Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

XXXOÜ

ja

XXXOÜ

vastastikused kohtumäärusega väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt

XXXOÜ välja kostja XXXOÜ kasuks menetluskulud summas 275,12 eurot. Menetluskulud tuleb hagejal kanda XXXOÜ kontole XXXXXXXXXXX.

sissenõutavust ja teenuse üleandmist kostjale. Kostja osundab, et tõendamata on ka tasu kokkulepe. Hageja poolt nõutav tasu suuruses 400 eurot tunnis oleks ebamõistlik isegi vandeadvokaadi teenuse korral. Kostja osundab, et on tasunud hagejale hageja poolt esitatud arvete alusel, kuid tasutud on üksnes osutatud ja kostja poolt aktsepteeritud teenuste ulatuses. Teenuste eest, mida ei ole kostjale osutatud või mida kostja ei ole aktsepteerinud, ei ole kostja maksnud ja nende summade üle käibki vaidlus. Menetluse käik Tartu Maakohus jättis hagi 13.06.2014 kohtuotsusega rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu 13.06.2014 otsuse ning saatis asja Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Tartu Maakohus edastas tsiviilasja 26.01.2015 kohtumäärusega kohtualluvuse järgi lahendamiseks Harju Maakohtule. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike hinnangutega tsiviilasja lahendamisel. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab ise seadust tulenevalt TsMS § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatust. Kohus jätab arvestamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel järgmiste tõenditega: tl 193-194, kuivõrd tõendatavat asjaolu ei ole hagejal vaja tõendada. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et hageja osutas kostjale õigusabiteenust kuni märts 2012.a. Poolte vahel on vaidlus, kas poolte vahel oli peale 2012.a märtsi õigusabiteenuse osutamiseks sõlmitud leping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Tsiviilseadustiku üldosa seadustiku (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. TsÜS § 75 lg 3 kohaselt TsÜS § 75 1 sätestatut kohaldatakse ka isiku muu õigusliku tähendusega teo tõlgendamisel. TsÜS § 68 lg 3 kohaselt on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida

suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule tõendina õigusteenuse osutamise kliendilepingu projekti (daatumiga 01.05.2011), millel puuduvad poolte allkirjad. Hageja selgituste kohaselt ei ole talle teada, millisel põhjusel jättis kostja lepingu allkirjastamata, samas usaldas hageja kostja suusõnalist kinnitust lepingu sõlmimise kohta. Hageja osutas igakuiselt kostjale õigusabiteenust ja esitas kostjale igakuiselt tasumiseks arved, juhindudes lepingus sätestatust. Kostja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud õigusabiteenuse osutamiseks lepingut, mistõttu on hageja nõue alusetu. Hageja on kohtule esitanud tõenditena kostja juhatuse liikmele e-posti teel edastatud õigusabiteenuse lepingu projekti (01.05.2011, tl 13-15), kostjale esitatud vaidlusaluste arvete ärakirjad (tl 17-19, 21-22) ja pangakonto väljavõtte perioodi kohta 01.06.2011 kuni 28.02.2013 (tl 16). Kohus on hageja poolt perioodil august 2011 kuni jaanuar 2013 õigusabi osutamisega seonduva elektroonilise kirjavahetuse ning dokumentide ärakirjade (tl 134-138, 141-146, 149-175) alusel tuvastanud, et hageja osutas kostjale õigusabiteenust, kohtule tõenditena esitatud arved (tl 117-133) on kostja poolt osaliselt tasutud. Nimetatud tõendite ja poolte esitatud selgituste pinnalt järeldub TsÜS § 75 koosmõjus TsÜS § 68 lg 3 kohaselt konkludentne tahteavaldus VÕS § 8 jj ning VÕS § 619 alusel kehtiva teenuse osutamise lepingu sõlmimise kohta. Käsunduslepingule ei ole seadusandja VÕS § 11 lg 1 kohaselt sätestanud kohustuslikku vormi, seega võib lepingu sõlmida ka suulises vormis. Kohus on seisukohal, et pooled olid sõlminud VÕS § 619 kohaselt suulise käsunduslepingu. Hageja nõude kohaselt on kostja jätnud tasumata järgmised käsunduslepingu alusel esitatud arved: 1) arve nr 43 summas 400 eurot; 2) arve nr 52 summas 100 eurot; 3) arve nr 53 summas 400 eurot; 4) arve nr 63 summas 400 eurot; 5) arve nr 64 summas 400 eurot; 6) arve nr 67 summas 400 eurot, kokku 2100 eurot. Hageja on seisukohal, et lepingutingimuste p 4.1.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale igakuiselt õigusabiteenuse eest 400 eurot, sõltumata osutatud õigusabiteenuse mahust. Kostja on seisukohal, et poolte vahel puudub vastavasisuline kokkulepe, kostja ei ole hageja poolt nõutavate arvete tasumise aluseks olevat teenust hagejalt tellinud, hageja ei ole vaidlusaluseid teenuseid reaalselt osutanud ning õigusabi on varasemalt tellitud kostjalt hinnaga 20 eurot kohtuväliste toimingute korral ja kohtuasjades 50 eurot /1 h, mistõttu on hageja poolt nõutud 400 eurot ebamõistlikult suur tasumäär. Kohus on seisukohal, et poolte vahel on vaidlus lepingutingimuste ja nende täitmise, samuti teostatud tööde mahu ning sisu osas. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 29 lg 4 kohaselt juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 627 lg 1 kohaselt juhul, kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 627 lg 2 kohaselt juhul, kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.

Juhindudes VÕS § 29 lg 4 ja 5 p 2, 3, 4, 6 asub kohus seisukohale, et pangakontode väljavõtted tõendavad kostja tahet tasuda VÕS § 619 kohaselt osutatud/tellitud õigusabiteenuse eest kokkulepitud hinnaga 400 eurot kalendrikuus, kuna hageja on esitanud kostjale arved, kuhu on peale märgitud vastavalt august 2011 õigusabiteenus, september 2011 õigusabiteenus jne, kostja on arvete tasumisel märkinud selgelt arve numbri ja tasunud korduvalt arveid 400 eurot kalendrikuus (tl 16, 117, 118, 119, 120, 122, 123, 126, 129). Samas kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustus hagejale tasuma õigusabi eest igakuiselt 400 eurot kalendrikuus sõltumata osutatud/tellitud teenusest (lepingutingimus 4.1.1), ei ole kohtu hinnangul hageja poolt tõendatud, eeltoodust tulenevalt juhindub kohus õigusabiteenuse osutamise hinna kindlaksmääramisel VÕS § 627 lg 1 ja 2 koosmõjus VÕS § 29 lg 4 ja 5 p 2, 3, 4, 6 sätestatust. Kuivõrd hageja on esitanud vastuväite õigusabiteenuse eest tasumise kohustusele, samuti osutatud õigusabiteenuse sisule, siis kohustas kohus hagejat 09.06.2015 kohtumäärusega tõendama TsMS § 230 lg 1 kohaselt 13.03.2012 arve nr 43 ja 04.02.2013 arve nr 67 osutatud õigusabiteenuse sisu. Hageja ei esitanud kohtule 09.06.2015 kohtumääruses osundatud tõendeid, seega on hageja nõuded 13.03.2012 arve nr 43 ja 04.02.2013 arve nr 67 osutatud õigusabiteenuse osas tõendamata. Arve nr 52 õigusabiteenuse eest on kostja tasunud hagejale 300 eurot ja on jätnud tasumata 100 eurot. Osutatud õigusabiteenuse kohta on hageja esitanud kohtule tõendid, mille alusel on kohus tuvastanud õigusabiteenuse osutamise kostjale seoses Lääne Inspektsiooni Töövaidluskomisjonis menetletud töövaidlusasjaga nr 4.3-2/1289, mille istungil ja asja menetluses on XXX osalenud (tl 135-138). Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, et vaidlusaluse teenuse kogumaht ei vasta 400 euro suurusele hinnale, istungil osalemine eeldab eeltööd asja materjalidega, millele lisandub istungil osalemise ajakulu. Arve nr 53 õigusabiteenuse kohta on hageja esitanud kohtule tõendi, mille kohaselt on hageja tegelenud põllumaade rendilepingute koostamisega (tl 141). Kostja vastuväite kohaselt ei sõlminud ta nimetatud rendilepinguid, lisaks on kostja seisukohal, et teenuse eest nõutav hind ei vasta õigusabi mahule ja sisule. Kohus on seisukohal, et rendilepingute koostamise jm kaasuva asjaajamise korral on 400 eurot kooskõlas mõistliku õigusabiteenuse hinnaga 5 rendilepingu korral, asjaolu, kas kostja lõppkokkuvõttes tellitud rendilepinguid kasutas või mitte ei oma tasu maksmise kohustust arvestades tähtsust. Arve nr 64 õigusabiteenuse kohta on hageja esitanud kohtule tõendi, mille alusel on kohus tuvastanud õigusabiteenuse osutamise kostjale seoses inkasso võlanõudega (tl 149-175), kus hageja on kostja esindajana pidanud kompromissläbirääkimisi, teinud omapoolseid ettepanekuid ja püüdnud leida mõlemapoolselt rahuldavaid lahendusi. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole õigusabikulu tegeliku õigusabiteenuse osutamisega põhjendatud. Kohus on seisukohal, et õigusabiteenuse hind 400 eurot on kooskõlas osutatud teenuse mahuga ja sisuga. Samas ei nõustu kohus hageja arve nr 63 (tl 20) õigusabiteenuse tasumiskohustusega (tl 146). Tegemist on 31.12.2012 arve nr 64 aluseks oleva õigusabiteenuse eeltööga novembrikuus, mille eest on kohus VÕS § 627 lg 1 ja 2 alusel pidanud mõistlikus tasuks kogusummana 400 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks, õigusabitasu 400 eurot ületavas osas, arvestades teostatud töö mahtu ja sisu. Lisaks on hageja esitanud tõendid m.h detsembris 2012.a kostja juhatuse liikmele XXX ́ile osutatud õigusabi (tl 147-148) kohta, kostja on nimetatud õigusabile esitanud vastuväite. Kohus nõustub kostjaga, nimetatud osas tuleb jätta hagi rahuldamata, kuivõrd tegemist ei ole kostjale osutatud õigusabiteenusega. Kostja vastuväite kohaselt on õigusabi 400 eurot tunnis liiga kõrge tasumäär, varasemalt on pooled arvestatud 20 eurot tunnis kohtuväliste asjaajamiste ja 50 eurot vaidluse tunni eest, samas ei ole kostja esitanud kohtule ühtegi tõendit oma vastuväidete tõendamiseks, seega on kostja vastuväited tõendamata ja paljasõnalised. Lisaks juhib kohus kostja tähelepanu, et 400 eurot ei ole tõenditest (tl 14, 17-22, 117-133) nähtuvalt arvestatud, mitte tunnihindena, vaid kuumäärana.

Kostja on esitanud vastuväite m.h arvete edastamise ja kättetoimetamise kohta, kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud ühegi dokumendi kättetoimetamist kostjale. Kohus on seisukohal, et arvete saatmine kostjale e-posti teel on antud juhul piisavalt tõendatud väljavõtetega hageja e-postist, kuna varasemal perioodil on nimetatud arved vaidlusalustelt eposti aadressidelt kostja poolt kätte saadud ja valikuliselt tasutud (m.h arve nr 52, tl 16, 18). Kohus juhindub siinjuures VÕS § 29 lg 4 ja 5 p 2, 4, 6, kuivõrd poolte varasem praktika ning lepingupoolte käitumine on arvete edastamisel olnud ühetaoline nii arvete osas, mille kostja on tasunud kui ka arvete osas, mille üle toimub käesolevas tsiviilasjas vaidlus. Arvete edastamine, dokumentide edastamine ning e-kirjavahetus on toiminud ühtviisi kõikidel juhtudel, e-posti aadressidel XXX (tl 141-143, 145, 195, 197-198), XXX (tl 23, 196, 198-200), XXX (tl 146, 149-151, 154, 156, 163), XXX (tl 134-135). Tulenevalt TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Samuti on hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kohus märgib, et TsÜS § 138 lg 1 kohaselt oli kostjal kohustus end kursis hoida õigusabiteenuse tellimisel lepingu täitmisega s.h teenuse eest tasumisega. Antud juhul nähtub kohtule, et hageja on kostjale edastanud teavet m.h kostja juhatuse liikmete e-posti aadressidel (XXX ja XXX), kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et pooled on omavahel kokku leppinud kirjalike dokumentide (s.h) arvete) edastamisel kirjaliku kinnituse nõudes. Arvestades poolte omavahelise koostöö pikkust ja kujunenud praktikat, asub kohus seisukohale, et hageja võis dokumente (s.h arveid) edastada kostjale e-posti teel ilma kostja kättesaamiskinnituseta. Kohtu hinnangul ei ole kostja käitumine TsÜS § 138 lg-ga 2 kooskõlas, kui ta tugineb hagejapoolsele teabe esitamata jätmisele kostjast endast tulenevatel põhjustel. Kuna kostja on oma vastuväites tuginenud riigikohtu praktikale, siis peab kohus vajalikuks märkida, et arvete edastamine ja nõukogu koosoleku toimumisest ja selle päevakorrast ÄS § 321 lg 1 järgi õigustatud subjekti teavitamine ei ole võrreldavad asjaolud. Arvete esitamine lepingulises õigussuhtes on informatiivse sisuga, tegemist ei ole vastuvõtmist vajava tahteavaldusega ega isikliku kättetoimetamise kohustusega. Kohtu hinnangul ei ole arvestatav kostja vastuväide õigusabiteenuse mittetellimise ja hageja omavolilise tegevuse osas, tõendite (tl 135-138, 141, 149-175) alusel on kohus tuvastanud hagejapoolse õigusabiteenuse osutamise, kostja on arve nr 52 (tl 18), arve nr 53 (tl 19) ja arve nr 64 (tl 21) jätnud tasumata, rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, seega juhindudes VÕS § 627 lg 1 ja 2, VÕS § 29 lg 4 ja 5 p 2, 3, 4, 6, VÕS § 108 lg 1 rahuldab kohus hagi osaliselt 900 euro ulatuses (arve nr 52, 53 ja 64) ja jätab rahuldamata 1200 euro ulatuses (arve nr 43, 63 ja 67). Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, siis tuleb hagi menetluskulud jätta vastavalt rahuldatud osale 42,9% ulatuses kostja kanda ja hagi rahuldamata osale 57,1% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega ja p 7 kohaselt maksekäsu kiirmenetluse kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust (Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.2013. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja ja XXX sõlminud lepingu hageja esindamiseks. Lepingu kohaselt kohustus hageja oma lepingulisele esindajale tasuma kokkuleppeliselt 65 eurot tunnis menetlustoimingute tegemisel, millele lisanduvad otsesed kulud (sõidukulud). Hageja menetluskulud koosnevad õigusabiteenusest (22 tundi 10 minutit ehk 1436,50 eurot), sõidukulust (35,20 eurot) ja tsiviilasjas tasutud riigilõivust (400 eurot), kokku 1871,70 eurot. Kohus on seisukohal, et õigussüsteemi efektiivse toimimise eelduseks on m.h see, et menetlusosalisel peab olema ettekujutus sellest, kui suured võivad kohtuasja puhul olla vastaspoole menetluskulud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09 ja tsiviilasjas nr 3-2-1142-09 selgitanud, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Antud juhul ei nähtu kohtule tsiviilasja materjalidest, et XXX oleks tsiviilasja menetluses osalenud või end deklareerinud lepingulise esindajana kuni 16.06.2015. Kohus juhib hageja tähelepanu, et TsMS § 363 lg 3 kohaselt juhul, kui hagejat esindab menetluses esindaja, tuleb hagis märkida ka esindaja andmed. TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohus on seisukohal, et juhul, kui menetlusosalist esindab

tsiviilasjas lepinguline esindaja peab see olema menetluse kestel vastaspoolele selge, vastasel juhul ei ole kostjale hageja õigusabikulu tsiviilprotsessi kestel ettenähtav. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11 selgitanud, et õigusabikulusid tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega. Alates 16.06.2015 on hageja teatise kompromisskokkuleppe sõlmimata jätmise (0,5 lk) kohta allkirjastanud lepingulise esindajana, samas ei ole menetlusdokumendile lisatud TsMS § 218 lg 1 p 2 kohaselt õigusalast kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti. Lisaks märgib kohus, et kompromisskokkuleppele mittejõudmine ei ole TsMS § 169 lg 3 kohaselt õigusabikulu, mille jätmine vastaspoole kanda oleks põhjendatud, arvestades läbirääkimiste sisu ja tulemusetust. Kohus on seisukohal, et hageja poolt väidetavad õigusabikulud ei ole antud juhul käsitatavad menetlusosalisele menetluse tõttu tekkinud vajalike kohtuväliste kuludena TsMS § 144 mõttes. Seega ei ole kohtul alust lugeda XXX ́t, mitte hageja lepinguliseks esindajaks vaid seaduslikuks esindajaks. Kuivõrd menetlusseadustik ei näe ette menetlusosalise seadusliku esindaja õigusabikulude hüvitamist, siis jätab kohus rahuldamata hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse õigusabikulude osas. Samas peab kohus põhjendatuks kindlaks määrata hageja sõidukulud TsMS § 144 p 2 alusel Tallinn-Tartu-Tallinn marsruudil 380 km 35,20 eurot 06.04.2015 toimunud kohtuistungil osalemisega seonduvalt, samuti maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu TsMS § 144 p 7 alusel summas 63 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu TsMS § 147 lg 5 koosmõjus TsMS § 138 lg 2 alusel summas 137 eurot ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 200 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg-ga 6 ning lg-ga 1 ja 15. RLS § 57 lg 1 lisa tabelis 1 sätestatud riigilõivumääraga (hagihinna 2100 euro puhul tuli avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu tasuda riigilõiv summas 200 eurot). RLS § 57 lg 6 kohaselt avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse asjas tasutakse riigilõivu kolm protsenti nõudelt, kuid mitte alla 45 euro (2100 eurost 3 % = 63 eurot). Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks hageja menetluskulud kogusummas 435,20 eurot, millest 42,9% on 186,70 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus jätab rahuldamata hageja menetluskulude nõude 1436,50 euro ulatuses (õigusabikulud). Kostja palub kohtul kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista menetluskulud summas 1142 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostjal olnud tsiviilprotsessis esindajaks jurist Ants XXX, kelle tunnitasu on tsiviilprotsessis olnud 80 eurot käibemaksuta. Juhindudes eelnimetatud Riigikohtu lahenditest ning arvestades kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja praktilist kogemust asub kohus seisukohale, et antud tsiviilasjas on põhjendatud lugeda mõistlikuks esindajatasu maksimumsuuruseks tunnihinda mitte rohkem, kui 80 eurot käibemaksuta. Menetluskulude kindlaksmääramisel arvestab kohus lisaks esitatud menetlusdokumendi sisule ja mahule m.h kostja esindaja kvalifitseerituse taset, vandeadvokaat on suuteline oluliselt kiiremini koostama menetlusdokumendi võrreldes madalamat õigusalast kvalifikatsiooni omava juristiga. Kohus on seisukohal, et kostja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud järgmiselt:

tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Juhindudes TsMS § 463 lg koosmõjus TsMS § 445 lg 1 sätestatust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud, tasaarvestuse tagajärjel mõistab kohus hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud summas 275,12 eurot (461,82 eurot – 186,70= 275,12 eurot). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase avalduse. Seega, juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 tuleb hagejal alates lahendi jõustumisest, s.o menetlusosalistele kättetoimetamisest, kuni täitmiseni tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.