2-15-7843/6 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-15-7843 Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetluse käik Inkasso OÜ (hageja) esitas 25.05.2015 Harju Maakohtule hagi XXXOÜ (kostja) vastu võla nõudes. Kohus jättis hagi e-kirjaga käiguta ja kohustas hagejat hagi nõuet täpsustama ning tasuma täiendava riigilõivu. Hageja kõrvaldas puudused 08.06.2015. Kohus võttis hagi menetlusse 10.06.2015. Kostja esitas hagile vastuse 30.06.2015. Kohus menetles tsiviilasja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses ja andis pooltele 01.07.2015 e-kirjaga tähtaja kompromissi sõlmimiseks või kõikide täiendavate seisukohtade, tõendite ning menetluskulude nimekirja esitamiseks. Hageja esitas 21.07.2015 seisukoha kostja vastuse osas. Hagiavaldus OÜ XXX sõlmis 10.03.2015 Inkasso OÜ-ga nõude loovutamise lepingu nr XXX. OÜ XXX loovutas hagejale järgmised nõuded: põhinõue: 1667,88 eurot (arve 14002) ja viivis 2852,82 eurot; viivised: -arve 12003, 1069,74 eurot ; -arve 12004, 1120,65 eurot; -arve 12005, 1061,25 eurot; -arve 12006, 874,47 eurot; -arve 12007, 815,04 eurot; -arve 12009, 1001,82 eurot; -arve 12010, 1112,19 eurot; -arve 12011, 1154,64 eurot; -arve 12013, 1315,95 eurot; kahjuhüvitis 150 eurot. OÜ-le XXX tekitatud kahju on 150 eurot. OÜ XXX oli sunnitud 25.02.2015 pöörduma õigusabi saamiseks Inkasso OÜ poole, kuna OÜ XXXi korduvad katsed leida kostjaga kompromissi arvete tasumise osas olid asjatud. Kokku on Inkasso OÜ-le loovutatud nõue summas 13084,26 eurot. Seoses sellega, et XXXOÜ ei tasunud temale esitatud arveid tähtaegselt ning üks arve on senini tasumata, pidi OÜ XXX võtma XXXOÜ-lt laenu 20 000 eurot, et tasuda oma partneritele tarnitud kauba maksumuse ning ka OÜ XXX töötajatele töötasu. Sellega on kostja tegevuse tõttu OÜ-le XXX tekitatud reaalne kahju laenu tagastamisega seotud kulude näol ja seetõttu on ka viiviste nõue seaduslik.

VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 tulenevalt olid pooled kokku leppinud, et kui võlgnik ei tasu arveid lepingus märgitud lõpptähtpäevaks, on võlgnik kohustatud tasuma tähtaegselt tasumata arvelt viivist 0,50% maksmisele kuulunud summast kalendripäevas. Põhinõue 1667,88 eurot: kostja on rikkunud raha maksmise kohustust, kuna on jätnud tasumata arve nr 14002 kauba tarnimise eest vastavalt sõlmitud suulisele tarnimislepingule ja 03.06.2014 esitatud arvele, mille tasumise tähtajaks oli 10.06.2014. Poolte vahel on sõlmitud suuline kauba tarnimisleping, mis oli allkirjastatud kätte saadud kauba saatelehtedega ning tasumise kokkulepetega (arve), mis ei ole seni ajani täidetud. Seega, poolte vahelise õigussuhte aluseks on sõlmitud suuline töövõtuleping, allkirjastatud tööde vastuvõtu akt ja osaliselt tasutud arve. Kostja ei ole täitnud endale lepinguga võetud kohustusi ega ole hagejale tasunud tööde teostamise eest tasu summas 1667,88 eurot, millega on rikkunud oma võlasuhtest tulenevat kohustust. Viivise nõue on 12 378,57 eurot, millele lisandub jooksev viivis. Kuivõrd kostja on oma kohustusi rikkunud, on tal kohustus tasuda viivist. Viivise arvestus: 02.02.2012 arve 12004 02.02.2012-07.06.2012, viivitatud päevi 132 x 0,5% (8,49 eurot päevas) = 1069,74 eurot; 02.02.2012 arve 12004 01.02.2012-15.06.2012, viivitatud päevi 132 x 0,5% (8,49 eurot päevas) = 1120,65 eurot; 09.02.2012 arve 12005 17.02.2012-09.02.2012-15.06.2012,viivitatud päevi 125 x 0,5% (8,49 eurot päevas) = 1061,25 eurot; 10.02.2012 arve 12006 18.02.2012-01.07.2012, viivitatud päevi 103 x 0,5% (8,49 eurot päevas) = 874,47 eurot; 17.02.2012 arve 12007 25.02.2012-01.07.2012, viivitatud päevi 96 x 0,5% (8,49 eurot päevas) = 815,04 eurot; 28.02.2012 arve 12009 07.03.2012-04.07.2012, viivitatud päevi 118 x 0,5% (8,49 eurot päevas) = 1001,82 eurot; 01.03.2012 arve 12010 09.03.2012-20.07.2012, viivitatud päevi 131 x 0,5% (8,49 eurot päevas) = 1112,19 eurot; 05.03.2012 arve 12011 13.03.2012-27.07.2012, viivitatud päevi 136 x 0,5% (8,49 eurot päevas) = 1154,64 eurot; 19.03.2012 arve 12013 27.03.2012-22.08.2012, viivitatud päevi 155 x 0,5% (8,49 eurot päevas) = 1315,95 eurot; 03.06.2014 arve 14002 11.06.2014-19.05.2015, viivitatud päevi 342 x 0,5% (8,34 eurot päevas) = 2852,82 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlg 1667,88 eurot, viivised 12 378,57 eurot, kahjuhüvitis 150 eurot ja viivised alates 25.05.2015 kuni põhinõude 1667,88 eurot täieliku täitmiseni lepingus sätestatud viivisemääras 0,50% päevas, kuid mitte rohkem kui 1667,88 eurot. Hageja nõue tugineb VÕS § 76 lg 1, lg 3, § 100, § 101 lg 1 p.-d 1, 3 ja 6, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 115 lg 1, TsMS § 162. Kostja vastus

2-15-7843 Kostja nõuet ei tunnista. Kostja ja XXX OÜ vahel sõlmitud müügilepingus puudus viivisekokkulepe viivisemäära 0,5% päevas rakendamiseks, mistõttu on viivisenõuded alusetud. Vaidlus puudub selles, et kostja ja XXX OÜ sõlmisid 2007.a suulise müügilepingu kase- ja vineeripaku südamike ning saematerjali (kaup) tarnimiseks kostjale ning kauba üleandmine kostjale toimus arvete ja arvetele lisatud saatelehtede alusel. Kuigi vaidlusalustel arvetel on märgitud viivis viivisemääraga 0,5% päevas, ei ole seda võimalik käsitleda poolte suhtes kehtiva ja siduva viivisekokkuleppena, sest pooled ei ole müügilepingus kokku leppinud viivise arvestuse määras, põhimõtetes ja korras. Arvetel märgitud 7-päevane maksetähtaeg ja viivis 0,5% päevas ei ole muutunud kostja ja XXX OÜ vahelise müügilepingu osaks, isegi, kui kohus peaks leidma, et kostja ja XXX OÜ vahel oli sõlmitud kehtiv viivisekokkulepe, mistõttu ei ole kostja oma müügilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Kostja on seisukohal, et arve-saatelehtedel märgitud viivisemäär 0,5% on oma olemuselt uus lepingutingimus, sest kostja ja XXX OÜ vahelises suulises müügilepingus puudusid viivise maksmise osas mistahes kokkulepped. Seetõttu ei ole arve-saatelehtedel märgitud viivis 0,5% päevas muutunud müügilepingu osaks. Tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-144-09 (p-s 11) ei ole kostja ja XXX OÜ vahelise müügilepingu osaks saanud ka arve-saatelehtedel märgitud 7-päevane maksetähtaeg, sest pooltevaheline praktika maksetähtaegade andmise ja nende pikkuse osas oli teistsugune. Kostja ja XXX OÜ vahelises lepingulises suhtes oli välja kujunenud praktika, mille kohaselt pooled leppisid maksetähtajas igakordselt eraldi suuliselt kokku. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal võimalik tugineda arvesaatelehtedel märgitud 7-päevasele maksetähtajale ja sellest maksetähtajast mittekinnipidamisele. Pooltevahelist praktikat leppida igakordselt eraldi kokku pikemates maksetähtaegades, kui seda oli arve-saatelehtedel märgitud maksetähtaeg, kinnitab ka hageja enda poolt kohtule esitatud XXX-XXX2012-2014 intressi arvutamise tabel, millest nähtub, et perioodil 20.01.2012-23.12.2013 toimus arvete tasumine väga erinevate ajavahemike tagant ning sageli tasus kostja arved rohkem kui 100 päeva pärast arvete esitamist. Ka kostja maksekäitumise väljavõte ajavahemikust 05.02.2007-06.12.2013 kinnitab, et pikad maksetähtajad olid XXX OÜ ja kostja vahelises lepingulises suhtes tavaks kujunenud juba enne 2012.a, näiteks 2011.a oli 11 arve tasumise maksetähtaeg pikem kui 100 päeva. Olenemata pikkadest maksetähtaegadest, puudub vaidlus selles, et kostja on kõik vaidlusalused arved XXX OÜ-le täies ulatuses tasunud. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VÕS § 25 lg 1 sätestatust, oli arve-saatelehtedel märgitust erinevate maksetähtaegade järgimine lepingupooltele kohustuslik ning arvetel märgitud maksetähtaeg ei ole saanud lepingu osaks. Kostja on XXX OÜ-ga igakordselt eraldi kokku lepitud maksetähtaegadest korrektselt kinni pidanud ja vaidlusalused arved nõuetekohaselt tasunud. Seega ei ole kostja müügilepingut rikkunud. Hageja viivisenõue on lõppenud, sest viivisenõude esitamine on hea usu põhimõttega vastuolus. Juhul, kui kohus peaks siiski tuvastama, et kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, on kostja seisukohal, et hageja viivisenõue oli hagiavalduse esitamise hetkeks lõppenud, sest viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. XXX OÜ on rohkem kui 6 aasta pikkuse lepingulise suhte käigus aktsepteerinud erinevaid ja kohati pikemaid kui 100-päevaseid maksetähtaegu ning jätkanud mistahes pretensioone ja viivisenõudeid esitamata suulise müügilepingu alusel kauba tarneid kostjale. Alles 05.03.2015 esitas XXX OÜ kostjale ootamatult arve nr 215001, millega asus kostjalt valikuliselt sisse nõudma viiviseid mõnede 3 aasta vanuste arvete eest. Kostja leiab, et XXX OÜ ülalkirjeldatud käitumine on

2-15-7843 selgelt vastuoluline ja seetõttu vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 ja VÕS § 6 mõttes. Tuginedes Riigikohtu praktikale (lahend nr 3-2-1-132-09 p 12), on hageja viivisenõue XXX OÜ vastuolulise ja hea usu põhimõtte vastase käitumise tõttu lõppenud ning hagejal puudub õigus nõuda kostjalt vaidlusalustest arvetest tekkinud viiviste tasumist. Kostjal on õigus tasaarvestada hageja 03.06.2014 arve nr 14002 töövõtulepingust tuleneva rahalise nõudega hageja vastu. Kostja osutas XXX OÜ-le 2014.a puidutöötlemise teenust. Seega oli poolte vahel sõlmitud suuline töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Eelnimetatud tööde eest esitas kostja XXX OÜ-le tasumiseks arved nr M00078, M00144 ja M00244. 16.04.2014 arve nr M00078 tasunõue muutus sissenõutavaks 17.05.2014 (maksetähtajaga 30 päeva), 08.06.2014 arve nr M00144 tasunõue muutus sissenõutavaks 09.07.2014 (maksetähtajaga 30 päeva) ja 27.11.2014 arve nr M00244 tasunõue muutus sissenõutavaks 12.12.2014 (maksetähtajaga 14 päeva). Nimetatud arved on vaatamata kostja korduvatele meeldetuletustele ja XXX OÜ suulistele lubadustele käesoleva ajani tasumata. Seega on kostjal VÕS § 197 lg 1 alusel õigus oma töövõtulepingust tekkinud rahaline nõue summas 6986,44 eurot (1514,10 + 1877,14 + 3595,2) tasaarvestada hageja poolt esitatud arvega nr 14002 summas 1667,88 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 197 lg 2). Käesolevaga esitab kostja hagejale tasaarvestusavalduse VÕS § 198 mõttes ja teatab, et tasaarvestab kattuvas oma rahalise nõude hageja rahalise nõudega. Tasaarvestuse tegemise järgselt on arvest nr 14002 tulenev hageja põhinõue summas 1667,88 eurot kostja vastu täies ulatuses lõppenud. Kuna tasaarvestus omab VÕS § 197 lg 2 mõtte kohaselt tagasiulatuvat toimet, ei kuulu tasaarvestamisele 03.06.2014 arvelt nr 14002 nõutav viivis, sest tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkel ei olnud kostja arve tasumisega viivitusse sattunud. Paljasõnaline ja antud juhul ka põhjendamatu on hageja väide, nagu oleks kostja oma tegevusega tekitanud XXX OÜ-le otsese varalise kahju, mis seisnes väidetava laenu tagasimaksmise kuludes XXXOÜ-le. Hageja ei ole esitanud mistahes tõendeid väidetava laenulepingu sõlmimise kohta. Väidetav laenu võtmine summas 20 000 eurot ei kajastu ka XXX OÜ majandusaasta aruannetes. Isegi, kui laenuleping oleks kehtivalt sõlmitud, ei ole hageja esitanud veenvaid põhjendusi ega tõendeid selle kohta, et laenuvõtmise vajaduse oli põhjustanud kostja tegevus. Kuna nii hageja viivisenõue kui ka põhinõue on kostja vastuses toodud põhjendustest tulenevalt alusetud, on põhjendamatu ka hageja nõue hüvitada inkassoteenuse kasutamisest tekkinud kulutused summas 150 eurot. Seetõttu tuleb hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata jätta. Kostja on hagejale tasunud kõik hagiavalduses märgitud vaidlusalused arved, v.a arve nr 14002, mille kostja on kehtivalt tasaarvestanud. Seega on kostja täitnud oma müügilepingust tulenevad põhikohustused tasuda kaupade eest ostuhind. Kostja tegevuse tõttu ei ole hagejale tekkinud mistahes varalist kahju. Eeltoodust tulenevalt, kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et vaidlusalustel arvetel märgitud viivis 0,5% on saanud lepingu osaks, taotleb kostja alternatiivselt viivise vähendamist nullini.

Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja vaidleb vastu kostja vastuväidetele ja jääb hagiavalduses esitatud nõude juurde. Vastavalt VÕS § 100, 101 lg 1 p 1, p 3, p 6, § 115 lg 1, kahju tekitaja on kohustatud hüvitama tekitatud kahju täies ulatuses. Kostja on oma arvete mittekorrektsete tasumistega tekitanud reaalse kahju OÜ-le XXX, kuna OÜ XXX ei saanud jätta tasumata oma partneritele tarnitud kauba eest õigeaegselt ning oli kohustatud ka tasuma töötajatele õigeaegselt töötasu tehtud töö eest. Seoses sellega OÜ XXX sõlmis 10.03.2015 Inkasso OÜ-ga nõude loovutamise lepingu nr XXX. Laen oli võetud vaid selle pärast, et kostja ei täitnud oma kohustusi vastavalt suulisele lepingule ja esitatud arvetele. OÜ XXX esindaja oli mitmel korral isiklikult suhelnud kostja ühe juhatuse liikmega XXX, kes lubas ka kiiremas korras antud asja lahendada. Peale seda kui OÜ XXX esindaja palus antud fakti fikseerida kirjalikult, siis keeldus ka XXXviiviste tasumisest, mida OÜ XXX lubas vähendada. Kuna viiviste küsimus oli läbi räägitud, oligi arvele märgitud viivise määr, et juhul kui kauba saaja ei tasu arvet õigeaegselt, siis lisandub summale viivis 0,5% päevas tasumata summast. Antud arved olid kostja poolt aktsepteeritud ning kordagi ei ole nende suhtes esitatud mingeid pretensioone ning OÜ-l XXX on õigus vastavalt VÕS § 113 lg 1 nõuda arvete tasumisega viivitamise eest viivist vastavalt seadusele. Kostja otsustas omavoliliselt mitte järgida arvetes sätestatud tasumise tähtaegu ning ei olnud kordagi kooskõlastanud seda OÜ XXX esindajaga. OÜ XXX esindaja pöördumistele vastas kostja lubadustega tasuda kõik võlad. Hagejale ei ole keegi esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et OÜ XXX on tellinud XXXOÜ-lt mingi töö; selle töö allkirjastatud üleandmise ja vastuvõtuakti ning vastavalt sellele aktile esitatud arveid. Inkasso OÜ ei ole ühtegi dokumenti näinud ning seoses sellega leiab, et antud vaidlus ei saa puudutada käesoleva hagi kohtuvaidlust. Kohtu seisukoht Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

2-15-7843 selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt: rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt, võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 25 lg 1 kohaselt, lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. VÕS § 164 lg 1 kohaselt, võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt, nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 171 lg 1 kohaselt, võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti ja tuginedes siseveendumusele, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes: 1) OÜ XXX ja kostja vahel on sõlmitud suuline leping kauba, so kase- ja vineerpaku südamikud ja saematerjal, tarnimiseks kostjale; 2) kauba üleandmine kostjale toimus arvete ja arvetele lisatud saatelehtede alusel; 3) OÜ XXX on kostjale üle andnud ja kostja on vastu võtnud kauba arvete ja saatelehtede nr 12003, 12004, 12005, 12006, 12007, 12009, 12010, 12011 ja 12013 ja 14002 alusel; 4) kostja on OÜ-le XXX tasunud arved nr 12003, 12004, 12005, 12006, 12007, 12009, 12010, 12011 ja 12013 pärast arvetel märgitud maksetähtaega; 5) kostja ei ole OÜ-le XXX tasunud 03.06.2014 arve nr 14002 alusel 1667,88 eurot; 6) XXX OÜ ja hageja vahel on kehtiv nõuete loovutamise leping, mille lisa 01 kohaselt on XXX OÜ loovutanud 10.03.2015 hagejale arvetest nr 12003 25.01.2012, 12004 02.02.2015, 12005 09.02.2012, 12006 10.02.2012, 12007 17.02.2012, 12009 28.02.2012, 12010 03.03.2012, 12011 05.03.2012 ja 12013 19.03.2012 tuleneva nõude summas 9517,84 eurot, mis on kostjale esitatud 05.03.2015 arvega nr 215001. Nõue on loovutatud koos kõrvalnõuetega, sh õigusega nõuda viivist, intressi ning kahju hüvitamist. Kohus leiab, et kostja väide, et lähtudes VÕS § 25 lg 1 oli arve-saatelehtedel märgitust erinevate maksetähtaegade järgimine lepingupooltele kohustuslik, ei ole põhjendatud. Kohus ei pea usutavaks ja mõistlikuks, et pooled lepivad kokku kauba tarnimises ja ei lepi sealjuures kokku arve tasumise tähtajas, kuna peavad lepingupooltele kohustuslikuks mitte järgida arve-saatelehtedel märgitud tähtaega. Kostja on küll vastuses hagile väitnud, et kostja on XXX OÜ-ga igakordselt uued maksetähtajad eraldi suuliselt kokku leppinud, kuid ei ole oma väidet tõendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et XXX OÜ ja kostja olid kokku leppinud arvete nr 12003, 12004, 12005, 12006, 12007, 12009, 12010, 12011 ja 12013 tasumiseks erineva tähtaja kui oli arvel märgitud. Kohus on seetõttu seisukohal, et arvetel märgitud maksetähtaeg on kostja ja XXX OÜ vahelise müügilepingu osa. Kostja on vastuses hagile märkinud, et hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu

2-15-7843 põhimõtetega, kuivõrd XXX OÜ ei ole esitanud varem viivisenõuet. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt, õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. VÕS § 6 kohaselt: lg 1 võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt; lg 2 võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-100-07 asunud seisukohale, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Kostja on OÜ-le XXX arved nr 12003, 12004, 12005, 12006, 12007, 12009, 12010, 12011 ja 12013 tasunud ajavahemikul 07.06.2012-22.08.2012. Kuivõrd viivise nõuded ei olnud käesoleva hagi esitamise ajal, so 25.05.2015 aegunud, siis pidi kostja olema teadlik võimalusest, et hageja võib vastavad nõuded ka esitada. Sellest, et hageja ei nõudnud enne hagi esitamist kordagi viivist, ei saanud kohtu arvates kostjal tekkida arusaama, et hageja viivist temalt ei nõua ning kohus ei pea hageja sellist käitumist vastuoluliseks, mis võiks kaasa tuua viivisenõude esitamise vastuolu hea usu põhimõttega. Lähtudes eeltoodust ei ole viivise nõude esitamine pärast hageja poolt arvete nr 12003, 12004, 12005, 12006, 12007, 12009, 12010, 12011 ja 12013 tasumist, vastuolus hea usu põhimõttega ning hageja poolt oma seaduses sätestatud õiguste maksmapanekut ei saa käsitleda soovina kostjale kahju tekitada. Kohtumenetluses ei ole leidnud kinnitust, et XXX OÜ on käitunud lepingulise suhte ajal seoses poolte vaheliste arveldustega vastuoluliselt ja hea usu põhimõtte vastaselt, mistõttu ei ole kostja viivisenõue nimetatud põhjustel lõppenud Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et XXX OÜ ja kostja on omavahel kokku leppinud viivise määras 0,5% päevas. XXX OÜ ja kostja vaheline müügileping on sõlmitud suuliselt, mille üle pooltel vaidlust ei ole. Viivise maksmise osas ja viivise määras on pooled erinevatel seisukohtadel. Pooled on üksmeelel selles, et XXX OÜ nõudis kostjalt esmakordselt lepingulise suhte käigus viiviseid 05.03.2015, esitades arve nr 215001. Kohus nõustub kostjaga selles, et tulenevalt Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1-144-09, ei tähenda arve vastuvõtmine arvele märgitud uute tingimustega nõustumist. Kostja on küll arved nr 12003, 12004, 12005, 12006, 12007, 12009, 12010, 12011 ja 12013 tasunud pärast arvetel märgitud tähtaega, kuid ilma viiviseta, mis näitab samuti, et kostja ei ole viivise määraga 0,5% päevas, nõustunud. VÕS § 113 lg 8 kohaselt, viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Kostja on viivisenõudele tervikuna vastu vaielnud ja alternatiivselt taotlenud arvetel märgitud viivise vähendamist nullini. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lähtudes eeltoodust tuleneb XXX OÜ õigus nõuda viivist seadusest. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on osaliselt põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt, s.o. välja mõista viivis VÕS § 113 teises lauses sätestatud suuruses.

2-15-7843 Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.07.2012 oli 1,00% ja enne 01.01.2013 oli 0,75%. Ajavahemikul 18.07.2011-14.04.2013 kehtinud VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loeti viivise määraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Arvelt nr 12003 (1697,96 eurot) tuleb ajavahemiku 02.02.2012-06.06.2012 eest tasuda viivist 46,62 eurot. Arvelt nr 12004 (1697,96 eurot) tuleb ajavahemiku 10.02.2012-14.06.2012 eest tasuda viivist 48,84 eurot. Arvelt nr 12005 (1697,96 eurot) tuleb ajavahemiku 17.02.2012-14.06.2014 eest tasuda viivist 46,25 eurot. Arvelt nr 12006 (1697,96 eurot) tuleb ajavahemiku 18.02.2012-30.06.2012 eest tasuda viivist 38,11 eurot. Arvelt nr 12007 (1697,96 eurot) tuleb ajavahemiku 25.02.2012-30.06.2012 eest tasuda viivist 35,52 eurot. Arvelt nr 12009 (1697,96 eurot) tuleb ajavahemiku 07.03.2012-03.07.2012 eest tasuda viivist 44 eurot. Arvelt nr 12010 (1697,96 eurot) tuleb ajavahemiku 09.03.2012-19.07.2012 eest tasuda viivist 49,02 eurot. Arvelt nr 12011 (1697,96 eurot) tuleb ajavahemiku 13.03.201226.07.2012 eest tasuda viivist 50,06 eurot. Arvelt nr 12013 (1697,96 eurot) tuleb ajavahemiku 27.03.2012-21.08.2012 eest tasuda viivist 54,24 eurot. Kokku tuleb kostjalt arvete nr 12003, 12004, 12005, 12006, 12007, 12009, 12010, 12011 ja 12013 tasumisega viivitamise eest välja mõista viivis seadusejärgses määras summas 412,66 eurot. Kuivõrd kohus mõistab viivise välja VÕS-is sätestatud minimaalse määra järgi, siis ei ole kohtu hinnangul alust viivise vähendamiseks. Hageja on esitanud XXXOÜ, XXX OÜ ja XXX vahel 01.12.2011 sõlmitud laenulepingu- ja laenulepingu tagamiseks sõlmitud käenduslepingu, millega soovib tõendada, et XXX OÜ poolt viivisenõude esitamine on põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt on XXX OÜ pidnud laenu võtma sellepärast, et kostja ei tasunud temale tarnitud kauba eest tähtaegselt ning et üks arve on siiani maksmata ja selle tõttu XXX OÜ-l tekkisid raskused oma partneritele tasumisega ja töötajatele töötasu maksmisega. Hagiavalduse kohaselt on XXX OÜ-le tekitatud kahju laenu tagastamisega seotud kuludega. Kohus leiab, et nimetatud laenulepinguga ei ole tõendatud, et kostja on XXX OÜ-le kahju tekitanud. XXXOÜ, XXX OÜ ja XXXvaheline laenuleping ja laenulepingu tagamiseks sõlmitud käendusleping on sõlmitud 01.12.2011. Nimetatud lepingu p 1.1.2 kohaselt on laenusumma kasutamise eesmärgiks laenusaaja majandustegevuse arendamine. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on XXX OÜ arved tasunud oluliselt pikema aja jooksul, kui on arvetel märgitud tähtaeg ning et XXX OÜ ei ole kostjalt varem viiviste tasumist nõudnud. Kostja on esitanud loetelu kostja ja XXX OÜ arveldustest perioodil 05.02.2007-06.12.2013, millega on tõendatud, et kostja ja XXX OÜ vahel on pikaajaline ärisuhe. Arved nr 12003, 12004, 12005, 12006, 12007, 12009, 12010, 12011 ja 12013 on XXX OÜ kostjale esitanud ajavahemikul 02.02.2012-19.03.2012, seega ei ole tõendatud, et XXX OÜ vajadus ja otsus sõlmida laenuleping on seotud kostja poolt nimetatud arvete tasumisega viivitamisega. Võlausaldaja õigus esitada viivisenõue tuleneb VÕS § 101 lg 1 p 6. Hagiavalduse kohaselt on XXX OÜ hagejale loovutanud kostjale esitatud 09.06.2014 arvest nr 14002 tuleneva nõude summas 1667,88 eurot, mille maksetähtaeg oli 10.06.2014. Hagiavalduse esitamise seisuga oli viivitatud päevi 342 ja hageja nõuab