OÜ Eesti Metsnik hagi AL vastu 62 352.21 euro saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
OÜ Eesti Metsnik apellatsioonkaebuse hind 61 352.21 eurot, AL apellatsioonkaebuse hind 1 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. märtsi 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Eesti Metsnik ja AL apellatsioonkaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Eesti Metsnik (registrikood: 10815878), esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson
liikmed
Gaida
Kostja: AL (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja Ants Kuningas Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel: OÜ Meikara (registrikood: 10828504), esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 16. märtsi 2015. a otsus osaliselt OÜ Eesti Metsnik lepingulise esindaja bürookulu 4 euro menetluskuluna kindlaks määramata jätmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega suurendada OÜ Eesti Metsnik maakohtus kindlaks määratud menetluskulusid 4 euro võrra.
2.Lugeda Harju Maakohtu 16. märtsi 2015. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt: „1. Hagi rahuldada osaliselt. 1(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255
2.Välja mõista AL-lt OÜ Eesti Metsnik kasuks viivis 1 000 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud 2% ulatuses AL kanda ja 98% ulatuses OÜ Eesti Metsnik kanda.
2.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista välja ALlt OÜ Eesti Metsnik kasuks menetluskulud 64.25 eurot.
3.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista välja OÜlt Eesti Metsnik AL kasuks menetluskulud 2 023.70 eurot.
4.Tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel välja mõista OÜ-lt Eesti Metsnik AL kasuks menetluskulud 1 959.45 eurot.“
2.Rahuldada OÜ Eesti Metsnik apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Jätta AL apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.OÜ Eesti Metsnik hagi AL vastu ettemaksulepingust ja käenduslepingust tulenevate leppetrahvi ja viivise 62 352.21 euro saamiseks.
1.1.09.08.2010 sõlmisid Stora Enso Eesti AS ja osaühing Sõrve Puit (pankrotis, samuti põhivõlgnik) ettemaksulepingu nr 09/08/10, mille alusel tegi Stora Enso Eesti AS põhivõlgnikule ettemaksu summas 1 200 000 krooni ümarmetsamaterjali eest (kd I, tl 7-9). Ettemaksulepingu p 3.1 alusel kohustus põhivõlgnik müüma Stora Enso Eesti AS-ile ümarmetsamaterjali kokkulepitud hindadega vähemalt ettemaksusumma ulatuses, kuid mitte vähem kui 11 500 tihumeetrit hiljemalt 01.12.2010. Ettemaksulepingu p 3.2 alusel kohustus põhivõlgnik tasuma leppetrahvi 20% ettemaksust tarnekohustuse täitmata jätmise eest. 09.08.2010 sõlmisid Stora Enso Eesti AS ja kostja käenduslepingu, millega kostja kohustus vastutama ettemaksulepingu nõuetekohase täitmise eest (kd I, tl 10-11).
1.2.16.03.2012 esitas Stora Enso Eesti AS põhivõlgnikule leppetrahvi tasumise nõude (kd I, tl 21-22). Stora Enso Eesti AS loovutas ettemaksulepingust tuleneva nõude põhivõlgniku vastu OÜ-le Meikara, v.a leppetrahvi ja viivisenõue (kd I, tl 23-26). 30.03.2012 avaldusega
2(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255 tasaarvestas OÜ Meikara talle loovutatud nõude põhivõlgniku nõudega OÜ Meikara vastu summas 76 693,98 eurot (kd I, tl 29-30).
1.3.29.10.2012 määrusega kuulutas maakohus välja põhivõlgniku pankroti (kd I, tl 32-35). Stora Enso Eesti AS esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude ettemaksulepingust tuleneva leppetrahvi ja viivisenõude osas (tegemist on sama nõudega, mis on käesolevas menetluses esitatud kostja kui käendaja vastu, kd I, tl 36-38). Pankrotimenetluses esitas võlausaldaja Sõrve Investeeringute Grupp OÜ Stora Enso Eesti AS-i nõudele vastuväite (kd I, tl 40-42, 44).
1.4.10.04.2013 sõlmisid Stora Enso Eesti AS ja hageja nõude loovutamise kokkuleppe, millega Stora Enso Eesti AS loovutas hagejale ettemaksulepingust tuleneva leppetrahvi 15 338,80 eurot, viivise leppetrahvilt 10 583.77 eurot ja viivise tagastamata ettemaksult 36 429,64 eurot, kokku 62 352,21 eurot (kd I, tl 49-50). Hageja esitas maakohtule hagi pankrotimenetluses nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja Sõrve Investeeringute Grupp OÜ vastu nõude tunnustamiseks Sõrve Puit OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-13-16329, kd I, tl 52-53, 83-86). 17.04.2014 otsusega rahuldas maakohus hageja nõude Sõrve Investeeringute Grupp OÜ vastu, tunnustades hageja vaidlustatud nõuet osaühingu Sõrve Puit (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena summas 88 974,23 eurot (kd II, tl 6-13).
1.5.Hageja leiab, et põhivõlgnik küll tarnis metsamaterjali, kuid seda ei tehtud vaidlusaluse ettemaksulepingu täitmiseks. Hageja, tõlgendades ettemaksulepingu p 3.2 leiab, et mingit eraldi nõuet leppetrahvi nõude maksmapanekuks esitama ei pidanud. Leppetrahvi tasumise tähtaeg saabus 08.12.2010. Hageja ja Stora Enso Eesti AS sõlmisid 10.04.2013 nõude loovutamise kokkuleppe, millega Stora Enso Eesti AS loovutas ettemaksulepingust tulenevad kõrvalnõuded hagejale summas 62 352.21 eurot. Nimetatud summa sisaldab endas leppetrahvi (76 693.97 x 20%) 15 338,80 eurot, viivist tagastamata ettemaksult määras 0.1% päevas perioodi 08.12.2010 kuni 27.03.2012 eest 36 429.64 eurot ja viivist leppetrahvilt perioodi 08.12.2010 kuni 28.10.2012 eest 10 583.77 eurot. Põhivõlgnik ega kostja (kui käendaja) ei ole teinud ühtegi makset ettemaksulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et nõuded on alusetud, sest põhivõlgniku poolt on ettemaksuleping täidetud. Teiseks kostja leidis, et hageja on minetanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest nõuet ei ole esitatud mõistliku tähtaja jooksul. Väidetavast lepingu rikkumisest pidi Stora Enso Eesti AS teada saama 02.12.2010. Leppetrahvist on põhivõlgnikku teavitatud alles 16.03.2012. Samuti ei ole põhivõlgnikku teavitatud lepingu täitmata jätmisest ega esitatud täitmise nõudeid. Kostja leidis, et tegemist on tarbijakäendusega ning käendusleping sisaldab tüüptingimusi. Lisaks esitas kostja viivise ja leppetrahvi vähendamise taotluse, kuna viivis ja leppetrahv on ebamõistlikult suured. Kostja ei saanud leppetrahvi ja viivise määrasid kuidagi mõjutada, sest põhileping oli esitatud Stora Enso Eesti AS-i poolt väljatöötatud kujul. Kostja leidis, et esitatud hagi on vastuolus heade kommetega. Hageja ja hagejaga seotud isikud käituvad heade kommete vastaselt.
3.Kolmas isik leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kolmas isik omandas 28.03.2012 vaidlusalusest ettemaksulepingust tuleneva põhinõude 76 693,97 eurot Stora Enso Eesti AS-ilt ja tasaarvestas põhivõlgniku nõudega 30.03.2012. Kolmas isik leiab, et kostja kui solidaarvõlgniku tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu on aegunud. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohus 16.03.2015 otsusega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis ALlt OÜ Eesti Metsnik kasuks viivis 1 000 eurot. Samuti määras kohus menetluskulude jaotuse ja 3(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255 menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulud jäeti 2% ulatuses AL kanda ja 98% ulatuses OÜ Eesti Metsnik kanda. AL-lt mõisteti OÜ Eesti Metsnik kasuks välja menetluskulud 60,25 eurot. OÜ-lt Eesti Metsnik mõisteti AL kasuks välja menetluskulud 2 023,70 eurot. Hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud tasaarvestati ning tasaarvestuse tagajärjel mõisteti OÜ-lt Eesti Metsnik AL kasuks välja menetluskulud 1 963.45 eurot.
5.Kohus leidis, et hagi esitamine ei ole vastuolus heade kommetega. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et käendusleping võiks olla heade kommete vastane TsÜS § 86 lg 1 alusel. Käenduslepingut ei ole kostja tühistanud. Kostja on sõlminud käenduslepingu ning hagejal on õigus käenduslepingust tuleneva nõude maksmapanekuks.
6.Kohtu hinnangul ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga. Puudub vaidlus, et käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja osaühingu Sõrve Puit (pankrotis) juhatuse liige, kuid ta ei ole olnud osaühingu osanik (kd III, tl 247-250). Samuti on kostja osaühingu Sõrve Puit (pankotis) juhatuse liikmena allkirjastanud ettemaksulepingu. Kostja on kohtuistungil selgitanud, et sõlmis käenduslepingu seetõttu, et osaühingule oli vaja käibevara ning käendusleping oli ettemaksulepingu sõlmimise tingimuseks (vt kohtuistungi protokoll, kd III, tl 288). Riigikohus on asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-148-11, p 13). Käesoleval juhul on kostja tunnistanud, et käenduslepingu sõlmimine oli ajendatud isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise ja põhivõlgniku majandustegevuse vastu.
7.Kohtu hinnangul ei ole käenduslepingu p-d 1.3 ja 1.4 ning põhilepingu tingimused leppetrahvi ja viivise määra osas ebamõistlikult kahjustavad. Käenduslepingu p-d 1.3 ja 1.4 kajastavad sisuliselt võlaõigusseaduses sätestatud käendaja vastutuse regulatsiooni (VÕS § 145 lg 2). Kostja käendajana sõlmis põhivõlgniku seadusliku esindajana ka ettemaksulepingu. Seega oli kostjale teada põhilepingu sisu ning sellest tulenev vastutus. Praegusel juhul on viivisemäärana kokku lepitud 0,1% päevas. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (RKTKo nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Käesolevas asjas on viivisemäär väiksem. Samuti ei saa pidada leppetrahvi 20% ettemaksu summast ebamõistlikuks. Kohus järeldas, et kokkulepped viivise ja leppetrahvi määra osas ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühised.
8.Harju Maakohtu 17.04.2014 otsust tsiviilasjas nr 2-13-16329, millega rahuldati OÜ Eesti Metsnik hagi Sõrve Investeeringute Grupp OÜ vastu nõude tunnustamiseks Sõrve Puit OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses ja tunnustati OÜ Eesti Metsnik nõuet PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena summas 88 974.23 eurot, tuleb hinnata dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas. Kostja tõendab kohustuse täitmist samade aktidega, mille alusel hageja leiab, et kohustus on jäänud täitmata (kd III, tl 7-160, samad dokumendid olid kostja vastuse lisaks, vt kohtuistungi protokoll, kd III, tl 289). Samade dokumentide põhjal leidis Harju Maakohus 17.04.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-16329, et perioodil 16.08.2010 - 01.12.2010 tarnitud metsamaterjal ei läinud ettemaksulepingu täitmiseks, vaid selle eest kas maksti põhivõlgnikule või tasaarvestati teisi pooltevahelisi nõudeid (vt kohtuotsuse lk 6, kd III, tl 11, 14-16, vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-70-14, p 11).
9.Stora Enso Eesti AS on kohtule esitanud arvestuse põhivõlgniku poolt tarnitud metsamaterjalist perioodil 16.08.2010 – 31.12.2010 ning sellest nähtuvalt on tarned kas tasaarvestatud teiste nõuetega või nende eest on põhivõlgnikule tasutud (kd III, tl 2-3, 5-160). 4(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255 Stora Enso Eesti AS-i poolt esitatud arvestuses toodu on tõendatud sellele lisatud dokumentidega ning tunnistaja MK ütlustega (kd I, tl 148-150). MK oli vaidlusalusel perioodil Stora Enso Eesti AS-i juhatuse liige ning tema ütluste kohaselt osutas Stora Enso Eesti AS põhivõlgnikule ülestöötamisteenust. Nimetatud teenust tasaarvestati põhivõlgniku poolt tarnitud metsamaterjaliga. Samuti juhtus, et Stora Enso Eesti AS maksis metsamaterjali eest, mitte ei teinud ettemaksust tasaarvestust. Lisaks sellele tõendab kaudselt kohustuse täitmata jätmist ka asjaolu, et OÜ Meikara, kes omandas Stora Enso Eesti AS-ilt ettemaksulepingust tuleneva tagastamata ettemaksu 91 887.86 eurot, tasaarvestas selle põhivõlgniku nõudega (kd I, tl 29-30). Põhivõlgnik ei ole eeltoodud tasaarvestusele vastu vaielnud ning vastastikused nõuded on tasaarvestusega lõppenud. Eeltoodu alusel kohus leidis, et põhivõlgnik on jätnud ettemaksulepingust tuleneva kohustuse täies ulatuses täitmata. Seega kuulub rakendamisele ettemaksulepingu p 3.2, mille kohaselt tuleb põhivõlgnikul Stora Enso Eesti AS-ile ettemaks tagastada ning tasuda leppetrahvi 20%.
10.Kostja leiab, et hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Pooltel on tekkinud vaidlus ettemaksulepingu tõlgendamise üle (vt kohtu selgitused, kd III, tl 208). Hageja leiab, et ettemaksu tagastamise ja leppetrahvi tasumise tähtajad saabusid 08.12.2010 ja mingit eraldi nõuet, millele kohalduks VÕS § 159 lg 2 sätestatu, Stora Enso Eesti AS leppetrahvi nõude maksmapanekuks esitama ei pidanud. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest (VÕS § 29 lg 1, RKTKo 3-2-1-19-14 p 19). Kohus leidis, et vaidlusalusele ettemaksulepingu tingimusele tuleb anda selline tõlgendus, nagu seda on teinud kostja. Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et pooled leppisid kokku selles, et leppetrahvi nõudmisest ei pea teist lepingupoolt teavitama. Ettemaksulepingu p 11.6 kohaselt kui lepingupool on käesoleva lepingu kohaselt õigustatud nõudma teiselt poolelt leppetrahvi maksmist, võib leppetrahvi nõude esitada üheksakümne päeva jooksul leppetrahvi nõude tekkimise aluseks olevatest asjaoludest teada saamisest. Tõlgendades ettemaksulepingu p 3.2 koosmõjus p-ga 11.6 kohus leidis, et leppetrahvi nõudmisest tuli teist lepingupoolt teavitada. Pooled olid kokku leppinud ka selles, et teatamise mõistlikuks ajaks on 90 päeva. Kohus asus seisukohale, et ei ole seotud tsiviilasja nr 2-13-16329 kohtulahendis antud seisukohaga, et kahjustatud pool ei ole kaotanud õigust leppetrahvi nõuda. Stora Enso Eesti AS sai teada kohustuse rikkumisest 02.12.2010, sest tarnekohustuse täitmise tähtajaks oli ettemaksulepingu p 3.1 kohaselt 01.12.2010. Puudub vaidlus, et Stora Enso Eesti AS teavitas teist lepingupoolt leppetrahvi nõudmisest 16.03.2012 ettepanekus (kd I, tl 21-22). Kohus leidis, et hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi 15 338,80 eurot nõuda, sest möödunud on p-s 11.6 kokku lepitud mõistlik tähtaeg. Kuna puudub leppetrahvi nõudmise õigus, siis ei saa sellelt nõuda ka viivist 10 583,77 eurot.
11.Kohus leidis, et kuna tsiviilasjas nr 2-13-16329 kostja ei osalenud ja nimetatud kohtulahendit ei ole tehtud kostja (kui käendaja) kohta, siis ei mõjuta see lahend tema viivise vähendamise taotluse lahendamist. Hageja nõuab kostjalt ettemaksu tagastamata jätmise eest viivist 36 429.64 eurot. Käendajal on õigus esitada VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 113 lg 8 alusel viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Isegi, kui taotluse esitab käendaja, tuleb viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte käendaja majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Ettemaksulepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja ning võlausaldaja on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige põhivõlgniku majandusliku võimega lepingut täita (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-14, p 17). Võttes arvesse põhivõlgniku pankrotiseisundit ning asjaolu, et põhivõlgnik ei suuda viivisenõuet tasuda, kohus leidis, et see avaldab mõju ka kostja viivise vähendamise taotlusele. Samas ei pidanud kohus võimalikuks üksnes põhivõlgniku pankroti tõttu vähendada viivist nullini. Arvestades põhivõlgniku majanduslikku seisundit, võlausaldaja ja põhivõlgniku majanduslikke suhteid, nendest
5(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255 tulenevaid õigustatud huvisid ning poolte käitumist, pidas kohus põhjendatuks viivist vähendada ning kostjalt viivisena välja mõista 1 000 eurot.
12.Tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest jättis kohus menetluskulud 2% ulatuses kostja kanda ja 98% ulatuses hageja kanda.
13.Kohus andis 17.02.2015 kohtuistungil pooltele tähtajad menetluskulude nimekirja esitamiseks ja vastuväidete esitamiseks (kd III, tl 290 pöördel). Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust 975 eurot ja lepingulise esindaja kulust tunnihinnaga 125 eurot (käibemaksuta) 30 tundi 30 min eest (hageja on ekslikult märkinud 30 tundi 41 min) summas 3 812,50 eurot (hageja on ekslikult märkinud 3 816.50 eurot). Hageja ei taotle menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Kostja menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust tunnihinnaga 100 eurot 20,65 tunni eest summas 2 065 eurot. Pooled kohtu poolt määratud tähtaja jooksul vastaspoole menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
14.Kohus leidis, et hageja esindaja tunnitasu 125 eurot (käibemaksuta) ja kostja esindaja tunnitasu 100 eurot on põhjendatud, arvestades asja vaidluse kestust ja keerukust.
15.OÜ Eesti Metsnik menetluskulusid pidas kohus põhjendatuks osaliselt.
15.1.Kohus ei pidanud põhjendatuks vastaspoolelt välja mõista hageja esindaja ajakulu seoses arvel nr 20140013 kajastatud toiminguga (07.11.2013 nõudekirja ülevaatamine ja e-kirjaga kliendile edastamine – 18 min) summas 37,50 eurot (kd III, tl 265-266). Toiming ei ole käesoleva kohtumenetlusega seotud. Seoses toimingutega kohtualluvuse osas peab kohus põhjendatud esindaja ajakuluks 2 tundi (kd III, tl 269-270). Seega vähendab kohus arvel nr 20140013 ja nr 20140083 kajastatud ajakulu kokku 1 tunni 12 min võrra summas 150 eurot.
15.2.Kohus ei pidanud põhjendatuks esindaja ajakulu 2 tundi arvel nr 20140020 toodud 06.11.2013 toimingu osas (AL-le teade nõude loovutamise kohta ja nõudekirja koostamine, hagi ettevalmistamine, lisade süstematiseerimine) (kd III, tl 267-268). Nimetatud toiming toimikus ei kajastu, tegemist ei ole kohtumenetluse raames nõude loovutamisega. Hagiavalduse koostamise kuluna arvel nr 20140013 kajastatud ajakulu u 4 tundi peaks katma kõik hagiavalduse koostamise, süstematiseerimise ja komplekteerimisega seonduvad kulud. Seega vähendas kohus esindaja ajakulu antud arve osas 2 tunni võrra summas 250 eurot.
15.3.Kohus ei nõustunud hageja esindaja arvel nr 20140146 04.06.2014 toimingu ajakuluga 3 tundi (hageja vastus kostja 20.05.2014 menetlusdokumendile) (kd III, tl 271-272). Vastuse koostamiseks kulunud aeg ülepaisutatud. Mõistlikuks ajaks kõnelause vastuse koostamiseks pidas kohus 2 tundi. Kohus vähendas esindaja ajakulu 1 tunni võrra summas 125 eurot.
15.4.Kohus ei nõustunud osaliselt arvel 20140265 21.10.2014 toimingu ajakuluga 2 tundi 54 min (kostja taotlusele, kaasata 3. isikuna Meikara OÜ, vastamine) (kd III, tl 277). Nimetatud toimingu mõistlik ja põhjendatud ajakulu on 1 tund 30 min. Kohus vähendas esindaja ajakulu 1 tunni 24 min võrra summas 175 eurot.
15.5.Kohus ei nõustunud arvel nr 20140298 toodud ajakuluga 2 tundi 36 min (kd III, tl 279280), kuna nimetatud ajakirjed sisaldavad toiminguid, mille osas kohus ei ole hageja seisukohta küsinud, samuti on hageja määruskaebus jäetud rahuldamata. Selliste kulude väljamõistmine vastaspoolelt ei ole põhjendatud. Kohus vähendas esindaja ajakulu kokku 2 tunni 36 min võrra summas 325 eurot.
15.6.Kohus ei nõustunud arve nr 20150020 08.01.2015 toimingu ajakuluga (Meikara OÜ seisukoht hagiavaldusega seoses) (kd III, tl 281-282). Nimetatud toiming ei ole seotud hageja esindamisega, vaid kostja poolel kaasatud kolmanda isikuga. Seega ei ole nimetatud ajakulu väljamõistmine hageja esindaja kuluna põhjendatud. Ka ei ole põhjendatud ajakulu 13.01.2015 (telefonikõne adv Triipanile ja e-kiri Stora Enso eesti AS-ile seoses kohtu küsimustega
6(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255 (tarbijakäendus ja tüüptingimused)). Nimetatud toimingud toimikust ei nähtu, ei ole arusaadav nende seotus antud asjaga. Kohus vähendas esindaja ajakulu 18 min võrra summas 37,50 eurot. Põhjendatud ei ole vastaspoolelt välja mõista ka esindaja Riigikohtu praktika ja seaduste analüüsiga seonduv ajakulu. Vastaspool ei pea kinni maksma teise poole esindaja enda koolitamiseks kuluvat aega. Kokku vähendas kohus hageja esindaja ajakulu 4 tunni 36 min võrra summas 575 eurot.
15.7.Arve nr 20150047 raames on põhjendatud ajakulu 1 tund istungiks ettevalmistumiseks (kd III, tl 283-284). Muud arvel kajastatud toimingu ei ole vajalikud ega põhjendatud. Kohus vähendas esindaja ajakulu 48 min võrra summas 100 eurot. Ülejäänud hageja esindaja ajakulu on antud tsiviilasja raames vajalik ja põhjendatud. Kokku vähendas kohus hageja esindaja ajakulu 14 tunni 12 min võrra summas 1 775 eurot. Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 3 012,50 eurot (lepingulise esindaja kulu 16 tundi 18 min summas 2 037,50 eurot ja riigilõiv 975 eurot).
16.Kohus leidis, et kostja esindaja kulud on käesolevas asjas mõistlikud ja vajalikud (kd III, tl 285-286). Menetluskulude jaotuse kohaselt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 60,25 eurot (2% 3 012,50-st) ning hagejalt kostja kasuks 2 023,70 eurot (98% 2 065-st). Vastastikuste nõuete osas tegi kohus tasaarvestuse. OÜ Eesti Metsnik apellatsioonkaebus
17.OÜ Eesti Metsik vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja palus uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja jätta menetluskulud kostja kanda.
18.Hageja leiab, et maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et leppetrahvi tasumise nõue on lõppenud õigust lõpetava tähtaja saabumise tõttu ja seega ei ole võimalik rahuldada ka leppetrahvi tasumisega viivitamiselt viiviste välja mõistmise nõuet. Kohus ei ole lepingu tõlgendamisel analüüsinud kõiki ettemaksulepingu punkte ja on valesti kohaldanud või kohaldamata jätnud nii TsÜS §-s 75 lg 1 kui ka VÕS §-s 29 lg 6 ja lg 7 sätestatu. Kohus on jätnud kohaldamata TsÜS §-s 67 lg 1 sätestatu, mille kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Ettemaksulepingu p-s 3.2. on üheselt määratletud leppetrahvi määr, tasumise tähtaeg ja leppetrahvi tasumise kohustuse tekkimise alus – tarnekohustuse rikkumine põhivõlgniku Sõrve Puit OÜ (pankrotis) poolt. Lepingupoolte tahteavaldus sisaldub üheselt lepingu tekstis ja täiendavat toimingut ei ole võlausaldajal selleks, et võlgnikul tekiks leppetrahvi tasumise kohustus, tarvis teha (sarnane on ettemaksulepingu 7.3. sõnastus). Võrreldes ettemaksulepingu p 3.2. sõnastust ettemaksulepingu p 6.2. sõnastusega ilmneb, et ettemaksulepingu p 6.2. kohaselt omavahel seotud toimingute kogum ehk tehing, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus, sisaldab toimingut, mida ettemaksulepingu p-s 3.2. ei ole. Tahteavaldus ettemaksulepingu p-s 3.2. koosneb omavahel seotud toimingutest, millede hulgas ei ole ettemaksulepingu p-s 6.2. sätestatud toimingut, võlausaldaja teadet võlgnikule leppetrahvi tasumise nõude esitamisest. Ettemaksulepingu p 3.2. sõnastuse kohaselt tekib leppetrahvi tasumise kohustus lepingu tingimuste rikkumise tagajärjena ja on üheselt kokku lepitud, mis tähtpäevaks peab võlgnik leppetrahvi tasuma. Hageja on seisukohal, et ettemaksulepingu p-st 11.6. tulenev teatamise kohustus laieneb ainult lepingu p-s 6.2. ettenähtud leppetrahvile, kuid ei laiene lepingu p-s 3.2. sisalduvale leppetrahvi kokkuleppele, sest ps 3.2. on sätestatud leppetrahvi tasumise tähtaeg, mistõttu ei olnud Stora Enso Eesti AS kohustatud põhivõlgnikule Sõrve Puit OÜ (pankrotis) teatama leppetrahvi nõudest. Ettemaksulepingu p 3.2. ja 11.6. ei saa tõlgendada koosmõjus, sest lepingu p 11.6. ei laiene lepingu p-le 3.2.
7(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255
19.Hageja on seisukohal, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS §-s 162 lg 1 sätestatut, vähendades viivist 1 000 euroni. Hageja leiab, et käesoleval juhul ei ole viivis ebamõistlikult suur. Ebamõistlikult kahjustava iseloomu puudumisel on tegemist mõistliku viivisemääraga ja mõistliku viivisemäära alusel arvutatud viivis on ka mõistlik, sest viivisnõue moodustab põhinõude suurusest vähem kui poole. Viivise mõistlikku suurust tunnistab ka fakt, et esialgne võlausaldaja Stora Enso Eesti AS ei ole arvestanud viivist peale päeva, mil ta loovutas ettemaksulepingust tuleneva põhinõude Meikara OÜ-le. Käendaja suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS §-s 35 lg 1 p 6 sätestatust (RKTKo 3-2-1-121-10 p 13). Isegi juhul, kui vastustaja viivise vähendamise taotlus rahuldada, ei ole põhjendatud viivise vähendamine 1 000 euroni. Seadusega tagatud viivisemäär on vastavalt VÕS §-s 113 lg 1 sätestatule VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Ajaperioodil, mille eest viivise tasumist nõutakse, oli VÕS § 113 lg 1 tagatud viivise suuruseks VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus 7% aastas. Viivise määraks 1 000 euro suuruse viivise korral on 1,002% aastas. Järelikult on kohus vähendanud viivist oluliselt alla seadusega tagatud määra ning Riigikohtu praktikast tulenevalt peaks olema selleks kaalukad põhjendused. Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud, viivise vähendamise motiivid peavad nähtuma kohtulahendist, millega viivist vähendati (RKTKo 3-21-66-05 p 20). Hageja on seisukohal, et pelgalt põhivõlgniku pankrot ei õigusta viivise vähendamist oluliselt alla seadusega tagatud määra ning kohtu seisukoht, et põhivõlgnik ei suuda viivist tasuda, on põhistamata ja ei rajane asjas kogutud tõenditele.
20.Hageja leiab, et menetluskulude kindlaksmääramisel vähendas kohus põhjendamatult hageja lepingulise esindaja ajakulu. Hageja ei nõustunud kohtu otsusega vähendada ajakulu eeltoodud ulatuses ja juhib tähelepanu sellele, et apellandi kohtumenetluses esitatud menetlusdokumendid on oluliselt mahukamad kui vastustaja esitatud dokumendid, mistõttu on ebatõenäoline, et apellandi lepingulise esindaja ajakulu on väiksem kui vastustaja lepingulise esindaja oma. Hageja nõustus ajakulu vähendamisega arvel nr 20150020 kajastatud 08.01.2015 tehtud toiminguga (Meikara OÜ seisukoht hagiavaldusega seoses, 1 tund ja 54 minutit). Ülejäänud osas apellant lepingulise esindaja ajakulu vähendamisega ei nõustu.
20.1.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et apellant on ekslikult märkinud esindajakuludeks 3 816.50 eurot, kuid tegelik kulu on 3 812.50 eurot. Kohus on vähendanud kulutusi 4 euro võrra ilmselt arvel nr 20150047 toodud bürookulude osas. Äriregistri väljavõtte näol on tegemist dokumentaalse tõendiga ja seega on kohtu menetluskulude vähendamine € 4 võrra ekslik.
20.2.Hageja ei nõustunud maakohtu arvestusega seoses kohtualluvuse toimingutega, sest kohtualluvuse üle oli sisuline ja pikaajaline vaidlus, lepingulise esindaja ajakulu selles osas on põhjendatud. Harju Maakohtu otsus vähendada ajakulu 1 tunni 12 min võrra ei ole õige. Vaidlust kohtualluvuse üle ning sellega seotud menetlustoiminguid ei põhjustanud hageja, vaid kostja. Kuna vastustaja apellandi menetluskuludele vastu ei vaielnud, võis eeldada, et vastustaja peab hageja kulutusi alluvusvaidlusele õiguspärasteks.
20.3.Olenemata sellest, et arvel nr 20140020 kajastatud 06.11.2013 toiming (AL-le teade nõude loovutamise kohta ja nõudekirja koostamine) ja arvel nr 20140013 kajastatud 07.11.2013 toiming (nõudekirja ülevaatamine ja e-kirjaga kliendile edastamine) ei kajastu kohtutoimikus, on tegemist kuludega, mille hüvitamist saab nõuda. Nõudekirja koostamine ning edastamine olid mõistlikud võla sissenõudmiskulud (VÕS § 113 lg 5) ja seega on põhjendamatu kohtu seisukoht, et nende osas tuleb ajakulu vähendada.
8(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255
20.4.Hageja leiab, et hagi lisade mahukust ning nende süstematiseerimise keerukust arvestades, on põhjendatud ajakulu hagi ettevalmistamiseks ning süstematiseerimiseks suurem kui maakohtu määratud 4 tundi (arve nr 20140020).
20.5.Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega vähendada arvel nr 20140146 04.06.2014 toimingu (hageja vastus kostja 20.05.2014 menetlusdokumendile) ajakulu 1 tunni võrra. Menetlusdokumendi koostamiseks kulutatud 3 tundi on kohane kulu vastustaja menetlusdokumendi analüüsimisele ja vastuse koostamisele. Samuti ei nõustunud hageja kohtu otsusega vähendada ajakulu 1 tunni 24 min võrra arvel 20140265 kajastatud 21.10.2014 toimingu osas (vastamine kostja taotlusele kaasata 3. isikuna Meikara OÜ).
20.6.Põhjendamatu on ka esindaja tasu vähendamine arvel 20150020 kajastatud 13.01.2015 toimingute osas (telefonikõne adv Triipanile ja e-kiri Stora Enso Eesti AS-ile seoses kohtu küsimustega (tarbijakäendus ja tüüptingimused)). Kohtu nõudmisel hageja pöördus arvamuse ja selgituste saamiseks ettemaksulepingu sõlminud esialgse võlausaldaja Stora Enso Eesti AS ja viimase advokaadi poole. Samuti pidas hageja mõistlikuks Riigikohtu asjakohase praktika ja seaduste analüüsi kulunud ajakulu. Lisaks hageja leidis, et taotluse rahuldamata jätmine võib olla ajakulu vähendamise põhjenduseks ainult erakorralistel juhtudel (nt olukorras, kus esitatud taotlus on ilmselgelt perspektiivitu).
20.7.Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et arve nr 20150047 raames on põhjendatud vaid ajakulu 1 tund istungiks ettevalmistumiseks. 1 tunni 30 min sees sisaldus ka kostja 12.01.2015 seisukohaga tutvumine. Vastaspoole seisukohaga tutvumine on kohtumenetluses äärmiselt oluline. Samuti on oluline Sõrve Puit OÜ (pankrotis) äriregistri andmete analüüs, sest see on esitatud tõendina vastuseks kohtu küsimustele ning neile andmetele ja analüüsile on tuginetud kohtu küsimustele vastates ning vastavatele andmetele on tuginenud kohus otsust tehes. AL apellatsioonkaebus
21.AL vaidlustas maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hagi. AL palus teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ka osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja 1 000 eurot. Samuti palus kostja jätta kõik menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus hageja kanda.
22.Kostja jäi oma seisukohale, et hagi on koostatud pahatahtlikult omavahel seotud isikute poolt, kes korraldasid ka põhivõlgnik Sõrve Puit OÜ pankroti. Omavahel ärihuvidega seotud isikud KS ja AL esitasid läbi Eesti Metsnik OÜ pankrotiavalduse põhivõlgnik Sõrve Puit OÜ vastu, mille juhatuse liige on eelnimetatud isikutega ärihuvidega vahetult seotud isik TT. Asjaolu, et viidatud isikute vahel on ühised ärihuvid ja puudub konflikt, nähtub ka sellest, et hagejat esindav vandeadvokaat Kaidar Sultson esindab nii Eesti Metsnik OÜ-d, Saare Kinnisvara OÜ-d kui ka Meikara OÜ-d. Vandeadvokaat Kaidar Sultson esindas tsiviilasjades ka Sõrve Puit OÜ-d koos TT-ga. Käesolevas tsiviilasjas hageja pahauskse tegevuse ja heade kommete hindamisel tuleb võtta arvesse järgmisi asjaolusid: 1) OÜ Sõrve Puit (pankrotis) ja Stora Enso Eesti AS vahel 09.08.2010 sõlmitud ettemaksuleping nr 09/08/10 oli tagatud Meikara OÜ kinnisasjadele seatud hüpoteekide alusel; 2) TT ja KS on Saare Kinnisvara OÜ juhatuse liikmed. Saare Kinnisvara omas 100% Meikara OÜ osadest. Meikara OÜ omas 50%; 3) Meikara OÜ juhatuse liige TT omas vahendatult läbi OÜ Tokome 50% hageja Eesti Metsnik OÜ osadest; 4) TT oli Sõrve Puit OÜ juhatuse liige, kui Eesti Metsnik OÜ esitas Sõrve Puit OÜ vastu pankrotiavalduse. TT ei esitanud vastuväiteid pankrotiavaldusele; 5) Stora Enso Eesti AS juhatuse liige MK on kinnitanud tsiviilasjas 2-13-16329, et on AL sõber.
23.Kostja on seisukohal, et sõlmis käenduslepingu tarbijana. Sõrve Puit OÜ täitis 09.08.2010 lepinguga võetud puidu tarnimise kohustuse faktiliselt nii koguses kui ka tähtajaks ja vastav 9(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255 asjaolu on tõendamist leidnud mõlema poole poolt esitatud arvete ja aktide alusel (kd III, tl 7160). Stora Enso Eesti AS ei ole esitanud käendajale ega põhivõlgnikule ühtegi teadet selle kohta, et kohustust ei ole kohaselt täidetud. Käendajaga ei ole sõlmitud ühtegi kokkulepet selle kohta, et käendatava kohustuse alusel tarnitava puidu arvel oleks õigus tasaarvestada põhivõlgniku muid võlgnevusi. Seega oli käendajal õigustatud ootus, et käendatud lepingu alusel tarnitud puit loetakse üle antuks käendatava kohustuse katteks.
24.Kostja leiab, et hageja õiguseellase Stora Enso Eesti AS tegevus kostja kui tarbijakäenduslepingu sõlminud isiku suhtes on vastuolus heade kommetega ja viivisnõue seega tühine. Stora Enso Eesti AS on ise põhjustanud viivisnõude tekke. Hageja õiguseellasel oli võimalus lepingust tuleneva kohustuse täitmata jäämise korral võlgnevus sisse nõuda Meikara OÜ kinnisasjadele seatud hüpoteekide arvel. Hageja õiguseellane ei pööranud nõuet hüpoteekidega tagatud kinnisasjadele, vaid võõrandas väidetava põhinõude Meikara OÜ-le. Viivise ja leppetrahvi nõude võõrandas hageja õiguseellane Sõrve Puit OÜ pankrotiprotsessi ajal Eesti Metsnik OÜ-le. Hageja ei teavitanud käendajat asjaolust, et leppetrahvi või viivise nõue üldse eksisteeriks, mistõttu ei saanud apellant esitada nõudele vastuväidet enne käesolevat hagimenetlust. Lähtudes hea usu põhimõttest ja analoogiast VÕS § 145 kolmandas lauses sätestatuga, ei vastuta käendaja hageja enda poolt põhjustatud viivise eest.
25.Kostja leiab, et maakohus ei ole materiaalõiguse kohaldamisel võtnud arvesse VÕS § 145 lg 5 sätestatut. Viidatud paragrahvis on üheselt sätestatud, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Käesolevas tsiviilasjas on avaldunud, et võlausaldaja Stora Enso Eesti AS võõrandas väidetava põhivõlgnevuse nõude Meikara OÜ-le, kelle kinnisasjadele olid seatud võlakohustuse tagamiseks hüpoteegid. Võlausaldaja selline tegevus oli kostja suhtes ka vastuolus heade kommetega. Kinnistusraamatu väljavõtetest nähtub, et võlausaldaja kasuks oli seatud Meikara OÜ kinnisasjadele hüpoteeke kokku 4 500 000 krooni. Võlausaldaja Stora Enso Eesti AS võõrandas nõude Meikara OÜ-le, vähendades selle tegevusega käendatava nõude tagamiseks antud muid tagatisi 4,5 miljoni krooni võrra. Sellega vähenes ka käendaja vastutus 4,5 miljoni krooni võrra. Põhjusel, et käenduslepingus oli võlausaldaja poolt määratud käendaja vastutuse piirmääraks 1,2 miljonit krooni, vabanes käendaja tagatiste vähenemise tagajärjel VÕS § 145 lg 5 alusel käenduslepingust tulenevast vastutusest. Menetluse edasine käik
26.AL vaidles vastu OÜ Eesti Metsnik apellatsioonkaebusele ja palus jätta selle rahuldamata. OÜ Eesti Metsnik vaidles vastu AL apellatsioonkaebusele ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
27.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada OÜ Eesti Metsnik lepingulise esindaja bürookulu 4 euro menetluskuluna kindlaks määramata jätmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega suurendada OÜ Eesti Metsnik maakohtus kindlaks määratud menetluskulusid 4 euro võrra (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 hindab ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. OÜ Eesti Metsnik vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja vähendas OÜ Eesti Metsnik kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid. AL vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus on seisukohal, et OÜ Eesti Metsnik apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning AL apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus
10(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255 nõustub vaidlustatud maakohtu otsuse põhjendustega hagi osalisel rahuldamisel ja vastavalt TsMS § 654 lg-le 5 neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
28.Vastuseks OÜ Eesti Metsnik apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on õigesti lähtunud AS Stora Enso Eesti ja OÜ Sõrve Puit vahel 09.08.2010 sõlmitud ettemaksulepingulepingu tõlgendamisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-is 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest. Kuivõrd poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tõlgendas maakohus õigesti lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (VÕS § 29 lg 4). Kolleegium leiab, et antud juhul ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik tõlgendada lepingut nii, et leppetrahvist teatamisnõude kohustuslikkus laieneb vaid lepingus osade rikkumiste juhuks kokku lepitud leppetrahvide kohta olukorras, kus lepingu p-is 11.6 on lepingu pooled avaldatud tahet määrata leppetrahvi sissenõude õiguse kasutamisest teatamiseks kindel tähtaeg. Antud kokkulepe annab alust järeldada, et leppetrahvi nõudest teatamine oli vajalik (Lepingu p 11.6). Vaidlusaluses lepingus sisalduvad leppetrahvide kokkulepped erinevate kohustuste rikkumiste juhtudeks, kuid lepingu p 11.6 sisalduvast tingimusest ei nähtu, et teatamiskohustuse olemasolu sõltuks rikkumisest, mille eest leppetrahv on kokku lepitud, vaid laieneb üldiselt kõigile leppetrahvi nõudeõiguse juhtudele. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ümber antud tõlgendust ainuüksi asjaolu justkui oleks lepingu p-is 3.2 kokku lepitud leppetrahvi tasumise tähtaeg. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 6 tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Hageja heidab ühelt poolt maakohtule ette VÕS § 29 lg 6 kohaldamata jätmist, asudes ise vastupidisele seisukohale, et vaidlusaluse lepingu punkte 3.2 ja 11.6 ei saa koosmõjus tõlgendada, samas näitamata, mis õigustab hageja tõlgendust tulenevalt lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
29.Apellatsioonkaebuses möönab hageja, et kohus ei saa käesolevas asjas olla seotud Harju Maakohtu 17.04.2014. a otsuses tsiviilasjas nr 2-13-16329 väljendatud seisukohaga selle kohta, kas kahjustatud pool on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda või mitte, kuid heidab maakohtule ette, et osundatud kohtuotsus on dokumentaalse tõendina jäetud analüüsimata. Kolleegium peab hageja käsitlust asjakohatuks, sest maakohus ei ole tõendit kõrvale jätnud, vaid põhjendanud, miks ei ole võimalik käesolevas asjas tõendina esitatud kohtuotsuses sisalduva seisukohaga arvestada ja lugeda hageja leppetrahvi nõudega seonduvaid asjaolusid sellega tuvastatuks. Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 on jõustunud kohtuotsus kohustuslik üksnes menetlusosalistele. Ka juhul, kui tsiviilasjas nr 2-13-16329 tehtud otsus oleks tehtud käesoleva menetluse poolte kohta, ei mõjuta kehtiva kohtupraktika kohaselt otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna poolte õigusi ja kohustusi (vrdl RKTKo 3-2-1-88-07). Hageja ei ole näidanud, milles pidanuks dokumendi kui sellise analüüs veel seisnema ja millisele järeldusele see pidanuks viima.
30.Hageja on seisukohal, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS §-s 162 lg 1 sätestatut, vähendades viivist 1 000 euroni. Kolleegium märgib, et tulenevalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 on viivise alandamine valitseva kohtupraktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005. a otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-66-05 p 16). Maakohus on viivise vähendamist 1000 euroni piisavalt põhjendanud ning otsusest nähtuvad motiivid on kontrollitavad. Maakohus on viivise vähendamist kaaludes õigesti kontrollinud, kas ja millises ulatuses võinuks olla viivise vähendamise taotlemise õigus põhivõlgnikul analüüsides põhivõlgniku kui pankrotivõlgniku 11(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255 võimet viivisenõuet täita. Maakohus on arutanud pooltega vaidlusalusest lepingust tulenevate nõuete esitamise ja täitmisega seonduvat põhivõlgniku pankrotimenetluses ning hageja esindaja on kinnitanud, et seal on suurimaks võlausaldajaks üks krediidiasutus ja hageja nõuet pankrotimenetluses täidetud ei ole. Ka apellatsioonimenetluses ei ole hageja näidanud, mil viisil suudaks põhivõlgnik viivist tasuda. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, et hagejale loovutati vaidlusalusest ettemaksulepingust tulenevad nõuded 10.04.2013. a s.o. pärast põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist 29.10.2012. a hageja enda avalduse alusel. Seega oli hageja põhivõlgniku maksejõuetusest teadlik.
31.AL on esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati. Apellatsioonkaebuses on esitatud mitmeid väiteid hageja õiguseellasest võlausaldaja nii heade kommete kui ka hea usu põhimõtte vastase tegevuse kohta nõuete tasaarvestamisel ja/või põhivõlaks oleva nõude võõrandamisel kolmandale isikule, kelle kinnisasjadele olid kohustuse tagamiseks seatud hüpoteegid. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole tuginenud hageja nõude aluseks oleva lepingu tühisusele selle vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86). Hagejat saaks takistada oma õigusi maksma panemaks hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine, kuid käendaja vastu lepingu alusel oma nõude kohtulikku maksmapanemist iseenesest ei saa hea usu põhimõtte vastase käitumisena käsitleda.
32.Kostja on korranud oma maakohtus esitatud seisukohta, et ta sõlmis käenduslepingu tarbijana. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga ning kolleegium neid põhjendusi ei korda. Kostja on väitnud, et tal puudus isiklik majanduslik huvi tehingu vastu, sest ta ei olnud Sõrve Puit OÜ osanik, kuid ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et kostja sõlmis ettemaksulepingu sõlmimise tingimuseks olnud käenduslepingu Sõrve Puit OÜ juhatuse liikmena isiklikust majanduslikust huvist osaühingule käibevara muretsemise s.o. huvist ühingu majandustegevuse vastu. Apellatsioonkaebuses on esitatud ka üldine väide, mille kohaselt tuleb lähtuda käenduslepinguga võetud kohustustest kui tarbijakäendusest ja hageja heade kommete vastuolus olevat ebamõistlikult kostjat kahjustavat tegevust hinnata tarbija õigustest lähtuvalt. Isegi kui käsitleda kostjat vaidlusaluses käenduslepingus tarbijana ei ole kostja näidanud, kuidas pidanuks maakohus jõudma sellisel juhul hageja nõude osas teistsugusele lõppjäreldusele.
33.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole käendajaga sõlmitud ühtegi kokkulepet selle kohta, et käendatava kohustuse alusel tarnitava puidu arvel oleks õigus tasaarvestada põhivõlgniku muid võlgnevusi, mistõttu oli käendajal õigustatud ootus, et käendatud lepingu alusel tarnitud puit loetakse üle antuks käendatava kohustuse katteks. Maakohtu otsuses on tuvastatud, et põhivõlgnik jättis vaidlusalusest ettemaksulepingust tulenevad kohustused täitmata st ettemakstud raha eest jäeti puit tarnimata. Maakohus on ka tuvastanud, et ajavahemikul 16.08.2010-01.12.2010 tarnitud metsamaterjal ei läinud ettemaksulepingu täitmiseks, vaid selle eest maksti põhivõlgnikule või tasaarvestati teisi pooltevahelisi nõudeid. Kostja kordab apellatsioonkaebuses väidet, et põhivõlgnik täitis 09.08.2010 lepinguga võetud puidu tarnimise kohustuse faktiliselt nii koguses kui ka tähtajaks viidates poolte esitatud arvetele ja aktidele jättes tähelepanuta, et maakohus on osundatud tõendite alusel jõudnud vastupidisele järeldusele. Kostja ei ole väitnud, et maakohus oleks antud asjaolude tuvastamisel rikkunud mõnda menetlusnormi. Kostja väitel on hageja õiguseellase käitumine põhivõlgniku teiste võlakohustuste ühepoolselt ja ilma kokkuleppeta tasaarvestamisel vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium sellega ei nõustu, sest tasaarvestuse võimalus kujutabki endast VÕS 197 lg 1 kohaselt tasaarvestuse õigust omava isiku subjektiivset õigust, mille teostamiseks ei ole vaja teise poole nõusolekut. Ringkonnakohus märgib, et ajavahemikul 16.08.2010-
12(13)
Tsiviilasi nr 2-13-56255 01.12.2010, mil eelnimetatud tasaarvestusi tehti, oli põhivõlgniku Sõrve Puit OÜ juhatuse liige kostja, kes saanuks põhivõlgniku nimel vajadusel õiguskaitsevahendeid kasutada.
34.Vastavalt VÕS § 145 lg-le 2 vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Sama sätte teise lause kohaselt vastutab ta ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Seega ei välista hüpoteetiline võimalus saada oma nõue rahuldatud mõne teise tagatise arvelt käendaja vastutust viivise ja leppetrahvi eest, nagu kostja ekslikult leiab,
35.Apellatsioonkaebuses on maakohtule ette heidetud VÕS § 145 lg-s 5 sätestatu kohaldamata jätmist. Osundatud sätte kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Kostja väitel oli võlausaldaja kasuks seatud Meikara OÜ kinnisasjadele hüpoteeke kokku 4 500 000 krooni, kuid kuna hageja õiguseellane võõrandas nõude Meikara OÜ-le, vähendas ta selle tegevusega käendatava nõude tagamiseks antud muid tagatisi 4 500 000 krooni võrra. Sellega vähenes kostja hinnangul ka tema kui käendaja vastutus 4 500 000 krooni võrra. Kolleegium nõustub hagejaga, et kuna kõik kostja viidatud hüpoteegid on kinnistusraamatusse kantud 26.08.2010, s.o. pärast käenduslepingu sõlmimist, ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal antud tagatisi olemas, mistõttu on VÕS § 145 lg 5 jäetud õigesti kohaldamata.
36.Maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise kohta muutmata jätmise tõttu tuleb muutmata jätta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus (TsMS § 174 lg 5). OÜ Eesti Metsnik vaidlustas apellatsioonkaebuses ka maakohtu määratud hageja menetluskulude suuruse, leides, et maakohus vähendas põhjendamatult hageja lepingulise esindaja ajakulu. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKo 3-2-1-119-14 p 19). Kolleegium nõustub hageja vastuväitega, et maakohus on põhjendamatult vähendanud menetluskulude suurust 4 euro võrra. Tegemist on arvel nr 20150047 (kd III tl 283-284) märgitud bürookuluga, mis seisneb Sõrve Puit OÜ tasuliste väljavõtete tegemises äriregistrist. Kolleegiumi hinnangul saab nimetatud kulu pidada põhjendatuks ja vajalikuks kuluks ning tegemist ei ole hageja poolt ekslikult märgitud kuluga, nagu maakohus on otsuses põhjendatud. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsust muuta. Muus osas on maakohus õigesti leidnud, et menetluskulusid tuleb vähendada ega ole selles osas diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Selguse huvides esitab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muudetud kujul.
37.Kuna ringkonnakohus rahuldab OÜ Eesti Metsnik apellatsioonkaebuse marginaalses ulatuses, jättes selle valdavas ulatuses rahuldamata ja jätab AL apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta poolte endi kanda (TsMS § 171 lg 1). Seetõttu ei hinda ringkonnakohus poolte esitatud menetluskulude nimekirjade põhjendatust ja vajalikkust.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.