Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.03.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-4402
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu elatise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 14.07.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1206 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja XX (isikukood XXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC Kostja/apellant YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu apellandi 27.02.2018 menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsed tõendid apellandi vajalike kulutuste tõendamiseks.
2.Võtta vastu vastustaja 12.03.2018 menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsed tõendid nr 1-3 (ekraanitõmmised autopass.ee-st ja elisa.ee-st).
3.Keelduda vastu võtmast vastustaja 12.03.2018 menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsed tõendid nr 4-12: elektri- ja kommunaalteenuste arved, vanaisa kinnitus, kontode väljavõtted, transporditšekid, kulutused toidule, riietele ja jalanõudele, spordiklubi leping, sideteenuste arved, mänguasjapoe makse. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist ei toimu.
4.Pärnu Maakohtu 14.07.2017 otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi, mõistes elatise välja perioodi eest enne hagi esitamist 01.10.2016 kuni 19.03.2017 ja märtsikuu 2017 eest. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi perioodi eest enne hagi esitamist rahuldamata ja mõista märtsikuu 2017 eest välja elatis 48.25 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
6.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada hagi osaliselt; 2) Mõista YY-lt välja elatis 48.25 eurot XX kasuks perioodi eest hagiavalduse esitamisest kuni 31.03.2017; 3) Mõista YY-lt välja elatis 134 eurot kuus XX kasuks alates 01.04.2017 kuni XX täisealiseks saamiseni 05.10.2027; 4) Jätta rahuldamata hagi elatise nõudes perioodi eest tagasiulatuvalt enne hagi esitamist; 5) YY peab resolutsiooni punktides 6.2 ja 6.3 väljamõistetud elatise tasuma CC`e arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXX selgitusega „X elatis“; 6) Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 7) Kummagi poole menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jätta vastava poole enda kanda.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.20.03.2017 esitas hageja maakohtule hagi kostjalt elatise miinimummääras väljamõistmiseks alates 01.10.2016. Kostja maksis hagejale 2012.a augustist kuni 2016.a septembrini igakuiselt 100 eurot. Praegusel ajal kostja hagejale toetust ei maksa. Hageja vajadused on 470 eurot kuus. Hageja alustab 2017.a sügisel kooliteed, mistõttu kulutused suurenevad. 100 eurot kuus tasus kostja elatist hageja ema ja kostja vahel juulis 2012 sõlmitud kirjaliku kokkuleppe alusel. Koolitee alustamine toob hagejale kaasa lisakulutusi (nt klassiekskurssioonid, koolitarbed). Hageja soovib septembrist astuda Maribelli iluvõimlemiseklubisse ja muusikakooli. Hageja ema põhipalk on 700 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja möönis, et tal ei ole olnud võimalik anda tütrele ülalpidamist alates septembrist 2016. Tal diagnoositi 2016.a alguses XXX, tal on XXX. Kostja on 100% püsivalt töövõimetu, kaotas võimaluse käia tööl ning tema ainsaks sissetulekuks on sotsiaaltoetus ja -pension kokku 372.42 eurot kuus. Kostja igakuised kulud on kokku 370.36 eurot. Tegemist on vältimatute kuludega, mida ei ole võimalik jätta tegemata. Kulutused autole on vältimatult vajalikud, kuna kostjal on tugev liikumisfunktsioonihäire, lisaks nägemishäire. Liikumine (arstide juurde, taastusravisse jne) ühistranspordiga ei ole mõeldav ega mõistlikult korraldatav. Kulutused AS-ile Telia ning muusikakeskuse liising on vältimatult vajalikud, kuna on sisuliselt voodihaige kostja ainsaks meelelahutuseks. Vajalikud on ka kulutused söögile, ravimitele, taastusvahenditele.
3.Kostjal ei ole enese ülalpidamist oluliselt kahjustamata võimalik anda hagejale elatist isegi mitte osaliselt. Asja lahendamisel tuleks arvestada ka hageja teise vanema sissetulekuid ja võimalust last üleval pidada. Küsitavad on lapse vajadused 470 eurot kuus. Varasemalt on kostja tasunud elatist 100 eurot kuus ning poolte vahel ei olnud erimeelsusi summa piisavuse üle. Kostja palus jätta hageja hagi täielikult rahuldamata ja vähendada väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära 0 euroni. Hageja tegelikud kulud ei saa olla suuremad kui 200 eurot kuus, arvestades, et sellele lisandub riiklik lapsetoetus 50 eurot; et seoses lapse kooli minekuga kulud isegi kahanevad, kuna ei ole vaja enam maksta lasteaiamaksu ja toiduraha, koolitoit on tasuta; et hageja ülalpidamisel tuleb kõrvale kalduda vanemate võrdsest kohustusest lapse ülalpidamisse panustamisel ning lapse ülalpidamine tuleb terves ulatuses jätta hageja seadusliku esindaja kanda. Hageja seadusliku esindaja sissetulek võimaldab tagada hagejale ülalpidamise terves ulatuses viisil, kus ka hageja seadusliku esindaja enda ülalpidamiseks jääb piisavalt vahendeid. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja peab siiski hageja ülalpidamises osalema, tuleb lähtuda proportsionaalsuse printsiibist, kus kostja kanda jääb 37,4% hageja ülalpidamiskuludest (s.o 74.80 eurot) ning hageja seadusliku esindaja kanda 62,6%. Esimese astme kohtu otsus
4.14.07.2017 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 134 eurot kuus alates hagi esitamisest 20.03.2017 kuni lapse täisealiseks saamiseni 05.10.2027 ning elatise tagasiulatuvalt perioodi 01.10.201619.03.2017 eest 67 eurot kuus. Kohus määras, et elatis (igakuuline, tagasiulatuv) tuleb maksta CC arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXX. Selgitusse märkida „X elatis“. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
5.Kohus viitas perekonnaseaduse (PKS) § 97 punktile 1, §-le 96 ning § 100 lõigetele 1 ja
2.Vastavalt Riigikohtu seisukohale on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb (lahendid nr 3-2-1-3-07, 3-2-1-159-12).
6.Hageja on sündinud XX.XX.XXXX CC ja kostja lapsena (t lk 5). Hageja vanemad elavad eraldi. Hageja elab ema juures. Toodud asjaolusid pooled ei vaidlusta. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja ei ole maksnud hageja ema pangakontole alates 01.10.2016 iga kuu hageja ülalpidamiseks elatist. Vaidlustamata asjaolu luges kohus omaksvõetuks. Eeltuvastatu tähendab, et hageja on kostja alaealine laps, kellele kostja on kohustatud andma ülalpidamist. Hageja omakorda on õigustatud saama kostjalt ülalpidamist. Hageja nõudis elatise väljamõistmist alates 01.10.2016. Kuna kostja
alates 01.10.2016 vabatahtlikult hagejale ülalpidamist andnud ei ole ning ka kostja kohtumenetluses avaldatud seisukohtadest nähtub, et kostja ei kavatse hagejale vabatahtlikult miinimummääras elatist anda, on hageja õigustatud nõudma kostjalt ülalpidamist kohtu kaudu.
7.Kohus viitas PKS §-le 99, §-le 101 ja § 100 lõikele 4. Vabariigi Valitsuse (VV) 18.12.2015 määruse nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lõike 1 kohaselt on alates 01.01.2016 kuutasu alammääraks 430 eurot ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt alates 01.01.2017 470 eurot kuus. Eeltoodut arvestades oli elatise minimaalmäär perioodil 01.01.2016-31.12.2016 215 eurot kuus ja on alates 01.01.2017 235 eurot kuus.
8.Kuna hageja nõudis elatist miinimummääras, ei tule lapse seaduslikul esindajal lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Riigikohus on korduvalt (nt lahendi 3-2-1174-16 punktis 13) märkinud, et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lõike 1 järgi pool VV kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule vajaduste rahuldamise kulusid tõendada.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista miinimummääras või sellest väiksem elatis. Kohus viitas PKS § 102 lõikele 2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-174-16 (punkt 13) selgitanud, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Riigikohus leidis, et PKS § 102 lõike 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (ka lahend nr 3-2-1-119-15, punkt 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega.
10.Hagi kohaselt on hageja ülalpidamiskulud 470 eurot kuus, sellest 70 eurot kulu eluasemele, 150 eurot toidule, 50 eurot transpordile, 15 eurot sidele, 10 eurot tervishoiule, 10 eurot hügieenitarvetele, 75 eurot riietele ja jalanõudele, 90 eurot muud vältimatud püsikulud. Kostja arvates on küsitav lapse ülalpidamise vajadus 470 eurot kuus. Kostja leidis, et hageja vajadusi on võimalik katta 200 euroga kuus, millele lisandub riiklik toetus 50 eurot. Kohus on juba asunud seisukohale, et kuna hageja nõuab elatist miinimummääras, ei tule lapse seaduslikul esindajal lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (lahend nr 3-2-1-174-16, punkt 13). Seega tuleb kostjal, kes taotleb miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmist, esitada oma taotlust põhistavad asjaolud ja neid asjaolusid ka tõendada.
11.Arvestades, et kostja on oma vastuväidetes tuginenud ka eelmärgitud Riigikohtu lahendile, ei saa lapse vajaduste kahtluse alla seadmisel olla kostjale tema tõendamiskoormus selgusetu. Kostja on lapse ülalpidamiskulude suuruse määratlemisel tuginenud peamiselt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-174-16. Selles leidis Riigikohus, et kui korrigeerida Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute
keskuse RAKE poolt 2013 novembris koostatud uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" leitud 280 euro suurust keskmist ülalpidamiskulu lapse kohta 2013-2016 aastate tarbijahinnaindeksiga, on lapse keskmiseks ülalpidamiskuluks 287 eurot, mis on tunduvalt väiksem kehtivast töötasu alammäärast. Kohus leidis, et kuna eelmärgitud 287 euro puhul on tegemist Eesti laste keskmise ülalpidamiskuluga, ei saa sellest lähtuda konkreetse lapse ülalpidamiskulu kindlaksmääramisel. Hageja ülalpidamise ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda hageja tegelikest vajadustest.
12.Kostja on ka märkinud, et hageja ülalpidamiskulud 2017.a septembrist seoses hageja kooliminekuga vähenevad (ca 70 eurot), kuna ei ole vaja enam maksta lasteaiamaksu ega toiduraha, koolilõunate eest. Kuna hagist nähtuvalt ei ole hageja 470 euro suuruste ülalpidamiskulu hulka lasteaiakulusid arvestatud, ei ole lasteaiamaksu ja toiduraha mahaarvamine hageja näidatud ülalpidamiskuludest kohtu hinnangul põhjendatud. Kostja väitel viitab hageja näidatust väiksemale ülalpidamiskulule ka asjaolu, et hageja sai enne hakkama kostjalt saadud 100 euro suuruse elatisega ning lapse emal ei olnud pretensioone elatise suuruse osas kuni ajani, mil kostja enam elatist ei maksnud. Kohtu hinnangul ei kinnita eelmärgitud asjaolud, et hageja tegelikud vajadused on praegusel ajal hagis näidatust väiksemad. Kostja ja hageja seadusliku esindaja vahel sõlmiti kokkulepe hageja ülalpidamiseks 100 euro tasumiseks 2012.a. Eluliselt usutav on, et praeguseks ajaks võivad hageja vajadused olla muutunud. Kostja ei ole selgitanud, millises osas on tema arvates hagis märgitud kulud ülepaisutatud. Seetõttu on kostja väited selles osas kontrollimatud. Eeltoodut kogumis arvestades luges kohus tuvastatuks, et hageja ülalpidamiskulud ühes kuus on 470 eurot.
13.Kostja on tuginenud asjaolule, et ta on täielikult töövõimetu. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 30.05.2016 otsusest nr 1351659 nähtuvalt on kostja alates 30.05.2016 kuni 31.05.2018 püsivalt töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 100% (t lk 64). Kostjal on tuvastatud ka sügav puue (t lk 63). Nende asjaolude osas vaidlus puudub. Seega on kostja täielikult töövõimetu. See asjaolu on mõjuvaks põhjuseks, mis annab aluse kostjalt väljamõistetava elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra.
14.Kostja on palunud temalt väljamõistetavat elatist vähendada 0 euroni põhjendusega, et tema kogu sissetulek kulub tema enda vältimatute kulude katmiseks. Kohus leidis, et kostjalt väljamõistetava elatise vähendamine 0 euroni ei ole õiguslikult põhjendatud. Seadusandja mõte ei ole olnud vabastada alaealise lapse vanem täielikult elatise andmise kohustusest, vaid üksnes selle kohustuse ulatust vähendada. PKS § 102 lõigete 1 ja 2 mõttest tulenevalt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka siis, kui ta ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata seejuures enese tavalist ülalpidamist. Sel juhul peab vanem kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
15.Rahvastikuregistri väljavõttest nähtuvalt kostjal peale hageja teisi ülalpeetavaid ei ole (t lk 8). Vastavalt pangatehingute väljavõttele sai kostja Sotsiaalkindlustusametilt perioodil oktoober 2016 kuni märts 2017 pensioni 318.72 eurot ja sotsiaaltoetust 53.70 eurot (t lk 36-51). Asjas puuduvad muud tõendid kostja varalise seisundi kohta. Sotsiaaltoetust summas 53.70 eurot kohus ei arvestanud, kuna tegemist on toetusega kostjale, millele ei saa sissenõuet pöörata. Jagades kostja igakuise pensioni perioodil
oktoober 2016 kuni märts 2017 (ca 318 eurot) kahega (1 laps ja kostja), jääb kostjale enda vajaduste katmiseks hagejaga võrdväärne summa, st 159 eurot (318:2).
16.Kohus nõustus kostjaga, et osa hageja vajalikest ülalpidamiskuludest saab katta riikliku lapsetoetusega, mis 01.01.2017 jõustunud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lõike 3 järgi on pere esimese lapse kohta 50 eurot. Rahvastikuregistri andmetel hageja seaduslikul esindajal (CC) rohkem lapsi ei ole (t lk 7). Asjaolusid arvestades pidas kohus õiglaseks arvata lapsetoetus 50 eurot hageja ülalpidamiskulust maha mõlema vanema kohustuse osas võrdselt, s.o 25 euro ulatuses.
17.Kohus ei tuvastanud muid asjaolusid, v.a täielik töövõimetus, mida saaks pidada PKS § 102 lõikes 2 sätestatud mõjuvaks põhjuseks, mis võiksid anda alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Eeltoodut kogumis arvestades leidis kohus, et hageja nõue tuleb rahuldada osaliselt ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista miinimummäärast väiksem elatis 134 (159-25) eurot kuus alates hagi esitamisest (20.03.2017) kuni hageja täisealiseks saamiseni. Sellises määras elatise väljamõistmisel jääb kostja kanda väiksem osa hageja ülalpidamiskuludest, kui hageja emal. Samas arvestades, et CC sissetulek on oluliselt suurem kui kostjal (oktoobrist 2016 märtsini 2017 kokku 4568.45 eurot, st keskmiselt 761.40 eurot kuus; t lk 72), on hageja ülalpidamiskulude kostjast suuremas osas hageja ema kanda jäämine kooskõlas PKS § 105 lõikes 3 sätestatuga (vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev).
18.Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist muutuva suurusena lähtudes VV kehtestatud töötasu alammäära muutumisest. Kohus, arvestades asjaoludega, et kostja on täielikult töövõimetu ning et tema haigusest (XXX) tingituna ei ole tema töövõime taastumine ega kostja tööle asumine tõenäoline kogumis asjaoluga, et kohus mõistis kostjalt elatise välja miinimummäärast väiksemas ulatuses, ei ole kostjalt väljamõistetava elatise suuruse sidumine töötasu alammäära muutumisega põhjendatud. Hageja sellekohase taotluse jättis kohus rahuldamata.
19.Hageja palus kostjalt välja mõista elatise miinimummääras alates 01.10.2016, st tagasiulatuvalt perioodi 01.10.2016-19.03.2017 eest. Kohus viitas PKS §-le 108. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (lahend nr 3-2-135-16). Kostja on väitnud, et hagejale elatise andmine ei ole tema enese ülalpidamist kahjustamata üldse võimalik. Eelnevalt on kohus tuvastanud kostja kohustuse anda hagejale ülalpidamist alates 01.10.2016. Kohus, arvestades kohtulahendi tegemise ajal kostja ülalpidamisvõimet (väikest sissetulekut, täielikku töövõimetust, puudest tulenevaid erivajadusi), leidis, et kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmine nii miinimummääras kui väljamõistetud ulatuses asetaks kostja äärmiselt raskesse olukorda. Arvestades tuvastatud asjaolusid kogumis, asus kohus seisukohale, et
kostjalt tuleb tagasiulatuvalt perioodi 01.10.2016-19.03.2017 eest välja mõista elatis pool punktis 8 väljamõistetud elatisest, s.o 67 eurot kuus.
20.Seoses hagi osalise rahuldamisega ning arvestades vaidluse sisu, pidas kohus põhjendatuks jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lõike 1 alusel täielikult poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
21.14.08.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsus hagi rahuldamise osas tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
22.Kohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel ja rikkus menetlusnorme. Kohus ei arvestanud kostja objektiivse võimatusega elatist tasuda. Kohus lähtus PKS § 102 lõike 2 teisest lausest, kuid ei arvestanud, kas kostjal on võimalik hagejale objektiivselt elatist anda. Kohus ei täitnud selgitamiskohustust ega põhjendanud, milliste vahendite arvelt peab võimalikuks kostja poolt hageja ülalpidamist. Kostjal ei ole reaalselt võimalust elatist anda ning kohtu poolt väljamõistetud elatis on kostja jaoks ebamõistlikult koormav. Kostja selgitas kohtule, et tema ainsaks sissetulekuks on sotsiaaltoetus ja töövõimetuspension. Tervise tõttu on kostjal välistatud võimalus täiendavat sissetulekut teenida. Kostja on ise osaliselt oma vanemate ülalpeetav, kuna tal ei ole võimalik oma sissetulekutest katta elementaarset põhivajadust elukoha osas. Kostja esitas kohtule detailse ülevaate väljaminekutest ja kohustustest ning selgitas, et tal ei ole võimalik teha muudatusi tarbimisharjumustes, kuna kõik kohustused on vältimatult vajalikud, et säilitada minimaalne elamisväärne elu. Otsusest ei selgu kas ja milliseid kostja kulutusi peab kohus ülemäärasteks, st milliste kulutuste arvelt peaks kostjal olema võimalik muuta enda tarbimisharjumusi ilma, et kostja enda hädavajalikud põhivajadused ei saaks kahjustatud. Samuti selgitas kostja, et tal puudub reaalne võimalus teha midagi selleks, et hankida suurem sissetulek. Hageja teisel vanemal on seevastu igakülgne võimalus ja samasugune kohustus hankida varalised vahendid hagejal ülalpidamiseks.
23.Kostja ei nõustu kohtuga, et antud juhul ei tulnud kohtul eraldiseisvalt välja selgitada lapse tegelikud vajadused. Maakohus ei selgitanud, mille poolest erineb hageja keskmisest Eesti lapsest. Olukorras, kus kostja taotles elatise vähendamist, tuli kohtul välja selgitada lapse tegelikud vajadused. Kohus ei arvestanud ühtegi kostja seisukohta ja vastuväidet. Vastustaja seisukoht
24.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
25.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga ning kogunud ja hinnanud apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid seonduvalt kostja varalise olukorraga, leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel osaliselt menetlusõiguse norme, mis tõi osaliselt kaasa ebaõige otsuse tegemise elatise osas perioodi eest enne 01.04.2017. Selles osas kuulub maakohtu otsus osaliselt tühistamisele. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi perioodi eest enne hagi esitamist rahuldamata ja vähendab väljamõistetud elatist märtsikuu 2017 eest (TsMS § 657
lõike 1 punkt 2). Muus osas täiendab kolleegium osaliselt maakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Menetluskulude jaotuse osas maakohtu otsuse muutmiseks alus puudub. Lisaks jaotab kolleegium apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 173 lõige 2).
26.TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib apellatsioonikohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas esitas kostja kaebuse hagi rahuldava osa peale. Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, on otsus jõustunud (TsMS § 456 lõige 1).
27.Esmalt lahendab kolleegium seni lahendamata menetluslikud taotlused (TsMS § 442 lõige 5). 13.02.2018 korraldusliku määrusega kõrvaldas ringkonnakohus maakohtu poolse selgitamiskohustuse rikkumise ja andis kostjale võimaluse tõendada enda varalist olukorda ja igakuiseid hädavajalikke kulutusi. Kostja esitas koos täiendava selgitusega sõiduki reg/nr XXXXXX registreerimistunnistuse ja põhiandmed, 27.12.2017 maksekorralduse kohustusliku liikluskindlustusmakse tasumise kohta, arve 10.11.2017 rehvide ostmise kohta, pangakonto väljavõtte bensiini ostmise kohta 30.08.2017-11.02.2018, pangakonto väljavõtte Telia Eesti AS-le ja Elisa Eesti AS-le teenuste eest tasumise kohta, S OÜ arved 04.01.2018 ja 29.01.2018, pangakonto väljavõtte S OÜ-le tasumise kohta, retseptid, kviitungid jalanõude jm kohta, venna TT kinnituskirja, ülekanded PP-le ja PP pangakonto väljavõtte, PP kinnituskirja, ema MM kinnituskirja, ülekanded MM-le. Lisaks tegi kohus kostja taotlusel päringu SA TÜK närvikliinikule, millele neuroloog II vastas 05.03.2018. Kolleegium tutvus esitatud tõenditega ja leiab, et tegemist on käesoleva vaidluse lahendamiseks asjakohaste tõenditega TsMS § 238 lõike 1 mõttes. Kolleegium võtab täiendavad tõendid vastu ja annab neile hinnangu käesolevas otsuses allpool.
28.Samuti esitas hageja vastuseks kostja uutele tõenditele omapoolseid tõendeid kostja tõendite ümberlükkamiseks ja enda vajaduste tõendamiseks. Kolleegium on seisukohal, et esitatud tõenditest on asjakohased kostja tõendite ümberlükkamiseks esitatud ekraanitõmmised autopass.ee-st ja elisa.ee-st, kuna nendega soovib hageja lükata ümber kostja poolt esiletoodud sõiduautoga seonduvate kulutuste ja sideteenuste tarbimisega seotud kulutuste suuruse vajalikkust. Need tõendid võtab ringkonnakohus TsMS § 238 lõike 1 ja § 230 lõike 1 alusel vastu ning annab neile hinnangu käesolevas otsuses allpool. Küll aga keeldub ringkonnakohus vastu võtmast tõendeid hageja vajaduste tõendamiseks, kuna käesolevas asjas ei ole need asjakohased. Ringkonnakohus ei andnud nimetatud asjaolu tõendamiseks hagejale täiendavat võimalust, kuna leiab, et konkreetse vaidluse puhul ei sõltu väljamõistetava elatise suurus hageja vajadustest, vaid kostja majanduslikust võimekusest, mis on selgelt ja otseselt seotud tema tervislikust seisundist tuleneva võimetusega ise elatist teenida. Kostja ei ole toonud välja selliseid elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse mõistlikult eeldada, et hageja igapäevased vajadused oleksid väiksemad kui käesolevas otsuses allpool kostjalt väljamõistetava elatise kahekordne summa (st vähem kui vastavalt 249.30 eurot ja 268 eurot kuus) ja et seeläbi mõjutaksid hageja tegelikud vajadused väljamõistetava elatise suurust.
29.Kolleegium ei nõustu maakohtu otsusest nähtuva seisukohaga, nagu oleks kostja olnud kohustatud tõendama, et vajalikud kulutused hageja ülalpidamiseks on alla VV poolt kehtestatud töötasu alammäära. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on küll õige, et kui esitatakse alaealise lapse ülalpidamiseks elatisehagi PKS §-s 101 lõikes 1 ettenähtud
alammääras, ei pea hageja enda igakuiseid vajadusi tõendama. Samas kehtib selline eeldus vaid seni, kuni kostja esitab põhistatud taotluse elatise väljamõistmiseks suuruses alla seaduses ettenähtud alammäära. Sellises olukorras tuleb kohtul selgitada hagejale, et tal on vaja tuua esile ja tõendada enda igakuised vajadused ning nende rahuldamiseks vajalikud kulutused. Käesolevas asjas maakohus hagejale tõendamiskoormust ei selgitanud. Samas, nagu kolleegium eelnevalt selgitas, ei saanud hageja igakuiste tegelike vajaduste tuvastamata jätmine tuua kaasa ebaõige otsuse tegemist. Seetõttu ei pidanud ka apellatsioonikohus menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades vajalikuks anda hagejale võimalust enda vajaduste tõendamiseks ega tuvasta käeolevas asjas hageja tegelikke vajadusi.
30.Kolleegium nõustub maakohtuga, et tuvastatud kostja tervislik seisund annab aluse elatise vähendamiseks alla seaduses ettenähtud miinimummäära. Samas ei nõustu kolleegium maakohtuga, et õiguslikult ei ole võimalik elatist alaealise lapse ülalpidamiseks vähendada 0 euroni. Õige on, et vastavalt seadusele ei vabane kohustatud isik alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid see ei välista erandlikel asjaoludel elatise suuruse vähendamist 0 euroni, kui mõjuva põhjuse tõttu ei võimalda vanema käsutuses olevad vahendid anda elatist ilma, et ta ise kaotaks minimaalsed vahendid hädavajalike kulude katmiseks. PKS § 102 lõike 2 teise lause kohaselt tuleb vanemal, kes muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades ei ole võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, kasutada tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Samas ei nõustu kolleegium maakohtuga, nagu tähendaks ühetaoline kasutamine alati matemaatiliselt võrdset kasutamist, vaid arvestama peab, et mõlemale oleksid tagatud minimaalsed vahendid hädavajalike kulutuste katmiseks.
31.Järgnevalt tuvastab kolleegium kostja majandusliku olukorra ja temale elamiseks vajalike kulutuste suuruse, mille tulemusena selgub, millise summa igakuiselt on kostja objektiivselt võimeline hagejale maksma. Poolte vahel puudub vaidlus, et seonduvalt mais 2016 tuvastatud 100%-lise töövõimetusega moodustavad kostja sissetuleku alates juunist 2016 igakuiselt pension ja sotsiaaltoetus. Kostja konto väljavõtetega on tõendatud pensioni suurus algselt 318.72 eurot ja alates aprillist 2017 334.91 eurot ning sotsiaaltoetuse suurus 53.70 eurot (t lk 20-54).
32.Kostja tõi maakohtu ette järgmised igakuised hädavajalikud kulutused ja nende suurused (seisuga 06.04.2017; t lk 65): elekter 20 eurot, söök 150 eurot, telefon 5 eurot, TV ja internet 32.98 eurot, muusikakeskuse liising 14.24 eurot, hügieenitarbed 25 eurot, kütus autole 60 eurot, parkimistasu 4 eurot, auto ülevaatus 2.92 eurot, auto kindlustus 5.58 eurot, ravim neurotin 8.16 eurot, d-vitamiin 7.48 eurot, taastusvahendid 25 eurot ja riided 10 eurot, kokku 370.36 eurot. Ringkonnakohtus tõi kostja esile järgmised kulutused (seisuga 27.02.2018; t lk 110-112): auto kindlustus perioodil 30.12.2017-30.12.2018 4.72 eurot kuus; auto ülevaatus 2.92 eurot; auto rehvid, sh vahetus, ja muu hooldus 20.97 eurot, kütus 31.29 eurot; AS-le Telia Eesti mobiilsed teenused 21+10.90 eurot; mobiiltelefon 9.50 eurot; d-vitamiin 7.48 eurot; omega3 kapslid 14.95 eurot; muud ravimid 1.90 eurot; riided 18.09 eurot; söök 210 eurot; hügieenitarbed 3 eurot; kulud eluasemele (elekter, kütteseade) 22.82 eurot; taastusvahendid 5.30 eurot, kokku 385.17 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja kuludest ei ole vajalikud kulutused sõiduauto ülalpidamisele, kuna kostja ei ole kaalunud võimalusi igakuiselt Tartus arsti juures käimiseks kas kohaliku omavalitsuse abiga või kellegi teise autoga, kellele saaks tasuda vaid 10 eurot bensiiniraha. Samuti
vaidlustab hageja kostja kulutusi mobiilsetele teenustele, leides, et tulenevalt kõneoperaatorite hinnasõjast piisaks kulust kuni 8 eurot kuus, et kasutada vajalikku nutipaketti. Samuti vaidleb hageja vastu igakuistele kulutustele treeningriietele, selgitades, et nende eest ei ole põhjendatud maksta täishinda.
33.Ringkonnakohus nõustub hagejaga osaliselt. Hageja ei vaidlustanud ja seega ei ole vaidluse all kostja vajalikud kulutused kuus eluasemele 22.82 eurot, ravimitele ja vitamiinidele 7.48+14.95+1.90=24.33 eurot, hügieenitarvetele 3 eurot ja taastusvahenditele 5.30 eurot. Vaidluse all ei ole ka kulutused söögile, mille puhul võtab kohus vajalikuks suuruseks maakohtus esiletoodud 150 eurot. Kolleegium möönab, et kulutused söögile on üldteada ja selgelt vajalikud, kuid kostja ei ole ringkonnakohtule esitatud suurema summa puhul selgitanud, millest tuleneb igakuise söögikulu oluline erinevus võrreldes esmaselt esiletooduga. Kulu põhjendatust ei tõenda senini tehtud tegelikud kulutused. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidluse all kostja kulutused kuus kokku 174.33 eurot.
34.Seonduvalt erinevate kulutustega autole tõi kostja esile, et vajab autot igakuiselt Tartus arsti juures käimiseks. Vajadus külastada üks kord iga 4 nädala järgi SA TÜK Närvikliinikut on tõendatud neuroloog II tõendiga 05.03.2018 (t lk 158-159). Hageja ei tõendanud väidet, et kostjal oleks võimalik saada arsti juurde tasuta transpordiga kohalikult omavalitsuselt. Kohus ei saa eeldada, et kostjal oleks võimalik ka paluda igakordselt kellelgi tuttaval teda arsti juurde viia, tasudes vaid kütuse eest. Kui kostja kasutaks, arvestades tõendamist leidnud tervislikku seisundit, arsti juurde sõiduks kellegi teise autot koos autojuhiga, tuleks eeldada, et ta tasub selle eest igakordselt ka kasutuseelist, st renditasu ja autojuhile (töö)tasu, mis kokkuvõttes ei tule eelduslikult odavam isiklikule sõiduautole tehtavatest põhjendatud kuludest. Kolleegium on seisukohal, et seoses sõiduautoga on tõendatud järgmised kostja hädavajalikud kulutused kuus: kohustusliku liikluskindlustuse makse 4.72 eurot (tõendatud maksekorraldusega t lk 116) ja ülevaatuse tasu 2.92 eurot (kehtiv ülevaatus olemas t lk 117). Lisaks kulutused hooldusele, rehvidele jmt 2.80 eurot kuus ja bensiinile 10 eurot kuus. Kulutuste puhul rehvidele jmt selgitab kolleegium, et arvestab kostja poolt 27.02.2018 esiletoodud kulutusi 15 aasta peale, sest auto ainult arsti juures käimiseks kasutamisel kujuneb läbisõiduks aastas, arvestades vahemaad Tartu ja XXX küla, XXX, vahel u 25 km, 600-700 km, mistõttu kindlasti ei ole vaja nt rehve vahetada 2 aasta tagant. Väikese läbisõidu puhul on oluliselt harvem ka vajadus hooldusele ja remondile. Seonduvalt kuluga bensiinile nõustub kolleegium hageja väidete ja arvestusega, mh kontrollis kolleegium google.maps-i abil hageja poolt esiletoodud vahemaad Tartu ja XXX asuva XXX küla vahel.
35.Seonduvalt kostja kulutustega sideteenustele on konto väljavõtetega tõendatud, et perioodil 01.10.2016-märts 2017 tasus kostja igakuiselt AS-le Telia Eesti 21+11.98=32.98 eurot ja AS-le Tele2 keskmiselt 5.21 eurot (t lk 20-54). Samuti on tõendatud, et augustist 2017-jaanuar 2018 tasus kostja AS-le Telia Eesti keskmiselt 32.36 eurot ja Elisa Eesti AS-le keskmiselt 4.31 eurot kuus (t lk 122, 123). Seega on tõendatud, et keskmiselt on vaidlusalusel perioodil olnud kostja vastav kulu AS-le Telia Eesti 32.67 eurot ja muudele sideoperaatoritele keskmiselt 4.76 eurot. Kostja on selgitanud, et seonduvalt tervisliku seisundiga, mh nägemise kahjustumisega ja liikumise olulise takistatusega, vajab ta pidevalt televiisorit ja raadiot, et hoida üleval oma emotsionaalset seisundit, tarbida meelelahutust ja hoida ennast kursis ühiskonnas toimuvaga. Samas ei nähtu kostja tõenditest, et tema tasu AS-le Elisa Eesti oleks 9.50
36.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kostja hädavajalike kulude suuruseks on tõendatud 229.77 eurot, millele lisandub kulu riietele 18 eurot, kokku 247.77 eurot. Selle kulu osas nõustub kolleegium kostjaga, arvestades, et see sisaldab lisaks treeningriietele kulu muudele riietele/jalanõudele, mistõttu kulu suurus ühe kuu arvestuses keskmiselt on täiskasvanud isiku, kes enamiku aja lamab, kohta mõistlik. Iseenesest asjakohane on hageja väide, et treeningriideid ei ole mõistlik osta n-ö täishinna eest. Samas peab käesolevas asjas arvestama, et kostja ise ei ole tervisliku seisundi tõttu võimeline poodides käima ja on seetõttu seotud lähedaste võimalustega teda aidata.
37.Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et kostja igakuiste rahaliste võimaluste tuvastamisel tuleks jätta arvesse võtmata sotsiaaltoetus. Vastavalt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 7 lõikele 1 makstakse puudega tööealise inimese toetust puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks. Kostja puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsuse (t lk 63) kohaselt on kostjal tuvastatud lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehooldusele ja majapidamisele ning kommunikatsioonivahendite kasutamisele. Kostja on toonud oma igakuiste vajaduste hulgas välja mh kulutused transpordile, ravimitele, enesehooldusele, majapidamisele ja kommunikatsioonivahenditele. Seega tuleb kostjal hageja ülalpidamise võimekuse tuvastamisel võtta arvesse, et perioodil 01.10.2016 kuni 31.03.2017 oli kostja sissetulekuks kokku 318.72+53.70=372.42 eurot, millest elatiseks oli võimalik tasuda 372.42-247.77=124.65 eurot. Alates 01.04.2017 on sissetulekuks 334.91+53.61=388.61 eurot, millest elatiseks on võimalik tasuda 388.61-247.77=140.84 eurot. Kuna hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, kuulub kostja kaebuse alusel vähendamisele maakohtu poolt alates hagi esitamisest märtsikuu 2017 eest väljamõistetud elatis. 12 päeva eest arvestatud elatis 2017.a märtsis on 48.25 eurot. Alates 01.04.2017 väljamõistetud elatise vähendamiseks alust ei ole.
38.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka PKS § 108 alusel enne hagi esitamist 5,5 kuu jooksul tasumata elatise osas. Selles osas nõustub kolleegium kostjaga ja leiab, et hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine on käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude alusel kostja suhtes ebaõiglane, pannes ta olukorda, kus ta objektiivselt ei ole võimeline võlgnevust maksma. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-136-13 selgitanud, et elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb arvestada nii vanema toonast kui kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes nõuet tema vastu. Asjas puuduvad tõendid, et hageja oleks nõudnud enne hagi esitamist kostjalt ülalpidamist, kuigi viimane tasumine oli septembris 2016.
39.Kuna hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, ei saa ringkonnakohus muuta maakohtu otsust hageja 12.03.2018 menetlusdokumendis taotletud viisil, st siduda väljamõistetud elatise kindla protsendiga kostja sissetulekust. Asjaolude olulisel muutumisel on hagejal õigus nõuda igakuise elatise suuruse muutmist TsMS § 459 lõike 1 punkti 1 alusel. Sama õigus laieneb ka kostjale, kui tema varaline olukord peaks edaspidi oluliselt muutuma.
40.Kuna hagi jääb rahuldatuks osaliselt, ei ole alust muuta maakohtus kantud menetluskulude jaotust. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, jäävad lummagi poole apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lõike 1 alusel vastava poole enda kanda.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.