2-14-11781/21 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.14.03.2014 esitas MR Harju Maakohtule hagiavalduse PR vastu mittevaralise kahju hüvitise nõudes, paludes mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ning viivised VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt toimus 18.03.2011 Harju maakonnas, Tallinn-Narva mnt 10. kilomeetril liiklusõnnetus, kus kostja sõitis sõiduautoga Saab reg nr XXXXXX otsa tema ees seisnud hageja autole ning autost välja astunud hagejale. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai hageja raskeid tervisekahjustusi ja ei ole käesoleva ajani paranenud. Põhja Prefektuuris alustatud kriminaalasi nr XXXXXXXXXXX lõpetati seoses kõrvaldamata kahtlusega kummagi liiklusõnnetuses osalenud isiku süüs. Sündmuste ahel sai alguse, kui kostja sõitis Tallinna linnas Peterburi teel hageja sõidukist mööda. Vältimaks kokkupõrget kostja sõiduki ees oleva sõidukiga, teostas kostja ootamatu ja äkilise ümberreastumise teiselt sõidurajalt esimesele sõidurajale hageja sõiduki ette. Kokkupõrke vältimiseks pööras hageja paremale ning paiskus vastu teeäärset lumevalli. Kostja oma sõidukit ei peatanud, vaid lahkus. Hageja sõitis kostja autole järele ning püüdis teda peatada. Hageja peatas oma sõiduki kostja sõiduki ees ning hakkas sõidukist väljuma, et minna kostjaga eelnevast liiklusõnnetusest tekkinud asjaolusid arutama. Hageja kasutas automaatkastiga sõidukit. Jäädes kostja auto ees seisma avas hageja turvavöö, hoidis jalga piduril ning lülitas auto käigukangi parkimisasendisse. Seejärel avas hageja ukse ning hakkas autost välja astuma. Kui hageja oli avanud auto ukse, hakkas kostja oma sõidukiga järsult kohalt liikuma ning riivates hageja auto taganurka sõitis otsa hagejale ning hageja auto avatud juhiuksele. Hageja sai raskeid tervisekahjustusi. Hagejal esinesid vasaku sääreluu ja vasaku pindluu nihkumisega killulised dupleksmurrud ning nahamarrastus vasaku sääre eespinnal. Esimesed neli kuud oli hageja ajutise töövõimetuse lehel, millest enamus aega möödus haiglas ja taastusravihaiglas, seejärel pikendati ajutist töövõimetust veel kahe kuu võrra. 15.09.2011 määrati hagejale püsiv töövõime kaotus 80% tähtajaga kuni 30.09.2012. 04.03.2014 otsusega nr 1075033 tuvastati hagejal töövõime kaotus 30% tähtajaga kuni 31.12.2014. Hageja ei ole käesoleva ajani täielikult paranenud. Liiklusõnnetuse toimumise päeval fikseeriti hageja jalaluud kehaväliste raudadega. Kaks nädalat jälgiti paranemist ning 30.03.2011 fikseeriti luud operatsiooni käigus plaatidega. Esialgse hinnangu järgi prognoosisid arstid, et hageja jalg enam liikuma ei hakka. 10.05.2011 uuring andis siiski positiivse vastuse, et närvikahjustused ei ole pöördumatud. Pindluu kasvas kokku, kuid sääreluud arstid esimesel korral fikseerida ei suutnud. Tekkisid põletikud. 09.02.2012 eemaldati plaadid ning fikseeriti sääreluu uuesti luusisese naelaga. Antud raud aga häiris tugevalt põlve liikumist ning 27.01.2014 eemaldati viimane varras. Paistetuse ärahoidmiseks käib hageja pidevalt lümfimassaažis. Hageja saab kanda vaid spetsiaalsete taldadega jalanõusid, mis valmistatakse tellimustööna, tavaliste jalanõudega suudab hageja olla maksimaalselt paar tundi. Pärast õnnetust liikus hageja peaaegu terve 2(11)

2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Mõlemad autod startisid tugevasti kiirendades Peterburi tee ja Mustakivi tee ristmikult foori tagant suunaga Narva poole (kostja vasakul, hageja paremal sõidureas). Kostjal oli vaja sõita Jüri suunas, mistõttu tuli reastuda paremale suundumaks Tallinna ringteele. Kui kostja proovis reastuda paremasse ritta, tegi hageja kõik selleks, et seda takistada. Kostja lisas gaasi ja viis manöövri lõpuni. Sellest ärritus aga hageja ja sõitis koheselt vasakule kostja auto kõrvale. Hageja käitus roolis ähvardavalt ja agressiivselt, vehkis rusikatega ja rabeles, jättes joobes inimese mulje. Hageja käitumine ohustas tipptunnil ka teisi liiklejaid. Kuna kostjal oli kiire, et abikaasa töö juurest ja seejärel laps sõimest ära tuua ning läbida tuli veel mitukümmend kilomeetrit, otsustas kostja mitte peatuda. Ta võttis hoo maha umbes sadakond meetrit eemal, kui tuli 50-ne ala märk. Reastus veelkord paremasse ritta (aeglustusrajale), et keerata Lagedi teele Jüri suunas. Järsku, üle mitme sõidurea, kihutas hageja kostjale ette ja tegi äkkpidurduse nii, et kostja oli sunnitud õnnetuse vältimiseks kogu jõuga piduripedaali vajutama. Hageja peatas oma sõiduki keset aeglustusrada. Möödumaks ohutult hageja sõidukist, pidi kostja teostama ümberpõike vasakult poolt. Ümberpõiget raskendas asjaolu, et tipptunnil olid mõlemad vasakule jäävad sõiduread tihedalt autodega täidetud, ruumi manöövri tegemiseks oli väga vähe. Manöövri alustamisel oli hageja auto juhiuks suletud. Manöövri käigus nägi kostja vaid viivuks, kuidas hageja auto juhipoolne uks avanes ja sealt väljus inimene. Hageja oli autost väljunud ja kostja oli temast juba möödumas, kui hageja tõstis vasaku jala pikalt ette, otsekui püüdes kostja liikuvat autot jalaga lüüa. Kui hageja ei oleks jalga välja sirutanud, oleks kostja möödunud hagejast ja tema autost turvaliselt ja neid riivamata. Jalg jäi kostja auto parema esitiiva ja hageja auto avatud juhipoolse ukse vahele. Kostja peatas auto koheselt. Kostja asus kohe tegutsema, proovides hagejat šokiasendisse pöörata, aga jalg oli purunenud põlvest allapoole ja ta ei saanud hagejat liigutada. Kostja võttis endalt seljast jope, asetas hagejale peale ning läks teistelt peatunud autojuhtidelt žgutti või salli küsima verejooksu peatamiseks, samal ajal kiirabisse helistades. Kostja hoidis kannatanu pead maast veidi kõrgemal, püüdes keha ja kaela liikumatuna hoida kuni meedikute saabumiseni. Samuti aitas kostja hagejat telefoniga lähedastele ja töökaaslastele helistada. Kostja helistas ise ka veel korduvalt

3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1365 eurot. Hageja menetluskulud summas 1497,60 eurot jättis kohus hageja enda kanda. Asjas puudub vaidlus, et 18.03.2011 kella 17.10 paiku toimus liiklusõnnetus Harju maakonnas, Tallinn-Narva mnt 10. kilomeetril; hageja sai liiklusõnnetuse tagajärjel raskeid tervisekahjustusi; kriminaalmenetlus lõpetati, kuna arvestades toimunud liiklusolukorda, ei olnud võimalik üheselt ja ilma kahtlusi kõrvaldamata, omistada süüd kummalegi liiklusõnnetuse osapoolele. Pooled vaidlevad liiklusõnnetuse toimumise asjaolude üle, selle üle, kas kostja on vastutav hagejale tekkinud kahju eest ning kas kostjal tuleb hagejale maksta mittevaralise kahju hüvitist. Pooled vaidlevad ka võimaliku mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Vastavalt VÕS § 1056 lg 1 kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1057 kohaselt mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Riigikohus on märkinud, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt Riigikohtu 10.02.1997 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Suurema ohu allika valitseja riskivastutus kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale (vt Riigikohtu 24.09.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12). Seega tekib VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustatakse

teatega, 18.03.2011 sündmuskoha vaatlusprotokolliga, kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate RN ning hageja ja kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et 18.03.2011 kella 17.10 paiku toimus liiklusõnnetus Harju maakonnas Tallinna-Narva mnt 10. kilomeetril, kus Narva suunas liikunud sõidukite Subaru Legacy registrimärgiga XXXXXX, mida juhtis hageja ja sõiduki Saab 9000 registrimärgiga XXXXXX mida juhtis kostja, vahel toimus mittekontaktne konflikt, mille tõttu keeras Subaru ette mööda aeglustusrada Lagedi poole suundunud Saabile ning jäi järsult pidurdades tema ette seisma. Hetkel, mil Saab alustas vasakult tema ette seisma jäänud Subarust möödumist, väljus Subaru juht ehk hageja autost, mille tagajärjel jäi hageja vasak jalg tema autost mööduvale Saabile ette, mille tagajärjel sai hageja tervisekahjustusi. Juhtumi kirjelduse põhjal saab järeldada, et hageja ja kostja osalesid liiklusõnnetuses mootorsõidukijuhtidena. Õige on kostja väide, et asjaolu, et hageja väljus autost, ei anna alust pidada hagejat selles juhtumis jalakäijaks. Vahetult enne autost teele astumist oli hageja auto juhiks ja suurema ohu allika valitsejaks. Eelnimetatud tõendite põhjal tuleb järeldada, et hagejale kahju tekkimise üheks põhjuseks oli sõiduki Saab kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk. Hagejale ei oleks kahju tekkinud, kui kostja ei oleks asunud uuesti, peale aeglustusrajale seisma jäämist, liikuma. Teeliikluses toimunu järgselt pidi kostja aimama, et hageja võib autost väljuda (hageja soovis kostja autot mitme märguandega peatada). Hageja sõiduautot ja hagejat kahjustati ja sellest tulenev kahju tekkis sõiduki Saab käitamisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel VÕS § 1056 lg 1 esimese lause mõttes. Asjaolu, et kostja jättis oma poolt juhitud sõiduki Saab aeglustusrajale seisma ja alustas uuesti liikumist, kuigi hageja sõiduk Subaru oli peatunud tema ees, on tõendatud kriminaalmenetluses üle kuulatud objektiivse tunnistaja RN ütlustega. Kuna hageja ja kostja ütlused on erinevad ja vastuolus tunnistajate ütlustega, siis ei saa hageja ja kostja ütlusi arvestada. Käesolevas asjas ei ole üheselt tõendamist leidnud, et hageja soovis tahtlikult endale kahju tekitada, mistõttu ei ole kostja vastutus välistatud nimetatud alusel (VÕS § 1057 p 3). Maakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele otsuses nr 3-2-1-7-13 (p-s 33). Maakohus tuvastas, et hagejale tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustus, vasaku sääreluu ja vasaku pindluu nihkumisega killulised depleksmurrud ning nahamarrastus vasakul säärepinnal ning lisaks kahtlus vasaku pindluunärvi vigastusele. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks (Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-85-08). Arvestades liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid tuleb jätta hüvitis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata, kuivõrd liiklusõnnetus oli põhjustatud suures osas hageja enda tegevuse tagajärjel. Kriminaalmenetluse 02.04.2013 lõpetamise määrusega on tõendatud, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse puhul on tegemist olukorraga, kus liiklusõnnetuse mõlemad pooled eeldasid, et teine osapool täidab

liikluseeskirja nõudeid, kuid liikluseeskirja rikkumise panid toime mõlemad. Ei ole võimalik tõendada, millised rikkumised ja kelle poolt viisid tagajärjeni ehk millised rikkumised olid põhjuslikus seoses kehavigastuste tekkimisega hagejale. Prokuröri hinnangul ei saa arvestades toimunud liiklusolukorda üheselt ja ilma kahtlusi kõrvaldamata omistada süüd kummalegi liiklusõnnetuse osapoolele. Ka tunnistajate RN ja AO ning poolte vande all antud ütluste põhjal on tõendamata nii hageja kui ka kostja liikluseeskirjade selline rikkumine, mis põhjustas hagejale kehavigastuse tekkimise ning kuna mõlemad juhid on eeldanud, et teine osapool täidab liikluseeskirju ja mõlemad on olnud oma käitumises ettearvamatud ja hooletud, siis ei saa kostja vastutada hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju eest. Kuna asjas on tegemist riskivastutusega, siis nõude hindamiseks deliktilisel alusel puudub alus. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanu isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutav kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kostja süü ei ole piisavalt tõendamist leidnud, hageja kirjeldatud avariijuhtum on ebatõenäoline ja seda, et hageja mõlemad jalad olid vastu maad ning hageja oli vastu autot, ei kinnita asjas esitatud ekspertiisiakt. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1, 2 ja 3 jäävad menetluskulud hageja kanda. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuluks õigusabikulud summas 1497,60 eurot ning kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks õigusabikulud summas 1365 eurot. Kuna hagi jääb rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja menetluskulud summas 1365 eurot. Hageja menetluskulud summas 1497,60 eurot tuleb jätta hageja kanda. Kostja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning ei ole ülepaisutatud. Samuti on põhjendatud kostja esindaja tunnihind 60 eurot koos käibemaksuga. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

suhelda ning vaja oli üle vaadata, kas ja milliseid vigastusi oli saanud hageja sõiduk eelneva liiklusohtliku situatsiooni ajal, siis väljus hageja oma autost. Hageja eeldas, et kui kostja on oma sõiduki seisma jätnud, siis jääb ta seisma. Ja kui seisva sõiduki juht alustab liikumist, siis veendub ta selle ohutuses ega sõida inimesele otsa. Hageja usalduspõhimõte baseerus liikluseeskirja (LE) § 91, 123 ja 130 nõuetel. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, heites hagejale ette valetamist, kuna hageja väitis, et tal olid otsasõidu hetkel mõlemad jalad vastu maad ja ta ise vastu autot. Kohtuotsuses puudub põhistus, miks on kohus sellisele seisukohale asunud. Ekspertiisiaktid ning eksperdi vastused hageja ja kostja küsimustele ei lükka ümber hageja selgitust liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta. Seda ei lükka ümber ka kostja ütlused ega tunnistajate ütlused – kostja ei saanud näha hageja jala asendit, kuna ta ei näinud hagejat autost väljumas. Maakohus ei ole põhistanud, miks ei kuulu hagejale kahju hüvitamisele riskivastutuse sätete alusel. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal puudub vastutus ka deliktilisel alusel. Oma analüüsis on maakohus jõudnud tegelikult järelduseni, et kahju tekitamine oli õigusvastane, kuna see tekitati tervisekahjustuse tekitamisega ning süülisus eeldab kohustuslike õigusnormide rikkumist. Maakohtu otsusest ei nähtu, millega on ümber lükatud hageja väide, et kostja rikkus LE § 91, 123 ja 130 nõudeid. Hageja on tõendanud, et kostja sõiduk oli jäänud seisma ning kostja hakkas uuesti sõitma sõites otsa hagejale. Kostja on kinnitanud, et ta jäi seisma ning andis gaasi, vaadates eelkõige taha ja vasakule, mitte tema ees seisma jäänud hageja auto poole. Hageja oli enne kostja liikumise alustamist väljunud oma sõidukist, hageja väljumine sõidukist oli kostjale etteaimatav. Kostja väidete kohaselt astus hageja autost välja pärast kostja liikuma hakkamist ning et kostja sisuliselt seisma ei jäänudki. Hagejal oli automaatkastiga auto. Ta pidi jääma täielikult seisma, lülitama käigukangi parkimisasendisse, avama turvavöö, avama ukse ning jõudma ka sõidukist välja. Ja seda kõike aja jooksul, kui kostja liikus mõned meetrid edasi oma seismajäämise kohast. Kui kostja liikus kiirusega 20 km/h, st 5 m/s, siis pidi hageja kõik need toimingud tegema 1-2 sekundiga. Vastus apellatsioonkaebusele

Vaidlust ei ole, et kostja on käsitatav käesolevas asjas isikuna, kes vahetult enne kahju tekkimist juhtis ehk käitas autot, s.o kostja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal mootorisõiduki ehk suurema ohu allika otsene valdaja. Vaidlust ei ole pooltel asjaolu üle, et kostja poolt hageja sõiduautost möödumise ajal ja hagejale otsasõidu ajal hageja auto seisis. Seda tõendab ka kriminaalasjas ülekuulatud tunnistaja RN, kelle ütluse järgi keeras hageja kostja autole tee aeglustusrajal ette ja jäi seisma, samuti jäi seisma ka kostja sõiduauto, järgmisel hetkel hakkas kostja oma autoga kiirendades liikuma, püüdes mööduda ees seisvast hageja autost, kuid sõitis vastu hageja auto avatud juhiust ja hageja jalga. Mootorsõiduki puhul on kõrgendatud ohu faktoriteks suur mass, liikumise kiirus, täieliku kontrolli objektiivne puudumine (ei saa peatada momentaalselt), oht kokku põrgata teiste liikuvate või liikumatute objektidega, mistõttu muutub see täiesti juhitamatuks. Seega saab mootorsõidukiga põhjustatud kahju pidada mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga seotud iseloomuliku ohu realiseerumise tagajärjeks eelkõige juhul, kui kahju põhjustatakse sõiduki liikumise tagajärjel (otsasõidud isikutele või teistele sõidukitele või muule varale). Põhimõtteliselt on võimalik, et mootorsõiduk võib olla suurema ohu allikaks ka juhtudel, kui mootorsõiduk seisab, kuid seda üksnes erandlikel asjaoludel, näiteks kui mootorsõiduk tehnilise rikke tõttu või muul põhjusel tee ääres peatub ning pimeduses keegi sellele otsa sõidab. Ka käesoleval juhul oli tegemist erandlike asjaoludega, sest hageja ei tohtinuks aeglustusrajal seisma jääda (õnnetuse ajal kehtinud LE § 152 p 5), samuti oleks ta pidanud veenduma seisva sõiduki uksi avades, et see ei ole ohtlik ega takista teisi liiklejaid (LE § 150). Seega saab hageja aeglustusrajal seisvat mootorsõidukit põhimõtteliselt pidada suurema ohu allikaks, kuna seisev mootorsõiduk peatus järsu manöövri tulemusena parkimiseks lubamatus kohas ja kus see takistas kostja auto võimalikku edasist liikumist ja see takistus ilmnes ootamatult (hageja järsk manööver ja kostja autole ettesõitmine).

10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et liiklusõnnetus on põhjustatud suures osas hageja enda tegevuse tagajärjel, mistõttu tuleb kahjuhüvitis jätta määramata. Kriminaalasja lõpetamise määrus on vaid üks tõend, mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud õnnetuse juhtumise asjaoludega (otsuse p-d 30), kuid ei nõustu tõenditest tuleneva järeldusega ehk maakohtu seisukohaga, et juhtide osalust õnnetuse põhjustamises pole võimalik määrata. Õige on maakohtu seisukoht, et mõlemad pooled eeldasid teise poolt liikluseeskirjade täitmist, samuti järeldus, et mõlemad olid käitumises ettearvamatud ja hooletud. Ometi on ebaõige sellest tulenev maakohtu järeldus, et seetõttu ei saa kostja vastutada hagejale tekkinud kahju eest. Maakohtu poolt tuvastatust saab järeldada, et pooltevaheline konflikt sai alguse hetkest, kui veidi aega enne liiklusõnnetust sõitis kostja kahe auto vahelt (millest üks oli hageja auto) ohtlikult lähedalt läbi nii, et hageja oli sunnitud oma autoga kõrvale sõitma selliselt, et temale jäi mulje, et auto riivas teeäärset lumevalli; edasi hakkas hageja kostja autot taga ajama, et saada selgust hageja autole lumevalli riivamisega tekkinud võimalike vigastuste osas; veidi aja pärast jäi kostja auto ärapöörde lähedal tee aeglustusrajale seisma, mille järel hageja keeras kostja autole aeglustusrajal ette ja jäi seisma; seejärel lükkas hageja juhipoolse esiukse lahti ja hakkas autost väljuma eesmärgiga minna kostja juurde asja selgitama; samal hetkel, kui hageja oli autost juba pooleldi või peaaegu väljunud, püüdis kostja järsult gaasi andes hageja autost vasakult ümber põigata, möödudes hageja autost nii lähedalt, et sõitis otsa autost väljuvale hagejale ja viimase poolt avatud auto esiuksele. Poolte seletused ümberpõike ja autost väljumise hetke suhtes ei ole päris kattuvad, kuna hageja väidab, et kostja auto jäi seisma ja hakkas sel momendil järsult liikuma, kui hageja autost väljuma hakkas, samas kui kostja väitel ta päris seisma ei jäänudki ja kui hageja auto talle järsult ette sõitis ja seisma jäi, siis ei jäänud tal muud üle, kui proovida hageja autost vasakult mööduda ja kui ta parajasti seda tegi, avas hageja ootamatult auto esiukse, hakkas autost väljuma ja sirutas jala pikalt välja, mistõttu sõitis ta hagejale otsa. Tunnistajana kriminaalmenetluses ülekuulatud RN ütluste järgi peatusid mõlemad autod aeglustusrajal, seejärel vajutas Saabi juht kohapeal gaasipedaali vist väga järsult põhja, sest ta läks kohapealt väga järsult minema ning see hetk, kui Saab startis, otsustas Subaru juht autost väljuda ja lõi juhipoolse ukse täielikult lahti ja ilma tagasi vaatamata astus Subaru juht autost juhipoolsest uksest välja; tunnistajale jäi mulje, et Subaru juht jõudis vasaku jala täielikult tee peale toetada ja tema parem jalg oli otse asendis õhus, sest ta astus suure hooga välja. Seega rikkus hageja õnnetuse toimumise ajal kehtinud nõuet mitte parkida aeglustus- ja kiirendusrajal, samuti keeldu avada seisva sõiduki ust, kui see on ohtlik (LE § 152 p 5 ja § 150). Arvestades kostja varasemat käitumist liikluses pidi hageja arvestama ka sellega, et kostja peatus ajutiselt üksnes seetõttu, et vältida otsasõitu hagejale. Kostja on möönnud vande all antud ütlustes, et andis gaasi, et saaks (hageja) autost mööda, põhitähelepanu oli seejuures pööratud vasakule poolele, selleks et sooridata ohutu manööver. Seega pidas kostja silmas seoses maanteel valitsenud tiheda liiklusega peamiselt vasakult lähenevaid sõidukeid ja ega pööranud niivõrd suurt tähelepanu ohutule möödumisele hageja paremal pool asuvast autost. Kostja rikkus nõuet veenduda enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid, nõuet valida sobilik sõidukiirus ja hoida piisavat külgvahet teise sõidukiga (LE § 91, § 123 ja § 130). Nimetatud asjaoludest tulenevalt saab järeldada, et kummagi poole osalus õnnetuse põhjustamises on 50 %. Seega ei saa väita, et kostjal puudub kahju hüvitamise kohustus.