Nordea Finance Estonia AS hagi PH vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 05.02.2015 otsus (otsuses ekslikult märgitud 05.02.2014)
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
PH apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Nordea Finance Estonia AS (regitsrikood 10237140, asukoht Tallinn, Liivalaia 45/47), lepinguline esindaja Dagne Niit (e-post:
XXX@XXX )
Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): PH (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXXX, XXXXXX, XXXX-XXXXXXX XXX X), lepinguline esindaja Aivar Jurs (e-post: XXX@XXX )
Kohtuistungi toimumise aeg
19.06.2015
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja Dagne Niit Kostja lepinguline esindaja Aivar Jurs
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 05.02.2015 otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis PH-lt Nordea Finance Estonia AS kasuks välja võlgnevuse 2165,17 eurot ületavas osas. Muuta tuleb ka maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine: 3.1.Mõista välja PH-lt Nordea Finance Estonia AS-i kasuks 2 165,17 eurot. 3.2.Poolte menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda. PH menetluskulud ringkonnakohtus jätta 95 % ulatuses tema enda kanda, 5 % ulatuses Nordea Finance Estonia AS kanda.
3.3.Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja mõista välja Nordea Finance Estonia AS-ilt PH kasuks menetluskulud summas 15 eurot.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.19.06.2013 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja ja Viking Ehitusteenindus OÜ vastu 33205,86 euro nõudes, milline menetlus lõpetati kuna kostja esitas vastuväite ning nõue kostja suhtes anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.15.11.2013 esitas hageja Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu rahalises nõudes summas 3500 eurot, menetluskulude ja nendelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tekkivate viiviste nõudes.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 01.09.2011 Viking Ehitusteenused OÜ-ga liisingulepingu nr 201113112, mille esemeks oli Ford Transit 300L VAN. Samaaegselt, s.o 01.09.2011 sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu, mille kohaselt vastutas kostja liisinguvõtjaga solidaarselt liisingulepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimumsummana oli kokku lepitud 12500 eurot.
4.Kuna liisinguvõtja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt, ütles hageja selle 03.07.2012 üles. Lepingumaksete võlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga oli 1401,25 eurot. Vara valduse taastamisel kasutas hageja OÜ Credit Expert abi. Vara valdus taastati 14.08.2012. Peale tagastamist määrati sõiduki turuhinnaks 4000 eurot (koos käibemaksuga) ja sõiduk müüdi 30.08.2012 hinnaga 5833.33 (käibemaksuta) euro eest.
5.Liisingulepingu p 6.7 kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem, kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 6716,64 eurot, seega oli hageja müügikahjum 883,31 eurot.
6.Hageja taotleb kostjalt 3205,86 euro väljamõistmist, milline summa koosneb müügikahjumist 883,31 eurot, tasumata liisingumaksetest 1401,25 eurot, sõiduki väljanõudmiskulust 159,78 eurot ja müügikuludest 761,52 eurot.
7.Hageja on arvestanud kostjale viivist müügikahjumilt, väljanõudmiskuludelt ja müügikuludelt alates 12.10.2012 lepingus kokkulepitud määras, s.o 91,25% aastas. Hageja on menetluskulude kokkuhoiu eesmärgil vähendanud viivist 254,14 eurole.
2(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530 VÕS § 113-1 lg 1 tuginedes taotleb hageja sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kuna kostja vabatahtlikult võlgnevust ei tasunud, andis hageja nõude sissenõudmiseks Instrum Justitia AS-le, millega seoses tekkisid hagejal võlgnevuse sissenõudmise kulud. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kostja müüs ettevõtte (liisinguvõtja) ja astus juhatusest tagasi 17.04.2012. Ülesütlemise ajal ei olnud kostjal mingit seost liisinguvõtjaga. Ettevõtte müügi järgselt jäi kaubik kostja kasutusse, kostja andis ostjale raha, et tasuda liisinguvõlg. Kostja oli kindel, et võlad tasuti. Hageja ei ole kostjale saatnud võla kohta ühtegi kirja. Sõiduki äravõtmise tuli kostjale üllatusena.
10.Liisingulepingu kestus selle põhitingimuste p.3 kohaselt on 48 kuud. Kuna hageja ei ole lepingu ülesütlemise tahteavaldust liisinguvõtjale teatavaks teinud, ülesütlemine ei kehti ja liisinguleping kestab tänaseni ja lõpeb alles 01.09.2015. Lepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu ei saa hageja ülesütlemisele tugineda. Hageja ei ole enne lepingu ülesütlemist liisinguvõtjat ja käendajat hoiatanud ega andnud tasumiseks täiendavat tähtaega. Kuna käendaja on tarbija, pidi hageja andma kostjale vähemalt ühe täiendava tähtaja ja teatama, et liisinguvõtjal on maksed võlas.
11.Hageja ei ole tõendanud müügikahju olemasolu. Hageja tellimusel tehtud kindlustuspakkumises 2012 augustikuus oli liisingueseme kindlustusväärtuseks 10550 eurot, mida kindlustusmaakleri hinnangul võib käsitleda sõiduki turuväärtusena, kuna kindlustusväärtus oli saadud müügiportaalide hinnavõrdluse tulemusena. Seega, vaatamata asjaolule, et hagejale oli enne sõiduki müüki selle turuväärtus teada, müüs ta sõiduki 7000 euroga. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis näitaks, mis põhjustas selle hinnalanguse nii suures ulatuses. Hageja pidi tõendama, mis vigastused need olid ja millises väärtuses, mis vähendasid hinda üle 3000 euro. Kuna tõendatud on, et sõiduk oli väga heas seisus ning müüdi kahe nädala jooksul, puudub kahtlus, et müügihind oli oluliselt väiksem kui tegelik turuhind.
12.Väidetavad võlgnevused hageja arvestuse kohaselt olid kokku 8879,41 eurot (6761,64+1401,25+761,52), seega tulnuks hagejal sõiduk müüki panna sellest lähtuvalt hinnaga 8879,41 eurot (koos käibemaksuga 10 655,29 eurot). Kui müügipakkumine oleks tehtud summas, mille kindlustus hagejale enne müüki teatavaks tegi 810550 eurot), siis ei oleks hagejale kahju tekkinud.
13.Hageja nõue ei ole selge. Hagist ja kohtule esitatud arvetest ei selgu, kui suur osa võlast on põhiosa ja kui suur on intress. Hageja väitis kohtumenetluses, et 01.09.2011 sõlmitud kapitalirendileping muudeti kasutusrendilepinguks, aga nõue on esitatud kapitalirendilepingu järgsetele arvetele ja võlale tuginedes. Kuna avidluse all on sõlmitud kapitalirendileping, ei saanud hageja esitada hagi kasutusrendi arvestuse kohaselt, kuna raamatupidamislikult on arvestused ja toimingud täiesti erinevad ja muudavad võla komponente erinevalt.
14.VÕS § 367 lg 1 annab liisinguvõtjale õiguse nõuda vaid põhjendatud kulusid. Müügi vahendustasu on ülemäära suur ja arvestades vahendaja ebapädevust liisingueseme turuhinna määramisel, täiesti alusetu. Remondikulud hüvitamisele ei kuulu, kuna need on kunstlikult loodud, samuti Riigikohtu poolt lahendis 3-2-1-52-11 p 17 väljendatud seisukohtade tõttu. Tagastamisteenus sisuliselt puudus, kuna kostja viis sõiduki peale esimest telefonikõnet Veho Eesti AS platsile ja andis selle aktiga üle.
3(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530
15.Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna andis krediiti maksevõimetule juriidilisele isikule. Kuna hageja ei lükanud kostja väidet ümber, tuleb käsitleda, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Sellega on hageja tekitanud liisinguvõtjale kahju ja kostjal on õigus kohustuste täitmisest keelduda.
16.Liisinguese osteti hinnaga 12500 eurot, liisinguvõtja on tasunud 3770,69 eurot, saldo seega 8729,31 eurot. Kuna tagastatud vara turuväärtus oli 10550 eurot, on sellega saldo kaetud ja 1820,69 eurot jääb ülegi. Esimese astme kohtu otsus
17.Pärnu Maakohus tegi 05.02.2015 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2205,17 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.
18.Pooled vaidlevad selle üle, kas leping on kehtivalt üles öeldud ning kas hagejal on lepingu lõpetamisest tulenev rahaline nõue kostja vastu.
19.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et ülesütlemine ei ole kehtiv, kuna ülesütlemisteadet ei ole käendajale kätte toimetatud ja lepingu teisele poolele, s.o liisinguvõtjale üldse saadetud. Lepingu p-s 9.2 oli kokku lepitud, et kõik lepinguga seotud teated tuleb esitada Lepingus fikseeritud aadressil liht- või tähitud kirjaga, kiireloomulistel juhtudel faksi või elektronposti teel. Ülesütlemisteade on nii liisinguvõtjale kui käendajale saadetud lepingus märgitud aadressil Rapla vald, Hagudi, Vana-Viljandi mnt 3 (mis on ühtlasi kostja elukoht) tähitud kirjadega, mis on 06.07.2012 Rapla postivahetuspunktist adressaatidele väljastatud. Kui liisinguvõtja registrijärgne aadress oli firma edasimüügi tõttu muutunud, oli eelkõige kostja kui liisinguvõtja endise juhatuse liikme ja käendaja kohustus (ning huvi) sellest hagejat informeerida.
20.Kuna liisinguvõtja oli võlgnevuses 01.02.2012 alates ning kostja kui liisinguvõtja juhatuse liikmega sõlmitud käenduslepingu puhul ei olnud tegemist tarbijakäendusega, ei saa lepingu ülesütlemist hageja poolt 03.07.2012 pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks. Pigem on nimetatud põhimõttega vastuolus kostja käitumine, kes, müües 2012 aasta aprillikuus talle kuulunud äriühingu (liisinguvõtja) tundmatule isikule, väidetavalt koos tekkinud võla ja kohustusega jätkata liisingulepingu täitmist, kuid jäädes ise liisingueset kasutama, asus kohtumenetluses väitma, et ta ei olnud ega saanudki olla teadlik lepingu rikkumisest, sõiduki tagastamise kohustusest ja kahjunõudest.
21.Kuna liisinguleping on õiguspäraselt ja kehtivalt üles öeldud, on hageja õigustatud esitama kostja vastu nõude VÕS § 367 alusel. Hageja nõue koosneb müügikahjumist 883,31 eurot, tasumata liisingumaksetest 1401,25 eurot, vara väljanõudmise kulust 159,78 eurot ja müügiga kaasnevatest kuludest, millised koosnevad tagastatud sõiduki remondikuludest 411,52 eurot ja müügi vahendustasust 350 eurot.
22.VÕS § 367 lg 3 sätestab, et juhul, kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandja valdusse, tuleb sama seaduse lg 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on seisukohal, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel on kindlaks tehtud hageja koostööpartneri Veho Eesti AS hindamisaktiga. Kostja on seisukohal, et sõiduki tagastamisaegne turuhind on samastatav kindlustuspakkumises nimetatud sõidukile 2012 augustikuus määratud kindlustusväärtusega.
23.Veho Eesti AS koostatud hindamisakt on kohtu hinnangul tõendina ebausaldusväärne. Aktist nähtuvalt on hindamine teostatud 2.08.2012, s.o 12 päeva enne sõiduki tagastamist. Sõiduk müüdi 13 päeva pärast akti koostamist (17.08.2012) aktis märgitust (4000 eurot) oluliselt kõrgema (7000 eurot) hinnaga. Seega on ilmne, et
4(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530 aktis märgitud hind ei vastanud tegelikule turuhinnale. Hageja on kohtumenetluse käigus ka ise väitnud, et sarnaseid sõidukeid pandi sellel ajal müüki keskmiselt 8500 euroga. Kohus nõustub hageja seisukohaga selles osas, et kindlustuspakkumisele märgitud kindlustusväärtust ei saa samastada kindlustatava sõiduki võimaliku turuhinnaga.
24.Kohus leiab, et liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel kõnesolevas asjas tõendatud ei ole. Vaatamata ilmsetele erimeelsustele tagastatud sõiduki turuhinna ja hageja müügikahju osas, kumbki pool ekspertiisi määramist ei taotlenud. Kuna liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel on kindlaks tegemata, ei ole võimalik tuvastada hageja müügikahju olemasolu VÕS § 367 lg 3 ettenähtud viisil ning hageja nõue 883,31 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
25.VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kuna tasumata liisingumaksete puhul on tegemist täitmata kohustusega, on hageja nõue 1401,25 euro väljamõistmiseks põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Käibemaksuga seonduvad raamatupidamistehingud, mida hageja tegi peale lepingu ülesütlemist, ei saanud mõjutada poolte vahel sõlmitud lepingut ja sellest tulenevaid kostja kohustusi.
26.Kohus ei nõustu kostja paljasõnaliste väidetega, et müügi vahendustasu nõue ja tagastamisteenuse nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna need on põhjendamatult suured, võrreldes teenusepakkujate poolt tehtud töö hulga ja kvaliteediga. Tagastamisteenus ei seisne ainult liisingueseme väljanõudmises, vaid ka liisingueseme vastuvõtmises ja ülevaatuse teostamises. Hageja finantsasutusena ei tegele liisinguesemete ülevaatuse ja müügiga, mistõttu vastavate teenusepakkujate kasutamine on põhjendatud. Liisingueseme tagastamise ja edasimüügiga seotud kulud on VÕS § 367 lg 4 sätestatud lisakulud, mis tekkisid liisinguandjale seoses lepingu ülesütlemisega ning kuuluvad kostja poolt hüvitamisele.
27.Kohus nõustub kostja seisukohaga, et arve nr.3440890 alusel nõutavad remondikulud summas 411,52 eurot kostja poolt hüvitamisele ei kuulu. Vaidlus puudub selles, et 14.08.2012 andis kostja liisingueseme hageja koostööparteritele üle, mille kohta koostati vastav akt. Akti kohaselt tuvastati sõidukil üks puudus – väike mõlk taga vasakus nurgas. Hageja väitel teatas Veho Eesti AS hagejale tagastatud sõiduki remondivajadusest 31.08.2012 kirjaga. Hageja seisukoht, et sõidukil hilisemalt avastatud puudused (sh mootori-ja sisepesuvajadus), on ilmselgelt tekkinud kostja poolt sõiduki kasutamise ajal, on oletuslik ja tõendamata. Riigikohus on lahendis nr 32-1-52-11 p 17 selgitanud, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakulud. Liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, mistõttu tuleb seda arvestada liisinguandja nõude suuruse arvutamisel VÕS § 367 lg 3 järgi.
28.Kostja väide, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja andis krediiti maksejõuetule äriühingule, on alusetu ja tõendamata. Kostja kinnitas kohtus, et sõlmis liisingulepingu teadlikult, kuna liisinguesemeks olnud sõiduk oli tema äriühingu tegevuseks hädavajalik. Hagejal puudus põhjus eeldada, et kuumakse suurusega 227,72 eurot, võib tegutsevale äriühingule olla rahalisi raskusi tekitav või ülejõukäiv. Asjakohatud on kostja arvutused hageja võimaliku tulu kohta, mis põhinevad oletusel, et liisingueseme turuhind selle tagastamise hetkel oli 10550 eurot ja sellise hinnaga saanuks ning pidanuks hageja liisingueseme ka müüma.
29.VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi ehk viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, kui lepingus ei ole ette nähtud kõrgemat intressimäära.
5(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530
30.Hageja on arvestanud kostjale viivist müügikahjumilt (883,31 eurot), müügiga kaasnevatelt kuludelt (761,52 eurot) ja väljanõudmiskuludelt (159,78 eurot) lepingus kokkulepitud viivisemääras alates 12.10.2012 kuni 15.11.2013. Võlateatisel on kuupäev 29.10.2012, millal see eeldatavalt ka väljastati, kuna kostja sai teatise kätte 30.10.2012. Teatisele märgitud maksetähtaeg oli 7 päeva, seega sattus kostja teatisele märgitud rahalise kohustuse täitmisega viivitusse mitte varem kui 7.11.2012 ning viivise arvestamise algusaega tuleb muuta 26 päeva võrra.
31.Müügikahjum ja müügiga kaasnev kulu 441,52 euro ulatuses (remondikulu) väljamõistmisele ei kuulu, mistõttu tuleb nimetatud summad viisise arvestusest välja jätta. Pärast viivise arvestuse aluseks oleva võlasumma ja perioodi vähendamist eelkirjeldatud põhjustel, on viivisenõude põhjendatud suuruseks 476.63 eurot. Kuna hageja on viivisenõuet vähendanud 254,14 euroni, on see jätkuvalt põhjendatud ning kuulub väljamõistmisele. Samuti on põhjendatud VÕS § 113-1 lg 1 sätestatud sissenõudmiskulude hüvitamise nõue.
32.Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tasumata liisingumaksed 1401,25 eurot, vara väljanõudmiskulu 159,78 eurot, müügi vahendamisteenuse kulu 350 eurot, viivis 254,14 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot, kokku 2205,17 eurot. Apellatsioonkaebus
33.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt, kui kohus leiab, et tuleb tuvastada asjaolusid, mida ringkonnakohus teha ei saa, tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja saata asi tagasi sisuliseks arutamiseks maakohtusse, menetluskulud jätta hageja kanda.
34.Kohus on hinnanud tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti. Asjas tähtsust omav asjaolu on jäänud välja selgitamata. Kohtuotsus ei ole piisavalt motiveeritud, mistõttu pole aru saada, kuidas kohus on lugenud hagi aluseid hagile lisatud dokumentidele vastavateks. Kohus ei ole menetluses jaganud ka tõendamiskoormust. Kohus on rikkunud ka selgitamiskohustust. Kohus on kohaldanud eelneva tõttu materiaalõiguse normi ebaõigesti ja rikkunud menetlusõiguse normi.
35.Kohus ei ole menetluse ajal selgitanud ega avaldanud pooltele, kumma lepingu liigina (kasutus või kapitali) käsitleb vaidluse all olevat lepingut kohus ise. Ka kohtuotsusest endast tegelikult ei selgu, kumma lepingu liigi järgi kohus tegelikult asja lahendas. Võib ainult oletada, et kuna kohus mõistis hageja poolt esitatud arvetest võlgnevuse välja, siis käsitles kohus lepingut kapitalirendi lepinguna, sest arved tulenesid kapitalirendi lepingust.
36.Hageja on aga menetluse käigus korduvalt ise selgitanud ja kategooriliselt väitnud, et tema hagi põhineb kasuturendilepingul ja kohus pidi sellest asjaolust ka lähtuma.
37.Apellant on seisukohal, et kohus ei saanud hagi rahuldada, sest hagi aluseks olevad asjaolud ja hagile lisatud tõendid on omavahel vastuolus ja hageja ei soovinud oma nõuet täiendada ega muuta. Kuna kapitali ja kasutusrendi arvestuspõhimõtted ja kohustuste komponendid on täiesti erinevad, siis ei saa ka võla arvestus ja võla komponentide kooslus mitte kuidagi klappida, samuti ka võla üldsumma.
38.TsMS § 5 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kui kohus käsitles lepingu liiki kui üht põhilist hagi aluseks olevat asjaolu, vastupidiselt hageja poolt nõutavale, kapitalirendi lepinguna, siis ületas kohus sellega hagi piire ja on rahuldanud hagi sellistel alustel, millistel hageja pole ise taotlenud (TsMS § 439).
39.Kuna hageja ei esitanud menetluses kasutusrendi graafikut, milles oleks kajastatud makseid alates lepingu sõlmimisest kasuturendi põhimõtete järgi ega ka uut
6(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530 intressiarvestust ega esitanud ka uusi kasutusrendi arveid, siis jäi hagi kasutusrendi järgi tõendamata. Eelneva alusel on hagi niivõrd segane ja selle rahuldamine kohtu poolt oli täiesti põhjendamata.
40.Hageja koostas 30.08.2012 kreeditarve nr 11809960 summas 10000,00 eur esialgsele müügiarvele nr 11435056 (05.09.2011 summas 12500,00 eur), mis raamatupidamislikult, seaduslikult, selgelt ja ühemõtteliselt tähendab kapitalirendi korral seda, et hageja krediteeris esialgset müügiarvet 10000,00 eur võrra (ehk liisinguese müüdi hinnaga 10000,00 eur), peale mida hagejal ei saanud liisinguvõtja vastu enam mingit nõuet järele jääda (täiesti meelevaldne on hageja tõlgendus, et ta pööras kreeditarvega tehingu tagasi ja muutis sellega lepingu kasutusrendi lepinguks). Hageja on ise selle tõendi (kreeditarve) kohtule esitanud ja seda kreeditarvet pidi kohus hindama. Kohus ei ole oma seisukohta kreeditarve suhtes avaldanud ja kohtuotsus ei ole selles osas põhjendatud.
41.Jääb arusaamatuks, mille alusel kohus luges jääkmaksumust vähendatuks või kuidas sidus kohus omavahel kapitalirendi kreeditarvest laekunud käibemaksu ja kasuturendi järgse müügihinna käibemaksuta osa üheks. Kohus ei ole välja öelnud, mis kohtu arvates sai/pidi saama kreeditarve alusel tagastatud käibemaksust summas 1666,67 eur.
42.Kohus ei ole selgitanud, miks ta kapitalirendi korral ei saanud liisinguvõtja kohustusi vähendada hageja enda poolt koostatud ja kohtule esitatud kreeditarve alusel.
43.Kui kohus leidis, et hageja ei saa müügikahju kostjalt nõuda, kuna liisingueseme jääkväärtus on tõendamata, siis ka sellisel juhul ei saanud kohus hagi osaliselt rahuldada, sest ei saa teha olematuks fakti, et 30.08.2012 kreeditarve nr 11809960 alusel sai hageja riigilt tagasi ka käibemaksu summas 1666,67 eur. Antud summa kattis aga täielikult ära kõik liisinguarvetest tulenevad ja kõige varasemad võlgnevused (1401,25 eur) ja järele jäi veel 265,42 eur.
44.Kuna liisingueseme jääkväärtus jäi hageja poolt aga tõendamata, siis väidetavat müügikahju hageja nõuda ei saa. Seega on käesolevas asjas võlgnevuse olemasolu või selle puudumise üle otsustamisel võtme tähtsusega hageja enda kreeditarve nr 11809960 summas 10000,00 eur, mis juba ise välistab hageja nõude tervenisti.
45.Kohus on esitanud otsuses täiesti põhjendamata ja mitte millelegi tuginemata järgneva: ...ʺkohus nõustub hagejaga selles osas, et kindlustuspakkumisele märgitud kindlustusväärtust ei saa samastada kindlustatava sõiduki võimaliku turuhinnaga.ʺ Taoline kohtu seisukoht on üllatav. IIZI poolt tuvastatud turuväärtuses 10550,00 eur (s.o ajal, mil tagastati kaubik) ei ole mitte mingit alust kahelda, seda enam, et tegemist on hageja enda partneriga ning väga maineka, usaldusväärse ja pikaaegse kogemusega kindlustusmaakleriga, kes tegi selle hinna hagejale teatavaks enne liisingueseme müüki. Kohus ei ole põhjendanud, miks IIZI-l ei olnud õigust määrata kindlustusväärtuseks kindlustatava vara tegelik turuväärtus, mis tuvastati kõikide müügipakkumiste keskmise arvutamisel. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et liisinguese oli tagastamisel ja müümisel väga heas seisus, seda kinnitab nii kaubiku ostja Magt OÜ, kui ka hageja enda hindamisakt, kus märkusi puuduste kohta polnud. Tõendamist leidis, et mõlk ei olnud mingi puudus.
46.Käesolevas asjas saab lähtuda IIZI vastusest ja kasko pakkumisest, kuna IIZI ise vahetult vaatas just vaidluse all oleval hetkel augustis 2012 (s.o liisingueseme tagastamise ajal) üle internetist kõik analoogsete kaubikute müügipakkumised ja sai keskmiseks turuväärtuseks 10550,00 eur. Usaldusväärsemat, vahetumat ja otsesemat tõendit ei saa antud juhul täna enam anda ka ekspert, sest neid müügipakkumisi, mis sel hetkel oli näha ja millised ise vaatas vahetult üle IIZI, pole enam kusagilt võtta (ka eksperdil mitte.
7(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530
47.Käesolevas asjas leidis tõendamist, et kostja võõrandas Viking Ehitusteenindus OÜ osaku ja astus juhatusest tagasi 17.04.2012 ja kanne äriregistris tehti 18.04.2012. Liisinguvõtja uueks juhatuse liikmeks sai AP ja liisinguvõtja uus asukoht oli alates 18.04.2012 XXXXXX XX-XX Tallinn (ülesütlemise teatis koostati aga 03.07.2012).
48.Käesolevas asjas leidis tõendamist, et liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu ülesütlemise teatist kunagi saadetudki ja liisinguvõtja ei tea tänaseni ega saagi seepärast kuidagi teada, et liisinguleping on ülesöeldud.
49.Liisingulepingu ülesütlemise teatis nii liisinguvõtjale kui käendajale saadeti ainult käendaja elukoha aadressile, mis hageja poolt väidetuna on ka kostjale kätte toimetatud. Kostja teatas aga, et ei ole Viking Ehitusteenindus OÜ-le ja talle kui käendajale adresseeritud lepingu ülesütlemise teatisi kätte saanud ja soovis seda tõendada allkirja ekspertiisiga. Hageja vaidles ekspertiisile vastu ja kohus jättis kostja allkirja eksertiisi taotluse rahuldamata. Seega võeti kostjalt menetluses võimalus tõendada, et tema ei ole tõepoolsest lepingu ülesütlemise teatisi kätte saanud. Eesti Post AS töötaja andnud juriidilisele isikule adresseeritud kirja kätte täiesti suvalisele isikule. Vastutust selle eest ei saa panna liisinguvõtjale ega käendajale.
50.Ülesütlemine kui kujundusõigus tehakse teatavaks lepingu teisele poolele, mitte kolmandale isikule. Kostjal puudus liisinguvõtjaga igasugune kontakt. Asjaolu, et liisinguvõtja ei ole hagejat teavitatud enda juhatuse ja asukoha muutumisest, ei vabasta hagejat kui professionaalset liisinguandjat enne tahtevalduse tegemist kontrollimast tahteavalduse saaja registriandmeid ja tagama, et tahteavaldus saadetakse ja antakse kätte õigele isikule, et tagada tahteavalduse jõustumine. Kuna kostja ei olnud peale notari tehingut enam liisinguvõtjaga seotud isik, siis temal ei lasunud enam ka kohustust liisinguvõtja teavitamise kohustust täita ja kostjal ei olnud liisinguvõtja andmete muutmiseks ka mingit õigust.
51.Ülesütlemine on vastuolus ka hea usu põhimõttega ja hageja ei saa ka seepärast ülesütlemisele tugineda. VÕS § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Antud juhul ei ole hageja kostjat võlast teavitanud. Kostja on seisukohal, et tehingutes, kus üheks kohustatud isikuks on tarbija (tarbijakäendus), ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt lubatavaks pidada põhilepingu ülesütlemist ette hoiatamata ja täiendavat tähtaega andmata. Ka Riigikohus on öelnud, et tarbijale tuleb anda vähemalt üks täiendav tähtaeg. Liisingulepingu ülesütlemine täiendavat tähtaega andmata seab kostja (tarbija) majanduslikult väga raskesse seisu, sest sellisel juhul tuleb tarbijal tasuda ühe korraga kogu võlg.
52.Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagejal puudub õigus nõuda VÕS § 1131 lg 1 järgi võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu (nn seaduslik leppetrahv). Võlgnevuse sissenõudmise kuluarvet liisinguvõtjale esitatud pole. Seega puudub sissenõudmise kulu esitamise alus. VÕS § 1131 lg 1 näol on tegemist leppetrahvi nõudega, mistõttu tuleb nõue esitada viivitamatult peale kohustuse rikkumist. Kui seda nõuet mõistliku aja jooksul ei esitata, kaotab võlausaldaja selle nõudeõiguse (VÕS § 159 lg 2). Mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks on 3 kuud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-9109 punkt 11). Hageja on antud nõude esimest korda esitanud hagis. Kostja on seisukohal, et hageja on minetanud võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu nõudeõiguse (40,00 eur) ja puudub ka kulu nõude aluseks olev raamatupidamislik arve.
53.Kostja on seisukohal, et müügi vahendustasu on täiesti alusetu, kostjal on õigus keelduda vahendustasu arve hüvitamisest. Antud juhul müüs Veho Eesti AS vara oluliselt alla selle tegeliku turuväärtuse ja tekitas sellega vara omanikule kahju, millise nõude saaks hageja tasaarvestada. Vahendustasu oleks õigustatud vaid siis, kui Veho
8(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530 Eesti AS oleks tegutsenud professionaalselt ja teinud kõik selleks, et liisinguese tegeliku turuhinnaga müüa.
54.Tagastusteenust ei ole tegelikult osutatud ja tagastusteenuse ostmiseks ei olnud ka mitte mingit vajadust. Kostja viis peale inkassofirma kõnet vara Veho Eesti AS-i ja andis selle aktiga Veho Eesti AS töötajale üle.
55.Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna võimaldas krediiti äriühingule, milline ei olnud krediidivõimeline ja seda põhistab ka asjaolu, et liisinguvõtja jäi kohe peale lepingu sõlmimist võlgu. Kostja saatis liisingutaotlused ühe korraga paljudesse pankadesse. Teised pangad keeldusid kohe liisinguvõtjale krediiti vormistamast. Hageja teatas aga, et krediiti saab kui kostja isiklikult käendab. Üllatav on kohtu põhjendus otsuses, et kostja ei ole tõendanud, et hageja andis krediiti krediidivõimetule isikule. Kohtu seisukoht, et väike kuumakse ei tohiks tegutsevale äriühingule raskusi tekitada, ei ole sobilik finantsseisu ja maksevalmiduse põhjendamiseks.
56.Hageja ei ole liisinguvõtjale ega käendajale saatnud hindamisakti ega võimaldanud osaleda müügiprotsessis. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et müügiprotsessis osalemise võimaldamine peab olema reaalne ja liisinguandjal tuleb rangelt täita teavitamise kohustust nii määratud hinnast vara tagastamisel kui ka igast hinna alandamisest. Selles osas olid liisinguvõtja ja käendaja täielikus teadmatuses. Kohtupraktika ei kohusta asjaosalisi ise liisinguandjaga ühendust võtma, vaid liisinguandja kohustub väljastama vastavad teatised ise. Sellega on tekitatud liisinguvõtjale kahju ja selle saab liisinguvõtja tasaarvestada ning kostja selles ulatuses kohustuse täitmisest keelduda.
57.Menetluskulude jätmine poolte endi kanda ei olnud antud juhul põhjendatud, kuna kohus rahuldas hagi osaliselt summas 2205 eur ehk 63%. Kostja arvates saab põhjendatud olla üksnes hageja tasutud riigilõiv summas 157,50 eur (63% tasutust). Hagejalt kuulus kostja kasuks välja mõistmisele menetluskulu 37% kostja kantud kulust summas 1604,94 eur ja kostjalt hageja kasuks 63% hageja poolt tõendatud ja kantud kulust summas 157,50 eur. Vastustaja seisukoht
58.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
59.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis PH-lt Nordea Finance Estonia AS kasuks välja võlgnevuse 2165,17 eurot ületavas osas, muuta tuleb ka otsuse põhjendusi.
60.Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas leping on kehtivalt üles öeldud ning kas hagejal on lepingu lõpetamisest tulenev rahaline nõue kostja vastu. 19.06.2015 toimunud ringkonnakohtu istungil loobus kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitest, et ülesütlemine ei kehti. Seega on apellatsioonimenetluses vaja kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust selles osas, kas lepingu ülesütlemisest tulenevalt on hageja rahaline nõue maakohtu poolt väljamõistetud ulatuses kostja vastu põhjendatud ja menetluskulud õigesti jaotatud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
61.VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, selles ulatuses, milles
9(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530 need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega, lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud liisinguandja kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust, s.o TsÜS § 65 järgi sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuna käesoleva vaidluse asjaoludest nähtuvalt jäi liisinguese hagejale, siis tuleb selleks, et tuvastada, kas kostja jäi peale põhivõlgnikuga sõlmitud lepingu ülesütlemist hagejale võlgu, kõigepealt välja selgitada liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Õige on apellatsioonkaebuse väide selles, et põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel tõendatud. Ringkonnakohtu arvates võimaldavad asjas esitatud tõendid liisingueseme väärtuse selle tagastamise hetkel kindlaks määrata.
62.Hageja esitas sõiduki väärtuse tõendamiseks hindamisakti (I kd, tlk 35), mille kohaselt on sõiduki turuhind käibemaksuga 4000 eurot. Õige on maakohtu seisukoht, et nimetatud hindamisakt ei tõenda veenvalt sõiduki väärtust, kuivõrd sõiduk müüdi 7000 euroga. Hagiavalduse kohaselt müüdi sõiduk 30.08.2012, hindamisakt koostati 17.08.2012, seega ei saa hinnavahet põhjendada ka olulise ajavahega. Kostja esitas sõiduki väärtuse tõendamiseks kindlustuspakkumused (I kd, tlk 184 ja 187). Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et nimetatud kindlustuspakkumisele lisatud kindlustusväärtus ei ole veenev tõend sõiduki turuhinna kindlakstegemiseks. Veenev on hageja väide selles, et kindlustuspakkumusest ei nähtu seda, et sõiduk on üle vaadatud ning arvesse on võetud konkreetse sõiduki seisukorda. Asjaolu, et kindlustuspakkumustes märgitud kindlustusväärtust ei saa lugeda turuväärtuseks tõendab ka see, et hind ei ole kooskõlas sel perioodil tegelikult müügis olnud sõidukite hindadega. Asjas on esitatud Auto24.ee väljavõte (I kd, tlk 115-116) ja koosmõjus tegeliku müügihinnaga on see tõend ringkonnakohtu arvates kõige veenvam sõiduki turuhinna kindlakstegemiseks. Auto24.ee kohaselt oli ajavahemikul 01.06.2012-01.10.2012 pakkumises sama tüüpi sõiduk hinnavahemikus 9300-7490 eurot. Hinnavahe on ligikaudu 2000 eurot, mis on kohtu arvates seletatav sellega, et hind olenes mh sõiduki seisukorrast. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et sõidukil oli ka mõlk taga vasakus nurgas (I kd, tlk 196). Kuigi ostja on märkinud (I kd, tlk 192), et mõlk on vaevumärgatav, on tegemist siiski asjal esineva puudusega ja mõningal määral see mõjutas seetõttu ka müügihinda. Turuväärtuse väljaselgitamisel tuleb arvestada ka sellega, et sõidukite pakkumishind reaalses müügiprotsessis tavapäraselt pisut langeb. Lisaks tuleb arvestada seda, et müügihind väljendas remonditud sõiduki hinda, vara tagastamise ajal oli vara hind mõnevõrra väiksem, kuna sellele teostati remont (I kd, tlk 37, tlk 96). Arvestades eeltoodud asjaolusid ning seda, et hinnaerinevust kuni 10 % võrra turuväärtusest võib pidada mõistlikuks ja lubatavaks (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08), siis on ringkonnakohus seisukohal, et sõiduki turuväärtuseks selle tagastamise hetkel saab pidada müügihinda 7000 eurot koos käibemaksuga (5833,33 eurot ilma käibemaksuta). Kuna sõiduki turuväärtuse on hageja nõuete esitamisel õigesti hinnanud, siis apellatsioonkaebuse väited müügiprotsessi rikkumise kohta hageja poolt on põhjendamatud.
63.Apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus ei andnud hinnangut, kas poolte vahel oli sõlmitud kasutusrendileping või kapitalirendileping, ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohtu arvates on kostja ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja hagi rajaneb põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud kasutusrendilepingul.
10(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530 Hageja on küll menetluses selgitanud käibemaksu tagasiarvestust ja seejuures viidanud raamatupidamislikult kasutusrendilepingu rakendamise põhimõtetele, kuid sellele, et hagi põhineb sõlmitud kasutusrendilepingul pole hageja tuginenud. Käesolevas vaidluses on liisingulepingu tüübi eristamine oluline, et vastata kostja väidetele käibemaksutemaatikaga seoses. Sellest alljärgnevalt.
64.Asja materjalidele on lisatud põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingu lisaks olev maksegraafik (I kd, tlk 18) ja ülevaade põhivõlgnikule esitatud arvetest ja nende tasumistest (I kd, tlk 90). Nimetatud tõenditest nähtub, et hageja on esitanud põhivõlgnikule lisaks esimesele põhimaksele ja lepingutasule 10 arvet. Seega moodustas peale ülesütlemist sõiduki jääkmaksumus maksegraafiku järgi peale 10. arve tasumist 8059,96 eurot (sisaldab käibemaksu) ja 6716,64 eurot (ilma käibemaksuta). Apellatsioonkaebuses on kostja viidanud sellele, et kui hageja tegi kreeditarve 10 000 euro osas ja käibemaks moodustas sellest 1666,67, siis sai hageja selle summa riigilt tagasi ning saadud summa kattis liisingumaksetest tuleneva võlgnevuse ja järele jäi veel 265,42 eurot. Ringkonnakohtu arvates on kostja seisukoht ekslik. Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kapitalirendilepingut lepingu ülesütlemise tõttu lõpuni ei täidetud. Kuna põhivõlgnik sõidukit ei omandanud aga enne lepingu ülesütlemisest tekkinud liisinguosamaksete eest peab ta käibemaksu tasuma, siis on hageja õigesti arvestanud sõiduki jääkmaksumuse lepingu ülesütlemise hetkel.
65.Kuna vara müüdi väiksema summaga kui oli selle jääkväärtus, on maakohus õigesti välja mõistnud kostjalt lepingu ülesütlemisega kaasnenud lisakulud, va sissenõudmiskulude hüvitise. Maakohus on õigesti leidnud, et vara väljanõudmiskulu 159,78 eurot, müügi vahendamisteenuse tasu 350 eurot ja viivise 254,14 eurot nõue on põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda asuda maakohtust erinevale seisukohale.
66.Asja materjalidest nähtub, et põhivõlgnik jäi võlgu, mille tõttu kasutas hageja liisingulepingust ja käenduslepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks Intrum Justita AS teenuseid. Käesolevas asjas on nimetatud äriühingu poolt saadetud teatised materjalide juurde lisatud (I kd, tlk 93-94). Kostja on teatised ka kätte saanud (I kd, tlk 95). Tegemist on hageja kohtueelse menetluse kuluga. Hageja kohtueelsete õigusabikulude nõude aluseks saab olla VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1. Käesolevast asjast ei nähtu tõendeid selle kohta, et hageja oleks kohtueelset õigusabikulu 40 eurot kandnud. Hageja nõue 40 euro osas on seega tõendamata. Hageja tugineb 40 euro sissenõudmisel hagis VÕS § 1131 lg-s 1 sätestatule. 2012.a, kui Intrum Justita AS kirjad saatis, nimetatud norm ei kehtinud.
67.Kuna vaidluse all ei ole enam see, et liisinguleping öeldi üles, siis ei ole põhjendatud ka kostja vastuväited sõiduki tagastusteenuse ja müügi vahendamisteenuse kohta. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud - nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Käesolevast asjast nähtub, et sõiduk müüdi Veho Eesti AS kaudu (I kd, tlk 38). Ringkonnakohtu arvates ei ole esitatud arve ülemäära suur. Kostja väited, et sõiduk müüdi alla turuhinna, tõendamist ei leidnud ning sellest tulenevalt ei saa müügiteenust pakkunud isikule ette heita apellatsioonkaebuses väidetud rikkumisi. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei olnud tagastusteenuse osutamiseks mingit vajadust. Kostja väidete kohaselt ei teadnud ta, et liisinguese on vaja tagastada. Kui
11(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530 inkassofirma helistas, viis kostja sõiduki väidetavalt kohe Veho Eesti AS-i. Asja materjalidest nähtub, et 03.07.2012. liisingulepingu ülesütlemise teate (I kd, tlk 28-29) sai kostja kätte 06.07.2012 (I kd, tlk 158-162). Nimetatud ülesütlemise teate kohaselt tuli sõiduk tagastada hageja esindajale 5 päeva jooksul teate kättesaamisest. Teate kohaselt hoiatati, et kui vara ei tagastata, siis on hagejal õigus vara liisinguvõtja valdusest ära võtta liisinguvõtja kulul. Asjas puudub vaidlus selles, et liisingulepingu ülesütlemise ajal ja ülesütlemise teate saamise ajal oli sõiduk kostja valduses. Kostja peale teate saamist sõidukit hagejale ei tagastanud. Asja materjalidest nähtuvalt tagastati sõiduk alles peale tagastusteenust pakkunud isiku toiminguid 14.08.2012 (I kd, tlk 30). Seega ei ole kostja väited, et ta oleks sõiduki kohe tagastanud, kui oleks sellisest nõudest teadnud, kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Sellest tulenevalt oli vara tagasisaamiseks teenuse tellimine hageja poolt põhjendatud.
68.Põhivõlgnik jättis tasumata ka liisingumaksed summas 1401,25 eurot. Asja materjalidele lisatud arvetelt nähtub, et nimetatud võlgnevus tekkis liisingulepingujärgsete põhiosamaksete, intressi ja tasumata arvetest arvestatud viivisest. Müügist laekunud rahasummast ei saanud hageja maha arvestada ka põhivõlgniku poolt tasumata jäänud lepingujärgseid liisingumakseid. Seega on põhivõlgniku võlgnevus hageja ees selle summa osas põhjendatud.
69.Apellatsioonkaebuse väitele, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet vastab ringkonnakohus järgmiselt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-157-14 p-s 11 asunud seisukohale, et krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käesolevas asjas oli liisingulepingu sõlmimise ajal kostja põhivõlgniku juhatuse liige, seetõttu ei ole kostja väited, et hageja ei esitanud temale liisinguvõtja tegelikku majanduslikku seisu, põhjendatud. Põhivõlgniku juhatuse liikmena pidi tal olema teave äriühingu majandusliku seisu kohta. Sellest tulenevalt on apellatsioonkaebuse väited, et hageja rikkus põhivõlgnikuga liisingulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, põhjendamatud.
70.Eelpooltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud kostja võlgnevus hageja ees summas 2165, 17 eurot (liisingumaksed summas 1401,25 eurot, vara väljanõudmiskulu 159,78 eurot, müügi vahendamisteenuse tasu 350 eurot ja viivis 254,14 eurot).
71.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus valesti jaotanud poolte menetluskulud. Ringkonnakohus kostja väidetega ei nõustu. Kostja on apellatsioonkaebuses ise esile toonud, et kohus rahuldas hagi 63 % ulatuses. Maakohus leidis, et kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 163 1 võimaldab kohtul hagi osalise rahuldamise korral teha diskretsiooniotsuse, et vaidluse olemusest tulenevalt jäävad hagi osalisel rahuldamisel poolte menetluskulud poolte endi kanda. Diskretsiooniotsuse korral saab kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule käesoleval juhul ette heita ei saa ning sellest tulevalt on apellatsioonkaebuse väited menetluskulude ebaõige jaotuse kohta põhjendamatud. Asjaolu, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ebaõigesti 40 eurot ei ole, arvestades vaidluse olemust ja hagi rahuldamise ulatust, menetluskulude jaotuse muutmise aluseks. Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus
12(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-30530
72.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust tuleb kostja menetluskulud 95 % ulatuses jätta tema enda kanda, 5% ulatuses hageja kanda. Hagejal menetluskulud puuduvad. Apellatsioonkaebus vaadati käesolevas asjas läbi istungil TsMS § 176 lg 1 kohaselt kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Pooled kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Apellatsioonimenetluses on kostja tasunud riigilõivu 300 eurot ja selle tasumist tõendav dokument on asja materjalide juures. Teisi tõendeid menetluskulude kohta apellatsioonimenetluses esitatud ei ole. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 15 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.