2.Tunnistada 52,63% ulatuses poolte ühisvaraks Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr xxxxxxx kantud kinnisasi, asukohaga Xxxxxxxxxxxxxxxxxx
3.Jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta Xxxxx xxxxxxxainuomandisse Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr xxxxxxx kantud kinnisasi, asukohaga Xxxxxxxxxxxxxxxxxxja jätta Xxxxx xxxxxxxainuomandisse AS-ga Nordea Pank sõlmitud laenulepingujärgne kohustus laenujäägi tasumiseks summas 9 978 eurot.
4.Mõista Xxxxx xxxxxxxvälja Xxxxx xxxxxxxkasuks hüvitis enamsaadud ühisvara eest 27 511 eurot. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Mõista välja Xxxxx xxxxxxxriigituludesse hageja menetlusabikulu summas 1 325,50 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest.
Käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva möödumisest kuni otsuse täitmiseni tuleb Xxxxx xxxxxxxtasuda Eesti Vabariigile riigituludesse hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Mõista välja Xxxxx xxxxxxxriigituludesse kostja menetlusabikulu summas 1 325,50 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest.
Käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva möödumisest kuni otsuse täitmiseni tuleb Xxxxx xxxxxxx tasuda Eesti Vabariigile riigituludesse hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Saata käesolev otsus viivitamatult pärast jõustumist riigituludesse väljamõistetud menetlusabikulude osas teadmiseks Rahandusministeeriumile.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Xxxxx xxxxxxxesitas 30.01.2015.a Harju Maakohtule hagi Xxxxx xxxxxxxvastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled abielu 27.06.2003.a. Poolte abielulised suhted lõppesid 2012.a augustis ning nende abielu lahutati 03.06.2013.a. Enne abielu sõlmimist kuulus kostjale kinnistu asukohaga Xxxxx xxxxxxx xxxxx. Kinnistul asus lagunemas puitmaja, mis lammutati ning kinnistule ehitasid pooled abielu ajal uue elumaja, kuhu asuti perekonnana elama. Hageja peab tõenäoliseks, et 2003.a, mil poolte abielu sõlmiti ning ühist kodu ehitama hakati, oli Kose vallas asuv tühi kinnistu väheväärtuslik. Abielu ajal on poolte ühisvara arvel ehitatud elumaja tõttu tõusnud kogu kinnisasja väärtus oluliselt, moodustades 2006.a teostatud eksperthinnangu alusel üle 90 000 euro. Kogu abielulise kooselu panustasid pooled elumaja ehitamisele ja kinnisasja korrastamisele, mille tõttu on võrreldamatud kostjale enne abielu kuulunud väheväärtuslik kinnisasi, millel asub poolte ühiste panuste tulemusel modernne elumaja koos kõrvalhoonetega. Seega on kostja kinnisvara väärtus suurenenud oluliselt abielu kestel nii abikaasade töö ja rahaliste kulutuste arvel, mis annab aluse tunnistada kinnisasi täielikult poolte ühisvaraks. Kõrvutades tänastel turutingimustel samaseid müüdavaid kinnisasju, on kõnealuse kinnisasja hinnanguliseks väärtuseks 100 000 eurot. Elumaja ehitamiseks ning kinnisasja korrastamiseks sõlmisid pooled pangaga laenulepingu, millest tulenev laenukohustus kuulub poolte ühisvara koosseisu. Iga aastase laenusumma suurendamiste tõttu moodustas poolte
laenukohustus kokku 31 636 eurot ning abielu lahutamise seisuga oli laenujääk ligikaudu 12 000 eurot.
2.Hageja leiab, et faktilistest asjaoludest tulenevalt tuleb kostja lahusvaraks olev kinnisasi tunnistada täielikult poolte ühisvaraks. Põhimõtteliselt on hageja ja kostja saavutanud kohtueelse menetluse tulemusena kokkuleppe ühisvara jagamise viisis. Kostja on olnud nõus võtma ainuisikuliselt enda kanda ühisvaral lasuva laenukohustuse ning kuivõrd kostja tunnustab hageja õigust kinnisasjale, on nõus tasuma hüvitist olukorras, mil kinnisasi jääb kostjale. Kohtuväline ühisvara jagamise kokkulepe on jäänud saavutamata, kuna pooled on eriarvamustel kinnisasja väärtuse osas, millest sõltub hagejale tasutava hüvitise suurus. Seetõttu on hageja sunnitud taotlema ühisvara jagamist kohtus. Kostja ainuomandisse jääb ühisvara jagamise tulemusel 100 000 euro väärtuses kinnisasi ning laenujääk ligi 12 000 euro ulatuses. Seevastu hageja omandisse ühisvara ei jää. Järelikult on kostja saanud ühisvara jagamise tulemusena 88 000 eurot (100 000 – 12 000) hagejast enam. Abikaasade võrdsuse põhimõtte kohaselt tuleb kostjal hüvitada hagejale 44 000 eurot (88 000/2) enamsaadud ühisvara eest.
3.Alternatiivselt taotleb hageja kostjalt hüvitise väljamõistmist ühisvara kasutamise eest kostja lahusvara huvides. Kostja kinnistule ehitati abielu ajal elumaja, mille tulemusena on kostja lahusvara väärtus oluliselt suurenenud. On ilmne, et elumaja ehitati Nordea pangaga sõlmitud laenulepingu alusel saadud rahasummast, mistõttu tuleb lugeda, et kostja on kasutanud 31 636 euro suurust laenusummat enda lahusvara huvides. Kostjal tuleb vastav rahasumma hüvitada ning seaduse kohaselt arvestatakse hüvitis ühisvara hulka. Arvestades, et ühisvarasse kuuluv hüvitissumma jaguneks abikaasade vahel võrdselt, on hageja õigustatud 15 818 euro suurusele summale.
4.Kostja kanda jääb laenukohustus, mille jääk on 12 663 eurot. Hagejale ei jää ühisvarast endiselt midagi, kuid kostjale jääv osa ühisvara jagamisel on n.ö negatiivne -12 663 euro ulatuses. Hagejal tuleks seetõttu hüvitada kostjale 6 331,50 eurot (12 663 / 2) enamsaadud ühisvara eest. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et kostjal tuleb hüvitada ühisvara kasutamise eest enda lahusvara huvides 31 636 eurot, mis arvatakse ühisvara hulka. Mõlemad pooled on õigustatud poolele nimetatud hüvitissummast, s.o 15 818 eurot (31 636/2). Seega tekib hüvitamiskohustus üksnes kostjal ning tal tuleb tasuda hagejale 8 688,5 eurot (15 818 – 6 331,5). Hageja palub tunnistada täielikult poolte ühisvaraks Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr xxxxxxx kantud kinnisasi, asukohaga Xxxxx xxxxxxx xxxxx, jagada poolte ühisvara selliselt, et: jätta kostja ainuomandisse Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr xxxxxxx kantud kinnisasi, asukohaga Xxxxx xxxxxxx xxxxx; ja jätta kostja ainuomandisse ASga Nordea Pank sõlmitud laenulepingujärgne kohustus laenujäägi tasumiseks, mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara eest 44 000 eurot või alternatiivselt mõista kostjalt välja hüvitis 31 636 eurot ühisvara kasutamise eest lahusvara huvides, arvestades hüvitise ühisvarasse ja mõista kostjalt välja hageja kasuks 8 688,5 eurot enamsaadud ühisvara eest. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
5.Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et enne abielu sõlmimist kuulus kostjale lahusvarana kinnistu asukohaga Xxxxx xxxxxxx xxxxxregistriosa nr xxxxxxx. Kostja omandas kinnistu pärimise teel. Kostja omandas kinnistu enne hagejaga abiellumist, mistõttu kinnistu ei kuulu ühisvara hulka ja on kostja lahusvara. Hageja seisukoht, et kinnistul asus lagunemas puitmaja, mis lammutati, ei vasta tõele. Samuti ei vasta tõele hageja väide, et ajal, mil pooled ühist kodu ehitama hakkasid, oli kinnistu tühi ja väheväärtuslik. Kinnistul olevat elumaja ei ole kunagi lammutatud, mistõttu kinnistu ei olnud ka tühi. Samuti ei olnud elamu lagunemas ning väheväärtuslik. Enne abielu sõlmimist oli kostja juba osaliselt elumaja
renoveerinud (nt rajanud uue vundamendi tõstes maja tungraudadega üles). Abielu kestel ei ehitatud uut elumaja, vaid renoveeriti olemasolev. Vanast hoonest säilitati kõik neli palkseina ja kandev vahelagi. Kostja võttis abielu kestel (perioodil 2004 kuni 2006) Nordea pangast laenu (kokku summas 31 636 eurot), millest 26 076 eurot kasutas kinnistu parendamiseks. Kostja võttis laenukohustuse üksi seades laenu tagatiseks hüpoteegi talle lahusvarana kuuluvale kinnistule. Hageja ei olnud laenu kaaslaenajaks, käendajaks ega küsitud temalt ka nõusolekut hüpoteegi seadmiseks. Pangalaenu, mida kostja kasutas kinnistu parendamiseks, tagasimaksed on kogu perioodi jooksul (laenu võtmisest kuni tänaseni) tasunud kostja. Elumaja parendamisega seotud ehitustööd kinnistul tegi kostja, samuti on kostja valmistatud elumaja mööbel (köögimööbel, arvutilaud, diivanilaud, tv-laud, riidekapp, kirjutuslaud, peeglikapp, valamukapp). Hageja rajas iluaia. Kostja soovib märkida, et peale poolte kooselu lõppu kaevas hageja välja ja viis kinnistult minema kõik iluaia taimed (elulõngad, pojengid, roosid jt lilled). Samuti viis hageja kinnistult ära aia laternad. Seega võib öelda, et hageja panus kinnistu väärtuse suurenemisse oma töö arvelt oli marginaalselt väike, kusjuures oma panuse muutis hageja olematuks peale kooselu lõppu iluaia likvideerimisega.
6.Kostja on seisukohal, et hageja hinnang kinnistu väärtusele on tõendamata ega ole kooskõlas kinnistu tegeliku väärtusega. Kostja arvates ei ole alust vana PKS § 14 lg 2 järgi tunnistada abikaasade ühisvaraks kinnistut kui kostja lahusvara. Kinnistu väärtus on abielu kestel küll suurenenud, kuid seda kostja töö panuse tulemusena. Kostja on võtnud ainuisikuliselt kinnistu parendamiseks pangalaenu ning samuti ainuisikuliselt tasunud laenu tagasimaksed. Kostja ei tunnista hageja alternatiivset nõuet põhjusel, et laenusumma on kostja lahusvara. Kostja võttis abielu kestel Nordea pangast laenu summas 31 636 eurot, millest 26 076 eurot kasutas oma lahusvara parendamiseks. Laenulepingu pooleks oli kostja üksi, hagejal seoses laenulepinguga kohustusi ei tekkinud, ta ei olnud kaaslaenajaks ega käendajaks. Samuti on kostja ainuisikuliselt kogu laenuperioodi tasunud laenu tagasimakseid. Kostja on seisukohal, et laenuleping on tehing, mis on teostatud kostja isiklikes huvidest ja mille eest tuleb ka kostjal ise vastutada. Kostja isiklikes huvides ja kostja lahusvara parendamiseks võetud laenusumma on kostja lahusvara ja ei kuulu ühisvara koosseisu. Kui kohus asub seisukohale, et pangast võetud laen kinnistu renoveerimiseks on ühisvara ning kasutatud kostja lahusvara huvides, mistõttu peab kostja kasutatud vara väärtuse hüvitama, siis vaidleb kostja vastu hageja poolt arvutatud hüvitise suurusele. Kostja ei ole nõus hageja seisukohaga, et kostja on kasutanud 31 636 suurust laenusummat enda lahusvara huvides. Kostja võttis abielu kestel Nordea pangast laenu summas 31 636 eurot, millest 26 076 eurot kasutas lahusvara parendamiseks ning 5 560 eurot sõiduauto WV Bora ostuks. Kostjal tuleks hüvitada hagejale 13 038 eurot (26 076/2). Kostja on tasunud kogu laenuperioodi laenumakseid. Kostjale on suuliselt panga kliendihalduri poolt teatatud telefoni teel, et laenujääk abielu lahutamise (03.06.2013) hetkel oli 9 978 eurot. Hagejal tuleks hüvitada kostjale 4 989 eurot (9 978/2). Lähtuvalt eeltoodust oleks kostja hüvitamiskohustus hageja ees 8 049 eurot (13 038 – 4 989). Kostja soovib märkida, et peale kooselu lõppu (august 2012) viis hageja ilma kostjaga kokku leppimata ära enamuse poolte ühisvarast. Kostja hinnangul on hageja poolt ära viidud ühisvara väärtuseks 5 200 eurot. Ühisvara võrdse osa suurus oleks 2 600 eurot (5 200/2). Seega tuleks hagejal hüvitada kostjale 2 600 eurot. Kostjal hüvitamiskohustuse tuvastamise korral palub kostja teha poolte hüvitamiskohustuste vahel tasaarvestus summas 2 600 eurot. Kostja palub jätta menetluskulud täielikult hageja kanda. Kostja on kohtuväliselt püüdnud hagejaga leida kokkulepet ühisvara jagamises. Viimase pakkumise tegi kostja hagejale 21.07.2014.a, kus kostja oli nõus vaidluse kohtuvälise lahendamise huvides hagejale maksma 11 458,50 eurot. Kostja oli nõus nimetatud summa hagejale tasuma ühe nädala jooksul (eelnevalt pidas kostja läbirääkimisi võimaliku laenuandjaga). Hageja kostja pakkumist vastu ei võtnud. Kohtu põhjendused
7.Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud toimiku kõigi materjalidega, jõudis järeldusele, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
8.Eseme kuulumine ühisvara hulka määratakse kindlaks eseme omandamise ajal kehtinud seaduse kohaselt. Ühisvara jagamisele kohaldatakse kehtivat perekonnaseadust. Perekonnaseaduse (PKS2010) § 37 lg 1 esimene lause sätestab, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. Sama sätte lg 11 kohaselt määratakse kindlaks ühisvara koosseis varasuhte lõppemise seisuga. PKS § 35 p 3 näeb ette, et varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse. PKS § 37 lg 3 alusel jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
9.Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga, mis lõppes käesoleval juhul PKS § 37 lg 11 ja PKS § 35 p 3 alusel abielu lahutamisega 03.06.2013.a. Riigikohus on selgitanud, et alates 01.07.2010 kehtiva PKS-i järgi ei ole varaühisuse lõppemine seotud abikaasade abielusuhete lõppemise ajaga (RKTKo 3-2-1-156-14).
10.Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid abielu 27.06.2003.a ja lahutasid abielu 03.06.2013.a. Pooled ei vaidle ka selle üle, et enne abielu sõlmimist kuulus kostjale kinnistu asukohaga Xxxxx xxxxxxx xxxxxregistriosa nr xxxxxxx. Hageja on seisukohal, et kostjale kuuluv kinnistu tuleb lugeda tervenisti poolte ühisvaraks, kuivõrd kinnistu väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud abikaasade töö ja rahaliste kulutuste arvel. Kostja on seisukohal, et tegemist on tema lahusvaraga ja ei nõustu hageja positsiooniga.
11.PKS1995 § 14 lg 2 järgi võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Riigikohus on selgitanud, et „kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010“ (RKTKo 3-2-1-31-14). Vaidlust ei ole selles, et kinnistul asuv elamu rekonstrueeriti ajavahemikul 2003-2007.a. Hageja on esile toonud, et elumaja valmis kinnistul juba enne 2010.a. Kostja sellele faktilisele asjaolule vastu vaielnud ei ole. Kostja ise on esile toonud, et abielu sõlmides oli kostja juba osaliselt elumaja renoveerinud st rajanud uue vundamendi, puhastanud palkseinad, olemas oli ka vahelagi. Kuivõrd aastaks 2010 oli kinnistul valmis elumaja ning poolte abielu sõlmimise ajal olid kinnistul vaid rekonstrueeritava elamu uus vundament, puhastatud palkseinad ja vahelagi, nõustub kohus hagejaga, et seega esineb käesoleval juhul alus PKS1995 § 14 lg 2 kohaldamiseks, kuivõrd asjaoludest nähtuvalt on kostjale kuulunud kinnistu väärtus abikaasade töö ja kulutuste tulemusel oluliselt tõusnud.
12.Kuigi kostja hinnangul eelpool viidatud lahendis nr 3-2-1-31-14 toodud seisukohad käesoleval juhul ei kohaldu, kohus kostjaga ei nõustu. Riigikohus on korduvalt andnud juhiseid, et „kui ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 01.07.2010 kehtiva PKS-i kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 01.07.2010 kehtinud PKS-ist. Kui vara omandati enne 01.07.2010, saab ühisvara jagades arvestada ka vara omandamise ajal kehtinud PKS § 19 lgs 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (RKTKo 3-2-1-156-14). Seega tuleb kohtul ühisvara koosseisu määramisel lähtuda nn vanast perekonnaseadusest, mille §
14 lg 2 annab aluse tunnistada ühe abikaasa lahusvara antud juhul ühisvaraks. Seda, et osa kinnistust võib olla abikaasade ühisvara, on tunnistanud muuhulgas ka kostja ise. Nii on kostja esindaja 09.03.2013.a ettepanekus hagejale olnud positsioonil, et kinnistus sisaldub ka ühisvara osa (III kd tl 117).
13.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga ka selles, et kinnistut on renoveeritud ja parendatud üksnes kostja töö ja vahendite arvel. PKS1995 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vara (esemed ja varalised õigused), mis omandatakse selle varasuhte kestel, kuulub mõlemale abikaasale ühiselt, st läheb ühisomandisse. Abikaasad ei reguleerinud abielu ajal omavahelisi varalisi õigusi ja kohustusi, seega kehtis neil ühisvararežiim. See, kuidas abikaasad korraldasid perekonnasiseselt töö elamu rekonstrueerimise juures, oli nende omavaheliste otsustuste tulem. See, et hagejal puudusid näiteks ehitustehnilised oskused või vajalik füüsiline jõud või abikaasad pidasid õigeks, et hageja tegeles muude töödega ajal, kui kostja remontis ja renoveeris elamut, ei anna kohtule alust asuda seisukohale, et elamu rekonstrueerimine toimus kostja ainuisikulise töö tulemusena. Kohus ei saa hakata tagantjärele revideerima või hindama abikaasade ligi 10-aastast abielusuhet ja selle aja jooksul abikaasade poolt vastu võetud otsustusi.
14.Samuti ei anna seiskohale, et kinnistut on renoveeritud ja parendatud üksnes kostja vahendite arvel, alust ka see, et kostja võttis abielu kestel laenu ainuisikuliselt. PKS1995 § 20 lg 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Perekonna eluaseme rekonstrueerimiseks võetud laen on kahtlemata perekonna huvides võetud kohustus. Samuti on laenu tagasimaksed toimunud abikaasade ühisvara arvel. Kostja on jätnud tähelepanuta, et see, mida abikaasad abielu kestel teenivad, muutub ühisvaraks. Teenitud töötasu muutub ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega poolte ühisvaraks. Kostja ei ole esile toonud, et rahalised vahendid, mille arvel ta laenu tagasimakseid tegi, olid saadud kingituseks või pärimise teel, ega ka seda, et hageja ilma mõjuva põhjuseta ei osalenud oma tööga või rahaliste vahenditega elamu parendamises. Seega ei saa kohus kuidagi asuda seisukohale, et elamu rekonstrueerimine on kostja ainuisikulise töö ja rahaliste vahendite tulemus.
15.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-94-07 osundanud, et „PKS § 14 lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud.“ Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on kinnistu väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. Kuigi hageja on esile toonud, et poolte abielu sõlmimise ajal oli kinnistu tühi ja väheväärtuslik, on asjas tõendamist leidnud, et kinnistu turuväärtus 26.06.2003.a seisuga oli 20 000 eurot (III kd tl 47).
16.Kohtumenetluse käigus viidi asjas läbi kohtulik ekspertiis, mille käigus asus ekspert seisukohale, et kinnisasja turuväärtus 14.01.2017.a seisuga oli 95 000 eurot ning kinnistu turuväärtus sama aja seisuga, juhul kui ehitis oleks järgmises seisukorras: valminud on uus vundament, paigas ja puhastatud kõik vaheseinad, olemas on vahelagi (e siis seis, kui abielu ajal ei oleks elamu väärtust suurendatud) 30 000 eurot. Seega on kinnistu väärtus endiste abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud 65 000 euro võrra. Selles osas tuleb kinnistu tunnistada ühisvaraks.
17.Hageja ei nõustunud 19.02.2017.a eksperdiarvamusega selles, et kinnistu turuväärtus oleks siis, kui abielu ajal ei oleks elamu väärtust suurendatud, 45 000 eurot. Hageja asus 12.12.2017.a menetlusdokumendis seisukohale, et ekspert on laiendanud küsimustele vastates küsimuse eeldusi ja palus eksperdil täpsustada kinnistu hinda, piirdudes kirjeldatud kinnistu seisundiga, s.t ehitisel puudub uuendatud vahelagi (on olemas vana), puudub ahiküte, kinnistul puudub uus kaev, puudub kuur (on lammutamisel vanad abihooned - vt foto, III kd tl 118-120), puudub uus haljastus. Ekspert vastas 26.02.2018.a, et sellisel juhul oleks kinnistu turuväärtus 30 000 eurot.
18.Kostja hinnangul tuleb lähtuda 19.02.2017.a toodud seisukohast. Kohus sellega ei nõustu. Kuigi küsimusele vastates on ekspert ühelauseliselt vastanud hageja esitatud küsimusele, saab kohus aru, et esmases eksperdiarvamuses on ekspert turuväärtuse määramisel võtnud arvesse ka ahjukütet ja pärast 2003.a kinnistule ehitatud abihooneid, mida poolte abielu sõlmimise või abielu lõppemise seisuga kinnistul ei olnud. Kui elamust olid 2003.a alles vaid värskelt puhastatud palkseinad, ei saanud elamus sel ajal olla ka ahikütet, hiljem ehitatud kaevu ning abihooneid. Seega lähtub kohus eksperdi veebruaris 2018.a antud hinnast summas 30 000 eurot.
19.Pooled ei vaidle iseenesest ühisvara jagamise viisi üle. Pooled on ühel meelel, et kinnistu jäi abielu lõppedes kostja omandisse (kes on selle menetluse käigus oma õele võõrandanud), laenujääk tuleb jätta kostja omandisse ning hageja on õigustatud saama kostjalt hüvitist enamsaadud ühisvaraarvel. Kohtule on esitatud tõend, et Xxxxx xxxxxxxelamu rekonstrueerimiseks võetud laenukohustuse jääk seisuga 03.06.2013.a oli 9 978 eurot (I kd tl 94).
20.Eeltoodu alusel jääb kostja omandisse ühisvara väärtuses 55 022 eurot (95 000 + 30 000 - 9978). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis enam saadud ühisvara arvel summas 27 511 eurot.
21.Kostja on 12.03.2015.a vastuses hagile palunud kostjalt väljamõistetud summaga tasaarvestada pool hageja poolt ühisest elukohast äraviidud ühisvarast. Kohus selgitas kostjale, et ühisvara tasaarvestada ei saa, vaid tuleks esitada vastuhagi. Kostja esindaja nõustus kohtu seisukohaga, vastuhagi esitada ei soovinud (III kd tl 150, pöördel).
22.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
23.TsMS § 442 lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 132 lg 4 p 5 järgi on käesolevas tsiviilasja hinnaks hagi hinnaks 3 500 eurot. Menetluskulude jaotamine
24.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Mõlemad pooled on palunud jätta oma menetluskulud vastaspoole kanda. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Õiguskirjanduses (TsMS kommenteeritud väljaanne I kd, Tallinn 2017, lk 782) on esile toodud, et „menetluskulude poolte enda kanda jätmise ebaõigluse hindamisel tuleks lähtuda samadest kriteeriumidest, nagu § 162 lg 4 kohaldamisel, näitena nimetab seadus ühe abikaasa oluliste vajaduste ülemäärast kahjustamist. Nimetatud näite sõnastusest järeldub, et mitte igasuguse vajaduse ja mis tahes määral kahjustamine ei anna alust kalduda kõrvale lg-st 1, vaid vajadus peab olema oluline ning selle kahjustamine ülemäärane“.
25.Kostja on leidnud, et kohaldamisele võiks kuuluda TsMS § 163 lg 2, mis sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Riigikohus on märkinud järgmist: „Kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust erinevat
menetluskulude jaotust üksnes juhul, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama (RKTKo nr 32-1-87-13, p 15). See tähendab, et TsMS § 163 lg te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. (RKTsKo nr 3-2-1-18-17, p 17).“ Seega tuleneb kohtupraktikast, et TsMS § 163 lg 2 kohaldamine on kohtu diskretsiooniõigus. Kostja tõendas, et pakkus juba enne kohtumenetlust kompromissina probleemile lahendust sarnasel viisil kui kohus käesoleva asja lõpuks lahendas, kuid see ei ole kohtu hinnangul asjakohane, kuivõrd TsMS § 163 lg 2 kohaldamine eeldab, et kompromissiettepanek on tehtud kohtumenetluse jooksul. Kostja on menetluse kestel teinud mitmeid kompromissiettepanekuid, kuid kohtuotsusega kõige suuremas ulatuses kattuva ettepanekuga on välja tuldud alles menetluse lõppfaasis ning selleks hetkes oli juba valdav osa menetlustoimingutest tehtud ja sellega seoses menetluskulud tekkinud. Samas on kostja jätnud tähelepanuta, et 12.03.2015.a menetlusdokumendis on kostja esile toonud, et viimase kohtuvälise kompromissiettepaneku tegi kostja hagejale 21.04.2014.a summas 11 458,50 eurot. 20.10.2015.a kohtuistungil oli kostja nõus hagejale tasuma 10 000 eurot. Järelikult ei ole hageja põhjuseta kohtusse pöördunud ning seega kohaldab kohus TsMS § 164 lg-t 1 ja jätab kulud poolte endi kanda.
26.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
27.Harju Maakohtu 05.12.2016.a määrusega rahuldati poolte menetlusabi taotlused ning vabastati nad ekspertiisitasu maksmisest kumbki summas 845 eurot. Harju Maakohtu 14.02.2017.a määrusega rahuldati taas poolte menetlusabi taotlused ning vabastati nad täiendava ekspertiisitasu maksmisest kumbki summas 100 eurot. Samuti on kohtute eelarvest tasutud ekspert Indur Põldaru täiendavatele küsimustele vastamisest tekkinud kulusid kajastanud 27.02.2018.a arve nr 374/02-18 summas 761 eurot, millest kummagi menetlusosalise osa moodustab 380,50 eurot (761/2). Seega on kumbki pool menetlusabi saanud kokku 1 325,50 euro ulatuses.
28.Kuivõrd kohus on hagi rahuldanud osaliselt ja jätnud menetluskulud poolte endi kanda ning menetlusseadustikus puudub säte, mis käsitleks sellises olukorras menetlusabikulude riigi kasuks väljamõistmist, leiab kohus, et analoogia korras tuleb kohaldada TsMS § 190 lg-t 2, mis sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuivõrd tavapäraselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend tehakse ning käesoleval juhul tuleb mõlemal poolel kanda oma kulud, siis menetluskulude jaotuse kontekstis võib järeldada, et kohus on teinud lahendi justkui mõlema poole kahjuks. Seega esineb alus kohustada pooli hüvitama riigile kummagi poole menetlusabikulud. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.
29.Kohus leiab, et hageja menetlusabikulu 1 325,50 eurot tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista, samuti nagu ka kostja menetlusabikulu 1 325,50 eurot tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista.
30.TsMS § 179 lg 5 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus hoiatab pooli, et
käesolev lahend võidakse tulenevalt TsMS § 179 lg-st 6 sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul.
31.TsMS § 179 lg 9 sätestab, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Seega märgib kohus otsuses, et 15 päeva möödumisel otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni tuleb pooltel tasuda riigile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
32.TsMS § 179 lg 21 sätestab, et kohtulahendile, millega mõistetakse Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud või menetlusabikulud, võib kohus lisada eraldi dokumendis nõude tasumiseks vajalikud andmed. Kohus on käesolevale lahendile lisanud nõude tasumisest hõlbustava makseinfodokumendi.
33.TsMS § 179 lg 4 sätestab, et riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusele. Kohus edastab lahendi Rahandusministeeriumile.
34.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.