Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Lk 2 (7)

Lk 3 (7)

alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus 8. jaanuari 2014.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15). PkS § 100 lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures PkS § 101 lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24. oktoobrist 2012.a. tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013.a. lahendis p 17 märkinud, et PkS § 101 lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12). Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust asja menetlusse võtmise määruses. Lisaks eelpool nimetatud seadusesätetele juhindub kohus käesoleva vaidluse lahendamisel ka PkS § 102 lõikes 2 märgitust, mille kohaselt ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ühelgi juhul ning kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Lk 4 (7)

Kostja palub vähendada hagejate kasuks väljamõistetavat elatise suurust kummagi hageja ülalpidamiseks 125.- euroni kuus. Kohus on seisukohal, et üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis), mille suuruseks on käesoleval aastal on 500.- eurot. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17416, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Käesoleval juhul ei väida hagejad, et nende vajadused oleksid suuremad kahekordsest elatise miinimummäärast, vaid märgivad Xxxülalpidamiskulude suuruseks 425.- eurot kuus ja Xxxülalpidamiskulude suuruseks 460.eurot kuus. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on asunud oma lahendites seisukohale, et arvestada tuleb mõjuva põhjuse hindamisel esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Samuti on Riigikohus leidnud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Kohus on seisukohal, et kuivõrd käesolevas asjas poolte poolt esitatud dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et - kostjal on lisaks hagejatele veel üks alaealine laps, tütar Xxx, kes on sündinud xxx.a. abielust Xxx(t/l 54), ning kelle ülalpidamise kohustus kostjal samuti on, - kostja abikaasa on töötu, mistõttu tema sissetulek koosneb üksnes töötutoetusest 148,68 eurot kuus, millele lisandub kahe lapse eest saadav peretoetus 110.- eurot kuus (t/l 106); - hagejate ema Xxxon veel käesoleval ajal Xxx lapsehoolduspuhkusel, milleks tal on seadusest tulenev õigus kuni 22.11.2018.a., ning tema sissetulekuks on riigi poolt makstav peretoetus ja lapsehooldustasu kokku 167,54 eurot (t/l 81-83);

Lk 5 (7)

-

hagejate ülalpidamiskulud kuus on alla seaduses sätestatud miinimumi, s.o. Xxx 425.eurot kuus ja Xxx460.- eurot kuus (t/l 21-22); kostja peab vahetult hagejaid üleval 4-6 päeval kuus, sest hagejad on kahel nädalavahetusel kuus isa juures; kostja täidab oma laste ülalpidamise kohustust vahetult ka selle kaudu, et ta maksab Luminor Pangale tagasi igas kuus tarbimislaenu 126,64 eurot, mille kostja võttis selleks, et hagejate ema saaks osta omale korteriomandi, kus hagejad koos emaga koos käesoleval ajal elavad,

on põhjendatud kostjalt välja mõista elatis alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kuid 150.- eurot kuus kummagi hageja ülalpidamiseks, sest kostja täidab laste ülalpidamise kohustust ka selle kaudu, et tasub laenumakseid Luminor Pangale ning lisaks sellele on lapsed kahel nädalavahetusel kuus isa vahetul ülalpidamisel. Kohtu hinnangul jätkub kostjal nimetatud suuruses elatise väljamõistmisel ka rahalisi vahendeid oma kolmanda alaealise lapse ülalpidamiseks, kelle ülalpidamiskohustus on ka lapse emal Xxxnagu ka hagejate ülalpidamise kohustus Xxxning ka kostjale endale on tagatud sellega toimetulek ühetaoliselt tema lastega. Kohtu hinnangul tuleb nimetatud suuruses elatis kostjalt välja mõista kuni 13.06.2022.a., mil lõpeb kostja tarbimislaenu tagasimaksmise kohustus Luminor Panga ees (t/l 45) ja seega ka elatise vahetu tasumine laenumaksete tagasi maksmise kaudu. Alates 14.06.2022.a. peab kostja maksma ülalpidamist hagejate ülalpidamiseks 90% seaduses sätestatud miinimumelatisest, kuid mitte vähem kui 255.- eurot kuus, nagu hagejad on esitatud hagis palunud.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.

Lk 6 (7)

TsMS § 174 lõike 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita kulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks kulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuna kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda, ei määra kohus kohtuotsusega kindlaks ka poolte menetluskulusid. Tsiviilasja hinna määramine.

Lk 7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.