselt viivist arvestada ei saa. Hagejal on õigus viivist nõuda VÕS § 113 lg 1 ja liisinglepingu p 5.1 alusel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva 17 (18)

Tsiviilasi nr 2-10-67110 seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on viivise määraks liisinglepingu p-s 5.1 kokku leppinud 7% aastas. Seega viivist on hagejal õigus nõuda tasumata võlalt summas 9226.80 € (vara jääkmaksumus 6667.46 €, lisakulu 570.41 EUR, debitoorse võla põhivõlg 1988.93 €). TsMS 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hagiavaldus on esitatud 23.12.2010.a. Viivis alates 23.12.2010.a. kuni kohtuotsuse tegemiseni s.o. 12.10.2015.a. on 3097.98 €. (Lepingu p 5.1 alusel on viivise määr 7% aastas s.o. 0,019% päevas. Viivis alates 23.12.31.12.2010.a. - 9226.80 € x 0,019%= viivis 1,75 € päevas x 9 päeva = 15.75 EUR. Viivis alates 01.01.-12.10.2015.a.- 9226.80 € x 0,019% = viivis 1.75 EUR päevas x 285 päeva = 498.75 EUR. Viivis aastatel 2011.a.-2014.a. -9226.80 EUR x 7% aastas = 645.87 EUR x 4 aastat= 2583.48 EUR. Kokku viivis 3097.98 €). Alates 13.10.2015.a. tuleb kostjalt välja mõista viivis põhinõudest 9226.80 € 7 % aastas kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine. TsMS § 173 kohaselt (1) Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. (4) Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud, arvestades hageja nõuete osalise rahuldamise ulatust, võrdeliselt hagi rahuldamise osaga. Hageja kanda tuleb jätta menetluskulud 3 % ulatuses ja kostja kanda 97 % ulatuses. (Hageja nõue 10817.37 €. Rahuldatud osa 10483.55 €. 10483.55 /10817.37 =0,97). TsMS 174 kohaselt (2) Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. (4) Kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra menetluskulude rahalist suurust kindlaks, sest see lükkaks edasi asjas kohtuotsuse tegemise, ning seetõttu menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Tartu Kohtunik

18 (18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.