Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hageja nõue

ulatuses, kuna kostjale kuulub mõtteline osa korteriomandist, mille väärtus võib olla kuni 8000 eurot. Hageja ei nõustunud, et kostja I ja II tsiviilasjas nr 2-11-43636 kompromissi kinnitav määrus on kohustustehing ja 15.04.2013 sõlmitud notariaalne tehing on käsutustehing. 15.04.2013 notariaalne tehing sisaldab nii kohustus- kui käsutustehingut. Kohustustehing seisnes selles, et pooled leppisid kokku raha ülekandmise puhuks summas, viisis ja tähtajas. Käsutustehing seisnes selles, et raha oli faktiliselt ülekantud notari kontolt kolmanda isiku AT pangakontole. Hageja ei esita otseselt nõuet kostja III vastu, kuid TMS § 187 lg-st 1 tulenevalt on hageja sunnitud esitama hagi kõikide 15.04.2013 tehingu poolte vastu. Kostjate vastuväited

millega kustutati kostja II korteriomandile kostja I kasuks seatud kohtulik hüpoteek ja hüpoteegisumma kanti kostja I palvel AT kontole. Kostja III finantseeris 15.04.2013 tehingut, st andis kostjale II laenu. Hageja palus tunnistada 15.04.2013 tehing kehtetuks TMS §-de 187–188 järgi, kuna tehing kahjustab hageja kui kostja I võlausaldaja huve. Kostjad vaidlesid vastu ja leidsid, et 15.04.2013 tehinguga ei saanud hageja huve kahjustada. Hageja tõi nõude esitamisel välja TMS §-de 187 ja 188 kohaldamise eeldused, milledest on täidetud järgmised: 1) hagejal kui sissenõudjal on olemas täitedokument, milleks on maakohtu 7.01.2011 otsus, millega kostjalt I mõisteti hageja kasuks välja raha; 2) maakohtu 7.01.2011 otsusest tulenev hageja nõue kostja I vastu on muutunud sissenõutavaks, kuna kostja I ei asunud nõuet vabatahtlikult täitma ja hageja pöördus nõude täitmiseks kohtutäituri poole; 3) sissenõude pööramisega võlgniku ehk kostja I varale ei kaasnenud nõude täielikku rahuldamist. Kostja I võõrandas küll temale kuuluva korteriomandi, kuid müügist saadud 17 000 eurot ei katnud hageja nõuet. Kohtu hinnangul esineb alus eeldada, et hageja sissenõude pööramine kostja I muule varale ei vii nõude rahuldamiseni. Kostja I ainukeseks varaks on korteriomand XXXXXXXXXX X-XX, mille väärtus, nähtuvalt hageja esitatud müügikuulutustest, võib olla keskmiselt 36 000 eurot (korteri pind 30 m2 korrutatuna keskmise 1 m2 maksumusega 1200 eurot korteriomandi asukohas). Kostja I korteriomandile XXXX-XXXXXX X-XX on seatud kohtulik hüpoteek hageja kasuks ja keelumärge hageja avalduse alusel täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri kasuks. Kostjale I kuuluva korteriomandi väärtust vähendab see, et kostjale I kuulub mõtteline osa korteriomandist, kuna korteriomand XXXX-XXXXXX X-XX oli kostja I ja tema surnud abikaasa kaasomandis ning kostja I päris 1/3 abikaasale kuulunud korteriomandi osast. Ka teised hageja poolt välja toodud asjaolud, nt kostja I vanus, invaliidsus jne annavad alust eeldada, et kostja I ei suuda hageja nõuet täies ulatuses rahuldada. Kostja I ei ole väitnud, et temale kuulub muu vara, mille arvel saaks rahuldada hageja nõuet. Maakohus nõustus kostja I ja II seisukohaga, et käesolevas vaidluses saab kohustustehinguna ehk tehinguna, millega luuakse võlaõiguslik kohustus midagi teha, käsitleda kostja I ja II vahel sõlmitud kohtulikku kompromissi, millega kostja I ja II muutsid õiguslikult vaieldava õigussuhte vaieldamatuks ja omandasid kompromissi alusel uued õigused (võlaõigusseaduse (VÕS) § 578). Kompromissi alusel kohustus kostja II tasuma kostjale I 44 738 eurot 15 senti. 15.04.2013 kohtuliku kompromissi ehk tehingu sõlmimise tingimused on õiguspärased ja nendega ei kahjustata hageja huve. Märgitud tehing oli hageja jaoks soodne, kuna selle tagajärjel suurenes kostja I kui hageja võlgniku vara koosseis. 15.04.2013 sõlmitud notariaalne tehing on käsitletav käsutustehinguna, kuna kostja I andis nõusoleku kustutada tema kasuks kostjale II kuuluvale korteriomandile seatud kohtulik hüpoteek ehk käsutas tema kasuks kostja II korteriomandile seatud piiratud asjaõigust. Käsutustehing on sisult abstraktne ega kahjusta võlausaldaja huve. Kostja I ei loobunud kohtulikust hüpoteegist ka alla selle nominaalväärtuse. Oluline oli eristada kostja I ja II vahel 15.04.2013 sõlmitud notariaalset tehingut, mis on käsitletav käsutustehinguna ja mille raames andis kostja I nõusoleku kustutada tema kasuks kostjale II kuuluvale korteriomandile seatud kohtulik hüpoteek, ja 15.04.2013 tehingu alusel tehtud sooritust ehk raha ülekandmist kostja II poolt kostja I palvel notari konto kaudu AT kontole. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et raha ülekandmine on käsitletav käsutustehinguna. Raha ülekandmist saab pidada toiminguks, mitte tehinguks. Kohtu hinnangul ei kahjustanud 15.04.2013 notariaalne tehing kui abstraktne tehing hageja õigusi ega huve, vaid seda võis teha tehingu alusel tehtud sooritus ehk raha ülekandmine mitte kostjale I, vaid kolmandale isikule. Korrektne tehing ei ole tagasivõidetav TMS §-de 187 ja 188 alusel, vaid seetõttu, et tehingu

alusel tehti võlausaldaja huve kahjustav sooritus kolmandale isikule. TMS ei näe ette võimalust tunnistada kehtetuks sooritus. Analoogia korras võiks pöörduda pankrotiseaduse poole, kus tehingu tagasivõitmise kõrval (PankrS § 110) saab tunnistada kehtetuks ka rahalise soorituse täitmist ehk sooritust (PankrS § 113). Tehingu ja rahalise kohustuse täitmise ehk soorituse tagasivõitmist on eristanud ka Riigikohus oma praktikas (Riigikohtu 19.12.2007 lahend nr 3-21-115-07, p 17) PankrS näitel, kuid sellest saab järeldada, et tehingu tagasivõitmise kohta käivate sätete alusel ei saa sooritust tagasi võita. TMS-is puudub PankrS §-ga 113 analoogne säte. Kuna hageja huve ei saanud kahjustada 15.04.2013 notariaalse tehingu sõlmimise tõttu, vaid hageja huve võis kahjustada tehingu alusel tehtud sooritus, mille tagasivõitmise võimalust TMS ette ei näe, jäi hageja nõue tunnistada 15.04.2013 tehing kehtetuks TMS §-de 187–188 alusel rahuldamata. Isegi juhul, kui nõustuda hagejaga, et 15.04.2013 notariaalne tehing võis sisaldada nii kohustustehingu (kostja II kohustus rahuldama kostja I kohtulikust kompromissist tuleneva nõude), kui käsutustehingu tunnuseid, ei annaks see alust hagi rahuldamiseks, kuna hageja huvid said kahjustatud mitte vaidlustatud tehingu vaid tehingu alusel tehtud soorituse (raha ülekandmise) tõttu, mida tagasi võita TMS §-de 187–188 alusel ei saa ja eraldi alust toimingu tagasivõitmiseks TMS ette ei näe. Kuna 15.04.2013 notariaalne tehing ei kahjustanud hageja huve, ei analüüsinud kohus tehingu tagasivõitmise eelduseks olevat kostjate teadlikust sellest, kas tehing kahjustab hageja huve ja jättis tähelepanuta hageja vastavad väited. Samuti ei nõustunud maakohus hagejaga, et vaidlusaluse tehingu kehtivuse hindamisel tuleb kohaldada TsÜS § 86. Võlgniku vara teadliku kõrvaletoimetamise tagajärgi võlausaldajate kahjustamise eesmärgil saab kõrvaldada täitemenetluse seadustikus sätestatud tehingu tagasivõitmise instituudi kaudu, mis välistab TsÜS § 86 kohaldamise. Lisaks sellele võis hageja huve kahjustada vaidlusaluse tehingu alusel tehtud sooritus, mille kehtivuse hindamisel ei kohaldu TsÜS § 86. Olukorras, kus hageja sai teada, et kostja I ja II sõlmisid kohtuliku kompromissi, mille järgi kohustus kostja II tasuma kostjale I 44 738 eurot 15 senti, oleks hagejal oma õiguste ja huvide kaitseks olnud võimalus taotleda kohtutäiturilt TMS § 111 alusel kostja I kohtulikust kompromissist kostja II vastu tuleneva nõude arestimist. Sellisel juhul kohustaks kohtutäitur kostjat II täitma kompromissist tuleneva nõude hageja kasuks kohtutäiturile. Alternatiivselt oleks hagejal võimalus taotleda 15.04.2013 notariaalse tehingu alusel tehtud soorituse (raha ülekandmise kolmandale isikule) tagasivõitmist kostja I pankrotimenetluses, kui pankrotimenetlus oleks algatatud. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda, kuna hagi jäi rahuldamata. Kostja II esitas 31.03.2015 menetluskulude nimekirja, milles sisaldus TsMS § 174 lg 10 kohane kinnitus ja lepingulise esindaja kulude (840 euro) ülevaade. Kostja I esitas 2.04.2015 menetluskulude nimekirja, milles sisaldus TsMS § 174 lg 10 kohane kinnitus ja lepingulise esindaja kulude (2088 euro) ülevaade. Kostja III kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas 3.04.2015 ja 8.04.2015 riigi õigusabi tasu taotluse, milles sisaldus TsMS § 174 lg 10 kohane kinnitus. Hageja palus kohtul hinnata kostjate menetluskulude põhjendatust ja proportsionaalsust. Kohtule teadaolevate andmete kohaselt on hageja töötu ja tal puudub võõrandatav vara, mistõttu oli mõjuv põhjus TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada hageja menetluskulu (riigilõivu

850 euro) riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus lähtus menetlusosaliste lepinguliste esindajate kulude hindamisel kohtupraktikas väljakujunenud seisukohast, et tavapäraselt kulub professionaalsel õigusteenuse osutajal asja materjalidega tutvumise ja vastavalt seisukoha loomisele kokku iga seisukoha lehekülje kohta ligikaudu üks tund. Kostja I menetluskulude nimekirja ja tööaruannete kohaselt osutas kostja I lepinguline esindaja teenust tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandus käibemaks, kokku 17,4 h eest. Kohus leidis, et 7.01.2014 menetlusdokumendi koostamiseks oli põhjendatud ajakulu dokumendi mahust lähtuvalt koos eeltööga 2,5 h ja rahuldamata tuli jätta arvel nr 1401006 kajastatud 6.01 ja 7.01.2014 ajakulu 1,8 h. 16.01.2015 toimingu ajakulu oli põhjendatud 0,25 h, st dokumendiga tutvumise põhjendatud ajakulu, osas. Toimikust ei nähtunud esindaja ja esindatava vaheline suhtlus, põhjendamatuks tuli pidada arvel nr 1401006 kajastatud 16.01.2014 ajakulu 0,05 h. 4.02.2014 menetlusdokumendi koostamisega seonduvalt oli teiste menetlusosaliste seisukohtadega tutvumise ja dokumendi koostamise põhjendatud kulu 1 h. Toimikust ei nähtu esindaja ja esindatava vahelist nõupidamist ja arvel nr 1402015 kajastatud kulud ei olnud põhjendatud 0,8 h ulatuses. 18.03.2014 istungil osalemise ja ettevalmistamisega seotud kulud olid põhjendatud 1 h (ettevalmistus 15 min ja istungil osalemine 45 min) ning arve nr 1403023 oli põhjendamatu 0,3 h ulatuses. 13.06.2014 menetlusdokumendiga seotud põhjendatud ajakulu oli 1 h ja arve nr 1406044 kulude hüvitamise taotlus jäi rahuldamata 0,2 h ulatuses. Arvel nr 1408059 kajastatud ajakulu oli põhjendamatu 0,1 h, st telefoninõupidamine kliendiga ei kajastu toimikus. Arve nr 1411085 kulu oli põhjendamatu 10.11.2014 nõupidamise osas, kuna kulu ei nähtu toimikust, ning 12.11.2014 istungi ettevalmistamiseks (0,45 h) ja osalemiseks (0,05 h) tehtud ajakulu kokku 0,5 h ulatuses. Arvel nr 1503026 kajastatud 30.03 ja 31.03.2015 ajakulu oli põhjendatud 0,5 h ja tuli jätta rahuldamata 0,3 h ulatuses. Seega olid kostja I menetluskulud TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud 12,35 h ulatuses ja jäid rahuldamata 5,05 h ulatuses. Kostja I õigusabikulud kuulusid hüvitamisele 1482 euro (1235 + km 247) ulatuses. Kostja I taotlus jäi rahuldamata summas 606 eurot (505 + km 101). Kostja II menetluskulude nimekirja ja tööaruande kohaselt osutas kostja II lepinguline esindaja teenust tunnihinnaga 70 eurot, kokku 12 h eest. Kohus leidis, et arvetel nr 202, 210, 254 ja 316 kajastatud kulud olid põhjendatud. Täielikult ei olnud põhjendatud 18.03.2014 istungiga seotud ajakulu, kuna tegemist oli eelistungiga, asja materjalid olid e-toimiku kaudu kättesaadavaks tehtud ja kostja oli eelnevalt seisukohad edastanud. Arve nr 219 oli põhjendatud 1 h (15 min ettevalmistusaeg, 45 min istungil osalemine) ja jäi rahuldamata 1 h ulatuses. Kuna kostjal II on läbivalt olnud sama lepinguline esindaja, kes on tutvunud jooksvalt asjas esitatud materjalidega ja esitanud seisukohtasid, siis oli 12.11.2014 istungiga seonduvalt arve nr 273 põhjendatud kulud 2 h (15 min ettevalmistusaeg, 1 h 45 min istungil osalemine) ja jäid rahuldamata 1 h ulatuses. Seega olid kostja II menetluskulud TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud 10 h ulatuses, summas 700 eurot ja jäid rahuldamata 2 h ulatuses, summas 140 eurot. Kostjat III esindasid lepinguliste esindajatena töötajad, mistõttu Swedbank AS-il menetluskulud puudusid ja need jäid rahaliselt kindlaks määramata. Apellatsioonkaebus

Notariaalse tehinguga oli kostja I ja II vahelise kompromissi täitmine teistsuguselt kokku lepitud. Vale on kohtu käsitlus, et kohustustehinguna ehk tehinguna, millega luuakse võlaõiguslik kohustus midagi teha, saab käsitleda kostja I ja II vahel sõlmitud kohtulikku kompromissi. Tehing kui selline sisaldab endas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Kohtu seisukoht, et kompromiss on kohustustehing ja notariaalne tehing on käsutustehing, ei põhine õiguslikel alustel. Kuigi kohtuliku kompromissi ehk tehingu sõlmimise tingimused on õiguspärased ja nendega ei kahjustata hageja huve, on väär kohtu positsioon, et tehing oli hageja jaoks soodne, kuna selle tagajärjel suurenes kostja I kui hageja võlgniku vara koosseis. Kostja I vara koosseis suurenes ainult n-ö paberil ja kostja I vara sisulist koosseisu tuleb hinnata notariaalse tehingu alusel. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kuna raha kanti AT pangakontole, st erinevalt kompromissis kokkulepitust, muudeti ka kostja I ja II vahelist kokkulepet kompromissi täitmise osas. Maakohus jättis õigustamatult kohaldamata TsÜS § 86. Kui tehingu tagasivõitmine on välistatud TMS sätete alusel, tuleb kohtul hinnata üldaluseid. TMS sätete erinormina kohaldamine ei välista TsÜS § 86 kohaldamist. TsÜS § 86 kaudu on võimalik anda hinnang tehingule, mis kahjustab võlausaldaja huvisid. Kohus peab hindama hageja nõude rahuldamise võimalusi ka selliste õigusnormide alusel, millele hageja ei tuginenud (Riigikohtu 31.03.2010 otsus nr 3-2-1-7-10, p 34). Kohus saab hinnata, kas leping vastab headele kommetele omal algatusel. Maakohtu viidatud TMS § 111 ja pankrotimenetluse algatamise võimalus ei puutu asjasse, kuna hageja pöördus kohtusse oma õiguste kaitseks seoses tehingu tagasivõitmisega. TMS § 111 räägib kohtutäituri pädevusest ja tegevusest, mitte hageja enda protsessuaalsetest võimalustest. Pankrotimenetluse perspektiiv on samuti küsitav. Vaidlusalune tehing ei ole hageja suhtes õiglane, kuna see ilmselgelt kahjustab hageja huvisid. Vastused apellatsioonkaebusele

tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Praegusel juhul on hageja esitanud kohtule TMS §-de 187 ja 188 alusel tehingu tagasivõitmise hagi, milles palub tunnistada kehtetuks 15.04.2013 kostja I, kostja II ja kostja III vahel sõlmitud hüpoteegi kustutamise kokkulepe, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping, millega kustutati kostja II korteriomandile kostja I kasuks seatud kohtulik hüpoteek ja hüpoteegisumma kanti kostja I palvel AT kontole. Hageja arvates kahjustab 15.04.2013 tehing hageja kui kostja I võlausaldaja huve, kuna raha kandmisega AT kontole muudeti kostja I ja kostja II vahelist kokkulepet kompromissi täitmise osas. Kostjad eeltooduga ei nõustunud ja leidsid, et 15.04.2013 tehinguga ei saanud hageja huve kahjustada. Maakohus asus õigesti seisukohale, et notariaalse tehingu tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud, kuna hageja huve ei saanud kahjustada 15.04.2013 tehingu sõlmimine, vaid hageja huve võis kahjustada tehingu alusel tehtud sooritus, mille tagasivõitmise võimalust TMS §-d 187 ja 188 ette ei näe. TMS § 187 lg-te 1 ja 2 järgi võib sissenõudja nõuda vara tagasivõitmist (tunnistada kehtetuks tehingu, mis kahjustab tema huvisid) juhul, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks ja sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tehingu tagasivõitmise üldised alused sätestab TMS § 188. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt lepiti vaidlusaluse notariaalse tehinguga kostja I ja kostja II vahel tsiviilasjas nr 2-11-43636 sõlmitud kompromissi täitmine ja raha tasumine teistsuguselt kokku, mistõttu notariaalse tehingu tingimused kahjustavad sissenõudja huvisid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 30.01.2013 tsiviilasjas nr 2-11-43636 sõlmitud kompromissiga kohustus kostja II maksma kostjale I hiljemalt 1.05.2013 44 738 eurot 15 senti ning kostja I kohustus andma kostjale II käesolevas asjas hagi tagamise korras seatud kohtuliku hüpoteegi kustutamise või hüpoteegi loovutamise eelduseks olevad tahteavaldused eelnimetatud raha saamise vastu (kd I tl 30-32). TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldaja huvide kahjustamine (vt TMS § 187 lg 1). Kuivõrd raha tasumise viisi 30.01.2013 kompromissiga kokku ei lepitud, võis kostja I põhimõtteliselt paluda kostjal II tasuda kokkulepitud summa kolmandale isikule. See, et kostja I ei kasutanud kostjalt II saadud raha hageja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks, ei ole TMS §-de 187 ja 188 kohaldamise jaoks tähtis, st et selline tegevusetus ei muuda vaidlusalust notariaalset tehingut hageja huve kahjustavaks. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus 18.11.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-113-09 (p 9). Samuti ei ole praeguses asjas hageja huvide kahjustamisele hinnangut andes oluline see, kas kostja II ja kostja III teadsid kostja I osas läbiviidavast täitemenetlusest, kuna notariaalse tehingu alusel kolmandale isikule toimunud rahalise soorituse kehtetuks tunnistamiseks ei anna TMS §-d 187 ja 188 alust. Ringkonnakohtu arvates puudub alus ka TsÜS § 86 kohaldamiseks. Tehingud, mida saab kehtetuks tunnistada tagasivõitmise korras TMS §-de 187-188 alusel, on üldjuhul heade kommete vastased, kuna neid tehinguid iseloomustab eelkõige võlgniku soov toimetada vara võlausaldajate haardeulatusest välja või siis eelistada mõnda võlausaldajat teisele, mille

tagajärjel võlausaldajate huvid saavad kahjustatud. Riigikohus on 23.09.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05 (p 23) selgitanud, et juhul kui on olemas täitemenetluse seadustikust tulenev tagasivõitmise alus, siis tuleb tugineda sellele ja TsÜS § 86 ei tule kohaldamisele. Praegusel juhul on hageja esitanud tagasivõitmise hagi TMS §-de 187 ja 188 alusel ning maakohus on otsuses selgitanud ja põhjendanud, miks ei saa pidada 15.04.2013 notariaalset tehingut TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks. Esiteks kohaldub tehingu tagasivõitmisele täitemenetluse seadustiku eriregulatsioon. Teiseks on vaidlusaluse notariaalse lepingu alusel raha ülekandmine kolmandale isikule rahaline sooritus, mitte tehing. Küll ei välista kolleegium võlausaldaja nõude sissenõudmise võimalust kolmandalt isikult TMS § 118 alusel. Eespool esitatud põhjustel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kuivõrd hageja on töötu ja tal puudub muu oluline võõrandatav vara, vabastab ringkonnakohus TsMS § 190 lg 7 alusel hageja menetluskulu (riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 1000 eurot) riigituludesse tasumise kohustusest. Kostjad I ja II esitasid apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirjad. Kostja III menetluskulude nimekirja ei esitanud. Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja I lepingulise esindaja apellatsioonkaebusele vastuse koostamise (sh apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsuse analüüs, vastuse vormistamine ja esitamine) ajakulu 2,7 h, rahaliselt 270 eurot (2,7 x 100 eurot) ilma k/m-ta, 324 eurot koos k/m-ga. Kostja I kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu tehtud kuludelt tagasi arvestada. Kostja II menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja II lepingulise esindaja apellatsioonkaebuse materjalidega tutvumise ajakulu 15 min, selle õigusliku analüüsi koostoimes toimiku materjalide ja esimese astme otsusega ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega ajakulu 2 h, kaaskostjate vastustega tutvumise ja kliendiga läbirääkimiste ajakulu 15 min. Kokku oli kostja II lepingulise esindaja apellatsiooniastme õigusabi ajakulu 2 h 30 min, rahaliselt 175 eurot (2,5 x 70 eurot) ilma k/mta. Kostja II esindaja ettevõte ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja kostjate I ja II menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kostjate I ja II lepinguliste esindajate kulud apellatsioonimenetluses on vajalikud ja põhjendatud. Kostja I esindaja on vandeadvokaat ning tema tunnitasu 100 eurot ilma k/m-ta ei ole ülemäära kõrge. Kostja II esindaja on õigusbüroo jurist ning tema tunnitasu 70 eurot ilma k/m-ta ei ole, arvestades kohtupraktikat, samuti ülemäära kõrge. Kostjate I ja II menetluskulu tuleb hagejalt välja mõista. Kostjat III esindas lepingulise esindajana tema töötaja, mistõttu kostjal III menetluskulud puudusid. Ringkonnakohus mõistab apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks hagejalt kostja I kasuks välja 324 eurot ja kostja II kasuks välja 175 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.