Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja ei nõustu viivise nõudega põhivõla summa ulatuses, kuna viivisemäär laenulepingus on ülemääraselt suur, sellist viivisemäära ei kasuta isegi krediidiasutused ning seadusjärgset 2(8)

Tsiviilasi nr 2-14-31605 viivist ületab ta 100 korda. Viivisenõude esitamisel hagimenetlusse 09.02.2015 ei ole hageja arvestanud, et selle suurust mõjutavad põhivõla osaliselt tagasi makstud summad. Siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, et kogu viivise nõue on faktiliselt suurem kui hageja hageb. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks – rikkumise ärahoidmist, st sundimist kohustuse õigeaegseks täitmiseks. Hageja ei ole tõendanud, millist kahju on ta saanud, mida viivis kataks. Sundida õigeaegselt laen tagasi maksta on aga võimalik ka väiksema viivisemääraga ning kui laen ei ole ka siis tagasi makstud, tähendab see seda, et võlgnikul ei ole see võimalik mõjuvatel põhjustel. Hageja märgib, et viivise üheks eesmärgiks on sundida võlgnikku täitma kohustus õigel ajal. Suurem viivisemäär mõjutab üldjuhul iga mõistlikku isikut täitma kohustust nõuetekohaselt. Seetõttu leppisidki pooled laenulepingus kokku, et kostja maksab hagejale viivist lepingus märgitud määras. Asjaolusid arvestades ei ole kohane kostja selgitus, et laenu tagasimaksmiseks on võlgnikku võimalik kohustada ka väiksema viivisemääraga. Kostjal oli õigus tagastada laen hiljemalt kokkulepitud tähtpäevaks ja vältida sellega viivise maksmise kohustuse tekkimist mistahes suurusega viivise kokkuleppimisel. Kostja ei näidanud mingisugust tahet kohustuse tähtaegseks täitmiseks, mh ei alustanud ta võla osadena tagastamist ega pöördunud kordagi ise hageja poole, et asuda läbirääkimistesse, kui talle oli selge, et ta ei suuda laenu õigel ajal tagasi maksta. Seetõttu ei ole usutav, et väiksem viivis oleks mõjutanud kostjat laenu tähtaegselt tagastama. Hageja andis kostjale laenu kostja pealekäimisel ning viimane nõustus kokkulepitud viivisega. Hageja laenas kostjale oma säästudest üksnes tingimusel, et kostja tagastab laenu kokkulepitud tähtpäevaks ning maksab viivituse korral kokkulepitud viivist. Väiksema viivisega ei oleks hageja kostjale laenu andnudki. Kostja eksib, kui leiab, et hageja peab tõendama, et kokkulepitud viivisemäär on ebaproportsionaalselt kõrge ja talle on kostja rikkumise tõttu tekkinud kahju. Kuna hageja nõuab viivist põhivõla ulatuses, ei ole tal kohustust tõendada kahju tekkimist. Kostja esitas oma pangakonto väljavõtte 2014.aasta kohta (tl 51-54), millest nähtub, et kostja sissetulekuks oli vaid tasu juhutöö eest, millest tuli maksta eelkõige laenuasemelaen ja kindlustus, sest selle mittemaksmisel võivad tulla oluliselt raskemad tagajärjed, nt eluasemest ilmajäämine. Kuna kostja on hagejale sellel perioodil (august-september 2014) teinud ka töö, mille puhul tuleb eeldada, et töö tehakse tasu eest, kostja eeldas, et see töö läheb laenuvõla tasaarvestamiseks. Kostja paigaldas hageja remonditud kaubikule tagasi salongi sisu, peeglid, muud detailid, mis võttis aega kaks tööpäeva. Hageja võttis töö vastu, kuid ei ole võlaga tasaarvestanud ega kostjale teatanud, et ta seda ei tee. Nüüd tuleks seda arvestades vähendada viivist. Antud juhul viivis ületab lühikese ajaga põhinõude üle 3 korra (hageja väitel 5520 eurot) ja seadusejärgset viivist 100 korda. Tõele ei vasta kostja väide, et hageja ei ole nõudnud kostjalt laenu tagastamist. Tuginedes laenulepingu p-le 3.2, pöördus hageja nii enne kui ka pärast laenutähtaja möödumist mitu korda kostja poole, et tuletada talle meelde laenu sissenõutavaks muutumist ja viivise maksmise kohustuse tekkimist. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse alles pärast seda, kui ta oli korduvalt nõudnud kostjalt laenu tagastamist ning viimane oli lubanud seda teha, kuid jättis lubaduse järjekordselt täitmata. Kostja kinnitas hagejale, et kuigi tal ei ole võimalik laenu kohe tagasi maksta, teeb ta seda kindlasti lähiajal. Hageja selgitusele, et kostja saab viivisenõude suurenemist vältida nt oma vara müügiga, vastas kostja, et tal on elus muud väärtused. Asjaolu, et hageja usaldas ja uskus kostja lubadust maksta laen tagasi, ei tähenda, et hagejale ei olnud laenusumma tähtaegne tagasisaamine oluline. Vastupidi, 3(8)

Tsiviilasi nr 2-14-31605 kuna hagejal on kaks alaealist last, kelle ülalpidamiskohustust ta täidab, ning hagejal ei olnud vaidlusel ajal tööd ega sissetulekut, oli laenu tagasisaamine hagejale väga tähtis. Kostjale olid need asjaolud teada. Seda, et hageja pöördus mitu korda kostja poole laenusumma tagasisaamiseks, tuletades talle mh meelde kokkulepitud viivist, kinnitavad kaudselt ka hageja telefoniväljavõtted. Hagejal ei olnud laenulepingu kehtivuse ajal ega pärast laenutähtaja möödumist vajadust kostjaga ühendust võtta muul põhjusel, kui laenu tagasisaamine. Kostja tasus laenulepingus kokkulepitud isiku arvele kokku 300 eurot pärast seda, kui hageja oli esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kohtusse pöördumise ajaks oli kostja kohustatud maksma hagejale lisaks põhivõlale ka lepingus kokkulepitud viivist, kusjuures viivise suurus ületas selleks ajaks oluliselt põhivõlga. Kostja tasus 300 eurot viivise maksmise kohustuse täitmiseks osas, mis ületas põhivõlga ja mida hageja ei ole kostjalt hagis nõudnud. Kuigi põhivõla tasumise kohta on kehtiv täitedokument, märgib hageja, et kostja ei väitnud maksekäsu kiirmenetluses, et 300 eurot on tasutud põhivõla tasumiseks. Samuti ei ole hageja andnud kostjale nõusolekut täita kohustus põhivõla täitmiseks. Lisaks eelnevale ei ole viivise vähendamiseks alust ka seetõttu, et kostja ei asunud enne kohtusse pöördumist oma kohustust täitma ega alustanud ise hagejaga läbirääkimisi. Nagu eespool märgitud, oli hagejal õigustatud huvi laenu tagasi saamiseks: hageja majanduslik olukord oli laenutähtpäeva saabumise ajal halb, tal ei olnud tööd ega sissetulekut, samas oli tal seadusest tulenev kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi ning kohustus maksta üüri ja kommunaalkulude eest. Seejuures ei olnud ega ole hagejal mingisugust kinnisvara ega olulist vallasvara. Kostja varaline olukord on hageja majanduslikust seisundist parem. Hagejale teadaolevalt kuulub kostjale korteriomand Pärnus, mis ei ole tema elukohaks, samuti on tal muud vara, sh sõidukeid. Kostja heale majanduslikule olukorrale viitab ka asjaolu, et erinevalt hagejast on ta selle asemel, et oma kohustus nõuetekohaselt täita, volitanud ennast kohtumenetluses esindama vandeadvokaadi. Kohtupraktika alusel võib eeldada, et kostjale pakutava õigusabiteenuse tunnihind on vähemalt 144 eurot. Vaidluse lahendamiseks ei ole asjakohased kostja viited poolte muudele õigussuhetele. Kostja ei ole esitanud hagejale tasaarvestuse avaldust. Kostjal ei ole tasaarvestuse tegemiseks ka alust, kuna ta ei teinud kostja viidatud ajal hagejale töid, mille eest tal oleks õigus tasu saada. Kostja tegi hageja kasutuses olnud sõidukile parandustöid varem ning hageja on kostjale selle eest tasu maksnud. Hageja nõuab praeguses vaidluses kostjalt üksnes kohtusse pöördumise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 1500 eurot. Hageja ei ole nõudnud ega nõua kostjalt viivist, mis ei olnud kohtusse pöördumise ajaks sissenõutavaks muutunud. Samuti ei nõua hageja kostjalt kahju hüvitamist, mis on talle kostja ebamõistlikult pika viivituse tõttu tekkinud. Maksekäsk oli antud põhivõla 1500 euro kohta ning kostja soovis tasuda põhivõlga. Hageja aga loeb makstud summat viivisevõla katteks. Samas hageja ekslikult arvestab seda selle viivisenõude katteks, mis ületab põhivõlaga võrdset viivise summat. Kostja arvates ei ole hagejal selleks õiguslikku alust ega kokkulepet kostjaga. Hageja ei ole kostjale esitanud viivisenõuet, mis ületaks põhivõlga, seega katab kostja tasutud 300 eurot osaliselt viivisenõuet 1500 eurot. Tõendamata on hageja väide, et laenu tagasisaamine oli hagejale tähtis, kuna temal ei olnud vaidlusel ajal tööd ega sissetulekut. Kostjal ei olnud seda teada, kuna pooled tol ajal oma vahel ei suhelnud. Meelevaldne on hageja järeldus, et kostja varaline seisund oli laenu 4(8)

Tsiviilasi nr 2-14-31605 tagastamise tähtajal hageja omast parem. Hageja osundab kostjale kuuluvale korteriomandile ja registris registreeritud sõidukitele. Kostja on aga seisukohal, et ka hagejal on soetatud kinnisvara ja sõidukid, kuid vara on registreeritud lähedaste nimele, et vältida hageja võlgade sissenõudmist vara arvel. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja soovis laenu tagasimaksmist oma elukaaslase arveldusarvele. Seda kinnitab ka avalik informatsioon Internetis. Kuni 2013 aastani oli hageja xxx xxxxx OÜ ja xxxx OÜ juhatuse liige. Vastavalt kohtutäituri teatele hagejalt 2013 aastal kohtuotsusega välja mõistetud võla sissenõudmiseks oli arestitud hageja kinnisvara (tl 75). Sellises olukorras oli viimaste säästude laenamine võõrale isikule enam kui kummaline. Kostjal puudub kiiresti realiseeritav vara, et võlg korraga ära maksta. Hageja osundatud korteris elab kostja poeg. Hageja on õigesti märkinud, et põhivõla katteks on kohtutäiturile raha laekumas. Viivisenõudest on osa, s.o 300 eurot, tasutud. Kostja selgitab, et hageja esitatud kõnede väljavõtetest ei nähtu, millise sisuga need kõned olid. Hageja väidab, et kõned olid seotud laenu nõudmisega. Samas hageja ise möönab, et poolte vahel olid ka teised suhtlemisteemad. Kostja selgitab, et pooled on kavatsenud koos arendada ettevõte puittoodete valmistamise kohta (nt piirdeaiad), mille tõttu tuli pooltel omavahel palju suhelda telefoni teel, sh 2014 augusti ja septembrikuus. Laen pidi saama tagastatud ühisest ettevõtlusest, kuid koostöö ei osutunud võimalikuks. Kostja seisukohta kinnitab ka kostja käitumine siis, kui kostja sai kätte kohtudokumendid, kostja on tunnistanud põhivõlga ja asus võlga kustutama. Kui hageja oleks laenu varem küsinud, oleks kostja ka laenu tagastamisega varem alustanud. Kostja arvates mõjutab nimetatud asjaolu hageja viivisenõude summat, mida kostja palub vähendada nii tasutud 300 euro võrra kui muudel ülalviidatud põhjendustel. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Kohus lahendab asja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 ja § 405 lahendada kirjalikus menetluses lihtsustatud korras. Mõlemad pooled on avaldanud nõusolekut asja menetlemiseks kirjalikult, pooled on esitanud oma seisukohad ja tegemist on asjaga, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, mistõttu on võimalik lahendada asi lihtsustatud korras TsMS § 405 järgi. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Lihtmenetluse korras lahendatavas asjas võib kohus otsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu, mille alusel sai kostja

5(8)

Tsiviilasi nr 2-14-31605 VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval ning lg 4 järgi peab võlgnik täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 100, millele ka hageja hagiavalduses viitas, sätestab kohustuse rikkumise mõiste. Nimetatud paragrahvi järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hagiavalduse kohaselt tuleneb kostja kohustus poolte vahel sõlmitud laenulepingust. Kuna kostja on põhivõlga tunnistanud ning kohus on selles osas ka maksekäsu koostanud käsitleb kohus vaid hageja poolt valitus VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestatud õiguskaitse vahendit ehk viivise nõuet. Esmalt märgib kohus vastuseks kostja väitele, et hageja on rikkunud VÕS § 114 lg 1 sätestatud kohustust lepingut rikkunud poolele kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmiseks, et maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud kohtule 12.10.2014 ehk ligemale 2,5 kuud pärast laenu tagasimakse tähtpäeva. Ka hageja poolt esitatud telefonikõnede väljavõttest nähtuvalt on hageja kostjaga telefoni teel suhelnud (11 kõnet ajavahemikul 06.08. – 24.09.2014, tl 79) ning seega võib kohtu hinnangul piisava veenvusega eeldada, et ka seoses laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Juhul, kui hageja oleks aktsepteerinud laenulepingu rikkumist, ei oleks ta kohtu hinnangul vastavat avaldust kohustuste täitmiseks kohtule esitanud. Kohus märgib samuti, et laenulepingu punti 2.2 kohaselt laenusaaja oli kohustatud informeerima laenuandjat viivitamatult asjaolude ilmnemisest, mis võivad oluliselt mõjutada laenulepingu täitmist laenusaaja poolt. Kostja märgib küll, et tema majanduslik seisund ei võimaldanud hagejale laenu tagasi maksta, kuid kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, et ta oma halvenenud majanduslikust seisundist hagejat teavitanud oleks. Viivise nõude aluseks on VÕS § 113 lg 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määra leppisid pooled kokku laenulepingus, mille järgi kostja kohustus maksma viivist 2% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokkulepitud viivisemäära alusel arvutatav suurus oleks hagi esitamise seisuga 5520 eurot (tänaseks mitu korda enam), kuid hageja vähendas nõutavat viivist 1500 euroni, ehk põhivõlani, mis on mõistlik ja kooskõlas kohtupraktikaga (nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05, 3-2-1-87-10). Mis puutub viivise vähendamisse, siis märgib kohus, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaselt saab kohus seda teha vaid kohustatud isiku taotlusel ja mõistliku suuruseni. Samas tuleb arvestada kohustatud isiku poolt kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja märgib, et tema sissetulekuks oli vaid tasu juhutöö eest, millest tuli maksta eelkõige eluasemelaen ja kindlustus, sest selle mittemaksmisel võivad tulla oluliselt raskemad tagajärjed, nt eluasemest ilmajäämine. Kohus leiab, et kostja oleks pidanud laenulepingut, sh viivise kokkulepet, sõlmides arvestama oma sissetulekutega ning olemasolevate kohustustega. Seega pidi kostja laenulepingut sõlmides arvestama ka laenu tagasimaksega lepingus märgitud summas. Laenu tagasimakse tähtaeg oli piisavalt pikk (6,5 kuud) ning kostja pidanuks, nähes, et tal ei õnnestu laenu tähtpäevaks tagastada ning teades kõrget viivisemäära, midagi laenulepingu täitmise tähtaja pikendamiseks või kasvõi osaliseks laenu tagasimakseks ette võtma. Paraku ei tasunud kostja laenu ei tähtpäevaks ega ka mitme kuu jooksul pärast seda, tehes esimesed maksed alles pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamist. Samuti märgib kostja, et on hagejale perioodil august-september 2014 teinud ka töö, mille puhul tuleb 6(8)

Tsiviilasi nr 2-14-31605 eeldada, et töö tehakse tasu eest, kostja eeldas, et see töö läheb laenuvõla tasaarvestamiseks. Kostja paigaldas hageja remonditud kaubikule tagasi salongi sisu, peeglid, muud detailid, mis võttis aega kaks tööpäeva. Hageja võttis töö vastu, kuid ei ole võlaga tasaarvestanud ega kostjale teatanud, et ta seda ei tee. Kohus märgib, et VÕS § § 198 kohaselt tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja aga hagejale tasaarvestuse avaldust esitanud ei ole. Täiendavalt toob kohus esile, et arusaamatud on kostja väited hageja poolt viimaste säästude laenamisest (selle kohta tõendid puuduvad) või huvi puudumisest kostjale laenatud summa õigeaegse tagastamise vastu. Kostja on ise väitnud, et hageja suhtes oli tehtud raha väljamõistmise otsus 2013. aastal ja esitanud ka hageja vara arestimise teate 29. juulist 2014 (tl 75), mis kinnitavad kohtu hinnangul just asjaolu, et hageja oli huvitatud laenatud raha õigeaegsest tagastamisest. Viivise väljamõistmine põhivõla ulatuses on kohtupraktikaga kooskõlas ning isegi kui eeldada kostja keerulist varalist seisundit 2014.aastal (konto väljavõttest ei ole samas arusaadav, milliste vahendite arvelt teeb kostja rahalisi sissemakseid oma kontole), ei ole mingeid tõendeid selle väite kinnituseks 2015.aastal. Eelnevat silmas pidades on kohus seisukohal, et kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud (v.a 300 EUR osas, vt järgnevalt). Kuna kostja on tasunud 18.11.2014 ja 26.11.2014 kokku hagejale (küll P. L. arveldusarvele) 300 eurot ning hageja ei ole seda lugenud põhivõla katteks (kiri kohtutäiturile tl 59), siis tuleb antud summa maha arvestada viivise ehk just käesoleva hagi nõudest, kuna antud maksed on tehtud pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist (avaldus esitati kohtule 12.10.2014) ehk kui hageja nõudeks oli põhivõlg 1500 eurot ning viivise nõue 1500 eurot. Kostja on õigesti viidanud VÕS § 88 lg 8 ja 9 sätetele, mille kohaselt tuleb nii põhivõla kui viivise võla puhul esmalt tasutavat summat arvestada viivise katteks. Tulenevalt eelpool toodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 1200 eurot. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt peab kohus hagi osalise rahuldamise korral otsustama, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades või jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätab menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Käesoleval juhul rahuldab kohus hagi osaliselt, seda 80 % (1200 : (1500 : 100)) ulatuses. Kohus leiab, et antud juhul on hagi rahuldamise suurt astet arvestades mõistlik jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk kostja kanda jätta 80 % menetluskuludest ja hageja kanda jätta 20 % menetluskuludest. Kostja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, paludes hagi osalisel rahuldamisel need poolte endi kanda jätta (ta ei ole esitanud ka menetluskulude nimekirja). TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

7(8)

Tsiviilasi nr 2-14-31605 Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks (sisaldub hagis) ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et see on põhjendatud, s.t kostjalt tuleb välja mõista tasutud riigilõivu osa. Hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 90 eurot ning hagiavalduse esitamiselt riigilõivu 110 eurot (hageja on enam tasunud 45 eurot, millele kohus on tähelepanu juhtinud ka 12.02.2015 menetlusse võtmise määruses), kokku 200 eurot, millest kohus on 45 eurot välja mõistnud maksekäsuga. Eelneva põhjal on põhjendatud kostjalt välja mõista tasutud riigilõivust 155 eurost 80 % ehk 124 eurot. Tegemist oli vältimatu ja vajaliku kulutusega nõude esitamisel. Enamtasutud riigilõivu (45 eurot) on hagejal TsMS§ 150 lg 1 p 1 alusel esitatava taotlusega nõuda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.