2-15-7115/26 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Ajutise halduri aruande kohaselt rikkus võlgnik poolte vahel 1.10.2012 sõlmitud lepingu tingimusi, sh jättis tasumata tarnitud kauba eest esitatud arved ja tagastamata enamuse võlausaldaja poolt temale üleantud kaupluste inventarist. Lisaks loovutas juhatus võlgniku ja võlausaldajate huve selgelt kahjustades võlgniku vara juhatuse liikmega seotud teisele äriühingule. Majandustegevuse jätkamiseks, ettevõtte tervendamiseks ja võlgade tasumiseks ei ole mingit võimalust, võlgnik on püsivalt maksejõuetu ja pankrot on vältimatu, sest kohustusi on enam kui 167 923 eurot; ainus reaalne vara on 740 eurot rahana pangakontol; bilansis on ka 110 223 eurone nõue KORSETT OSAÜHINGU vastu, kuid selle nõude väärtus on ilmselt kuni 11 000 eurot; seega ei ole netovara väärtus vastavuses ÄS § 136 nõuetega; puuduvad asjaolud, mis võimaldaksid saneerimismenetlust või kompromissi; majandustegevuse jätkamiseks puudub rahaline kate. PankrS § 22 lg 5 tähenduses on maksejõuetuse põhjuseks „muu asjaolu“ - nõrk äriplaan, valed äriotsused ja liiga väike osakapital, mis ei katnud tekkinud kahjumit. Kuid ei saa välistada ka kuriteo tunnustega tegu või rasket juhtimisviga PankrS § 28 mõttes, sest makseraskuste tekkimisel andis juhatuse liige järgmisele endaga seotud äriühingule (KORSETT OSAÜHING) üle kogu võlgniku vara - tarnijatelt (sh võlausaldajalt) jaemüügiks saadud kaup, mille eest KORSETT OSAÜHING ei ole siiani tasunud ega ole andnud ka arvestatavaid tagatisi. Kaup anti üle sisuliselt tasuta. Õiguslikku hinnangut vajab ka juhtkonna tegevus, kui jäeti tagastamata (ja anti üle KORSETT OSAÜHINGULE) võlausaldajale kuuluv rendivara. Taolise käitumisega kahjustas juhatuse liige oluliselt võlgniku ja selle võlausaldajate huve. Kaaluda tuleks menetluse lõpetamist raugemisega PankrS § 29 alusel, sest seni kogutud andmetel puudub võlgnikul reaalne vara. Menetluse jätkamisel saaks esitada nõudeid (ja hagisid) vara tagasivõitmiseks ja tagasinõudmiseks KORSETT OSAÜHINGULT ning ilmselt tuleks esitada kahjunõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 3 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust raugemise tõttu, kui keegi maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa, mis võiks olla 3500 eurot. Maakohtu määrus

lahendamiseks võlausaldaja nõuete ebaselguse ja sissenõutavuse osas. Võlgniku menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldaja kanda. Maakohus jättis võlgniku vastuväited tähelepanuta ja ei käsitlenud ajutise halduri tõstatatud pankrotimenetluse raugemise ega pankrotimenetlusega seotud kulude kandmisega seonduvat. Võlgniku maksejõuetus on põhistamata ja kohus ei analüüsinud võlausaldaja nõudeid, mis olid pankrotiavalduse esitamise aluseks. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest oleks tulnud PankrS § 14 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel keelduda, kuna võlgnik on maksejõuline, võlausaldaja nõuded on ebaselged ja need ei ole sissenõutavad. Määruses puuduvad kohtu põhjendused määral, et isegi kaebuse koostamine sellele on oluliselt raskendatud. Võlgnik esitab järgmised vastuväited. Võlausaldaja nõue 62 220 eurot 31 senti, millele lisandub viivis 2280 eurot 97 senti tasumata kaupade eest, on ebaselge ja ei vasta eelnevalt kokku lepitule. Vastavalt pooltevahelise lepingu p-le 4.3.9 ei läinud võlgnikule üle kauba omand, kuna kaupade osas kehtis omandireservatsioon. Pankrotiavalduse p-s 2.7 ja 26.05.2015 istungil nõudis võlausaldaja nii talle kuuluva kauba eest tasumist kui ka täpselt samade kaupade valduse tagastamist omandireservatsiooni alusel. Võlausaldaja oli valmis tagasi võtma temale omandiõiguse alusel kuuluva kauba 50% müügihinnaga, mis ei ole tarnitud varem kui 2014 ja 75% müügihinnaga kauba, mis ei ole tarnitud varem kui 2015. Võlgnik ei nõustu niivõrd kahjuliku ettepanekuga. Võlausaldaja kahjunõue 68 156 eurot 90 senti kaupluste mööbli ja inventari eest ei ole võlgnikult sissenõutav. Nõudest võib aru saada, et võlausaldaja soovib enda omandis oleva ja võlgnikule üleantud vara valduse üleandmise nõude asendamist rahalise kahju hüvitamise nõudega ja rahalise nõude kindlaksmääramist. Sellise nõude hindamine väljub pankrotimenetluse raamidest. Pankrotiavaldusele ei ole lisatud ühtegi tõendit, kuidas on vastav summa kujunenud (PankrS § 10 lg 4). Võlgniku ja võlausaldaja vahel on mööbli ja inventari osas sõlmitud rendileping, mida võlausaldaja ei ole üles öelnud. Lisaks on võlgnik peale pankrotiavalduse menetlusse võtmist korraldanud võlausaldajale neljas kaupluses mööbli ja inventari üleandmise (Narva Kerese Keskus, Tallinna Pro Kapitali Maja, Tartu Kaubamaja ja Rapla Karmani Kaubamaja kauplused) ning tegelenud aktiivselt mööbli ja inventari võlausaldajale valduse üleandmise küsimuste lahendamisega Lasnamäe Centrumi ja Kristiine Keskuse kauplustes. Võlgnikul on likviidne vara ja eksisteerivad rahavood. Kohus on põhjendamatult nõustunud halduriga, et võlgnikul KORSETT OSAÜHINGU vastu oleva nõude väärtus on kuni 11 000 eurot. Ainuüksi perioodil 1.01-3.08.2015 täitis KORSETT OSAÜHING kohustusi võlgniku ees 35 862 eurot 86 senti, samuti on võlgnik tasunud võlausaldajale perioodil 1.01-4.06.2015 kokku 27 784 eurot 81 senti. Kohus ja ajutine haldur ei ole hinnanud võlgniku maksejõulisust ilma võlausaldaja esitatud nõueteta. Menetluse edasine käik

PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgniku puhul tuleb eelkõige hinnata seda, kas tema vara on piisav, et katta võlgasid (bilansiline maksejõuetus) ja lisaks sellele hinnata, kas võlgniku majandustegevus tulevikuperspektiivis annab võimalust võlgade tasumiseks ja tegevuse jätkamiseks. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Alalist maksejõuetust ei saa tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja, sh netovara seisundi või kahjumi suuruse, alusel, vaid hinnang peab olema kompleksne. Positiivne tulevikulootus peab olema põhjendatud reaalsete ja usutavate asjaoludega, mis annavad aluse järelduseks, et võlgniku maksevõime taastub. Pankroti väljakuulutamiseks on alus ainult siis, kui võlgniku alaline maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla mööduv. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ja võlgniku vara ei kataks tema kohustusi ka siis, kui kohus ei arvestaks võlausaldaja nõuet. Määruskaebuse vastupidised väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale võlgniku maksejõuetuse osas. Ajutise pankrotihalduri 3.08.2015 esitatud aruandes (kd I tl 194-200) on märgitud, et võlgniku kohustused moodustavad enam kui 167 923 eurot ja ainus reaalne vara on 740 eurot rahana pangakontol. Ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt ei ole majandustegevuse jätkamiseks, ettevõtte tervendamiseks ja võlgade tasumiseks mingit võimalust, kuna võlgnik on püsivalt maksejõuetu ja pankrot on vältimatu. Kolleegiumi arvates ei anna võlgniku majandusnäitajad alust järelduseks, et võlgniku maksejõulisus võiks taastuda tulevikus. Võlgnik on selgitanud, et tema majandustegevus ei ole peatunud ega lõppenud ja ta tegeleb uute kaupade ja tarnelepingute võimaluste otsimisega, kuid lepinguid, millest tuleneks majandustegevuse jätkumine edaspidi, võlgnik esitanud ei ole. Seega on võlgniku väited likviidse vara olemasolu ja eksisteerivate rahavoogude kohta paljasõnalised ja mitteveenvad. Vastuseks määruskaebuse väidetele, mille kohaselt ei ole võlausaldaja nõue selge, märgib ringkonnakohus, et kaebuses toodud väited ei anna alust lugeda võlausaldaja nõuet ebaselgeks. Võlausaldaja esitas pankrotiavalduses põhinõude tagastamata kauba eest summas 62 220 eurot 31 senti. Vaidlus puudub, et sellises väärtuses on kaupa võlgnikule üle antud ja võlgnik on kauba võõrandanud võlgniku juhatuse liikmega seotud teisele äriühingule. Seega ei saaks võlausaldaja võlgnikule antud kauba osas realiseerida ka omandireservatsiooni õigust. Kaebuse väide võlgnikule üleantud kaupluste mööbli ja inventari maksumuse sissenõutamatuse osas on põhjendamata ja vastuoluline. Esiteks nähtub asja materjalidest mööbli ja inventari üleandmine võlgnikule (kd I tl 66-75) ning võlgnik on kaebuses ka märkinud, et tegeleb aktiivselt mööbli ja inventari võlausaldajale valduse üleandmise küsimuste lahendamisega Lasnamäe Centrumi ja Kristiine Keskuse kauplustes. Teiseks on võlgnik küll väitnud, et poolte vahel on sõlmitud rendileping, mida võlausaldaja ei ole üles öelnud, kuid samas ei ole ta viidatud rendilepingut esitanud. Poolte vahel 1.10.2012 sõlmitud leping on võlausaldaja poolt 31.03.2015 avaldusega üles öeldud. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulud jäävad võlgniku kanda (TsMS § 171 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm