Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta kostja, JM kanda.
4.Muuta hagihinda esimeses kohtuastmes ning määrata hagihinnaks esimeses kohtuastmes 18 045 eurot 62 sendi.
5.Muuta tsiviilasja hinda apellatsiooniastmes ning määrata tsiviilasja hinnaks apellatsiooniastmes 1889 eurot 28 senti.
6.Mõista välja kostjalt JM-lt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse apellatsioonimenetluse riigilõiv summas 225 (kakssada kakskümmend viis) eurot. Riigilõiv tuleb kostjal JM tasuda kuue kuu jooksul asjas tehtava kohtuotsuse või 1(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-57101 menetlust lõpetava määruse jõustumisest arvates. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tallinna linn (hageja) esitas 04.12.2013 maakohtule hagi, milles palus mõista JM-lt (kostja) välja üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse alates 2011. aasta augustikuu arvest kuni 01.11.2013 summas 6339,35 eurot ning üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse alates 01.11.2013 kuni 01.10.2014 summas 2710,66 eurot. Lisaks sellele nõudis hageja eluruumi üüri ja kõrvalkulude tasumist kuni eluruumi vabastamiseni, viivise ja menetluskulude väljamõistmist ning eluruumi vabastamist. Hageja on üürilepingu 09.08.2011 avaldusega üles öelnud, kuid kostja on jätkanud eluruumi kasutamist. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja hinnangul oli hageja nõue ebaselge ning viivisenõue ebaproportsionaalne. Hageja ei saa tõsta kostjat alaealise lapsega tänavale, ilma eluruumi vastu andmata. Samuti märkis kostja, et tsiviilasjas nr 2-12-7568 tehtud otsus seoses üürilepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamisega pole jõustunud. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja üüri ja kõrvalkuludena kokku 8185,64 eurot. Maakohus kohustas kostjat tasuma hagejale alates 02.10.2014 kuni eluruumi vabastamiseni kahjuhüvitist üüri ja kõrvalkuludena ning kohustas kostjat koos temaga elavate isikutega vabastama Tallinna linnale 16.02.2009 üürilepingu nr ISS-389 esemeks olev eluruum aadressil XXXXXXX XX/X-XX, Tallinn. Maakohus mõistis kostjalt menetluskulud 62% ulatuses hageja kasuks ning 38% ulatuses jättis menetluskulud poolte endi kanda.
4.Kohus märkis, et tsiviilasjas nr 2-12-7568 on tuvastatud, et hageja poolt üürilepingu ülesütlemine 09.08.2011 oli kehtiv. Tulenevalt üürilepingust oli kostjal üürilepingu lõppemiseni, s.o kuni 09.09.2011, üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustus. Kostja jätkas üürilepingu esemeks oleva üüripinna kasutamist ka pärast üürilepingu ülesütlemist. Kostja pole tõendanud, et ta ei olnud varasemate maksete tasumisega viivituses ning on tasunud üüri ja kõrvalkulude arveid nõuetekohaselt ja tähtaegselt.
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-57101 Kohus leidis, et hageja nõue alates 2011. aasta augusti arvest (I kd, tl 48) kuni 01.11.2013 summas 6339,35 eurot on põhjendatud.
5.Ajavahemikul 01.11.2013-01.10.2014 tuli kostjal tasuda perioodi 12.2013-10.2014 eest kahjuhüvitisena üüri kokku 1758,88 eurot. Hageja on kohtule esitanud ajavahemiku 01.11.2013-01.10.2014 kohta üksnes 15.11.2013 kostjale esitatud arve nr 1311-1008120800 summas 247,30 eurot, millest kõrvalkulud on 87,41 eurot (I kd, tl 74). Kohus leidis, et hageja nõue pole kõrvalkulude näol kahju tekkimise osas kogu ulatuses tõendatud ega kontrollitav. Seetõttu mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 15.11.2013 arvelt nr 1311-1008120800 nähtuvad kõrvalkulud summas 87,41 eurot ja kahjuhüvitisena üüri perioodi 01.11.2013-01.10.2014 eest summas 1758,88 eurot.
6.Kuivõrd üürileping on lõppenud alates 10.09.2011, siis on kostjal kohustus võlaõigusseaduse (VÕS) § 334 lg 1 kohaselt üüritud asi hagejale tagastada. Kohus pidas hageja taotlust üüripinna tagastamiseks põhjendatuks ning rahuldas selle. Apellatsioonkaebus
7.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 4 ja 5. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 4 ning teha uus otsus, millega jätta hageja avaldus läbi vaatamata ning menetluskulud selles osas hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 4 ning teha uus otsus, millega kohustada Tallinna linna tagama kostjale inimväärikaks toimetulekuks eluruum või muuta selles osas kohtuotsuse põhjendusi, jättes menetluskulud vastustaja kanda.
8.Kostja hinnangul rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 3, sest kohus jättis tähelepanuta kostja taotluse, milles ta palus jätta vastustaja hagiavaldus menetlusse võtmata, kuna ringkonnakohtu menetluses (tsiviilasi nr 2-127568) on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel.
9.Kostja hinnangul on maakohus otsuse resolutsiooni punkt 4 vale materiaalõiguse kohaldamise tõttu ebaõige. Hageja on kohalik omavalitsus, kel lasub kohustus tagada Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 10 tulenevalt inimväärikus ja toimetulek. Tallinna linn ei saa tõsta tänavale alaealise lapsega ema, ilma eelnevalt eluruumi tingimustele vastavat ruumi vastu andmata. Vastav kohustus tuleneb sotsiaalhoolekande seadusest. Vastustaja seisukoht
10.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
11.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust on apellatsioonkaebuses vaidlustatud üksnes osas, millega kohustati kostjat koos temaga elavate isikutega vabastama hagejale 16.02.2009 üürilepingu nr ISS-389 esemeks olev eluruum ning jaotati menetluskulud. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks.
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-57101 Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
12.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et tsiviilasjas nr 2-12-7568 on kohtu menetluses samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel või et samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Kohtute infosüsteemist nähtuvate andmete kohaselt vaadati tsiviilasjas nr 2-12-7568 vaadati läbi kostja nõuet hageja vastu üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, üürileandja käitumise tuvastamiseks hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, üürileandja nõude õigusvastasuse tuvastamiseks summas 1763,31 eurot ja tasaarvestuse tegemise kohustamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Viidatud tsiviilasjas ei olnud hagi esemeks kohustada kostjat vabastama Tallinnas aadressil XXXXXXX XX/X-XX asuvat eluruumi.
13.Samuti ei saa nõustuda kostja väitega, et maakohus jättis kostja taotluse hagi menetlusse võtmata jätmiseks tähelepanuta. Maakohus on 13.02.2014 kohtumääruses (I kd, tl 178-179) käsitlenud kostja 23.01.2014 vastuses esitatud taotlust hagi menetlusse võtmata jätmiseks ja märkinud mh, et taotlus on asjakohatu, kuivõrd hagi on juba menetlusse võetud 18.12.2013 kohtumäärusega. Kolleegium selgitab, et asi on võimalik jätta menetlusse võtmata vaid TsMS §-s 371 sätestatud alustel ja menetlusetapis, kus kohus pole veel lahendanud hagi menetlusse võtmist TsMS § 372 mõttes. Olukorras, kus hagi on juba menetlusse võetud, on menetlusosalisel õigus taotleda hagi läbivaatamata jätmist TsMS §-s 423 sätestatud alustel. Kostja 18.09.2014 vastuväite on maakohus lahendanud 30.10.2014 kohtuistungil (II kd, tl 31).
14.Kolleegiumi hinnangul puudub alus kostja apellatsioonikaebuse rahuldamiseks ka alternatiivse taotluse osas. Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 334 lg-t 1, leides, et kostjal oli üürilepingu lõppemisel kohustus eluruum hagejale tagastada. VÕS § 334 sätestab üürilepingu lõppemisega tekkiva asja tagastamise kohustuse, määratledes kohustuse sisu ja sätestades kohustuse rikkumise tagajärjed. Paragrahv ei võimalda üürnikul nõuda tagastatava üüritud asja asemel teise asja üürile andmist. Paragrahvi lõige 3 sätestab üürniku õiguse asja tagastamisest keelduda, kuid viidatud sättes nimetatud asjaolusid käesoleval juhul ei esine ning kostja pole VÕS § 334 lg-s 3 sätestatud nõude olemasolule menetluses ka tuginenud. Üürilepingu lõppedes tuleb asi üürileandjale tagastada ning seda sõltumata asjaolust, et üürnikul võib puududa uus eluruum.
15.Kostja on viidanud hageja kohustusele tagada kostjale alaealise lapsega eluruum ja leidnud, et vastav kohustus tuleneb PS §-st 10 ja sotsiaalhoolekande seadusest (SHS). SHS § 14 lg 1 kohaselt on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu elamuseaduse § 8 punkti 2 alusel. Kolleegium märgib, et põhiseadusest tulenevad õigused kostjal kindlasti on ning hageja peab täitma SHS-i järgseid kohustusi. See siiski ei tähenda kostja vääramatut õigust sotsiaalkorterile, rääkimata hageja kohustusest lubada kostjal (üürilepingu lõppemisest sõltumata) kasutada konkreetset eluruumi.
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-57101
16.Kolleegium lisab, et Eesti ei ole hetkel ratifitseerinud Euroopa Sotsiaalharta artiklit 31, mis konkretiseerib eluaseme õigust. Eluasemeteenuse saamiseks tuleb isikul pöörduda kohaliku omavalitsuse poole seaduses sätestatud nõuetele vastava taotlusega. Juhul, kui kohalik omavalitsus otsustab jätta isiku taotluse rahuldamata, tuleb sellest tulenevad vaidlused lahendada halduskohtus (halduskohtumenetluse seadustik § 4 lg 1). Tsiviilkohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, sh haldusorgani kohustamine isikule eluruumi võimaldamiseks (vt nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-91-13; erikogu määrus kohtuasjas nr 3-3-4-115, p 13).
17.Kolleegiumi arvates ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust ka kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse osas. Maakohus ei ole otsuses küll esitanud põhjendusi, miks on kohus pidanud õigeks kulud TsMS § 163 lg 1 alusel selliselt jaotada. See ei muuda maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse kohta kokkuvõttes siiski ebaõigeks ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 163 lg 1 järgi võis maakohus menetluskulud selliselt jaotada, arvestades mh asjaolu, et kostjal ei ole asjas lepingulist esindajat ning ta pole materjalidest nähtuvalt kandnud õigusabikulusid. Samuti tuleb arvestada, et maakohus rahuldas hagi hinnanguliselt suuremas ulatuses kui 63%. Maakohus on rahuldanud hagi 13 896,47 eurole vastavas ulatuses (6339,35 + (3*12*157,44) + (12*157,44)), seega ligikaudu 77% ulatuses (13896,47 / 18 045,62*100%) (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodust johtuvalt põhjust sekkuda TsMS § 163 lg 1 alusel tehtud kaalutlusotsustusse. Kolleegium lisab, et sisutu on poolte endi kanda jäetud menetluskulude proportsiooni ("38%") märkimine maakohtu otsuse resolutsioonis, kuid see iseenesest ei takista resolutsiooni mõistmist.
18.Maakohus on eksinud tsiviilasja hinna määramisel. 06.12.2013 määruses (I kd, tl 9496) on maakohus õigesti leidnud, et vastavalt üürilepingule oli üür 157,44 eurot kalendrikuus. Samas on kohus jätnud eluruumi vabastamise nõude osas tähelepanuta TsMS § 128 teises lauses sätestatu, millest tuleneb, et lepingu lõppemise tõttu kinnisasja, ehitise või selle osa valduse väljaandmise üle peetava vaidluse korral on hagihind ühe aasta kasutustasude kogusumma. Praegusel juhul moodustab aasta kasutustasude kogusumma 1889,28 eurot (12*157,44€). Samuti tulnuks maakohtul arvestada sellega, et 13.02.2014 määrusega (I kd, tl 178-179) jättis kohus hageja üürija kõrvalkulude nõude 863,67 euro ulatuses läbi vaatamata. Seetõttu muutus ka hagihind maakohtus. Seega, lähtudes hageja 16.12.2013 menetlusdokumendist ning juhindudes TsMS § 124 lg-st 1, § 129 lg-st 1, § 128 teisest lausest, § 133 lg-st 1 ja § 134 lg 1 esimesest lausest, oli hagihind maakohtus 18 045,62 eurot (6339,35 + (3*12*157,44) + (12*157,44) + 4149,15). Ülalmärgitut arvestades muudab ringkonnakohus TsMS § 137 lg 11 alusel hagihinda esimeses kohtuastmes.
19.Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus eksinud tsiviilasja hinna määramisel apellatsiooniastmes. Seetõttu tuleb muuta TsMS § 136 lg 4 teise lause alusel tsiviilasja hinda ka apellatsiooniastmes, määrates selleks TsMS § 137 lg 1 ja § 128 teise lausel järgi 1889,28 eurot (12*157,44€).
Menetluskulude jaotus
20.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb kaebuse menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
esitamisest
tingitud
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-57101
21.Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
22.Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks (TsMS § 190 lg 2). Ringkonnakohtu 11.02.2015 määrusega (II kd, tl 101-104) anti kostjale menetlusabi ja vabastati ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel täies ulatuses. TsMS § 190 lg-st 5 tuleneb, et kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb kostjal riigilõiv tasuda riigituludesse. Arvestades käesoleva lahendiga muudetud tsiviilasja hinda apellatsiooniastmes (1889,28 eurot), tulnuks apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivuseaduse § 59 lg 15 ja seaduse lisa 1 järgi riigilõivu 225 eurot. Arvestades kostja majanduslikku olukorda, peab kolleegium põhjendatuks TsMS § 190 lg 7 alusel näha ette kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva, võimaldades riigilõivu tasuda kuue kuu jooksul asjas tehtava kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist arvates.
23.Maakohtu 23.04.2014 määrusega (I kd, tl 220-221) vabastati kostja riigilõivu tasumisest ka määruskaebuse esitamisel maakohtu 13.02.2014 määruse peale. Määruskaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu 25 eurot. Nimetatud määruskaebus jäeti aga Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2014 määrusega (I kd, tl 225) läbi vaatamata, mistõttu tuleks määruskaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv niikuinii kostjale tagastada.
24.Vastavalt TsMS § 179 lg-le 9 tuleb riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.