SO hagi AR vastu üürilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2 672.40 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. märtsi 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SO apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): SO (isikukood: XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Motuzov
liikmed
Gaida
Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AR (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Enn Talp Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 27. märtsi 2015. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada SO hagi AR vastu osaliselt.
2.Välja mõista AR-ilt SO kasuks 2 716.62 eurot (kaks tuhat seitsesada kuusteist eurot ja kuuskümmend kaks eurosenti), sh tagatisraha 2 300 eurot, intress tagatisrahalt 0.49 eurot, enammakstud üürisumma 153.30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 26.08.2015 seisuga 262.83 eurot.
3.Välja mõista AR-ilt SO kasuks viivis põhinõudelt (2 453.30 eurolt) alates 27.08.2015 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
4.Jätta rahuldamata SO hagi AR vastu osas, milles SO nõudis intressi tasumist tagatisrahalt kuni tagatisraha tasumiseni. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA MENETLUSKULUDE KINDLAKSMÄÄRAMINE
1(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039
5.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud AR kanda ja määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus.
6.Rahuldada SO avaldus maakohtu menetluses tekkinud menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.
7.Määrata SO menetluskuludena kindlaks 712.50 eurot, sh maakohtu menetluses tasutud riigilõiv 225 eurot ja lepingulise esindaja kulu 212.50 eurot ning apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv 275 eurot.
8.Välja mõista SO menetluskulud 712.50 eurot (seitsesada kaksteist eurot ja viiskümmend eurosenti) AR-ilt SO kasuks.
9.Jätta rahuldamata SO avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks maakohtu menetluse kulude osas lepingulise esindaja kulu 75 euro ulatuses ja apellatsioonimenetluse kulude osas lepingulise esindaja kulu 200 euro ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.SO esitas 02.06.2014 Harju Maakohtule hagi AR vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista 2014. aasta aprillikuu üüripinna kasutamata päevade eest tasu 153.3 eurot (1150/30x4) ja hagejalt kostjale makstud tagatisraha 2 300 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista tagatisraha võlgnevuselt seadusjärgne viivis VÕS §-s 94 sätestatud määras ja viivis kohustuste sissenõutavaks muutmisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.04.2014 eluruumi tähtajalise üürilepingu, mille esemeks oli maja koos selle juurde kuuluva kinnistu aadressil Harjumaa, XXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXX X. Enne üürilepingu sõlmimist ei teadnud üürnik kraanivee probleemidest. 10.04.2014 teavitas hageja kostjat e-posti kaudu kraanivee kvaliteedi puudusest. Kostja keeldus probleemi lahendamisest. 15.04.2014 viidi hageja initsiatiivil Terviseameti poolt läbi XXXXXXXXX X joogivee keemiline analüüs, mille tulemusel selgus, et prooviks võetud vees oli raua näit 330 μg/l. Veeseaduse §-s 6 kohaselt on joogivee raua piirsisalduse norm 200 μg/l. Perearsti JM 17.04.2014 arstitõendi kohaselt tekkis hageja elukaaslasel pärast duši all käimist kehal allergiline lööve. Samad sümptomid olid ka hageja lapsel – täpsustamata konjunktiviit (allergiline) ja allergiline lööve. Arsti kinnitusel on allergilise lööbe põhjuseks vees raua piirnormi ületamine. Kui hagejal oleks olnud täielik informatsioon vee kvaliteedi ja 2(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039 sellest tulenevate probleemide kohta, on ebatõenäoline, et ta oleks sõlminud üürilepingu. Hagejale ei olnud ettenähtav, et hageja pereliikmetel tekib tugev reaktsioon vees sisalduvale rauale. Hageja soovis üürilepingu erakorraliselt üles öelda, sest üüritud eluruumi joogivesi ei vastanud ettenähtud tingimustele eluruumi sihtotstarbelise kasutamiseks ning põhjustas ohtu üürniku ja tema pereliikmete tervisele. Hageja edastas 22.04.2014 kostja e-postile digitaalselt allkirjastatud avalduse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 24.04.2014. Avalduses palus hageja kostjat tagastada aprillikuu eest tasutud üür 1 150 eurot ja tagatisraha summas 2 300 eurot. Üürilepingu ülesütlemise avalduses oli nimetatud lepingu ülesütlemise põhjus ja toodud kõik sellele eelnenud asjaolud. Hageja helistas kostjale 24.04.2014 ja teavitas kostjat, et hageja on maja vabastanud. Kostja kinnitas telefonivestlusel, et ta sai avalduse üürilepingu erakorralise ülesütlemise kohta, kuid ei saa hetkel hagejale raha tagastada ja ütles, et hageja võib elada selles majas veel kaks kuud, kuna hageja on selle aja eest juba ette makstud.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et üürilepingu ülesütlemisavaldus tühine, kuna hageja abikaasa ei ole andnud sellele nõusolekut ja hageja esindajal puudus volitus üürilepingu erakorraliseks lõpetamiseks. Kostja ei ole üürilepingu ülesütlemisavaldust kätte saanud. Isegi kui ülesütlemise avaldus oleks kostjale esitatud, siis ei olnud eluruum sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimese tervisele. Hageja oli lepingu sõlmimisel teadlik vee kvaliteedist. 01.04.2014 hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingus ei olnud ette nähtud, et eluruum peab olema varustatud veega, mis sobib kasutamiseks allergilise nahareaktsiooniga üürnikule või temaga koos eluruumi elama asuvale MA-le. Sellest, et eluruumi asub koos hagejaga kasutama ka allergilise nahareaktsiooniga isik, ei informeerinud üürnik enne üürilepingu sõlmimist. Üürnik ise sai veele mitteallergilise isikuna kasutada eluruumis vett nii pesemiseks kui joogiks. MA naha allergiline reaktsioon veele, millega eluruum on varustatud, on asjaolu, mille eest üürileandja ei saanud üürniku ees vastutada. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohtu 27.03.2015 otsusega jäeti hagi rahuldamata.
5.Maakohus tuvastas, et pooled vaidlevad selle üle, kas hageja võis lepingu erakorraliselt üles öelda ja kas hageja on toimetanud kostjale kätte 22 ja 25.04.2014 üürilepingu lõpetamise avaldused.
6.Vastavalt VÕS § 313 lg 1 mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Erikoosseisu sätestab VÕS § 317, mille kohaselt kumbki lepingupool võib eluruumi üürilepingu üles öelda, kui eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimeste tervisele. Maakohus leidis, et hagejal ei saanud olla lepingu erakorralise ülesütlemise õigust VÕS § 317 alusel. Kraanivee sobimatus üürniku või tema perekonnaliikme nahale ei kujuta endast olulist ohtu inimese tervisele. Kraanivee sobimatuse korral võib perekonnaliige seda ohtu vältida mitte end selle veega pestes (kas pesta mujal või tuua pesemiseks eraldi vett), seega saab üürniku perekonnaliige eluruumi kasutada ka ilma end ohtu seadmata.
7.Maakohus asus seisukohale, et kraanivee sobimatus üürniku perekonnaliikme nahale on kahtlemata asjaolu, mis mõjutab oluliselt eluruumi kasutamist ja järelikult tuleb hinnata, kas VÕS § 313 lg 1 järgi võis hagejal olla seetõttu alus lepingu ülesütlemiseks. Terviseameti protokollist nähtub, et XXXXXXXXX X prooviks võetud joogivees oli raua näit 330 μg/l. Veeseaduse §-s 6 kohaselt on joogivee raua piirsisalduse norm 200 μg/l. Kostja ei ole raua piirsisalduse ületamist ega lööbe tekkimist hageja elukaaslasel eitanud, vaid on seisukohal, et selliste asjaolude eest ei vastuta kostja. VÕS § 313 lg 1 järgi peab kohus arvesse võtma ka 3(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039 üürileandja huvi üürisuhte jätkumise vastu ja seda, kas üürileandja võis ülesütlemise aluse tekkimist ette näha. Kohus märkis, et raua piirnormi ületamine on antud juhul väheoluline ja tavakasutamisel ei pruugi keskmine inimene seda märgata. Joogiveenorm lähtub sellest, et vesi oleks ohutu ka pikemaajalisemal ja suuremal tarbimisel. Puurkaevust tuleva kraanivee puhul võib rauasisaldus kõikuda ning sõltuda sellest, kui tihti vett kasutatakse. Rauarohkusest annab tihti aimu pruuni sette tekkimine, kuid antud juhul ei ole andmeid, et elamus oleks tekkinud pruun sete. Seega ei pidanud kostja kohtu arvates teadma, et vesi võib mõnel hetkel ületada joogivee rauanormi.
8.Käesoleval juhul ei tekkinud nahareaktsioon mitte vee joomisest, vaid hageja väitel duši all käimisest. Puuduvad tõendid selle kohta, et joogivee rauanormi ületava veega pesemine oleks üldiselt tervisele ohtlik ning ilma eriteadmisteta ei olnud kohtu arvates põhjust teha sellist järeldust. Isegi juhul, kui kostja oleks pidanud ette nägema, et kraanvesi võib rauanormi ületada, siis kindlasti ei oleks ta pidanud ette nägema seda, et kraaniveega pesemisel võib üürniku perekonnaliikmel tekkida nahareaktsioon. Arvestades, et kostja ei pidanud ette nägema , et kraaniveega pesemisel võib üürniku perekonnaliikmel tekkida nahareaktsioon ning kaaludes lepingupoolte huve, kohus leidis, et hagejal ei olnud alust lepingu ülesütlemiseks VÕS § 313 lg 1 järgi.
9.Kohus selgitas eelmenetluses välja, et hageja ei soovi hagis esitatud asjaoludel tugineda ka lepingu rikkumisele VÕS § 116 lg 1 kohaselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt ei ole kohtul seetõttu pädevust hinnata, kas kostja on üürilepingut rikkunud. Kohus siiski märkis, et VÕS § 116 lg 1 alusel oleks lepingu lõpetamine välistatud juba üksnes seetõttu, et hageja ei andnud kostjale täiendavat tähtaega rikkumise kõrvaldamiseks (kohtuistungil kostja selgitas, et puuduse oleks saanud kõrvaldada lülitades maja veevärgi ümber kommunaalveevärgile, millele majal oli juurdepääs olemas). Kuna kohus tuvastas, et hagejal puudus alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, ei võtnud kohus seisukohta küsimuses, kas hageja on toimetanud kostjale kätte 22 ja 25.04.2014 üürilepingu lõpetamise avaldused.
10.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks, mille kohaselt Enn Talp on esitanud kostjale AR-le arve tunnitasu arvestusega 100 eurot + sotsiaalmaks 33% 10 tunni eest, kokku 1339 eurot järgmiste toimingute tegemiselt: 1) 02.06.2014 hagi materjalide esmane läbivaatamine ja kostja õigusliku positsiooni kujundamine 2 tundi, 2) 07.07.2014 kostja vastuse koostamine koos hageja vastuse õigusliku analüüsiga ja õigusliku positsiooni kujundamisega 3 tundi, 3) 20.01.2015 kostja täiendava vastuse koostamine ja taotluste esitamine 1 tund, 4) 20.01.2015 kohtuistungiks ettevalmistumine 2 tundi, 5) 20.01.2015 kohtuistungist osavõtt 2 tundi.
11.Kostja selgituse kohaselt ei ole Enn Talp FIE, mistõttu lisandub õigusabi kuludele sotsiaalmaks. Kohus põhjendas, et TsMS nähtuvalt on ainsaks hüvitatavaks maksuks käibemaks ja seda juhul, kui esindaja ei ole käibemaksukohuslane. Sotsiaalmaksu hüvitamise nõudmine on praeguses menetluspraktikas ka tavapäratu ja seega vastaspoolele ettenähtamatu kulu, sest kõik võimalikud maksud sisalduvad juba üldjuhul õigusabi esindaja tunnihinnas. Lisaks tuleb arvestada, et juhul, kui arvestada õigusabi tunnihinnale sotsiaalmaks, siis kujuneb kostja esindaja tunnitasuks 133 eurot, mida ei saa pidada praegusel ajal mõistlikuks tunnitasuks, seda enam, et kostja esindaja ei ole advokaat ning tegemist ei ole keeruka õigusliku vaidlusega. Eelnevast tulenevalt ei kuulu sotsiaalmaks hageja poolt hüvitamisele.
12.Kohus ei pidanud mõistlikuks kostja esindaja kulutatud aega 5 tundi õigusliku positsiooni kujundamiseks ja vastuse koostamiseks. Arvestades kostja esindaja esitatud vastuse sisu ja mahtu, on mõistlikuks kuluks 2 tundi. Kohus ei pidanud mõistlikuks ka kohtuistungi ettevalmistamiseks kulunud aega 2 tundi – vajalik ja põhjendatud ajakulu on käesoleva tsiviilasja keerukust arvestades 1 tund. 20.01.2015 kostja täiendava vastuse koostamiseks ja tõendite esitamiseks kulunud mõistlikuks ajaks võib kohtu hinnangul pidada 0,5 tundi, mitte 1 4(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039 tund. Kohus pidas kostja põhjendatud ja vajalikeks kuludeks kokku 650 eurot, mis kuulub hagejalt väljamõistmisele. Apellatsioonkaebus
13.SO esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas otsuse täies ulatuses. Hageja palus teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
14.Hageja leiab, et kohtu seisukoht üürilepingu erakorralise ülesütlemise VÕS §-des 313 ja 317 sätestatud aluste puudumise kohta on ekslik. On ilmne, et lepingu mõtteks on kasutada üüritud elamispinda ilma piiranguteta ja kõikide elamispinnaga kaasnevate mugavustega, sh joogivesi ja vesi muuks otstarbeks. Probleem veega avastati üüripinna kasutama hakkamisel. Kraaniveel oli väga spetsiifiline ja ebameeldiv lõhn ning selle tarbimise tulemusena on hageja pereliikmetel hakanud esinema igasugused terviseprobleemid, mis lõppkokkuvõttes tegid maja kasutamise võimatuks.
15.Üürilepingu erakorraline lõpetamine VÕS § 317 järgi oli igati põhjendatud ja üürileandja suhtes õiglane. Vee kasutamisega kaasnevate probleemide lisaks oli hageja abikaasa lapseootel ja selline olukord tekitas temale suuremat stressi, mis äärmiselt ohtlik nii tema kui ka lapse tervisele. Vee tarbimisest loobumine oleks oluliselt raskendanud või teinud võimatuks elamiskoha kasutamise. Kuna hageja pereliikmete vee tarbimisega kaasnevad probleemid ja vees rauanormi piirnormi ületamine on tõendatud, siis on ilmne veega seonduvate probleeme tekkimise põhjuslik seos.
16.Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et hagejal ei olnud alust lepingu ülesütlemiseks VÕS § 313 lg 1 järgi. Oht inimeste tervisele on mõjuv põhjus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ka VÕS § 313 lg 1 alusel. VÕS § 313 lg 1 hõlmab VÕS §-s 317 sätestatud asjaolu üürilepingu ülesütlemiseks. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et üürilepingu erakorralist ülesütlemist õigustab vaid poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks. Tingimata vajalik ei ole viide ülesütlemise aluseks olevale konkreetsele VÕSi sättele, kuid on oluline, et lepingupool saaks aru, mistõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust (RKTKo 3-2-1-42-14). Ei ole kahtlust selles, et kraanivee sobimatus ei olnud hagejale ettenähtav. On selge, et kui hagejal oleks olnud täielik informatsioon vee kvaliteedi ja sellest tulenevate probleemide kohta, on ebatõenäoline, et üürileping oleks sõlmitud. Samas ei olnud ka ettenähtav, et hageja pereliikmetel tekib selline tugev reaktsioon vees sisalduvale rauale. Peab ka arvesse võtma esimese teate esitamise aega (10 päeva peale üüripinna hagejale üleandmist), millal hageja teavitas kostjat elamispinna kasutamisel tekkinud probleemidest.
17.Kostja ei ole tõendanud asjaolu, et ta tegi enne üürilepingu sõlmimist hagejale teatavaks, et majas olev vesi ei vasta täielikult selle tarbimisnormidele ja sisaldab rauda üle normi. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostja ei pidanud teadma, et vesi võib mõnel hetkel ületada joogivee raua piirnormi. Kostja on maja omanik juba rohkem kui 15 aastat. Asjas ei olnud vaidlust, et kraaniveel oli tüüpilised rauaületamise tunnused (nt väga spetsiifiline ja ebameeldiv lõhn). Vaatamata vee spetsiifilistele tunnustele ei ole tõendatud, et kostja oleks kunagi teinud ekspertiisi rauasisalduse kohta kraanivees ja oleks parendanud veevärgi süsteemi. Alusetu on kohtu väide, et puuduvad tõendid selle kohta, et joogivee rauanormi ületava veega pesemine oleks üldiselt tervisele ohtlik ning et ilma eriteadmisteta kohtu arvates sellist järeldust teha ei ole põhjust. Oluline ei ole ka asjaolu, et hageja huvi lepingu ülesütlemiseks tulenes asjaolust, et hageja elukaaslane on vee omanduste suhtes keskmisest inimesest tundlikum. 5(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039
18.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et VÕS § 116 lg 1 alusel lepingu lõpetamine oleks välistatud juba üksnes seetõttu, et hageja ei andnud kostjale täiendavat tähtaega rikkumise kõrvaldamiseks. Esimest korda teavitas hageja kostjat veekvaliteedi probleemist 09.04.2014 e-kirjas. 22.04.2014 saadetud ülesütlemisavaldusele oli kostjal oli võimalik vastata rohkem kui kuu aja jooksul ja pakkuda hagejale variandid olukorda lahendamiseks, kuid kostja ei teinud seda. Kostja piiras hageja võimalust kostjaga kontakteeruda – lepingu sõlmimisel jättis kostja hagejale enda telefoninumbri ja e-posti aadressi, kuid aadressi tähitud kirjade saatmiseks kostja ei jätnud. Kohtuistungil kostja kinnitas, et sisuliselt ei kasuta ta lepingus märgitud e-posti aadressi, aga suhelda kostjaga telefoni teel sel teemal kostja ei soovinud. Asjaolu, et puuduse oleks saanud kõrvaldada, lülitades maja veevärgi ümber kommunaalveevärgile, millele majal oli juurdepääs olemas, selgus alles 20.01.2015 kohtuistungil, mis oli uudiseks nii hagejale kui ka kohtule. Seega viitamine sellele asjaolule ei ole sel juhul asjakohane.
19.Hageja leiab, et kohtuistungil peale kostja ülekuulamist vande all selgus, et kostja tegutses juba nii lepingu sõlmimisel kui ka pärast pahatahtlikult, mis avas hagejale võimaluse hagi aluse täiendamiseks. Kohus oleks pidanud lubama hagejal täiendada hagi alust VÕS § 279 alusel esitatava nõudega TsMS § 376 lg 1 ja 2 sätestatud korras vaatamata asjaolule, et kostja sellega ei nõustunud. Vastustaja seisukoht
20.AR vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. AR arvates puudus alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks, sest apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada (TsMS § 637 lg 1 p 6). Tsiviilkolleegiumi põhjendused
21.Ringkonnakohus on seisukohal, et Harju Maakohtu 27. märtsi 2015 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha uus otsus, millega rahuldada SO hagi AR vastu osaliselt (TsMS § 657 lg 1 p 2). Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus seisukohal, et vee kõrgest raua sisaldusest tekkinud allergilise lööbe tekkimine SO elukaaslasel MA-l annab aluse üürilepingu ülesütlemise VÕS § 317 alusel. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks AR väidet, et apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul puudub käesoleval juhul alus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks. SO apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
22.Maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte ja toonud välja seadusest tulenevad alused üürilepingu ülesütlemiseks. VÕS § 313 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. VÕS § 313 lg 2 järgi on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige VÕS §-des 314-319 sätestatud asjaoludel. SO on üürilepingu ülesütlemise tuginenud VÕS §-le 317, mille kohaselt kumbki lepingupool võib eluruumi üürilepingu üles öelda, kui eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimeste tervisele. Käesoleval juhul oli ülesütlemine võimalik ka VÕS § 313 lg 1 alusel, mida maakohus on samuti analüüsinud.
23.Ringkonnakohtu hinnangul annab SO elukaaslasel MA-l tulenevalt vee kõrgest raua sisaldusest allergilise lööbe tekkimine kehal (kd I tl 24) piisava aluse üürilepingu ülesütlemiseks VÕS § 317 alusel. Erialakirjanduses on leitud, et olulist ohtu inimese tervisele ei tule hinnata formaalsete eeskirjade alusel. Käesoleval juhul tähendab eelnimetatud seisukoht seda, et 6(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039 ainuüksi raua piirnormi ületamine kui selline ei anna alust üürilepingu ülesütlemiseks VÕS § 317 alusel. Üürilepingu ülesütlemise aluseks tulenevalt VÕS § 317 saab olla tegelik ja sisuline oht inimese tervisele (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi „Võlaõigusseadus II. 2.-7. osa (§§ 208-618). Kommenteeritud väljaanne“ lk 247 p 3). Ka Riigikohus on selgitanud, et üürilepingu erakorraline ülesütlemine on võimalik juhul, kui on olemas eluruumi seisukorrast tingitud kestev objektiivne oht inimeste tervisele. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et SO elukaaslane oleks saanud kasutada eluruumi end ohtu seadmata, vältides end veega pesemist. Kolleegiumi arvates on veevarustus ja puhta vee olemasolu eluruumis elementaarne ning pesemiseks sobiva vee puudumisel ei saa eeldada, et üürnik lepingu täitmist jätkaks. Ka maakohus on põhjendanud, et kraanivee sobimatus üürniku perekonnaliikme nahale on kahtlemata asjaolu, mis mõjutab oluliselt eluruumi kasutamist. AR ei ole käesoleval juhul tõendanud, et SO-il puudus mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks.
24.Kohtu märkus, et raua piirnormi ületamine on antud juhul väheoluline ja et tavakasutamisel ei pruugi keskmine inimene seda märgata, ei põhine ühelgi tsiviilasjas kogutud tõendil. Üürilepingu üürnikupoolset ülesütlemise kehtivust ei mõjuta ka asjaolu, kas kostja pidi teadma, et vee rauanorm on ületatud. Ringkonnakohtu hinnangul on asjasse puutumatu maakohtu väide, et ei ole teada, et joogivee rauanormi ületava veega pesemine oleks üldiselt tervisele ohtlik. Käesoleval juhul on perearst JM 17.04.2014 arstitõendiga (kd I tl 24) tõendatud, et SO elukaaslasel MA-l tekkis allergiline lööve kehal pärast end kõrge rauasisaldusega veega pesemist. Terviseameti teostatud joogivee keemilise analüüsi kohaselt oli XXXXXXXXX X (üürilepingu objekti) prooviks võetud joogivees raua näit 330 μg/l, kusjuures veeseaduse §-s 6 kohaselt on joogivee raua piirsisalduse norm 200 μg/l (kd I tl 25). Kuna lööbe kui tervisekahjustuse tekkimine on tõendatud, siis puudub vajadus hinnata, kas rauanormi ületava veega pesemine oleks üldiselt tervisele ohtlik. Oluline on asjaolu, et konkreetsel juhul ohustas rauanormi ületava veega pesemine üürniku elukaaslase elu ja tervist.
25.Riigikohus on väljendanud seisukohta, et üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel VÕS § 313 lg-s 2 viidatud juhtudel ei pea kohus erinevalt VÕS § 313 lg-s 1 sätestatud reeglist kõiki asjaolusid arvestades kaaluma mõlemapoolseid huvisid. Huvitatud isikule jääb siiski võimalus tõendada, et kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes oleks ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKo 3-2-1-4-05 p 14). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et ülesütlemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Lisaks puuduvad tõendid selle kohta, et SO teadis vee seisukorrast üürilepingu sõlmimisel. Kostja sellekohased väited on paljasõnalised. Kolleegium leiab, et SO-l oli piisav aluse üürilepingu ülesütlemiseks VÕS § 317 alusel, mistõttu ei analüüsi kolleegium üürilepingu ülesütlemise eeldusi VÕS § 313 lg 1 alusel. Lisaks hindab ringkonnakohus ka seda, kas hageja andis kostjale täiendava tähtaja vee kvaliteedi puuduse kõrvaldamiseks ja kas kostja sai kätte üürilepingu ülesütlemise avalduse.
26.Lisaks VÕS §-s 317 sätestatud õiguslikule alusele pidi lepingu rikkumisel olema täidetud veel ka VÕS § 196 lg-st 2 tulenev eeldus. VÕS § 196 lg 2 järgi, kui mõjuv põhjus üürilepingu ülesütlemiseks seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Seega on VÕS § 196 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemine. Tähtaja määramine ei ole VÕS § 196 lg-st 2 tulenevalt vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel, st siis, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi 7(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039 (RKTKo 3-2-1-2-06 p 14). Hagiavalduse kohaselt teavitas hageja kostjat juba 10.04.2014 e-kirjaga, et vees rauasisalduse piirnormi ületamise tõttu soovib hageja üürilepingut üles öelda (kd I tl 2). Nimetatud e-kirja ei ole küll kohtule esitatud, samas on Enn Talp kostja esindajana vastanud hagejale 23.04.2014 e-kirjas, et kostja on hageja 10.04.2014 e-kirja kätte saanud (kd I tl 18-19). Seega pidi kostja olema teadlik vee kvaliteedi probleemist ja sellest tulenevast hageja soovist üürileping üles öelda. 23.04.2014 kirjas vaidles kostja esindaja vastu hageja väitele, et vee kvaliteet on halb. Kostja 23.04.2014 e-kirjast nähtuvalt ei soovinud kostja parandada vee kvaliteeti, vaid nõustus üürilepingu ülesütlemisega ja tegi omapoolse pakkumise üürilepingu lõpetamise tingimuste osas. Alles 20.01.2015 kohtuistungil kostja täpsustas, et tegelikult oleks hagejal olnud võimalik kasutada alternatiivset veevarustussüsteemi (kd I tl 127 pöördel). Maakohus jättis õigesti nimetatud hilinenult esitatud väite asja juurde vastu võtmata (kd I tl 127 pöördel ja tl 128). Maakohus on eeltooduga vastuolus asunud otsuses seisukohale, et hageja ei andnud kostjale täiendavat tähtaega rikkumise kõrvaldamiseks, kuna kohtuistungil kostja selgitas, et puuduse oleks saanud kõrvaldada lülitades maja veevärgi ümber kommunaalveevärgile, millele majal oli juurdepääs olemas. Kuna maakohus jättis väite asja juurde vastu võtmata, ei saanud kohus otsuses nimetatud väitele tugineda. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et SO täitis ka VÕS § 196 lg-st 2 tuleneva eelduse üürilepingu ülesütlemiseks.
27.Kolleegium leiab, et kostja pidi saama kätte SO esindaja Aleksei Motuzovi koostatud üürilepingu ülesütlemise avalduse. 25.04.2014 e-kirjadele olid lisatud nii 22.04.2014 avaldus üürilepingu ülesütlemiseks (kd I tl 14-17) kui ka hageja esindaja 25.04.2014 vastus (kd I tl 2022) ja joogivee keemiline analüüs. Kirja saatmine koos manustega nähtub toimikust (kd I tl 72, 80). Ehkki kohtule ei ole esitatud kirjade kättesaamise kinnitusi, saab ringkonnakohtu hinnangul poolte ütluste põhjal tuvastada, et kostja pidi oma esindaja kaudu olema teadlik ülesütlemise avaldusest. Kostja esindaja Enn Talpi 23.04.2014 e-kiri on saadetud aadressilt XXX@XXX. Samale aadressile on hageja esindaja Aleksei Motuzov saatnud e-kirjad 25.04.2014 (kd I tl 72, 80). Ka käesolevas menetluses on Enn Talp kostja esindajana kasutanud sama eelnimetatud e-posti aadressi. Ringkonnakohtu hinnangul saab eeltoodust kogumis järeldada, et kostja esindaja pidi kätte saama ka 25.04.2014 Aleksei Motuzovi e-kirjad ning seega ka SO ülesütlemisavalduse. Aleksei Motuzov saatis 25.04.2014 e-kirjad ka AR poolt üürilepingus avaldatud aadressile XXX@XXX. AR kinnitas 20.01.2015 kohtuistungil, et see on tema e-posti aadress, kuid ta ei mäleta, et oleks saanud kirja Aleksei Motuzovilt. Kolleegium leiab, et isegi juhul, kui AR ei saanud oma e-posti aadressi teel kätte ülesütlemisavaldust, tuleb ülesütlemisavaldus lugeda temale kättetoimetatuks selle saatmisega kostja esindajale Enn Talpile. Kohtuistungil AR kinnitas, et palus esindajal vastata üürilepingu ülesütlemise teatele (kd I tl 128), seega saab kolleegium järeldada, et Enn Talp oli AR esindaja pooltevahelises vaidluses ka enne käesoleva tsiviilasja kohtumenetlust. Alusetu on kostja väide, et üürilepingu ülesütlemise avaldus ei ole allkirjastatud ja et Aleksei Motuzovil puudus volitus avalduse allkirjastamiseks. Nii 22.04.2014 kui ka 25.04.2014 on vastavalt avalduse koostamise kuupäevadel digitaalselt allkirjastatud Aleksei Motuzovi poolt (kd I tl 76, 79) ning 22.04.2014 avaldusele oli lisatud ka volikiri (kd I tl 75). Lisaks on MA kinnitanud oma nõusolekut üürilepingu ülesütlemisega (kd I tl 94). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et SO poolt üürilepingu ülesütlemine 22.04.2014 on kehtiv.
28.Üürilepingu punkti 3.3 kohaselt tuli tagatisraha 2 300 eurot tagasi maksta lepingu lõppemisel või lõpetamisel juhul, kui üürnikul ei ole üürileandja ees jäänud võlgnevusi. Hageja esitas 22.04.2014 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles ütles lepingu üles alates 24.04.2014 ning palus tagastada ettemaksu 2 300 eurot hiljemalt 01.05.2014 (kd I tl 82). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et üürnik on tagatisraha tasunud, kuid üürileandja ei ole tagatisraha seni tagastanud. Seega on kostja VÕS § 100 mõttes rikkunud oma kohustust tagastada lepingu 8(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039 lõppemisel tagatisraha ning on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista tagatisraha 2 300 eurot.
29.VÕS § 308 lg 2 kohaselt peab üürileandja hoiustama tagatisraha krediidiasutuses oma varast eraldi vähemalt kohaliku keskmise intressiga. Intress kuulub üürnikule ja suurendab tagatisraha. Üürilepingu kohaselt tuli tagatisraha tasuda lepingu sõlmimise päeval. Puudub vaidlus selle üle, et tagatisraha on tasutud, seega tuli tagatisraha vastavalt VÕS § 308 lg-le 2 hoiustada kuni üürisuhte lõppemiseni. Järelikult sai ka intressi arvestada tagatisrahalt üksnes üürisuhte lõppemiseni. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et intressi saab nõuda kuni tagatisraha tasumiseni, s.o ka pärast üürisuhte lõppemist. Seega tuleb hageja intressinõue rahuldada osaliselt. Pärast üürisuhte lõppemist saab hageja nõuda tagatisrahalt vaid viivist. Kuna tagatisraha tuli tagastada hiljemalt 01.05.2014, kuid seda ei tehtud, võlgneb kostja hagejale tagatisrahalt intressi perioodi eest 01.04.2014-01.05.2014, s.o 30 päeva eest. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 01.01 ja 01.07 ja 01.07, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lg 2 sätestab, et lõikes 1 nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. 01.01.2014 – 30.06.2014 oli VÕS §
lg-s
nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär 0,25%. Intress arvestatuna tagatisrahalt 2 300 eurot 31 päeva eest (01.04.2014 – 01.05.2014) on 0,49 eurot (2 300 x 0,0025 / 365 x 31). Seega kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress tagatisrahalt 0,49 eurot.
30.Vaidlus puudub selle üle, et hageja on tasunud aprillikuu eest üüri vastavalt üürilepingule 1 150 eurot. Arvestades, et 24.04.2014 hageja vabastas üüritud pinna, mille üle pooled ei vaidle, ei pidanud hageja vastavalt VÕS § 296 lg-le 1 enam üüri tasuma. Kuna hageja oli tasunud üüri kogu aprillikuu eest, on põhjendatud hageja nõue enamtasutud üüri tagastamiseks. Hageja on palunud tagastada üüri 4 päeva eest, s.o 1150 / 30 x 4 = 153,30 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
31.Lisaks on hageja palunud välja mõista viivise seaduses sätestatud määras alates kohustuste sissenõutavaks muutumisest kuni põhivõla tasumiseni. Arvestades, et 22.04.2014 ülesütlemise avalduses andis hageja kostjale tähtaja tagatisraha ja üüri tasumiseks hiljemalt 01.05.2014, muutus kostja kohustus VÕS § 82 lg 7 kohaselt sissenõutavaks 02.05.2014. Kuna kostja ei ole võlgnevust tasunud, on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist tagastamata üürilt 153,30 eurolt ja tagatisrahalt 2 300 eurolt, kokku 2 453,30 eurolt. Käesoleva otsuse tegemise seisuga (s.o perioodi eest 02.05.2014 – 26.08.2015) on viivis 262,83 eurot (33,27+100,79+128,77). Viivise arvestuskäik on järgnev: Referentsintressimäär oli perioodil 01.01.2014 – 30.06.2014 Eesti Panga teatel 0,25%, seega VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määr oli 8,25%. Sellel perioodil oli kostja viivituses 02.05.2014 – 30.06.2014, s.o 60 päeva. Viivis 2 453,30 eurolt on nimetatud perioodi eest 33,27 eurot (2 453,30 * 0,0825 / 365 * 60). Referentsintressimäär oli perioodil 01.07.2014 – 31.12.2014 Eesti Panga teatel 0,15%, seega VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määr oli 8,15%. Sellel perioodil oli kostja viivituses 01.07.2014 – 31.12.2014, s.o 184 päeva. Viivis 2 453,30 eurolt on nimetatud perioodi eest 100,79 eurot (2 453,30 * 0,0815 / 365 * 184).
9(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039 Referentsintressimäär oli perioodil 01.01.2015 – 30.06.2015 Eesti Panga teatel 0,05%, seega VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määr oli 8,15%. Sama intressimäär kohaldub alates 01.07.2015 Sellel perioodil oli kostja viivituses 01.01.2015 – 26.08.2015, s.o 238 päeva. Viivis 2 453,30 eurolt on nimetatud perioodi eest 128,77 eurot (2 453,30 * 0,0805 / 365 * 238).
32.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja välja mõista kostjalt hageja kasuks 2 716,62 eurot, sh tagatisraha 2 300 eurot, intress tagatisrahalt 0,49 eurot, enammakstud üürisumma 153,30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 26.08.2015 seisuga 262,83 eurot. Vastavalt TsMS §-le 367 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis põhinõudelt (2 453,30 eurolt) alates 27.08.2015 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahaline kindlaksmääramine
33.Maakohtu otsuse tühistamise tõttu hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise osas tuleb vastavalt tühistada ka menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahaline kindlaksmääramine (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata osas, milles SO nõudis intressi tasumist tagatisrahalt kuni tagatisraha tasumiseni, st väga väikeses ulatuses võrreldes hagi rahuldamise ulatusega. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud täies ulatuses ARi kanda (TsMS § 163 lg 1, § 171 lg 1). Kuna maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, tuleb ka ringkonnakohtul vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrata summaarselt kindlaks menetluskulud. Kuna kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda, ei hinda kolleegium kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.
34.Maakohtu menetluses esitas SO avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks (kd I tl 150-156). Kohus edastas avalduse ka vastaspoolele (kd I tl 157), kuid kohtu määratud tähtaja jooksul ei esitanud kostja vastuväiteid hageja menetluskulude suurusele. Sellest olenemata tuleb ringkonnakohtul vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 tuleb hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud.
35.Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel (RKTKo 3-21-162-11 p 14). Seega ei saa menetluskuluna kindlaks määrata üürilepingu ülesütlemise avalduse koostamisega seonduvat kulu 28.04.2014 arve nr 001 alusel (1,5 tundi tunnihinnaga 50 eurot/tund). Hagiavalduse (kd I tl 1-5) koostamisele kulunud 2 tundi tunnihinnaga 50 eurot/tund saab kolleegiumi hinnangul pidada põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks. 20.01.2015 istung kestis istungiprotokolli kohaselt 10.02-12.20 (kd I tl 127-129), seega on põhjendatud ja vajalik hageja esindaja istungil osalemise kulu 2 tundi 15 minutit tunnihinnaga 50 eurot/tund. Kolleegiumi hinnangul on hageja esindaja tunnihind mõistlik ja kooskõlas turuhinnaga, arvestades esindaja juristi kvalifikatsiooni. TsMS § 139 lg 1 tuleb hageja põhjendatuks kuluks lugeda ka hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 225 eurot. Hagiavalduse esitamisel (02.06.2014) kehtinud riigilõivuseaduse vastava redaktsiooni kohaselt tuli hagilt hinnaga kuni 3 000 eurot tasuda riigilõivu 225 eurot. Riigilõivumäär tuleneb seadusest, seega saab hageja menetluskulu 225 eurot lugeda põhjendatuks. Seega loeb ringkonnakohus SO maakohtu menetluskulud põhjendatuks riigilõivu 225 eurot ja lepingulise esindaja kulu 212,50 eurot (2+2,25 tundi x 50 eurot/tund), kokku 437,50 eurot. Kui õigusteenuseid osutanud ettevõte ei ole käibemaksukohuslane, siis ei sisalda lepingulise esindaja kulu käibemaksu. SO avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja 10(11)
Tsiviilasi nr 2-14-21039 väljamõistmiseks maakohtu menetluse kulude osas tuleb jätta rahuldamata lepingulise esindaja kulu 75 euro ulatuses.
36.Apellatsioonimenetluses tuli menetlusosalistel esitada menetluskulude nimekirjad 17.08.2015 ja võimalik avaldada seisukohta vastaspoole menetluskulude osas 19.08.2015. SO esitas menetluskulude nimekirja 19.08.2015, seega hilinenult, kuid tema esindaja Aleksei Motuzov on põhjendanud 19.08.2015 menetluskulude nimekirja esitamist tehnilise rikkega etoimiku süsteemis. Ringkonnakohus edastas hageja taotluse ja menetluskulude nimekirja 19.08.2015 vastaspoolele seisukoha andmiseks. Kostja esindaja on rikkunud TsMS § 3111 lg-s 5 sätestatud dokumendi kättesaamise kinnituse viivitamata kohtule saatmise kohustust. Vastavalt TsMS § 3141 lg-le 2 loeb kohus vastamistähtajaga kirja kostja esindajale kättetoimetatuks aadressil XXX@XXX, kuna kostja esindaja on samas kohtumenetluses avaldanud kohtule sama kontaktaadressi. Kostja esindaja ei esitanud kohtule oma seisukohta hageja taotluse osas.
37.Ringkonnakohus kontrollis väidetava tehnilise rikke olemasolu e-toimikus 03.08.2015, kui Aleksei Motuzov laadis väidetavalt üles SO menetluskulude nimekirja e-toimiku süsteemi. Etoimiku süsteemi halduri andmetel alustas Aleksei Motuzov 03.08.2015 menetluskulude nimekirja sisaldava dokumendi üleslaadimist e-toimiku süsteemi, kuid üleslaadimise protsessi ta lõpuni ei viinud, vaid jätkas dokumendi sisestamist 19.08.2015. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et 19.08.2015 dokument on esitatud hilinenult ning puudub põhjus selle dokumendi lugemiseks tähtaegseks.
38.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Seega määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses isegi ka menetlusosalise taotluseta, seda nii menetluskulude nimekirja kui ka asja materjalide põhjal. Apellatsioonkaebuse esitamisel (28.04.2015) kehtinud riigilõivuseaduse vastava redaktsiooni kohaselt tuli hagilt hinnaga kuni 3 000 eurot tasuda riigilõivu 275 eurot. Toimiku materjalide põhjal määrab ringkonnakohus SOi apellatsioonimenetluse kuluna kindlaks lisaks lepingulise esindaja kulule ka tema poolt tasutud riigilõivu 275 eurot. Riigilõivumäär tuleneb seadusest, seega saab hageja menetluskulu 275 eurot lugeda põhjendatuks.
39.Kokku määrab ringkonnakohus SO menetluskuludena kindlaks 712,50 eurot, sh maakohtu menetluses tasutud riigilõiv 225 euro ja lepingulise esindaja kulu 212,50 eurot ning apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv 275 eurot. SO menetluskulud 712,50 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.