3.C.C. (isikukood XXXXXXXXXXXX) Vastustajate seaduslik esindaja K.K., lepinguline esindaja Anne Haller
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 19. veeburari 2019 otsus muutmata, kuid täpsustada kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust.
Ajatada kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 märgitud võlgnevuse tasumine selliselt, et P.T. tuleb perioodi 07.06.2018-28.02.2019 eest tasuda igakuiselt 100 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates 17 kalendrikuu vältel. Viimase makse suuruseks jääb 100 eurot ja 56 senti.
2.Lugeda Tartu Maakohtu 19. veebruari 2019 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
2.1.Rahuldada hagejate A.A., B.B. ja C.C. hagi P.T. (T.) vastu osaliselt.
2.2.Mõista P.T.lt välja elatis A.A., B.B. ja C.C. ülalpidamiseks alates 07.06.2018 64 % ulatuses perekonnaseadusega ettenähtud elatise miinimummäärast ehk poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast iga lapse kohta. Elatis on välja mõistetud kuni iga lapse täisealiseks saamiseni. Aastal 2018 oli ühe kuu elatisesumma 160 eurot kuus, aastal 2019 on ühe kuu elatisesumma 172,80 eurot eurot kuus.
2.3.Mõista P.T. välja 1700,56 eurot A.A., B.B. ja C.C. ülalpidamise võlgnevuse katteks perioodi 07.06.2018-28.02.2019 eest. Ajatada elatise võlgnevuse 1700,56 tasumine perioodi 07.06.2018-28.02.2019 eest 100 euro suuruste osamaksetena. P.T. tuleb tasuda osamakseid alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 17 kalendrikuu vältel, kusjuures viimase osamakse suurus on 100 eurot ja 56 senti.
2.4.Alates 1. märtsist 2019 on iga hageja kohta makstav elatisesumma 172,80 eurot kuus.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A., B.B. ja C.C. (hagejad/lapsed) esitasid P.T. (kostja) vastu hagi elatise väljamõistmiseks miinimummääras. Kostja on hagejate isa. Alates 11.06.2017 elab laste ema K.K. koos lastega kostjast eraldi. Kostja on maksnud hagejate ülalpidamiseks raha alljärgnevalt: 30.06.2017 - 200 eurot, 01.08.2017 - 250 eurot, 01.09.2017 - 250 eurot, 11.10.2017 - 50 eurot, 30.10.2017 - 250 eurot, 01.12.2017 2
250 eurot, 01.01.2018 - 250 eurot, 01.02.2018 - 200 eurot, 01.03.2018 - 200 eurot, 02.04.2018 200 eurot, 01.05.2018 - 225 eurot, 01.06.2018 - 275 eurot, 01.02.2018 - 200 eurot, 01.03.2018 200 eurot, 02.04.2018 - 200 eurot, 01.05.2018 - 225 eurot, 01.06.2018 - 275 eurot. Kostja poolt laste ülalpidamiseks antud raha ei ole piisav. Laste igakuised vajadused ja kulud on oluliselt suuremad. Kahele lapsele on määratud raske puue ja ühele keskmine puue, mis nõuavad igakuiseid lisakulusid. Hagejate tegelikud vajadused on oluliselt suuremad, kuid neid kulutusi ei ole olnud võimalik rahapuuduse tõttu teha. Hagejate kulud on järgmised: A. 557 eurot kuus, B. 582 eurot kuus, C. 592 eurot kuus. Hagejad ei nõustu elatise vähendamisega. Kostjale on määratud puue ja sellest tulenevalt töövõime vähenemine, kuid teadaolevalt käib kostja mitteametlikult tööl ja saab ka toetusi. Kostja on võõrandanud oma vara (korteri ja sõiduauto) ning varjab oma sissetulekuid. Kostja ei ole tõendanud, et tema terviseseisund ei võimalda suuremat sissetulekut teenida või et tema terviseseisund on halvenenud. Hagejad ei nõustu elatisesumma vähendamisega riigipoolsete toetuste saamise tõttu. Kostja on hagi esitamisest teadasaamisel oma pangakontolt suured summad välja võtnud, seega soovinud, et neid summasid tema kontol ei kajastuks. Kostja ettepanek, et elatise vähendamise eesmärgil elaksid hagejad ka kostja juures, ei tule kõne alla, sest hagejad lahkusid kostja juurest kostja jõhkra ja vägivaldse käitumise tõttu. Hagejad on taotlenud lähenemiskeelu kohaldamist.
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt ning palub vähendada elatist 85 euroni ühe lapse kohta. Hagis esitatud laste vajadused 1126 eurot kuus on valdavalt põhjendatud ja mõistlikud. Samas põhjendamist vajavad laenumaksed, mis on laste kuludena esitatud. Arvestada tuleb riigi poolt makstavate lastetoetustega ja lasterikka pere toetusega. Riigipoolsed toetused lastele on kokku 730 eurot kuus, mis katavad suure osa laste kuludest. Arvestada tuleb ka kostja terviseseisundit ja mõlema vanema varalist seisundit. Kostja saab töövõimetushüvitist umbes 200 eurot kuus. Kostja sissetulek kuus (töövõimetushüvitis ja töötasu) on viimastel kuudel olnud 600-725 eurot kuus. Kostjale teadaolevalt on hagejate ema sissetulek samas suurusjärgus. Laste kulud, mida ei kata riigi toetused, on umbes 400 eurot kuus. Seega on kokku 200-250 euro tasumisel laste vajadused kaetud. Korteriostuga seotud laen peaks juba tasutud olema, seega peaksid hagejate kulud olema vähenenud. Tegelikust suuremana on näidatud ka hagejate trennikulud, sidekulud jm väiksemad kulud. Kostja soovis, et otsus oleks tema jaoks ka täidetav ja arvestaks vanemate võrdseid õigusi ja kohustusi. Kostja kinnitas, et on suuteline maksma elatist 300 eurot kuus kolmele lapsele kokku, suurema summa puhul saaks temast maksevõlglane. Kostja on osalise töövõimega, saab töövõimetoetust ja käib tööl. Kostja avaldas, et lastele tehtavad kulutused on väga suured, kooselu ajal ei olnud kulud nii suured. Kostja sõnul on tal veel üks alaealine ülalpeetav, kelle elatise maksmine toimub kokkuleppel, lapse ema raha ei nõua.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks alates 07.06.2018 välja 64 % perekonnaseadusega ettenähtud elatise miinimummäärast kuni laste täisealiseks saamiseni. Aastal 2018 oli ühe kuu elatisesumma 160 eurot kuus, aastal 2019 on ühe kuu elatisesumma 172,80 eurot kuus. Perioodi 07.06.2018-31.12.2018 eest on kostjal maksmata elatis 1263,76 eurot ja perioodi 01.01.2019-28.02.2018 eest on maksmata elatis 436,80 eurot. Kokku on maksmata elatis 1700,56 eurot. Alates 01.03.2019 on iga hageja kohta makstav elatisesumma 172,80 eurot kuus.
Kostja ei vaidlusta, et tal on elatise maksmise kohustus, kuid vaidlus on kostjalt väljamõistetava elatise suuruse üle. Kohus leidis, et erivajadustega laste põhjendatud kulud ühes kuus ulatuvad kindlasti miinimumpalgani. Hagejad on põhjendanud nende tavapärasest suuremaid kulusid, mis tulenevad puudest. Väljaspool kahtlust on lastele vajalikud teenused, millega on lisaks seotud transpordikulud. Koos kostjaga elades võisid väiksemad olla kõigile pereliikmetele jagatuna eluasemekulud, kuid olukord, kus hagejad kostjaga enam koos ei ela, on selline kulude tõus vältimatu. Samuti võib varasemast suuremaks osutuda transpordikulu, mida varasemalt kandis ka kostja. Seega on laste vajaduste puhul põhjendatud lähtuda miinimumpalga suurusest summast. Kohus nõustus hagejatega, et välistatud on laste kulude kandmine kostja poolt vahetult selliselt, et lapsed elaksid kostjaga või kostja sõidutaks neid. Tartu Maakohus kohaldas tsiviilasjas nr 2-18-10627 lähenemiskeeldu ja keelas kostjal lähenemise ja igasuguse suhtlemise hagejatega, ka hagejate emaga. Ülalpidamise andmine hagejatele saab seega toimuda raha maksmise teel. Kostja tugines oma võimetusele maksta nõutud summas elatist. Kostja on osalise töövõimega ning saab töövõimetoetust ühe kalendripäeva eest 7,2504 eurot. Kostja maksustatav tulu oli 2018. aastal keskmiselt 415,22 eurot kuus (töötasu ja haigushüvitis), Eesti Töötukassa poolt makstav osalise töövõime toetus oli 2018. aastal vahemikus 208-224 eurot. Kostja sissetulekud on ühes kuus samas suurusjärgus hagejate seadusliku esindaja sissetulekutega, s.o 662 eurot kuus. Kohus nõustus hagejatega, et kostja vara võõrandamine (korteriomandi ja sõiduki müük) viitab pigem kostja soovile näidata oma varalist olukorda tegelikust halvemana, kuid samas ei tee see olematuks fakti, et kostja sissetulekud ja varaline olukord ei võimalda tal maksta lastele elatist miinimummääras. Ka olukorras, kus kostjal oleks korteriomand alles, tuleks tal kanda eluasemekulusid. Kostja sõnul ta ei maksa üüri isikule, kellele korteriomandi võõrandas, vaid kannab üksnes tegelikud kulud. Õige on hageja osundus, et kostja on käitunud tavatult, leppides kokku kindlustusmaksete tasumise. Sellega ei ole kostja, kes võõrandas korteriomandi, käitunud otstarbekalt ja säästlikult. Õige on ka asjaolu, et pärast hagi tagamise määruse tegemist 08.06.2018 on kostja oma pangakontolt ja kogumishoiuselt võtnud raha välja umbes 2000 eurot. Selline käitumine viitab kostja soovile näidata oma rahalisi võimalusi tegelikust väiksemana. Samas saavad kostja vähenenud töövõime ja sissetulek olla aluseks PKS § 102 lg 2 järgi vähendamaks kostjalt väljamõistetavat elatisesummat alla miinimummmäära. Kohus ei pidanud põhjendatuks võtta elatise vähendamisel eraldi arvesse kostja terviseseisundit, kuivõrd kostja halvenenud terviseseisund kajastub tema sissetulekutes ning ta saab selle kompenseerimiseks töövõimetoetust. Hagejad saavad riigi poolt makstavaid peretoetusi 2018. aastal 567,54 eurot kuus, ühe hageja kohta arvutatuna 189,18 eurot. Sellises ulatuses on iga hageja vajadused kaetud. Suuremas ulatuses tuleb laste vajalikud kulud kanda nende vanematel. Kui kostja sissetulek ühes kuus on umbes 630 eurot, siis kostja ja tema ülalpeetavate hagejate peale arvutatuna on võimalik katta igaühe kulusid umbes 160 euro ulatuses. Igale hagejale makstakse puudest tulenevalt ka sotsiaaltoetust. Kohus ei pidanud põhjendatuks võtta elatise vähendamiseks arvesse hagejatele makstavat puudetoetust. Hagejate menetlusdokumentides on piisava põhjalikkusega kirjeldatud hagejate puuete olemust, kaasnevaid väljaminekuid (hügieenivahenditele, riietusele, visiidid eriarstide ja teenuseosutajate juurde, ravimid jms). Ka kohtu 09.01.2019 määruses tsiviilasjas 2-18-10627 on kajastatud spetsialisti hinnangud selle kohta, et lapsed vajavad pikaajalist psühhiaatrilist ja psühholoogi abi, käitumishäirete ravi jms. Oleks hagejate huve kahjustav, kui nende ülalpidamiskulusid vähendataks nende tervise taastamiseks vajalike väljaminekute arvel. Emotsionaalselt vähetähtis ei ole, et laste tervise taastamise vajadus on tingitud kostjast tulenevatest asjaoludest.
Kõike eespooltoodut arvestades mõistis kohus kostjalt välja elatise hagejate ülalpidamiseks määras, mis võrdub 64 %-ga PKS § 101 lg 1 määrast. Kuivõrd kohus pidas põhjendatuks arvestada riigi poolt makstavad peretoetused laste kulutuste katteks, jääb 2018. aastal hagejate vanemate kanda iga lapse ülalpidamiskulu mõnevõrra rohkem kui 300 euro ulatuses, kummalgi vanemal seega 160 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus elatise suuruse osas osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hagejate kasuks välja alates kohtuotsuse jõustumisest 31% ja alates 01.11.2019 37 % elatise miinimummäärast. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt perioodi 07.06.2018-31.12.2018 eest välja 1263,76 eurot ja perioodi 01.01.2019-28.02.2018 (kohus pidas ilmselt silmas 28.02.2019) eest maksmata 436,80 eurot. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja peab tasuma hagi tagamise korras väljamõistetud elatise ja lõppotsuses määratava elatise vahe, taotleb kostja väljamõistetud summade ajatamist selliselt, et väljamõistetud summade tasumine algab 2019. aasta novembrist ja tasumisele kuuluv igakuine summa on 50 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Kohus tuvastas, et hagejate seadusliku esindaja töötasu on 8 kuu jooksul olnud keskmiselt 622,40 eurot. Samas 08.01.2018 on hagejate esindaja saanud töötasu 823,21 eurot ja 08.02.2018 733 eurot. Keskmine summa on osutunud väiksemaks seoses töövõimetuslehel olemisega, samas on makstud selle eest ka töövõimetushüvitist. Kohus ei ole arvestanud, et hagejate seadusliku esindaja sissetulekud on suuremad kui kostja sissetulekud. Mõlema vanema sissetulekud on tagasihoidlikud ja see määrab ka laste tavalise elulaadi. Säästlik majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. Kostjal puudub võimalus maksta taotletud elatist, s.o 2019. aastast alates 810 eurot kuus. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et poole miinimumpalga suurusega määratud miinimumelatise maksmine võib olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. Maakohus on olnud laste vajaduste hindamisel napisõnaline ning otsusest ei selgu, missugustest hageja märgitud summadest on kohus lõpuks otsustamisel lähtunud. Transpordikulusid ei tohiks arvestada rohkem kui 30 eurot lapse kohta kuus. Kostja hinnangul saab lugeda põhjendatud vajaduseks laste tervishoiukulude osas 150 eurot ja sõidukulude osas 90 eurot kuus kõigi laste kohta kokku. Kostja hinnangul on põhjendatud eluasemekulu arvestamine lastele mitte suuremas ulatuses kui 60 eurot kuus ühe lapse kohta, ehk siis laste peale kokku 180 eurot kuus. Laste trennikuluga võib arvestada kuni 15 eurot kuus, seega laste peale kokku 45 eurot kuus. Kostja hinnangul ei tohiks vajalikud sidekulud lapse kohta olla suuremad kui 10 eurot kuus, kokku 30 eurot kuus. Riiete, jalanõude kulude osas on hagejate kulud põhjendatud kokku 150 eurot kuus. Kostjal puuduvad vastuväited, et lasteaiakulud on vastavalt 20, 50, ja 60 eurot kuus, ehk kokku 130 eurot kuus. Kostja ei pea põhjendatuks suuremat toidukulu vajadust kui 240 eurot kolme lapse peale kuus kokku. Jälgitav ei ole kohtu seisukoha kujunemine, mille järgi laste vajaduste katmiseks on vajalik iga lapse kohta 500 eurot kuus ehk kokku 1500 eurot. Hagejad leidsid, et see summa on laste peale kokku 1126 eurot. Kostja hinnangul on laste jaoks vajalikud kulud kokku ca 1105 eurot ehk 368,33 eurot lapse kohta kuus. Selline kulu on kooskõlas ka RAKE 2013. a uuringuga, arvestades ka vahepealset tarbijahinnaindeksi tõusu.
Kostjale jääb arusaamatuks, miks ei võtnud maakohus arvesse kostja terviseseisundit. Töövõime hindamise otsus näitab selgelt, et kostja tervislik seisund seab piirangud eluks ja töötamiseks ning tervisliku seisukorra muutumist ette näha ei ole. Kostja ei nõustu, et põhjendatud ei ole võtta elatisesumma määramisel arvesse hagejate puudetoetust. Kuivõrd lapsed on puudega, on sellest tulenevalt suuremad kulutused hügieenitarvetele ning tervishoiukulud. Kuigi maakohus lähtub laste vajadusteks mineva kulu määramisel lapse kohta (500 eurot) just laste puudega seotud lisakuludest tulenevalt, jätab ta arusaamatutel põhjustel just nimelt nendeks kulutusteks riigi poolt ettenähtud summa üldse arvestamata. Kostja hinnangul on laste vajadused kuus kokku ca 1105 eurot. Riigi toetus kataks selliselt arvestatud kuludest 798 eurot ja vanemate kanda jääks sellisel juhul ca 307 eurot, ehk siis kõigi laste kohta 153,50 eurot ühe vanema poolt. Kuivõrd kostja on valmis tasuma 255 eurot kuus, siis jääks sellisel juhul 100 eurot ka hagejate esindajal vabaks kasutamiseks. Kui lähtuda ka maakohtu poolt määratud laste vajadusest 1500 eurot kuus kokku, siis riigilt saadavate lastega seotud toetuste suurus kataks sellest 798,01 eurot ja lapsevanematel jääks kanda 702 eurot. Kui see jagada lapsevanemate vahel võrdselt kuuluks mõlema lapsevanema poolt kandmisele 351 eurot kõigi laste kohta kokku. Nõustuda ei saa kohtu põhjendustega elatise suuruse määramise osas, millega kohus jagab kostja sissetuleku 630 eurot lihtsalt neljaks kostja ja kolme hageja vahel. Kohus leidis nii, et kostja peaks ise hakkama saama 160 euroga kuus. Mõistlik ei ole seisukoht, lapse vajadused hinnatakse 500 eurole kuus ja lapsevanem peab hakkama saama ca 160 euroga kuus. Arvestades kostja sissetulekuid on maakohtu poolt tehtud otsuse täitmine kostja jaoks ilmselgelt võimatu. Lastele kokku 255 euro tasumine kuus on kostja poolt ka kõiki asjaolusid arvestades antud hetkel reaalselt täidetav. Alates novembrist 2019 (mil lõpeb kostja kohustus tasuda riigile igakuiselt 116 eurot) võib elatis olla ka 100 eurot kuus lapse kohta. Kostja mõistab Tartu Ringkonnakohtu 14.08.2018 kohtumäärust nii, et elatise suurus on kuni lõppotsuse jõustumiseni määratud 100 eurot lapse kohta kuus. Kohtumäärusest ei nähtu, et väljamõistetud summa ei ole lõplik ja lõppotsuses saab asuda tagantjärgi nõudma täiendavaid summasid ehk hagi tagamisel määratud ja lõppotsuses määratud summa vahet. Kui kostja on mõistnud Tartu Ringkonnakohtu 14.08.2018 kohtumäärust ebaõigesti ja hagejatel ongi õigus täiendavate summade väljamõistmiseks, siis taotleb kostja väljamõistetud summade ajatamist selliselt, et väljamõistetud summade tasumine algab 2019 aasta novembrist ja tasumisele kuuluv igakuine summa on 50 eurot. Kostja leiab, et kohtuotsuses määratud elatis 170 eurot lapse kohta kuus on lähemal kostja pakutud elatise summale, mis oli 85 eurot kuus, kui hageja nõutav 270 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
5.Hagejad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Arusaamatu ja väär on apellatsioonkaebuses märgitu, justkui oleks kostjalt välja mõistetud elatis alates 2019. a algusest 810 eurot kuus. Kostja on toonud apellatsioonkaebuses välja mitmeid asjaolusid, millele ta maakohtus ei tuginenud. Kostja ei toonud maakohtu menetluses esile, millises summas ta vaidlustatud laste kulusid põhjendatuks peaks. Apellatsioonkaebuse väited laste vajaduste ja nende täitmiseks väidetavalt põhjendatud kulutuste suuruse kohta tuleb jätta tähelepanuta.
Samamoodi ei saa ringkonnakohtus arvestada teisi väiteid, mille kostja on esmakordselt esitanud apellatsioonkaebuses. Sellisteks väideteks on nt väide, et kostja müüs talle kuulunud korteri XXXXXXX, sest ta oli töötu ja rahaliselt väga raskes seisukorras. Maakohtu istungil väitis kostja, et müüs korteri, et maksta elatist ja kuna nägi ette, et tal tekivad rahalised raskused. Samamoodi ei selgitanud kostja maakohtus sedavõrd põhjalikult oma tervisesse puutuvat, vaid märkis, et täistööajaga (160 h kuus) töötamast takistab teda nii tervis kui asjaolu, et tööd ei ole nii palju. Maakohus on laste vajadusi ning nende kaetust riiklike toetustega õigesti hinnanud. Hinnata tuleb seda, kas miinimummäärast väiksem elatis kataks laste vajadused või mitte. Maakohus on kostja vastuväidetega arvestanud. Põhjalikumad hagejate vajadustesse puutuvad vastuväiteid esitas kostja alles apellatsioonkaebuses, mistõttu maakohtul polnudki võimalik nendega arvestada. Maakohus on õigesti jätnud elatise määramisel arvesse võtmata hagejatele makstava puudega lapse toetuse. Asjakohatu ning ka küüniline on kostja väide, et hagejad ja nende seaduslik esindaja on tänu riigi suurele rahalisele toele toime tulnud. Maakohus on õigesti arvestanud hagejate varaliste võimalustega. Antud juhul on kostja ise oma varalist seisundit tahtlikult halvendanud, müües talle kuulunud kolmetoalise korteri XXXXXXX turuhinnast kordi odavamalt. Lihtne otsing kinnisvaraportaalis näitab, et tänasel päeval jääb kolmetoalise korteri hind XXXXXXX vahemikku 13 000 kuni 29 000 eurot, ent millegipärast müüs kostja korteri kõigest 3600 euro eest. Just kostja terviseseisundile tuginedes pidas maakohus kostja praegust sissetulekut optimaalseks ning mõistis seda arvestades kostjalt välja miinimummäärast väiksema elatise. Kostja nõue arvestada temalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel Tartu Maakohtu 05.12.2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-8762 kostjalt välja mõistetud menetluskuludega on hagejate arvates küüniline. Nimetatud otsusega mõisteti kostja süüdi kahe hageja ja nende ema kehalises väärkohtlemises. Taotlus elatise tasumise ajatamiseks ei põhine seadusel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu resolutsiooni p-i 3, muutmata selle sisu. Samuti peab ringkonnakohus põhjendatuks ajatada kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 märgitud võlgnevuse tasumine selliselt, et kostjal tuleb tasuda igakuiselt 100 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Viimase osamakse suurus on 100 eurot ja 56 senti. Maakohtu otsus on tervikuna põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.
7.Esmalt heidab kostja maakohtule ette, et maakohus jättis arvestamata, et hagejate seadusliku esindaja sissetulekud on suuremad kui kostjal. Samas leidis kostja ise maakohtus, et kostja ja hagejate seadusliku esindaja sissetulekud on samas suurusjärgus (I kd, tl 40). Ringkonnakohtu hinnangul on seega põhjendamatu heita maakohtule ette, et kohus tuvastas kostja väidetega kooskõlas, et hagejate vanemate sissetulekud on samas suurusjärgus. Nimetatud etteheide on ringkonnakohtu hinnangul ka sisuliselt põhjendamatu. Kostja ei ole väitnud, et hagejate seaduslik esindaja peaks lapsi ülal pidama suuremas osas, kui kostja. Vastupidi, kostja on apellatsioonkaebuse põhjendustes lähtunud sarnaselt maakohtule eeldusest, et kumbki vanem peab laste ülalpidamiseks panustama poole laste vajalikest kuludest. Ainuüksi
ühe vanema mõnevõrra parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui laste ema töötasu suurus on olnud 100-200 eurot suurem kostja omast, on tegemist sarnases suurusjärgus sissetulekutega, mõlema vanema puhul jääb see alla Eesti keskmise.
8.Kostja vaidlustab elatise suurust ning leiab, et ei ole suuteline maksma elatist 2019. aastal 810 eurot kuus. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 64 % miinimummäärast, s.o 2019. aastal hagejate peale kokku 518,40 eurot kuus. Iseenesest on õiged kostja viited Riigikohtu praktikale, mille järgi võib olla miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Samas ei olegi maakohus kostjalt välja mõistnud miinimumelatist, vaid seda summat oluliselt (36 % võrra) vähendanud. Seetõttu jäävad ebaselgeks kostja viited antud Riigikohtu seisukohale.
9.Kostja on viidanud Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 2-16-118651 p-le 14, mille kohaselt tuleb miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel hinnata laste vajadusi. Sama lahendi samas punktis tõi Riigikohus aga esmalt välja, et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1). Laste vajadusi tuleb seega hinnata siis, kui on tuvastatud PKS § 102 lg 2 alused elatise vähendamiseks. Laste vajaduste hindamise eesmärk on, et laste huvid ei saaks kahjustada miinimumist väiksema ülalpidamise saamisel. Ebaõige on kostja tõlgendus, et laste vajadusi tuleb hinnata selleks, et õigustada miinimumelatisest väiksema summa väljamõistmist. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja poolt apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud üksikasjalikud väited laste tegelike vajaduste kohta. Ringkonnakohus märgib ka, et tegemist on üksnes kostja hinnangutega, mis ei lükka ümber maakohtu tuvastatut.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et praegusel juhul on hagejate vajadused põhjendatud miinimumpalga suuruses (s.o kahekordse miinimumelatise ulatuses). Maakohtu järeldus on kooskõlas ka perekonnaseaduse § 101 lg-ga 1 ja kehtiva Riigikohtu praktikaga, millele on maakohus oma lahendis ka viidanud. Eraldi väärib märkimist, et kõigil kolmel hagejal on tuvastatud erivajadused ning sellest tingitud lisakulutused. Siiski leidis maakohus, et kostjalt ei tule välja mõista elatist miinimummääras, kuivõrd esineb kostjast tulenev mõjuv põhjus elatise vähendamiseks (PKS § 102 lg 2). Seega ei vähendanud maakohus väljamõistetavat elatise suurust seetõttu, et hagejate vajadused oleksid miinimumpalgast väiksemad. Elatise vähendamine alla miinimummäära tingis kostja sissetuleku suurus ning hagejate seaduslikule esindajale makstavad perehüvitised, millega laste vajadused on osaliselt kaetud.
11.Ringkonnakohus nõustub, et põhjendatud ei ole makstava elatise arvutamine selliselt, et jagada ülalpidamist andma kohustatud isiku sissetulek võrdselt tema ja ülalpeetavate vahel. PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15). Ülalpidajale peab jääma ka enda ülalpidamiseks rahalisi vahendeid.
Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Seejuures tuleb kohtul arvestada ka väiteid kostja varjatud sissetulekute kohta (Riigikohtu 13. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Maakohus leidiski, et kostja on ilmselt püüdnud on sissetulekuid näidata tegelikust väiksemana. Nimetatut kinnitab lisaks maakohtu põhjendustele ka see, et kostja on pangakontole on teinud aegajalt sularaha sissemakseid. Samas on kostja väitnud, et tema sissetulekuteks on üksnes töötasu ja töövõimetoetus.
12.Maakohtu põhjenduste kohaselt on kohus võtnud elatise vähendamisel arvesse nii kostja sissetulekute suurust kui ka hagejatele makstavat peretoetust. Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Lapsetoetust saab arvestada kogumis muude asjaoludega (Riigikohus on 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-s 20.3). Seega selleks, et vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära kehtivas perehüvitise seaduses sätestatud peretoetuste võrra, peab esinema mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 elatise vähendamiseks. Maakohus tuvastas, et selleks mõjuvaks põhjuseks on kostja vähenenud töövõime ja sissetulekute suurus. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga.
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudub alus võtta arvesse kostja terviseseisundit eraldi kui mõjuvat põhjust elatise vähendamisel. Nimelt võttis maakohus juba arvesse kostja osalist töövõimet, mille põhjuseks on kostja terviseseisund. Seega ei annaks kostja terviseseisund enam täiendavat alust kostjalt väljamõistetava elatise veelgi suuremas ulatuses vähendamiseks.
14.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, nagu tulnuks lastele makstavast elatisest arvutada maha pool sotsiaaltoetustest, mida hagejad saavad neile määratud puude tõttu. Ainuüksi asjaolu, et lastele on riigi poolt toetused ette nähtud, ei ole alus elatise vähendamiseks. Maakohtule puudub põhjus heita ette lahendi vastuolulisust. Kehtiva seadusandluse kohaselt tuleb põhimõtteliselt kõigi (ka erivajadusteta) laste puhul lähtuda eeldusest, et ühe lapse ülalpidamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, mis võrdub kuupalga alammääraga. Asja materjalidest nähtub, et kostjad saavad puudega seotud sotsiaaltoetusi igaüks ca 70-80 eurot kuus, mis ei pruugi aga ainuüksi katta kõiki puudest tulenevaid lisakulutusi. Maakohus on põhjendatult märkinud, et oleks hagejate huve kahjustav, kui nende ülalpidamiskulusid vähendataks nende tervise taastamiseks ettenähtud vahendite arvel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus läbi viinud elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks vajaliku laste ja ülalpidamist andma kohustatud vanema huvide kaalumise ning puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks elatise suuruse osas. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse elatise summa osas muutmata.
15.Kostja vaidlustab maakohtu otsust ka osas, milles mõisteti kostjalt hagejate kasuks välja perioodi 08.06.2018 – 28.02.2019 eest maksmata elatise 1700,56 eurot. Kuivõrd hagi esitati 8. juunil 2018 ning maakohus leidis, et elatise nõue oli põhjendatud, siis tuligi maakohtul mõista kostjalt välja elatis alates hagi esitamisest.
Hagi tagamise korras elatise väljamõistmine ei mõjuta seda, missuguses ulatuses maakohus asja sisulise läbivaatamise tulemusena hagi rahuldab. Kui maakohus mõistab kostjalt hagejale välja elatise suuremas ulatuses, kui on kindlaks määratud käesolevas hagi tagamise määruses, siis tulebki otsuse täitmisel arvestada kostja poolt elatisena tasutud summasid ning kostjal tuleb tasuda võlgnevusena ka tegelikult tasutu ja kohtu poolt väljamõistetava elatise vahe. Seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuse taotlus maakohtu otsus selles osas tühistada.
16.Alternatiivselt taotleb kostja 1700,56 eurose elatise võlgnevuse ajatamist selliselt, et kostja kohustub maksma alates 2019. a novembrist ning 50 eurot kuus. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kostja ei ole oma taotlust põhjendanud, kuid menetluses avaldatu põhjal saab lähtuda sellest, et kostja soovib ilmselt tugineda oma majanduslikule olukorrale. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on menetluses esiletoodut arvestades põhjendatud osaliselt. Kolleegium peab põhjendatuks ajatada elatise võlgnevuse selliselt, et kostjal tuleb tasuda võlgnevus 100 euro kaupa kuus, alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei kahjusta niisugune otsuse täitmise kord ülemääraselt hagejate huve. Tegemist on möödunud aja eest võlgnetava elatisega, mille ositi tasumine võimaldab hagejate huve mõnevõrra paremini katta käesoleval ajal, jaotatuna pikemale ajavahemikule. Võlgnevuse tasumine 100 euro suuruste osamaksetena tähendab tasumist ca pooleteise aasta vältel ning ringkonnakohtu arvates ei ole see sissenõudjate huve arvestades ebamõistlikult pikk aeg. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohtu resolutsiooni p 3 on sõnastatud ebaselgelt (TsMS § 442 lg 5). Resolutsioonist ei tulene selgelt, et maakohus oleks kostjalt hagejate kasuks välja mõistnud 1700,56 eurot, vaid on esitanud elatise võlgnevuse suuruse üksnes n-ö faktilise asjaolu kujul. Ringkonnakohus täpsustab seetõttu kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust.
17.Kostja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse põhjusel, et väljamõistetud elatis on lähemalt kostja pakutud elatise summale 85 eurot, kui hagejate nõutud elatisele 270 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tegemist on elatise asjaga, kus alaealised lapsed esitasid õigustatult nõude elatist maksma kohustatud vanema vastu, siis olnuks ringkonnakohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglane jätta hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud laste kanda (TsMS § 162 lg 4). Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Menetluskulude suuruse määrab maakohus eraldi määrusega kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2).
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.