1.Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi J.A. vastu.
RESOLUTSIOON
2.Välja mõista J.A.’lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks tulenevalt Topeltneto vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise 26.10.2006.a lepingust ja nõude loovutamise 12.07.2011.a lepingust põhivõlg 639.12 €, intress 71,74 € ja viivis 472,51 €, kokku summas 1183,37 € (üks tuhat ükssada kaheksakümmend eurot ja 37 senti). Menetluskulude jaotus
4.Välja mõista J.A.’lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks põhjendatud menetluskulud summas 350 eurot (kolmsada viiskümmend eurot), s.o hagi esitamisel tasutud riigilõiv 200 eurot ja mõistlikus ulatuses õigusabikulud summas 150.00 eurot.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb J.A.’l tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses AS-i PlusPlus Capital kasuks. Edasikaebamise kord
1 (5)
2-14-11004 Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. – TsMS § 187 lg.6 Sisulised asjaolud ja menetluse käik
1.Hageja esitas 11.03.2014 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis anti võlgnik J. Andressoo tähtaegse vastuväite järel üle hagimenetlusse. Hagi 05.08.2015 teksti kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista Nordea Pangaga 26.10.2006 sõlmitud Topeltneto krediitkaardilepingu nr 6404165270349055 ja 12.07.2011 nõude loovutuse alusel põhivõlg 639,12 eurot, intressid 71,74 eurot ja viivised lepingu ülesütlemisest 11.04.2014 kuni hagi esitamiseni seisuga 05.08.2014 1212 päeva eest summas 472,51 € (lepingu üldtingimuste järgi intressi ja viivise määr põhivõlast 22% aastas ehk 0,061 % päevas).
2.Kostja on esitanud 29.01.2015 vastuse, milles märgib, et on töövõimetuspensionär, tunnistab põhinõuet, kuid vaidleb vastu intressi ja viivise summale. Kostja leiab, et lepingu sõlmimise ajal kehtis krediidile intress 14 % aastas, pank ei teavitanud nõuetekohaselt telefoni, kirja või SMS teel kostjat intressi tõstmisest 22% peale, mistõttu on kostja enda teadmata maksnud aastaid intresse 8% rohkem. Kostja pöördus 2010.a probleemi tekkides küsimustega panga ja pangaliidu poole ja sai viimaks Nordea Panga juhatajalt vastuse, kuid panga kodulehel intressi muutusest teavitamist kostja korrektseks teavitamiseks ei pea. Samuti kostja leiab, et hagejaks olev inkassofirma võttis nõude üle 2011.a, kostja vaidles siis kohe vastu, kuid kohtusse pöördumisega on hageja suurema viivise saamiseks venitanud. Vastusele on lisatud 19.11.2010 e-postiga kostjale saadetud Nordea Panga Pärnu äriüksuse juhataja M. Tiimuse vastus.
3.Hageja esitas 10.04.2015 kohtule kostja vastuse suhtes kirjaliku seisukoha, milles kostja väidetega ei nõustu. Pank avaldas 21.05.2010 oma kodulehel teate muudatustest panga hinnakirjas alates 14.06.2010. Sel ajal kehtinud panga üldtingimuste p 3.4. alusel oli pangal kohustus teavitada klienti teenuse tingimuste või hinnakirja muudatustest vähemalt 15 päeva enne muudatuste jõustumist. Vastavalt üldtingimuste p.3.3 muudatustest üldtingimustes, teenuse-tingimustes või hinnakirjas teavitab pank kliente panga kontorites ja teeninduskeskustes, panga internetilehel või muul viisil. Hageja juhib tähelepanu üldtingimuste p 3.2 on pangal õigus ühepoolselt muuta ja täiendada üldtingimusi, teenustingimusi ja hinnakirja. Seega on pank käitunud korrektselt kostjat teavitades hinnakirja muudatustest panga kodulehel ning on 21.05.2010 avaldatud teavitusega täitnud nii üldtingimuste kui ka sellel hetkel kehtinud seaduse nõudeid. Asjaolu, et kostja töötas krediitkaardi võlgnevuse tekkimise ajal välismaal ja tal ei olnud interneti võimalust ei ole asjakohane, sest lepingu sõlmimisel on ta nõustunud panga üldtingimuste punktidega 3.2, 3.3 ja 3.4. Kostja väide, et ta on aastaid maksnud suuremat intressi on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja ei nõustu kostja kompromissi pakkumisega, mille kohaselt peaks hageja lähtuma intressimäärast 14%.
4.Kostja 04.05.2015 vastuses kinnitas, et oleks ta teadnud, et intress on 22%, poleks ta seda krediitkaarti kasutanud. Kostja teada pidi see olema 14% nagu lepingu sõlmimisel öeldi. Kostja käis ise pangas vähemalt 3 korda seda intressi asja klaarimas ja suhtles ka panga juhatajaga. Kostja leiab, et Kompromiss oleks mõeldav, kui kostja maksaks ära põhiosa ilma üleliigsete intressideta.
2 (5)
2-14-11004
5.Kohus 15.06.2015 määrusega määras TsMS § 404 lg 1 alusel lihtmenetluses oleva asja lahendamise kirjalikku menetlusse kohtuistungit pidamata, andis pooltele tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks kuni 20.08.2015 ning määras otsuse kuulutamise ajaks 31.08.2015. Kohtu määratud tähtajaks kumbki pool midagi täiendavalt esitanud ei ole. Kohtu seisukoht ja põhjendused
6.Kohus leiab, et hagi tuleb kooskõlas TsMS § 404 ja § 405 lahendada kirjalikus menetluses lihtsustatud korras, kuna mõlemad pooled on esitanud kirjalikult oma seisukohad ja tegemist on põhivõla ja kõrvalnõuete summas alla 4000 eurose hagihinnaga asjaga. Lihtsustatud korras hagi menetlemisel võib TsMS § 405 lg 1 p 6 ja 9 kohaselt kalduda kõrvale menetlusdokumentide kättetoimetamise ja menetlusosaliste esitatavate dokumentide vorminõuete kohta seaduses sätestatust, välja arvatud hagi kostjale kättetoimetamisel, ja teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
7.Pooled vaidlevad krediitkaardilepingust tulenevate intressi- ja viivisenõuete üle. Kostja on teinud kompromissiks pakkumise, kuid pooled ei ole kompromissi saavutanud. Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja nõue on õiguslikult põhjendatud VÕS § 8 lg. 2, § 76 lg.1, § 113 lg.1 alusel ja tõendatud hagiavaldusele lisatud krediitkaardi lepingu, selle üldtingimustega, krediidikonto väljavõtetega perioodist 04.07.2008 – 01.01.2011, 11.04.2011 lepingu ülesütlemise teatega jms tõenditega.
8.Hageja on esitanud 26.10.2006 krediitkaardilepingust ja 29.11.2007 krediidilimiidi tõstmisest (tl 20-22) tuleneva põhivõlgnevuse nõude summas 639,12 eurot, mida kostja tunnistab. Eeltoodust tulenevalt on VÕS § 108 lg 1 alusel põhjendatud mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 639,12 eurot.
9.Hageja on esitanud lepingu alusel intressinõude summas 71,74 eurot määras 22% põhivõlalt aastas. Krediitkaardilepingu sõlmimisel kostja kinnitas, et on tutvunud kaardi kasutamise üldtingimustega, Nordea Bank filiaali Plc Eesti filiaali poolt väljastatavate kaartide üldtingimust (tlk. 22, edaspidi Üldtingimused) p 5 lg 7 ja 8 kohaselt kostja kontoomanikuna kohustus maksma pangale kasutatud laenulimiidi eest kokkulepitud intressimäära, pangal oli õigus intressimäära ühepoolselt muuta, teatades selles ette 14 päeva. Hageja ole hagiavalduses välja toonud intressisumma arvutuskäiku, kuid nõuab kostjalt intressi lepingu ülesütlemise 11.04.2011 seisuga kostja kasutuses oleva krediidi (639,12 € so kogu krediidisumma) eest 0,061% päevas ehk 0,39 € päevas, mis tähendab, et hageja soovib krediidikasutamise intressi lepingu ülesütlemisele eelnenud viimase 184 päeva (ca 6 kuu) eest ehk perioodi november 2010 – aprill 2011 eest, millisel perioodil aga kostja oli juba teadlik intressimuutusest ja oleks saanud krediit,kardilepingu omalt poolt lõpetada Üldtingimuste p. 10 järgi. Kostja vaidleb väitega, et intressimäär 22% ei rakendunud tema puhul, kuna sellest ei ole nõuetekohaselt teavitatud ja ta ei oleks siis krediiti kasutanud. Kohtu hinnangul on kostja väide paljasõnaline, kuna kostja enda poolt esitatud tõendist, Nordea Panga 19.11.2010 vastuskirjast (tlk. 67) nähtuvalt muutus intressimäär alates 14.06.2010 ja kirjavahetuse ajal, novembris 2010 kostja oli kindlasti teadlik intressimuutusest, kuid ei öelnud krediidilepingut üles ega asunud krediiti 3 (5)
2-14-11004 tagastama, vaid jätkas selle täismahus kasutamist veel pool aastat, so kuni 11.04.2011, mil pank ise krediidilepingu üles ütles lepingurikkumise tõttu (krediidikonto väljavõtted tlk. 23 - 39). Seega Üldtingimuste p.5 mõttes kostja hiljemalt alates 19.11.2010 oli teadlik sellel perioodil kehtivast intressimäärast, mille eest hageja hagiavalduses intressi nõuab ja ei loobunud krediidikasutusest. Asjas puudub sisuline vaidlus selles, et lepingus kokkulepitud intressimäär 22% aastas oli tüüptingimus. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus leiab, et VÕS § 94 lg 1 kohaselt on hagejal õigus krediidi võimaldamise eest intressi nõuda ning võrreldes 2010-2011 kehtinud VÕS § 113 seadusjärgse minimaalse aastaintressi määraga (8 – 9,25%) ei ole tüüptingimusena kokkulepitud ca 2,5-kordne aasta intressimäär VÕS § 42 tähenduses seadusega või heade kommetega vastuolus. Hagejale saab ette heita ainult seda, et hagiavalduse ei ole selgelt välja toodud intressiperioodi ja arvestust. Eeltoodust ja VÕS § 108 lg 1 ja § 94 lg 1 tulenevalt kohus rahuldab hageja intressinõude summas 71,74 eurot.
10.Hageja on esitanud taotluse VÕS § 113 lg 1 alusel perioodil 11.04.2011-05.08.2014 sissenõutavaks muutunud viivise 472,51 euro väljamõistmiseks (vastav arvutus toodud hagiavalduses tlk 16). Nõutava viivise summa ei ületa põhivõlga, olles mõistlik ja kooskõlas kohtupraktikaga (nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05, 3-2-1-87-10) ning hagi esitamisest edasiulatuvat viivist hageja ei nõua. Viivise nõude aluseks on VÕS § 113 lg 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-120-08 p-s 12 leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Lepingu ülesütlemisel 11.04.2011 (tlk 39) krediidiandja hoiatas, et põhivõlale lisandub viivis iga päeva eest kuni võlgnevuse täieliku likvideerimiseni, samuti nõude loovutamise 12.07.2011 teates (tlk.40) tuletas meelde, et põhivõlale lisanduvad kõrvalnõuded. Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 32-1-120-08 punkti 12 kohaselt: „Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.“ Samas punktis on viidatud ka sellele, et kokkuleppelise intressi(viivise)määra osas ei saa välistada selle vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kuid neil alustel saab kohus viivist vähendada vaid kohustatud isiku taotlusel ja mõistliku suuruseni. Samas tuleb arvestada kohustatud isiku poolt kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja ei ole enda majanduslikus seisundi kohta midagi esitanud, põhivõlga täitma ei ole asunud, ainus vastuväide seisneb selles, et nõude loovutuse korras saanud inkassofirma ei ole asunud võlga varem sisse nõudma, kuid kohus selgitab, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Asjas ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Tuvastatud ei ole ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Kuna käesoleva lahendi punktis 8 on kohus rahuldanud hageja põhinõude, siis on kohtu hinnangul põhjendatud rahuldada VÕS § 113 lg 1 alusel hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 472,51 eurot.
4 (5)
2-14-11004 Menetluskulude jaotus 11.Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, kuna hagiavaldus rahuldati. 05.08.2014 hagiavalduses sisaldunud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 200 eurot ja õigusabikulu 288 eurot. Hageja ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust käibemaksu kohta (hagiavaldusele lisatud 09.06.2014 kuupäeva ja tsiviilasja numbrit 2-14-11428 kandvat menetluskulude nimekirja (tlk. 19) riigilõivu 175 € ja õigusabi 288 € nõudes ei saa lugeda käesoleva hagiavalduse osaks). Hageja riigilõivu kulu on käesolevas asjas TsMS § 138 lg 2 alusel põhjendatud summas 200 eurot. Käesolev tsiviilasi ei ole kohtu hinnangul tavapärasest oluliselt keerulisem. Sarnaste tsiviilasjade kohtupraktikast lähtuvalt ja TsMS § 175 lg 1 alusel peab kohus hageja lepingulise esindaja materjalidega tutvumise, hagiavalduse koostamise ja vastuse koostamise põhjendatud kuluks 150 eurot. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud (200 + 150) 350 eurot. TsMS § 178 lg. 2 kohaselt, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, juhul kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Tulenevalt TsMS § 174.1 lg.4 ei või käesolevas asjas hilisemat menetluskulude kindlaksmääramist TsMS § 174 sätestatud korras enam nõuda, v.a. juhul, kui menetluskulusid kindlaksmäärav kohtulahend tühistatakse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.