Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931

2(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 laenusaajaga, kes vastutab kostjaga I solidaarselt. Allkirjastades laenulepingu on kostja II nõustunud lepingu tingimustega ja seega on laenuleping kostjale II täitmiseks kohustuslik. Kostja I vastuväited

3(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 tegemisel teadis hageja, et kostja I soovib laenulepingu alusel teostatud väljamaksetest saadud rahaga finantseerida OÜ BG (pankrotis) tegevust. Eeltoodust tulenevalt tegi hageja kostjale I 05.09.2005.a laenu väljamakse, mille kostja I samal päeval OÜ-le BG (pankrotis) edasi kandis. Pooltevahelisest kokkuleppest nähtub, et laenu põhiosa summas 89 456 eurot laenatakse faktiliselt OÜ-le BG (pankrotis). Kuna laenu anti sisuliselt juriidilise isiku tegevuse finantseerimiseks, oleks olnud asjakohane hinnata ka vähemalt juriidilise isiku finantsvõimekust. Kuna nimetatud summa edasilaenamisest oli teadlik ka hageja, kelle ettepanekul kostja I hagejalt OÜ BG (pankrotis) jaoks laenu võttis, oli 89 456 euro osas tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Käesoleval juhul soovis hageja anda laenu OÜ-le BG (pankrotis), mitte kostjatele ning kostja I OÜ BG (pankrotis) seadusliku esindajana soovis samuti laenu võtta OÜ-le BG (pankrotis), mitte endale. Seega oli tegemist näiliku tehinguga. Kuna ülaltoodust nähtub, et poolte tegelik tahe oli OÜ-le BG (pankrotis) laenu võtmine/andmine, siis tuleb TsÜS § 89 lg 3 kohaselt lugeda 89 456 euro osas laenusaajaks OÜ BG (pankrotis), mitte kostjad. Seega on hageja esitanud nõude põhisumma 89 456 eurot ning sellelt arvestatud intresside ning viiviste osas vale isiku vastu ning hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata. Kostja II vastuväited

4(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931

Kostja II leidis, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja pidi enne 21.03.2005 laenulepingu sõlmimist hindama kostja I kohustuste eest vastutava kostja II varalist seisundit ning maksevõimet, sealhulgas sissetulekuid, rahalisi kohustusi ja maksekohustuste täitmist. Hageja ei ole KAS § 83 lg 3 tulenevaid nõudeid (vastutustundlik laenamine, hea pangandustava) laenu andmisel järginud. Hageja pidi samuti 02.05.2007.a laenulepingu lisa 2 sõlmimiseks, millega pikendati laenusumma väljamaksmise tähtaega kuni 31.12.2007.a, hindama põhivõlgniku (kostja I) ja põhivõlgniku kohustuste eest vastutava kostja II varalist seisundit ja maksevõimet, sealhulgas sissetulekuid, rahalisi kohustusi ning maksekohustuste täitmist. Hageja ei ole KAS § 83 lg 3 tulenevaid vastutustundliku laenamise ja hea pangandustava nõudeid 02.05.2007.a laenulepingu lisa 2 sõlmimisel järginud. Selgitamiskohustus on olemuselt vastutustundliku laenamise põhimõtte osa. Kostja II oli laenulepingu sõlmimise ajal 21.03.2005.a äsja 25-aastaseks saanud isik. Kostjal II puudus mitmesaja tuhande euro suuruse laenu jms kohustuse eest vastutuse võtmise kohta igasugune kogemus. Kostja II ei oleks kostja I väidetava laenukohustuse eest vastutust võtnud, kui hageja oleks selgitanud, et kinnisasja tagatise olemasolu ei välista nõude pööramist kostja II vastu ja seda ka sel juhul, kui laenutagatiseks oleva kinnisasja väärtus katab täielikult hageja laenunõude. Laenu võtmisega kaasnevate ohtude selgitamata jätmisega on hageja rikkunud KAS § 89 lg 31 ja VÕS § 14 lg 1-2 kohustusi. Kostja II tugineb hageja poolt selgitamiskohustuse rikkumisele. Kostja II leidis, et hageja ei ole laenu andmisel kliendi maksevõimelisuse tagamisele, ühtlasi maksejõuetuse ärahoidmisele suunatud kohustust arvestada mõistlikku laenukoormusega ja selgitada laenu võtmisega seotud ohte, täitnud. Kostja II on seisukohal, et hageja vastutab eeltoodud kohustuste rikkumisest kostjale II tekkinud kahju eest. Seega kostja II tasaarvestab 21.03.2005.a laenulepingust tekkinud hageja laenu tagastamise nõude summas 205 231,06 eurot vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tuleneva kahjunõudega summas 205 232,06 eurot ja hageja laenuintressi nõude summas 1805,92 eurot vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tuleneva kahjunõudega summas 1805,92 eurot. Hageja on 2008.a oktoobris ja 2012.a veebruaris suurendanud 21.03.2005.a laenulepingust tekkinud nõuete tagatiseks olevate Xxxxxxxxx xxx x ja Xxxx xx xx I järjekoha hüpoteekidega tagatud nõudeid ja sellega kaasnevat vastutust BGOÜ (pankrotis) vastu suunatud nõuete ehk 561 380,76 euro võrra. Eelmärgitud laenutagatiseks oleva I järjekoha hüpoteegiga täiendavalt tagatud nõuded OÜ BG (pankrotis) vastu on suuremad kui hüpoteegisumma (Xxxxxxxxx xxx x I järjekoha hüpoteek on summas 4 550 000 krooni, Xxxx xx xx-x kaasomandiosa hüpoteek summas 1 300 000 krooni). Hageja väitel on Xxxxxxxxx xxx x ja Xxxx xx xx-x kinnisasjade turuväärtus kokku 486 000 eurot, sh Xxxxxxxxx xxx x kinnisasja väärtus 380 000 eurot ja Xxxx xx-x kaasomandiosa väärtus 106 000 eurot. Seega on täiendavalt tagatud nõuded OÜ BG (pankrotis) vastu suuremad hüpoteegiga koormatud kinnisasjade väärtusest. Arvestades 21.03.2005.a laenulepingu tagatiseks olevate hüpoteekidega täiendavalt tagatud nõudeid OÜ BG (pankrotis) vastu, ei piisa tagatistest kõikide tagatud nõuete täitmiseks. Kui hageja ei oleks 21.03.2005.a laenulepingu tagatiseks olevate kinnisasjadega tagatud nõudeid BG OÜ vastu suunatud nõuetele laiendanud, oleks laenutagatistest, arvestades nii hüpoteegisummat kui hüpoteekidega koormatud kinnisasjade turuväärtust (hüpoteegisummad kokku 373 993,14 eurot, sh Xxxxxxxxx xxx x hüpoteegi hüpoteegisumma 290 798 eurot) kinnisasjade turuväärtus 486 000 eurot, sh Xxxxxxxxx xxx x turuväärtus 380 000 eurot) hageja laenulepingust tulenevate nõude (summas 240 041,22 eurot) täitmiseks piisanud. Hageja tegevuse tulemusena on 21.03.2005.a laenutagatisega tagatud muud nõuded suurenenud seisuga 07.10.2013.a 561 380,76 euro võrra, laenulepingust tuleneva nõudega võrreldes seega enam kui 200% (561 380,76 / 240 041,22 x 100 = 233%). On ilmne, et hageja tehtud tehingud, s.o laenutagatise ülekoormamine kahjustab kostja II tagasinõuet kostja I kui laenust huvitatud

5(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 ja laenu enda huvides kasutanud isiku vastu. Kostja II leidis, et hageja nõue kostja II vastu on välistatud ka VÕS § 101 lg 3 alusel ja hea usu põhimõttest tulenevalt. Esimese astme kohtu otsus

6(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 tavapärane, et laenusumma kantakse üle üksnes ühele kaaslaenusaajatest. Olukorras, kus kostja II on laenulepingu allkirjastanud, on ta sellega väljendanud nõustumist lepingu sõlmimiseks ja sellest tulenevate kohustuste kandmiseks. Kostjal II oli võimalus lepinguga mittenõustumisel lepingut mitte sõlmida, kostja II seda teinud ei ole. Seega on kostja I ja kostja II näol tegemist solidaarvõlgnikega VÕS § 65 lg 1, 2 kohaselt. Kohus ei tuvastanud kostja II poolt esitatud tõendite pinnalt, et kostja II ei ole soovinud laenulepingust tulenevat kohustust kanda laenulepingus märgitud ulatuses. Tulenevalt eeltoodust jõudis kohus seisukohale, et hageja ja kostja II vahel ei ole tagatise andmise võlasuhet ning kostja II ei osalenud laenulepingus käendajana. Kohus leidis, et hageja ja kostjate vahel 21.03.2005.a sõlmitud laenuleping nr L05005193 vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele (VÕS § 402). Hageja on laenu andnud oma majandustegevuses, kostjad kui laenusaajad on füüsilised isikud ning pooled ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostjad tegutsesid lepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses. Krediidiasutusele kehtis ka enne 01.01.2007.a vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus ning kuna laenuleping on sõlmitud enne VÕS tarbijakrediidilepingu kehtima hakkamist, leidis kohus, et käesoleval juhul on võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väljaselgitamisel VÕS regulatsiooni kohaldamine, kuna ka laenulepingu sõlmimise ajal kehtis hagejal kohustus järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus jõudis seisukohale, et kuigi VÕS § 4032 laenulepingu sõlmimise ajal ei kehtinud, olid selles sätestatud põhimõtted järgimiseks kohustuslikud ka hageja ja kostjate vahel sõlmitud laenulepingu allkirjastamise ajal. Kuivõrd kostja I ja kostja II on esitanud mõlemad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastuväite, analüüsis kohus eraldi kas hageja on kostjaga I ja kostjaga II laenulepingu sõlmimisel eelnimetatud põhimõtet järginud. Kohtule esitatud laenutaotlusest nähtuvalt on kostja I neto töötasu taotluse esitamise aja seisuga (15.12.2004) 18 000 Eesti krooni. Laenutaotlusest nähtub, et enne laenu väljastamist on analüüsitud kostjatele kuuluvate tagatiste väärtusi, kostjate kohustusi, sh nende deklareeritud sissetulekuid (dividenditulu). Samuti on teostatud kostja I arvelduskonto laekumiste analüüs, millest nähtuvalt on kostja I lõppkäive seisuga 15.12.2004 36 394,05 Eesti krooni. Kuivõrd kostja I töötas 15.12.2004 seisuga AS-I TM nõukogu esimehena, on laenuanalüüsi läbiviimisel märgitud sissetuleku muutusena dividendid 200 000 Eesti krooni ulatuses. Arvestades asjaolu, et kostjal I oli püsiv sissetulek ning kostja I ja kostja II kulude suurus ei ületanud kostja I sissetulekut, ei saa asuda seisukohale, et kostjal I puudus võimalus igakuiseid laenumakseid täita. Kohus märkis, et tulenevalt eeltoodust tuleb arvesse võtta, et tarbijal lasub kohustus avaldada krediidiandjale tõele vastav teave oma majandusliku võimekuse kohta. Samuti tuleneb VÕS § 14 lg-st 2, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Kooskõlas Riigikohtu seisukohtade ja võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga leidis kohus, et hageja ei ole kostja I suhtes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet laenulepingu sõlmimisel, kuna laenutaotluses ja selle pinnalt tehtud laenuanalüüsist ei nähtu kostja I maksevõimetus sõlmitava laenulepingu täitmiseks. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et kostja I sissetulekuid uuriti ning nende pinnalt tehtud analüüs kinnitas, et kostjal on võimalik laenukohustust täita. Seega on hageja tõendanud, et hageja ei ole kostja I suhtes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Juhul, kui kostja I võis oma sissetulekute või kohustuste osas esitada ekslikke või mittetäielikke andmeid, ei ole tegemist asjaoluga, mille osas saaks vastutuse panna hagejale. Kohus märkis, et ka asjaolu, et kostja I on pärast laenuanalüüsi läbiviimist sattunud makseraskustesse, ei tähenda hageja kohustuse rikkumist VÕS § 4032 lg 1 kohaselt. Kohtule esitatud laenutaotlusest nähtuvalt on kostja II neto töötasu taotluse esitamise aja seisuga

7(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 (15.12.2004) 7600 Eesti krooni. Kostja I on laenutaotluses märkinud enda ja kostja II sissetulekute netosuuruseks 43 100 Eesti krooni kuus, igakuiste kulude suuruseks 6800 Eesti krooni. Kohus jõudis seisukohale, et hageja ei ole rikkunud vastutustundlikku laenamise põhimõtet sellega, et ei ole kostjalt II küsinud kõiki kostja II krediidiasutuste väljavõtteid. Kuivõrd kostja I ja kostja II on kaaslaenutaotlejad, on hageja hinnanud esitatud andmeid nende koostoimes ning kostja I ja kostja II kohta esitatud andmetest on näha, et ühiste sissetulekute pinnalt on kostjad võimelised laenumakseid tasuma. Kohus leidis, et kuna kostja II on laenulepingu allkirjastanud, on ta pidanud saama aru, kas tema ja kostja I kui kaaslaenajad, on võimelised lepingut sõlmima ja sellega kaasnevaid kohustusi kandma. Kohtu hinnangul oli krediidiandjal kohustus hinnata krediidisaaja krediidivõimekuse piisavust, tagamaks, et krediiti ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Kohus leidis, et kuna tegemist on kaaslaenajatega, siis oli hagejal kohustus hinnata kostjate krediidivõimelisust kogumis, kuivõrd tegemist oli ühes leibkonnas elavate inimestega. Kohus jõudis seisukohale, et olukorras, kus kostja II oli laenu saamise ajal 25-aastane, ei olnud tegemist sellise vanusega, et puuduks arusaam, et laenukohustuse mittetäitmisel on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist seaduses sätestatud ulatuses. Seega kohus leidis, et olukorras, kus hageja hindas kostja II krediidivõimekust hagejale kättesaadavate ja teadaolevate andmete alusel, ei saa kostja II vastutust välistada, kuna ka kostja II kui kaaslaenusaaja vastutab samaväärselt kostjaga I finantskohustuste täitmisel. Hagejale kui laenusaajale ei saanud laenutaotluses esitatud andmete ja laenuanalüüsi pinnalt tekkida arusaama, et kostjad kaaslaenajatena ei suuda laenu tagastada ega lepingut täita. Eeltoodust tulenevalt jõudis kohus seisukohale, et hageja ei ole rikkunud vastutustundlikku laenamise põhimõtet kostjate suhtes. Kohus jõudis seisukohale, et hageja esitas piisavalt tõendeid, mille pinnalt kohus jõudis veendumusele, et hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus ei tuvastanud VÕS § 101 lg 3 kohaldamise eeldusi, kuna tulenevalt eeltoodust jõudis kohus järeldusele, et hageja ei käitunud kostjatele laenu andes vastutustundetult, seega leidis kohus, et ka nimetatud kostja II vastuväide on põhjendamatu. Kostja I on seisukohal, et hageja ja kostja I on sõlminud näiliku tehingu, kuna tegelik laenulepingu sõlmimise eesmärk oli anda laenu vähemalt osaliselt OÜ-le BG (pankrotis). Kostja I on kohtule esitanud tõendi, millest nähtub, et kostja I on 89 456 eurot edastanud OÜ-le BG (pankrotis). Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud JR-e ütlustest tulenes, et tal puudus kokkupuude kostjate kodulaenuga, kuna oli ta oli üksnes B OÜ (pankrotis) laenuhaldur. Samuti märkis tunnistaja, et tegeleb vaid ärilaenudega ja eraisikute laenudega kokku ei puutu, tegemist on kahe erineva laenusuhtega. Laenulepingu punkt 3.4 kohaselt on laenu kasutamise otstarve elamu ehitus kinnistule asukohaga Xxxxxxxxx x, xxxxx küla, Xxxxxx vald, Harjumaa. Kohus jõudis seisukohale, et tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostjatele ei antud laenu eesmärgiga see tegelikkuses BG OÜ-le (pankrotis) üle kanda. Kohus märkis, et kuigi laenulepingu pooled on kokku leppinud laenu sihtotstarbelise kasutuse, ei ole välistatud, et kostjad ise sellest kõrvale kalduvad. Olukorras, kus kostja I otsustas hageja ja kostjate vahel sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu edastada kolmandatele isikutele või äriühingule, ei esine alust asuda seisukohale, et tegemist on näiliku tehinguga. Kohus jõudis seisukohale, et hagejale ei saa panna kohustust kontrollida, kas kostjad kasutavad laenusummat sihtotstarbeliselt kui laen on kostja I kontole juba üle kantud. Seega jõudis kohus seisukohale, et kostja I poolt esitatud tõend, millest nähtub, et kostja I on osaliselt laenusumma kandnud edasi kolmandale isikule, ei anna alust arvamaks, et hageja ja kostjate vaheline tehing on näilik. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus, et hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning tegemist ei ole näiliku tehinguga. Kuna kohus ei tuvastanud asjaolusid, millest tulenevalt hageja nõue kostjate vastu on välistatud või tasaarvestatav, on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 101 kohaselt, mis tähendab,

8(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 et kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus ning intressid. Kostja I on esitanud taotluse viivise vähendamiseks lepingus sätestatud intressi määrani. Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole kostja I esitanud kohtule asjaolusid, millest tulenevalt peaks kohus viivisenõuet vähendama. Kostja I ei ole esitanud kohtule ka tõendeid, millest ilmneks, et viiviste tasumine on kostja I jaoks majanduslikult võimatu või äärmiselt raske. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et ka hageja viivisenõue on põhjendatud ning viiviste vähendamiseks ei ole alust. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 240 041,22 eurot, millest 205 232,06 eurot moodustab põhinõude, 1805,92 eurot intressinõude ja 33 003,24 eurot viivisenõude. Hageja taotlusest lähtuvalt mõistis kohus kostjalt solidaarselt välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (205 232,06 eurot) alates hagi esitamisest 15.08.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Kostjalt tuleb välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 15.08.2013 kuni põhinõude tasumiseni. Kohus jättis tsiviilasja menetluskulud TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. Maakohus märkis, et määrab kulud kindlaks pärast lahendi jõustumist. Kostja I apellatsioonkaebus

9(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 jätmise alus, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele. Hagi esitamise eesmärk on ilmselgelt kostjatele kahju tekitamine, millele riik ei peaks andma õiguskaitset. Hageja ei ole laenulepingust nr L050005193 tulenevate nõuete rahuldamiseks pöördunud hüpoteekide realiseerimiseks kohtutäituri poole. Hageja on küll teistest õigussuhetest tulenevate nõuete osas pöördunud samale kinnisasjale seatud hüpoteekide realiseerimiseks kohtutäituri poole, kuid hüpoteekidega koormatud kinnistute omanik, OÜ KK on 23.09.2011.a esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, mis on tsiviilasjas nr 2-11-45274 Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Kuna seadusandja eesmärk ei ole võimaldada võlausaldajal, kellel on koheselt täidetav täitedokument, pöörduda sama nõude täitmiseks hagiga kohtusse, on ainuvõimalik, et võlausaldaja pöördub võlgniku vastu kohtusse alles siis, kui nõuet tagavad hüpoteegid on realiseeritud ning on selgunud, kas ja millises mahus on võlausaldajal täiendav nõue võlgniku vastu. Selline seadusandja tahe on väljendatud näiteks pankrotimenetluses, kus kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud (pankrotiseaduse 15 lg 3 p 2) ning samal seisukohal on ka Riigikohus. TsÜS §-st 4 tulenevalt on VÕS § 149 lg 5 kohaldatav ka juhul, kui nõuet tagab kolmandale isikule kuuluvale asjale seatud pant. Seega on kostjal I õigus nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, mitte nõuaks etteruttavalt kostjatelt nõude täitmist, mille olemasolu ja faktiline suurus on käesolevaga teadmata. Kostja I poolt esitatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastuväite osas on kohus otsuse tegemisel rajanud oma käsitluse hageja tõendile, mida kohus on ekslikult pidanud laenutaotluseks, jättes hagejalt välja nõudmata laenutoimikus olevad dokumendid, mille hindamine on õiguspärase otsuse tegemiseks obligatoorne. Kostja I esitas hagile vastuväite, mille kohaselt on hageja laenulepingu sõlmimisel rikkunud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja tekitanud sellega kostjale I kahju, mis tuleb hageja nõudega tasaarvestada. Vaatamata asjaolule, et seaduse kohaselt on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormus hagejal, esitas kostja I maakohtule taotluse, et kohus nõuaks hagejalt välja kogu kostjaga I seonduva laenutoimiku, mis sisaldab kõiki kostja I poolt hagejale esitatud avaldusi, (laenu)taotlusi, kõiki hageja krediidikomitee otsuseid seoses kostjale I antud laenudega ja kõiki muid andmeid, millele tuginedes hageja otsustas kostjale I laenu anda. Kohus jättis nimetatud taotluse rahuldamata ning kostja I esitas kohtu tegevuse osas ka menetlusseadustiku kohase vastuväite. Hagejalt laenutoimikut välja nõudmata ei ole kohtul võimalik hinnata seda, kas hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet või mitte, mis omakorda tähendab, et kohus ei saa (vähemalt osaliselt) hinnata ka kostja I tasaarvestava kahjunõude õiguspärasust. Seega on maakohtu otsus väär ning tuleb tühistada, sest otsus ei tugine tõenditel. Hageja andis kostjale I laenu olukorras, kus kostja I igakuine sissetulek oli netosummas ligikaudu 495 eurot ning kostja II igakuine sissetulek netosummas oli kordades väiksem. Kostja I rõhutas, et eelnimetatud sissetulekute kohta antud infot on võimalik tõendada laenutoimikus olevate dokumentidega. Laenulepingujärgne tagasimakse suurus kogu laenu väljamaksmise korral oleks olnud igakuiselt ligikaudu 1000 eurot kuus. Kuna kostjal I oli ainuke igapäevases kasutuses olev arveldusarve hageja juures, oli viimasel võimalus igal ajal kontrollida kostja I sissetulekut ja veenduda, et tegelikult teenindati suures osas laenulepingu makseid eelnevalt kostjale I tehtud laenu väljamaksetest. Kohus on otsuse vastutustundliku laenamise küsimuses rajanud hageja poolt esitatud tõendile, mida kohus on ekslikult pidanud laenutaotluseks. Faktiliselt on tegemist hageja ühepoolse dokumendiga, millel puuduvad kostjate allkirjad ning mis ainuüksi oma sisust nähtuvalt ei saa olla laenutaotlus. Maakohtu otsus on ebaõige ka KAS-i tõlgenduse osas, sest ei ole võimalik jaatada võimalust, et krediidiasutus tugineb laenude andmisel vaid ja ainuüksi laenutaotleja poolt avaldatud andmetele. Selline käsitlus muudab KAS § 83 lg 3 sõnastuse sisutühjaks. Koosmõjus VÕS § 4032 lg–ga 7, mille kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

10(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja, tähendab KAS § 83 lg-s 3 sätestatu, et ka käesoleval juhul pidanuks hageja tõendama, et hageja on kogunud ja säilitanud andmeid kostja I rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutanud neid andmeid kostja I jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Selliseid tõendeid ei ole käesolevas asjas üldse esitatud, mistõttu on maakohtu otsus ebaõige. Maakohtu otsusest nähtub, et hagejapoolset vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist justkui tõendab kostja I poolt esitatud laenutaotlus – sisuliselt on kohus asunud seisukohale, et laenutaotleja ise kogub ja hoiab andmeid oma rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning seejärel arvutab ise välja ka tema jaoks mõistliku laenukoormuse. Selline kohtu käsitlus on ebaõige ning otseses vastuolus KAS § 83 lg-s 3 sätestatuga. Maakohtu otsus on seega ebaõige ka menetlusõigusnormi rikkumise tõttu, sest see tugineb tõendil, mis seda asjaolu, mida kohus on pidanud tõendatuks, mingilgi viisil tõendada ei saa. Maakohtu otsus on ebaõige ka sisuliselt. Isegi, kui tugineda laenutaotlusele kui tõendile, on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostjal I olid piisavad sissetulekud, et sellises ulatuses laenu tagasi maksta. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et dokumendis, mida kohus ekslikult pidas laenutaotluseks, märgitud kostjale I väidetavalt väljamakstavad dividendid (mida faktiliselt kunagi välja ei ole makstud), tuleb võtta kostja I regulaarsete sissetulekutena arvesse mõistliku laenukoormuse arvestamisel. Selline käsitlus on väär. Enam kui 30-aastase laenukohustuse võtmisel ei saa arvestada ühekordsete võimalike sissetulekutega, mille puhul ei ole mingit garantiid, et need võiksid korduda. Seega on maakohtu otsus ebaõige, sest see tugineb tõendile, mida kohus peab ekslikult laenutaotluseks ning millest ei nähtu vähimalgi viisil hagejapoolne vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine. Kuna tsiviilasja toimikus puuduvad mis tahes tõendid küsimuses, kas hageja on kogunud ja säilitanud andmeid kostja I sissetulekute, kohustuste ja nende täitmise kohta ning seda infot arvesse võttes arvestanud välja mõistliku laenukoormuse, tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks tagasi. Kostja II apellatsioonkaebus

11(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 vahelise õigussuhte kohta on sisuliselt jäänud põhjendamata (TsMS § 436 lg 1 rikkumine). VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Maakohus leidis, et asjas pole tõendatud, et kostja II sõlmis laenulepingu käendajana või on kostja I kohustusega ühinenud. Samas jättis maakohus tuvastamata, mis asjaoludel ja eesmärgil kostja II hageja ja kostja I vahelisse laenulepingusse kaasati. Maakohus pidi lepingu tõlgendamisel ning hageja ja kostja II vahelise võlasuhte kvalifitseerimisel arvestama asjaolu, et laenu võtmise eesmärk (kasutusotstarve) oli parendada kostja I kinnisasja asukohaga Xxxxxx vald, XXXXXXXXX XXX X. Seega oli laen võetud kostja I isiklikes varalistes huvides. Kostjal II seevastu puudus Xxxxxxxxx xxx x kinnisasja parendamise vastu isiklik varaline huvi. Vastupidist ei väitnud ka hageja. Niisiis ei olnud pooltel vaidlust selle üle, et laen oli võetud kostja I varalistes huvides, kostjal II puudus laenu vastu isiklik varaline huvi. Kostja II ei sõlminud niisiis laenulepingut isiklikust varalisest huvist laenu saamise vastu. Eeltoodu põhjal pidi maakohus lahendama küsimuse, miks oli vaja kostja II kaasata hageja ja kostja I vahelisse laenulepingusse. Maakohus pidi eeltoodud küsimusele vastamiseks (hageja ja kostja II vahelise õigussuhte määratlemiseks) hindama kostja II poolt laenulepingu sõlmimise eesmärki ja majanduslikku sisu. Maakohus jättis kostja II poolt laenulepingu sõlmimise eesmärgi ja majandusliku sisu analüüsimata ja lepingut tõlgendades VÕS § 29 lg 5 punkti 4 kohaldamata. VÕS § 29 lg 5 p 3 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Asjas pole vaidlust, et laenusooviga pöördus hageja poole kostja I. Hageja väljastas laenu kostja I kontole. Laenu tagasimakseid tegi kostja I. Samuti pole vaidlust, et laenulepingus märgitud laenu kasutusotstarve oli kostja I kinnisasja parendamine. Kostja I kasutas laenu faktiliselt enda varalistes huvides: suuremas osas talle kuuluva Xxxxxxxxx xxx x kinnisasja parendamiseks ja 89 456 euro ulatuses kostja I kontrolli all oleva OÜ BG (pankrotis) tegevuse finantseerimiseks. Hageja laenulepingu sõlmimisel ega hiljem laenuga tagasimaksete tegemiseks vajalikku laenugraafikut ega muid laenusuhte täitmisega seotud tavapäraseid teateid kostjale II ei saatnud. Hageja pöördus kostja II kui kohustatud isiku poole esimest korda laenuvõlgnevuse tekkimisel, lepingu ülesütlemiseks. Arvestades poolte käitumist, samuti laenu kasutusotstarvet ja faktilist kasutust, saab järeldada, et kostja I sõlmis laenulepingu enda isiklikes varalistes huvides. Kostja II ei sõlminud laenulepingut isikliku varalise huvi tõttu. Küll kaasnes laenulepingu sõlmimisega kostja II isiklik vastutus kostja I huvides võetud laenukohustuste täitmise eest hageja ees. Seega oli kostja II poolt laenulepingu sõlmimise majanduslik sisu tagada kostja I huvides võetud laenukohustust. Teiste sõnadega, kostja II kaasati hageja ja kostja I vahelisse laenulepingusse, et tagada hageja laenulepingust tulenevate nõuete täitmist (VÕS § 178 lg 3-4). Muud majanduslikku sisu hageja ja kostja II vahelisel laenusuhtel ei ole. Maakohus jättis lepinguosaliste käitumise enne ja pärast lepingu sõlmimist tuvastamata, lepingu sõlmimise eesmärgi ja majandusliku sisu analüüsimata. Tegemist on VÕS § 29 lg 5 p-des 3 ja 4 nimetatud asjaoludega, mis mõjutasid hageja ja kostja II vahelise õigussuhte hindamist. Eeltoodud rikkumiste tõttu jättis maakohus VÕS § 178 lg 34 (kohustusega ühinemise ja käenduse sätted) ebaõigesti kohaldamata ja VÕS § 149 lg 5 ja 149 lg 5 rajanevad kostja II vastuväited põhjendamatult tähelepanuta. Maakohus rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise hindamisel oluliselt menetlusnorme. Maakohus leidis, et 21.03.2005.a sõlmitud leping on tarbijakrediidileping. Riigikohtu praktika järgi tuleb tarbijakrediidi andmisel arvestada tarbijat kaitsvaid sätteid ja kontrollida laenuandjale seadusest tulenevate kohustuste täitmist eriti tähelepanelikult. Maakohus on otsuse punktides 40-44 asjakohaselt käsitlenud tarbijakrediidile laieneva vastutustundliku laenamise põhimõtte, sealhulgas teavitamiskohustuse, sisu. Otsuse punktides 46-49 on maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrollimisel rikkunud oluliselt menetlusnorme ja põhimõtet olulises osas valesti kohaldanud. Maakohtu seisukoha järgi on kostja I laenutaotluses märkinud enda ja kostja II sissetulekute netosuuruseks 43 100 krooni

12(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 kuus. See seisukoht ei rajane tõenditel. Esiteks, puudub asjas kostja I laenutaotlus. Kohus on ilmselt lähtunud hageja eksitavast väitest, kui pidas hageja koostatud elektroonilise dokumendi väljatrüki 16.05.2014.a kostja I laenutaotluseks. Lisaks jättis kohus tähelepanuta, et selle väljatrüki päises on märgitud hageja lepinguline esindaja Ilja Sipari. Seega on tegemist hageja lepingulise esindaja Ilja Sipari poolt kohtumenetluse ajal loodud dokumendiga. Niisiis maakohus jättis ka hindamata, kas see hageja esitatud väljatrükk on TsMS järgi üldse käsitatav tõendina. Ka jättis maakohus tähelepanuta, et eelkirjeldatud hageja esindaja loodud dokument sisaldab andmeid mitte üksnes väidetava kostja I laenutaotluse kohta. Dokumendis sisalduvad ka andmed laenuanalüüsi ja laenuotsuse kohta. Seega ka dokumendi sisust lähtuvalt ei ole tegemist kostja I laenutaotlusega. Ei ole usutav, et kostja I on laenutaotlusega koos esitanud laenuanalüüsi ja laenuotsuse. Maakohtu seisukoht, et hageja on kohtule esitanud ja kohus otsuse järeldused rajanud kostja I laenutaotlusele, on niisiis ekslik. Maakohtu ekslik arusaam hageja esitatud tõendi olemusest (kostja I laenutaotlus kui otsene tõend vs laenutaotluse kohta hageja enda koostatud dokument) mõjutas ilmselt maakohtu tõendite hindamist ja siseveendumuse kujunemist. Maakohus jättis ka tähelepanuta, et hageja 04.07.2014.a esitatud dokumendis, mida maakohus pidas ekslikult laenutaotluseks, on märgitud kostja I sissetulekuks kokku 18 000 krooni ja kostja II sissetulekuks kokku 7600 krooni. Seega on maakohtu seisukoht, et kostja I on laenutaotluses märkinud enda ja kostja II sissetulekute netosuuruseks 43 100 krooni kuus, vale. Maakohtu otsuse põhjenduse järgi, kuna kostja I töötas 15.12.2004.a seisuga AS-i TM nõukogu esimehena, on laenuanalüüsi läbiviimisel märgitud kostja I sissetuleku hulka dividendid summas 200 000 krooni. Seejuures ei selgu maakohtu otsusest, mis ulatuses saab dividenditulu arvel hageja igakuist sissetulekut suurendada. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et väidetavas laenutaotluses on märgitud kostja I kui AS-i TM nõukogu esimehe sissetulekuks kokku 18 000 krooni kuus. Seal ei ole märgitud, et kostja I saab AS TM nõukogu esimehena samuti dividende summas 200 000 krooni. Maakohus jättis samuti tähelepanuta, et aktsiaseltsi nõukogu esimehe ametikohaga ei kaasne õigust saada dividende. Lisaks jättis maakohus hindamata asjaolu, et väidetavas laenutaotluses on märgitud kostja I varad, kuid AS-i TM aktsiaid seal hulgas ei ole. Isegi kui kostja I oleks saanud 2004.a eest dividenditulu 200 000 krooni, puudub otsuses põhjendus, kuidas see mõjutab kostja I eeldatavaid regulaarseid sissetulekuid ja maksevõime hindamist. Maakohus ei saanud ilma põhjenduseta käsitada väidetavat dividenditulu sissetulekuna, mille arvel kostja I saab teha 30 aasta jooksul laenu tagasimakseid. Äriühingu poolt dividendide jaotamine oleneb äriühingu tegevuskeskkonnast, majanduslikust edust, arenguplaanidest, osanike otsustest ja mitmetest muudest asjaoludest. Osalus äriühingus ei taga niisiis iseenesest dividenditulu saamist. Et lugeda dividenditulu kostja I regulaarseks (iga-aastaseks) sissetulekuks ja maksevõimet suurendavaks asjaoluks, pidi kohus seega tuvastama, et kostja I saab dividende regulaarselt (iga-aastaselt). Sellist asjaolu maakohus ei tuvastanud. Seega on maakohtu seisukoht, et kostja I esitatud laenutaotluse järgi saab kostja I nõukogu esimehena dividenditulu 200 000 krooni, faktiliselt vale, tõendamata ja õiguslikult alusetu. Maakohus rikkus kostja I sissetuleku (mille luges ühtlasi kostja II sissetulekuks) hindamisel põhjendamiskohustust ka järgnevaga. Nimelt leidis maakohus, et kostja I on laenutaotluses märkinud enda ja kostja II sissetulekute suuruseks 43 100 krooni kuus. Samas, väidetava kostja I laenutaotluse järgi oli kostja I sissetulek 18 000 krooni ja kostja II sissetulek 7600 krooni. Seega on maakohus otsuses vastuoluliselt ja põhjendusi esitamata suurendanud kostjate igakuist sissetulekut 17 500 krooni võrra. Maakohus lähtus maksevõime hindamisel valedest alustest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist pidi tõendama hageja. Hageja pidi seega põhjendama ja tõendama, miks ta luges kostja I sissetuleku hulka ka dividenditulu, mida kostja I laenutaotluse andmetes kostja I sissetulekuna märgitud ei ole. Samuti pidi hageja põhjendama, miks lähtus kostja I väidetavas laenutaotluses toodud sissetulekute asemel oluliselt suuremast sissetulekust. Hageja selliseid asjaolusid esitanud ei ole. Kuivõrd hageja võttis kostjate maksevõime hindamisel aluseks vale

13(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 sissetuleku, siis on hageja laenulepingu sõlmimisel kostja I ja kostja II maksevõimet valesti hinnanud. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu seisukoht, et kostja I ja kostja II olid kaaslaenajad, sest tegemist oli ühes leibkonnas elavate inimestega, mistõttu saab kostja II jaoks mõistlikku laenukoormust hinnates liita kostjate sissetulekud kokku, ei ole põhjendatud. VÕS § 65 lg 1 järgi võib hageja nõuda kostjalt I ja kostjalt II laenulepingust tulenevate kohustuste täies ulatuses täitmist. Kostja II ja kostja I laenulepingu koos sõlmimise tõttu kostja II vastutus laenulepingust tulenevate hageja nõuete täitmise eest ei vähene. Sellega suurenesid üksnes hageja võimalused laenulepingust tulenevaid kohustusi sisse nõuda. Kuna kostja II vastutab hageja laenulepingust tulenevate rahaliste nõuete täitmise eest täies ulatuses, peab sellest asjaolust lähtuma ka vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamisel. Seega pidi hageja laenu andmise otsustamisel hindama, kas kostja II on võimeline laenulepingust tulenevat vastutust solidaarvastutuse põhimõttele vastavalt vajadusel ka üksi kandma. Vastupidine järeldus on vastuolus maakohtu otsuse punktides 43-44 toodud vastutustundliku laenamise nõude eesmärgile tagada, et laen vastab laenuvõtja vajadustele ja võimele see tagasi maksta. Maakohus rikkus otsuse punktis 48 toodud seisukoha esitamisel ka oluliselt menetlusnorme. Nimelt ei rajane maakohtu seisukoht kostjatest kui ühes leibkonnas elavatest inimestest esiteks tõenditel. Teiseks ei selgu otsusest, mida maakohus „ühes leibkonnas elavate inimeste“ all silmas peab. Ka ei selgu otsusest, millist õigusnormi maakohus kohaldas (mis õigusnormi tunnus „ühes leibkonnas elavad inimesed“ on). Ka eelmenetluses pole maakohus otsuses nimetatud asjaolu pooltega arutanud ega selle tähendust pooltele selgitanud. Niisiis pole maakohus väidetavat kostjate ühes leibkonnas elamise faktilist külge ja võimalikku õiguslikku tähendust menetluses pooltega arutanud. Eeltoodud rikkumise tõttu ei olnud kostjal II võimalik antud küsimuses olulisi asjaolusid esile tuua. Ka maakohtu otsuse põhjal pole võimalik mõista, millist õigusnormi maakohus kohaldas ja seega, kas see asjaolu on seaduse järgi üldse asja lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Maakohus rikkus TsMS § 348 lg 1-2, § 351 lg 1-2, 435 lg 1, 438 lg 1, 442 lg 8, 436 lg 1. Maakohus jättis kostja II väited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta kontrollimata. Maakohus ei pidanud kinni enda poolt viidatud Riigikohtu seisukohast, et tarbijakrediidilepingust tekkinud vaidluses tuleb kohtul esitatud väiteid laenuandja seaduse nõuete rikkumise kohta eriti tähelepanelikult kontrollida. Maakohus jättis tähelepanuta kostja II esitatud asjaolu, et pooled sõlmisid 02.05.2007.a laenulepingu lisa 2, millega hageja laiendas laenu saamise võimalusi (pikendas laenu väljamaksmise tähtaega). Laenulepingu lisa 2 sõlmimise ajal olid laenuvõime hindamist mõjutavad asjaolud muutunud. Esiteks, kostjal I puudus 2007.a sissetulek AS-st TM, seega hageja ei saanud selle sissetulekut arvestada. Teiseks, laenuintress, samuti arvestuslik ja tegelik laenu tagasimakse suurus olid Euribori muutuse tõttu suurenenud. Hageja jättis laenulepingu lisa 2 sõlmimisel kostjate maksevõime hindamata, seega rikkus hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus jättis selle kostja II esitatud asjaolu tähelepanuta, sealhulgas põhjendamata, et hageja ei ole 02.05.2007.a laenulepingu lisa sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8. Maakohus jättis tähelepanuta ja vastamata ka kostja II esitatud asjaolu, et hageja ei selgitanud laenulepingu sõlmimisel lepinguga kaasnevaid ohte. Hageja ei selgitanud riski, et kuigi kostja I huvides võetud laen on tagatud hüpoteegiga, võib makseraskuste korral juhtuda, et laenukohustust ei saa laenutagatise arvel ja väärtuse ulatuses täita. Samuti ei selgitanud hageja riski, et kuigi laen on tagatud hüpoteegiga, võib juhtuda, et ka kostja II poolt laenukohustuste täitmisel (nt uue laenu arvel) pole ka siis laenutagatise arvel ja väärtuse ulatuses võimalik kostja II kulusid katta. Hageja ei selgitanud riski, et kostja II ei pruugi laenu tagastamisel tagasinõuet kostja I vastu hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügi teel täidetud saada. Seega, kokkuvõttes hageja ei selgitanud ka seda, et kostja I makseraskuste korral võibki kogu laenukohustus jääda üksnes kostja II kanda. Kostjaga II sarnane mõistlik isik ei oleks eeltoodud asjaolusid teades ilmselt laenulepingut sõlminud. Seega mõjutas hageja selgitamiskohustuse täitmata jätmine kostja II poolt laenukohustuse võtmist.

14(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931

Vastustaja seisukoht

15(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 taotlejalt saadud informatsiooni alusel kohased järeldused. Kuigi kostja I väitis, et hageja teadis, et tema poolt dividendi saamise kohta esitatud informatsioon ei vasta tegelikkusele, vaidles hageja sellele väitele vastu ja see kostja I väide ei ole tõendamist leidnud. Käesolevas lõigus viidatud tõendist nähtub, et kostjad avaldasid laenu võtmisel, et nende igakuised püsivad ja kindlad sissetulekud on kokku (7600 + 18 000 krooni) 25600 krooni. Kostjad avaldasid, et nende igakuised kulud on 6800 krooni. Seega pidi igakuistest, kindlatest sissetulekutest üle jääma 18 800 krooni. See summa on juba iseenesest suurem kui laenu tegelik tagasimakse (13280 krooni) ja ka suurem, kui laenu arvestuslik tagasimakse (17099 krooni). Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et dividendi saamist võib majandusliku seisundi hindamisel arvesse võtta. Ka 11.09.2015.a kohtuistungil möönis kostja I, et ta märkis laenutaotluse esitamisel enda dividendituluna 200 000 krooni konkreetse aasta eest. Seda, et pank oleks teadnud, et kostja I tegelikult dividendi ei saa, ei ole tõendatud. Laenu andja ei pea andmete õigsust üle kontrollima, vaid võib eeldada, et laenu taotleja poolt esitatud andmed on õiged. Vaadeldavast tõendist nähtub, et laenuandja andis dividenditulule sellise hinnangu, et laenutaotlejate kogusissetuleku hulgas saab arvestada seda summat sellisena, et igakuiseid sissetulekuid suurendati arvestuslikult 17500 krooni võrra kuus, mis on sisuliselt 200 000 krooni jagatis 12 kuu peale. Seega on laenuandja arvestuskäik arusaadav, kuigi grammatiliselt korrektsete täislausetena ei ole see välja kirjutatud. Isegi siis, kui 200 000 krooni suurust dividendi aastatulu ei saaks iga-aastase püsituluna arvestada, saab 200 000-kroonist erakorralist lisatulu laenutaotleja majandusliku seisundi arvestamisel arvesse võtta küll. Esiteks on oluline see, et laenusaaja poolt avaldatud igakuised püsivad ja kindlad sissetulekud ületasid juba igakuist laenumakset mitme tuhande krooni võrra, suurendab 200 000 kroonine ühekordne lisasissetulek olulisel määral laenu tagasimaksmise võimekust märkimisväärseks ajaks. Sellest summast saaks laenu tagasi maksta enam kui 15 kuud. Olukorras, kus peale kõigi püsikulude kandmist ja laenu tegeliku tagasimakse tasumist jäänuks laenutaotlejatele järele veel enam kui 5500 krooni, so peaaegu samas suurusjärgus rahasumma, kui laenutaotlejate poolt avaldatud nende igakuised püsikulud ja olukorras, kus laenutaotlejad dekalareerisid, et neil on veel ühekordseid lisatulusid summas, mille eest saaks tasuda veel enam kui 15 kuu laenumaksed, ei saa väita, et laenuandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle kostjate väitega, et kuna hageja poolt esitatud tõendist ei nähtu, et kostjale I TM-e aktsiad kuuluvad, oleks laenuandja pidanud järeldama, et kostja I dividendi saamise kohta valetab, või et laenuandja oleks vähemalt pidanud dividendi kohta esitatud informatsiooni üle kontrollima. Eespool leidis ringkonnakohus, et laenuandja võib eeldada, et esitatud informatsioon on õige. Seega oleks laenuandja võinud vastupidiselt järeldada hoopis seda, et kostjale I kuuluvad veel aktsiad, sest kostja I viitas dividendi saamisele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ei saa järeldada ka sellest kostja II väitest, et tema ühtegi laenutaotlust ei esitanud ja et tema enda majandusliku olukorra kohta informatsiooni ei esitanud. Laenuandja võib eeldada, et juhul, kui kaks isikut allkirjastavad laenusaajatena koos ja ühiselt ühe laenulepingu, millega nad võtavad solidaarvõlgnikena laenu tagasimaksmise kohustuse ja kui sellise laenulepingu sõlmimise taotluse esitab üks laenutaotleja ning kui teine laenusaaja kirjutab laenulepingule hiljem alla, et laenu taotlemisel esitatud andmed on õiged, vastavad tegelikkusele ja et need on mõlema laenutaotleja poolt omavahel läbi räägitud. Ringkonnakohus leiab, et laenuandja ei pea laenulepingu sõlmimisel kaaslaenaja käest üle küsima, ega laenutaotluse esitanud laenaja ei ole valetanud.

16(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 peale laenulepingu sõlmimist. Teiseks, ka käesolev laenuleping sõlmiti tagasimakse tähtajaga enam kui 30 aastat. Seega, kui laen oleks koheselt välja makstud, ei oleks kostjad olnud paremas positsioonis. Kolmandaks, laenuandja võib eeldada, et juhul, kui kostjate majanduslikus sfääris toimuvad olulised negatiivsed muudatused, laenuvõtjad laenuandjat sellest ka informeerivad.

17(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 täitmise eest. Seda, et poolte tegelik ühine tahe laenulepingu sõlmimisel oleks olnud midagi muud, ei ole kostja tõendanud. Sellele, et laenulepingu sõlmimise ja laenu andmise asjaoludest tulenevalt tuleks järeldada, et pooltevaheline võlasuhe oli midagi muud, kui see, mis lepingus kajastati, järeldada ei saa. Laenulepingut ei saa käenduslepinguks või võlasuhtega ühinemiseks lugeda siis, kui laenusaajale laenu välja ei maksta. Väga paljudel juhtudel makstakse laen välja hoopis kolmandale isikule. See ei saa anda laenusaajale võimalust väita, et tema ei ole laenusaaja, sest tema raha ei saanud. Kostja II poolt soovitud järeldust ei võimalda ka see kostja II väide, et tema ei saanud laenust kasu. Täiesti tavaline on see, et laenuga finantseeritakse mingit sellist projekti või kulutust, millest laenu saaja ise otseselt kasu ei saa või mille osas ei saa laenuandja vähemalt otseselt tuvastada, kes kasu saab. Juhul, kui laenusaajana laenulepingu sõlminud isikut ei saaks pidada laenusaajaks põhjusel, et laenurahaga finantseeriti projekti, mille tagajärjel laenusaaja otseselt ei rikastunud, tuleks kõik laenu andmise põhimõtted ümber kujundada ja laenusaajad peaksid hakkama laenu andmisel kontrollima, milleks laenusummat kasutada soovitakse ja kas selle tagajärjel laenusaaja ikka isiklikult otseselt rikastub.

18(19)

Tsiviilasi nr 2-13-37931 võlasuhtega ühinemise puhul, kuid mitte tavalise laenulepingu puhul. Tagatised seatakse laenuandja ja mitte laenusaaja huvides ja laenuandja kaitseks. Menetluskulude jaotus

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.