TN hagi AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal vastu kahju hüvitise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.03.2014 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
23 779,76 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali (endine ärinimi BTA Insurance Company SE Eesti filiaal) apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): TN (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli (e-post: [email protected] ) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal (registrikood 11223507, asukoht Lõõtsa 2B, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar (e-post: [email protected] )
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 21.03.2014 otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalilt TN kasuks põhinõudena välja kahjuhüvitise 8 434,39 eurot ületavas osas, viivise seisuga 21.märts 2014 576,77 eurot ületavas osas ja viivise alates 22.märtsist 2014 kuni põhinõude täieliku tasumiseni protsendina summalt, mis ületab 8 434,39 eurot, VÕS § 133 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning jaotas menetluskulud.
2.AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
3.1.Hagi rahuldada osaliselt.
3.2.Mõista AAS BTA Insurance Company Eesti filiaalilt TN kasuks põhinõudena kahjuhüvitis summas 8 434,39 eurot.
3.3.Mõista AAS BTA Insurance Company Eesti filiaalilt TN kasuks välja seisuga 21.märts 2014 sissenõutavaks muutunud viivitusintress (viivis) summas 576, 77 eurot ja viivis alates 22.märtsist 2014 kuni põhinõude (8 434,39 eurot) tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
3.4.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 28.05.2013 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus, arvestades hagi hilisemat täpsustust, mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena kahjuhüvitis 22 626 eurot ja 21 senti ning põhinõude osalt (16 868 eurot ja 79 senti) alates 4.06.2010 kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras arvestatud viivise (28.05.2013 seisuga moodustas sissenõutavaks muutnud viivis hageja arvestuste kohaselt 3851 eurot ja 52 senti).
2.Hagiavalduse kohaselt toimus 3.06.2007 liiklusõnnetus Kuusalu vallas, milles osalesid hagejale kuuluv sõiduk Nissan X-Trail (hageja sõiduk), registreerimismärgiga xxxxxx, mida juhtis SD, ning mootorratas Suzuki GSX 1100F (mootorratas), registreerimismärgiga xxxx, mida juhtis AT. Liiklusõnnetuse käigus saadud kahjustuste tulemusena tuli hageja sõiduk lugeda hävinenuks liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 34 lg 1 tähenduses. Hageja sõiduki suhtes oli sõlmitud kohustuslik liikluskindlustuse leping kostjaga (liikluskindlustuse tavaleping nr C289116300/1) ning selle kohta oli väljastatud liikluskindlustuse tavalepingu poliis nr C0031380396. Mootorratta valdaja tsiviilõigusliku vastutuse oli kindlustanud SI AS.
3.5.06.2007 teavitas hageja liiklusõnnetusest kostjat kui oma kindlustusandjat, esitades liikluskahju hüvitamise avalduse. Kostja asus kahjujuhtumit käsitlema. Paralleelselt alustas liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks Põhja Politseiprefektuur kriminaalmenetlust, mille käigus esitati süüdistus liiklusõnnetuse põhjustamises hageja sõidukit juhtinud SD-ile. Harju Maakohus mõistis 16.02.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-4566 (jõustus Riigikohtu 27.07.2011 määrusega) SD-i liiklusõnnetuse põhjustamise süüdistuses õigeks.
4.9.03.2011 esitas hageja kirjaliku taotluse SI AS-ile kui liiklusõnnetuses osalenud ja kahju põhjustanud mootorratta kindlustusandjale, nõudes tekitatud kahju hüvitamist. SIAS keeldus hagejale kindlustushüvitise maksmisest, kuna pidas kahjunõuet
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-26792 aegunuks. Hageja vaidlustas maksmisest keeldumise kindlustuse vaidluskomisjonis, mille 20.09.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata nõude aegumise tõttu. Hageja pöördus seejärel kohtu poole, Riigikohus tuvastas 19.03.2013 otsusega tsiviilasjas nr 32-1-7-13 hageja nõude aegumise. Riigikohus jättis otsusega hageja hagi ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtumenetlusse oli kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel kostja (st BTA Insurance Company SE Eesti filiaal). Riigikohus viitas otsuse p-s 44 võimalusele esitada kahjunõue kostja vastu viimase seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
5.Hageja esitas kostja vastu nõude kindlustusandja seaduses sätestatud kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja leidis, et kostja ei teavitanud SI AS-i kahjujuhtumist LKindlS § 38 lg 4 järgi, samuti ei teavitanud kostja hagejat LKindlS § 38 lg 6 kohaselt kahju hüvitamise nõude esitamise kohustusest ega selle aegumistähtajast. Samuti on kostja hageja hinnangul rikkunud LKindlS § 38 lg-st 5 tulenevaid kahju käsitluse kohustusi. Hageja leidis, et kui kostja oleks LKindlS §-s 38 sätestatud kohustused täitnud, oleks hageja nõue jõudnud kahju hüvitamiseks kohustatud kindlustusseltsini ning tulenevalt tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 tehtud Riigikohtu otsuses esitatust oleks hageja olnud eeldatavasti õigustatud saama kindlustushüvitist. Seega esineb kostja kohustuste täitmata jätmise ning hageja hüvitise mittesaamise vahel põhjuslik seos. Kahjuhüvitise õigusliku alusena tugineb hageja VÕS §-le 1043 ja §-le 1057.
6.Hagejale tekitatud kahju suurus seisneb esiteks saamata jäänud kahjuhüvitises, mis koosneb hävinenud sõiduki maksumusest 16 500 eurot, sõiduki liiklusõnnetuse sündmuskohalt äratoimetamisega seotud kulus 173 eurot ja 90 senti ja sõiduki väärtuse kindlaksmääramiseks eksperdile makstud tasudes 194 eurot ja 89 senti. Hageja loovutas sõiduki jäänuki hoidmiskulude katteks tasulise valvega hoiukoha valdajale 20 000 krooni (1278,23 euro) eest. Seega oli hagejal õigus saada hävinenud sõiduki eest kindlustushüvitist 15 221 eurot ja 77 senti (16 500 – 1278,23) ning lisaks hoidmiskulude katteks 1278 eurot ja 23. Kokku on hageja sõidukiga seotud kahju suuruseks (15 221,77 + 1278,23 + 173,90 + 194,89) 16 868 eurot ja 79 senti. Hageja nõudis kostjalt sõidukikahju osas ka viiviste tasumist LKindlS § 45 lg 4 kohaselt alates 4.06.2010. Hageja kahju seisneb ka tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusega kaasnenud menetluskuludes kokku summas 5757 eurot ja 42 senti, mis jäid hageja kanda.
7.Hageja leidis, et kuivõrd kostja osales tsiviilasja nr 2-11-46631 menetluses iseseisva nõudeta kolmanda isikuna ning oli teadlik hageja võimalikust nõudest kostja vastu, saab kostja käesolevas menetluses uusi või teistsuguseid väiteid, taotlusi või tõendeid esitada üksnes juhul, kui esinevad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 214 lg-s 4 sätestatud alused. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu, palus hagi jätta rahuldamata ja vähendada hagejale makstavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel 100%. Kostja hinnangul ei leidnud ka tsiviilasja nr 2-11-46631 menetluses lõplikult lahendust juhtumi asjaolud, mis puudutavad 3.06.2007 toimunud liiklusõnnetuses osalenud juhtide omavahelist vastutust. Seetõttu vaidlevad pooled selle üle, kas SI AS-il oli kohustus hüvitada hagejale tekkinud liikluskahju 100%. Seega tuleb lahendada sõidukite valdajate vastutuse küsimus käesolevas menetluses. Kostja hinnangul tuleb sõidukit juhtinud isiku käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui kannatanule ja otsustada, kas on põhjendatud temale makstava kahjuhüvitise vähendamine VÕS § 139 alusel.
9.Hageja väite peale, et kostja jättis täitmata LKindlS § 38 lg-st 4 tuleneva kohustuse edastada pärast liiklusõnnetuse teate saamist vastuvõetud teade liiklusõnnetuse
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-26792 pooltele, kahju tekitanud isiku kindlustusandjale ja liikluskindlustuse registrile, märkis kostja, et 5.06.2007 pöördus hageja isiklikult kostja poole ja koostas kirjalikult liiklusõnnetuse kahjuteate ning temale kuuluvat sõidukit juhtinud SD esitas kirjaliku seletuse. 21.06.2013 pöördus kostja poole mootorratast juhtinud AT ja koostas kirjalikult liiklusõnnetuse kahjuteate. Liiklusõnnetuse kahjuteade on edastatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikluskindlustuse registrile 8.06.2007. Formaalne nõude täitmata jätmine ei saanud hagejale mingit kahju tekitada, kuna ta suhtles isiklikult kostja töötajaga ja sai temalt ammendavaid selgitusi. Kuivõrd hageja pöördus koos tema sõidukit juhtinud isikuga kostja poole, siis hageja esitatud kahjuteate kirjalikult edastamata jätmine hageja sõidukit juhtinud isikule ei ole rikkumine antud seaduse sätte tähenduses. Samuti ei tulene kostja tegevusest ka LKindlS § 38 lg-te 5 ja 6 nõuete rikkumine. Esmaste dokumentide alusel oli vastutavaks kindlustusandjaks kostja ning kostjal ei olnud kohustust edastada teadet SI AS-ile.
10.Kostja leidis, et hagejal tulnuks kaasata kostja tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusse mitte kolmanda isiku, vaid kaaskostjana. Hageja, kes kasutas menetluses professionaalset õigusabi, oleks pidanud nägema ette aegumise kohaldamise võimalust juba alates kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud kaebusest ja sellega kaasnevaid menetluskulusid. Kostja ei vastuta hageja menetlusliku vea eest ega pea hüvitama kulusid, mis tekkisid hagejal sellest, et ta ei kaasanud kostjat tsiviilasjas nr 2-11-46631 hagimenetlusse poolena. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohus rahuldas 21.03.2014 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks põhinõudena välja kahjuhüvitise 22 626 eurot ja 21 senti ja otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise põhinõude esemeks oleva kohustuse osa täitmisega viivitamise eest 1153 euro ja 55 sendi ulatuses ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates 22.03.2014 tasumata põhinõude osalt (16 868 eurot ja 79 senti) kuni põhinõude täitmiseni 16 868 euro ja 79 sendi ulatuses. Muus osas jättis maakohus hageja viivisenõude rahuldamata. Menetluskuludest jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel 14% hageja kanda ja 86% kostja kanda.
12.Kohus leidis, et kindlustusandja vastutus võiks põhineda VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud LKindlS § 38 lg-test 4˗6 tulenevaid kindlustusandja kohustusi või mõnda neist ning kui on, siis kas need rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga. Samuti vaidlevad pooled selle üle, milline oli kummagi sõidukijuhi osa liiklusõnnetuse toimumises ning liikluskahju tekkimises. Sellest sõltub, kas ja millises ulatuses olnuks SI AS kui liiklusõnnetuses osalenud mootorratta valdaja tsiviilvastutuse kindlustusandja kohustatud hüvitama hagejale liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju tsiviilasjas nr 2-1146631 menetletud hagi alusel. Pooled on eri meelt ka selles, kuivõrd piirab tsiviilasjas nr 2-11-46631 toimunud menetlus (mis lõppes Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-17-13) kostja vastuväidete ning tõendite ja taotluste esitamise õigust käesolevas tsiviilasjas.
13.Menetlus tsiviilasjas nr 2-11-46631 lõppes Riigikohtu otsusega, millega jäeti hageja nõue SI AS-i vastu rahuldamata, kuna hageja nõue oli LKindlS § 42 lg 1 ja TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Kohus tuvastas, et hageja sai kahjust ja kahju põhjustanud isikust (mootorratturist) teada liiklusõnnetuse toimumise päeval, 3.06.2007 või õnnetusest teatamise päeval, 5.06.2007. Hagi SI AS-i vastu esitas hageja 29.09.2011. Samuti on Riigikohtu lahendiga tuvastatud, et SI AS-i ei ole hageja kahju hüvitamise nõudest enne 9.03.2011 teavitatud. Nende asjaolude osas on tsiviilasjas nr 2-11-46631 tehtud otsus TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt kostjale kohustuslik ning nende üle ei saa
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-26792 käesolevas menetluses enam vaielda. Kostja saab käesolevas menetluses vaielda selle üle, milline oli kummagi sõidukijuhi osa liikluskahju tekkimises ning kas esinesid alused SI AS-i makstava kindlustushüvitise vähendamiseks.
14.Kohus märkis, et liiklusõnnetuse mõlemad osapooled on teatanud LKindlS § 38 lg 1 kohaselt kostjale liiklusõnnetusest. Kohtu käesolevas menetluses tuvastatu põhjal ei ole kostja teatanud kahjujuhtumist vastavalt LKindlS § 38 lg 4 nõuetele SIAS-ile ega teavitanud hagejat LKindlS § 38 lg 6 kohaselt kirjalikult kahju hüvitamise nõude esitamise kohustusest ega selle aegumistähtajast. Kostja ei ole menetluses väitnud ega tõendanud, et ta oleks selliseid toiminguid teinud. Kohtu hinnangul eksisteerib eelnimetatud LKindlS § 38 lg-te 4 ja 6 rikkumise ning hagejal tekkinud kahju vahel põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes. Nende rikkumiste tõttu ei asunud SIAS kahjujuhtumit ise menetlema ning hageja võimalik nõue SI AS-i vastu aegus. Kui kostja oleks oma kohustused täitnud, oleks hageja nõue jõudnud SI AS-ini LKindlS § 42 lg-st 1 tuleneva aegumistähtaja jooksul. Kohus leidis, et samuti on kostja jätnud kohaselt täitmata LKindlS § 38 lg-st 5 tulenenud kohustused, kuid poolte esitatu põhjal ei ole kohus veendunud, et need rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal väidetavalt tekkinud kahjuga.
15.Kostja võimaliku rikkumise põhjusliku seose hindamiseks hagejal tekkinud kahjuga tuvastas kohus, kas üldse ja millises ulatuses olnuks SI AS kohustatud hagejale kahju hüvitama. Kohus leidis, et vaidlustamata asjaolude põhjal tuleb järeldada, et hageja liikluskahju tekkimise üheks põhjuseks oli mootorratta kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk. Samas osales liiklusõnnetuses ka hageja sõiduk kui suurema ohu allikas. Teisiti öeldes on kaks suurema ohu allikat tekitanud kokkupõrkes teineteisele vastastikku kahju. Mootorratta juhi AT kui mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1057 p-d 1˗5) ei ole käesolevas asjas kohtu hinnangul esile toodud. Seega tekkis hagejal VÕS § 1057 alusel kahju hüvitamise nõue mootorratta valdaja ja SI AS-i vastu. Kostja pole menetluses ka vastupidist väitnud. Kohtu hinnangul ei saa asja materjalide hulgas olevate tõendite põhjal järeldada, et hageja sõidukit juhtinud SD-i osa kahju tekkimisel oleks oluliselt suurem kui mootorratta juhi oma, samuti ei ole tuvastatavad sõidukitest lähtunud riskide olulised erinevused. Seega peaks kumbki sõidukivaldaja praegusel juhul teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Järelikult ei oleks saanud ka SI AS hagejale makstavat liikluskahju hüvitist vähendada.
16.Kohus leidis, et hageja sõiduk on massilt ja mõõtmetelt oluliselt suurem mootorrattast ning hageja sõiduk kokkupõrke toimumise hetkel seisis või liikus väga väikese kiirusega (maksimaalselt 10 km/h). Mootorratta liikumiskiirus enne kokkupõrget ei ole samas tuvastatav. Kummagi sõiduki tehnilise korrasoleku kohta tõendid puuduvad.
17.Kohtu hinnangul annavad asja materjalid alust arvata, et kokkupõrge toimus mootorratta suunavööndis, st et hageja sõiduk oli juba alustanud manöövrit. Eeltoodut arvestades rikkus hageja sõidukit juhtinud SD toona kehtinud LE § 156 nõudeid, mille järgi pidi rööbasteta sõiduki juht vasakule või tagasi pöörates andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. Sõidukijuhi sooritatav pööre vasakule on objektiivselt potentsiaalselt ohtlik manööver ning vallandas ka praegusel juhul edasise sündmuste ahela. Samas ei võimalda olemasolevad tõendid järeldada, et SD-i alustatud manööver oli toimunud avarii ainsaks põhjuseks. Tõenditest nähtuvad andmed ei ole piisavad, järeldamaks, et mootorratturil ei olnud SD-i alustatud manöövri tõttu enam mõistlikult võimalik õnnetust vältida. AT puudus õnnetuse toimumise ajal vajalik mootorratta juhtimisõigus. Tõendite põhjal ei saa välistada, et vajaliku kogemuse ja
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-26792 juhtimisõigusega mootorrattajuht oleks suutnud õigeid sõiduvõtteid rakendades liiklusõnnetuse toimumist vältida.
18.Eeltoodut arvestades tulnuks hageja tsiviilasjas nr 2-11-46631 esitatud hagi (nõude aegumist arvestamata) tõenäoliselt rahuldada ning SI AS-il tulnuks liikluskahju hagejale täies ulatuses hüvitada. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõiduki hävimisest tuleneva varakahju suurus on 16 868 eurot ja 79 senti. Kostja on kinnitanud seda 27.11.2013 toimunud eelistungil (vt I kd, tl 201). Ülaltoodu põhjal leidis kohus, et kui nõue ei olnuks aegunud, oleks hageja eelduslikult pidanud saama SI AS-ilt sellises ulatuses kahjuhüvitise.
19.Kohus märkis, et on tõendatud, et hageja kandis tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlemise tõttu 5757 eurot ja 42 senti kulusid. Kohtu hinnangul esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) hageja kantud menetluskulude ja kostja seadusest tulenevate kohustuste rikkumise vahel. Kui kostja oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks tsiviilasjas nr 2-1146631 hageja nõue eeldatavasti täies ulatuses rahuldatud ning menetluskulud oleks jäänud SI AS-i kanda.
20.Kostja rikutud LKindlS § 38 lg-test 4 ja 6 tulenevate kohustuste eesmärk on muu hulgas kindlustusvõtja kaitsmine sellise kahju eest, mille hüvitamist hageja praegusel juhul nõuab. Samuti leidis kohus, et kostja on hagejale põhjustatud kahju tekkimises süüdi, leides, et kostja on käitunud LKindlS § 38 lg-te 4 ja 6 eiramisel vähemalt hooletult. VÕS § 104 lg-le 3 viidates leidis kohus, et mõistlik isik kostja olukorras oleks pidanud teatama kahjujuhtumist LKindlS § 38 lg 4 nõuete järgi SI AS-ile ning teavitama hagejat LKindlS § 38 lg 6 kohaselt kirjalikult kahju hüvitamise nõude esitamise kohustusest ja nõude aegumistähtajast.
21.Kohtu hinnangul ei esine aluseid kostjalt nõutava kahjuhüvitise vähendamiseks, sh VÕS § 139 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul ei saa VÕS § 139 lg 1 kohase asjaoluna arvestada kostja leitut, et hageja võinuks kostja tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusse kaasata kaaskostjana, mis oleks kahju vähendanud või ära hoidnud.
22.Kohus leidis, et hageja esitatud viivisenõue n-ö sõidukikahju summalt (16 868 eurot ja 79 senti) alates 4.06.2010 kuni vastava kahju hüvitamise kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras on põhjendatud üksnes osaliselt. Kuna viivist nõutakse kahju hüvitamisega viivitamise eest, tuleb arvestada ka VÕS § 113 lg-s 2 sätestatut, mille esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, sh kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks teatanud kostjale oma nõudest enne käesoleva tsiviilasja esemeks oleva hagi esitamist. Seetõttu saab viivist praegusel juhul arvestada alates hagi esitamisest 28.05.2013.
23.Kokku on otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 1153 eurot ja 55 senti, mille kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja. Samuti rahuldas kohus TsMS §st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.03.2014 kuni põhinõude täitmiseni.
Apellatsioonkaebus
24.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
25.Vastustaja vaidles kostja poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vahepealne menetluse käik
26.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.11.2014 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus apellandi kanda.
27.Riigikohus rahuldas 10.06.2015 otsusega kassatsioonikaebuse osaliselt ning tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2014 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 21.03.2014 otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalilt TN kasuks põhinõudena välja kahjuhüvitise 8 434,39 eurot ületavas osas, viivise seisuga 21.märts 2014 576,77 eurot ületavas osas ja viivise alates 22.märtsist 2014 kuni põhinõude täieliku tasumiseni protsendina summalt, mis ületab 8 434,39 eurot, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning jaotas menetluskulud.
29.Hageja esitas kohtusse kostja vastu hagi kahju hüvitamiseks, maakohus rahuldas hagi osaliselt. Apellatsioonkaebuse esitas kostja, seega on maakohtu otsus jõustunud osas, millega kohus jättis hageja hagi rahuldamata. Hagiavalduses tugines hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätetele. Menetluse käigus täpsustas hageja, et hageja ja kostja suhet võib tõlgendada nii lepingulise, kui ka lepinguvälise suhtena. Hageja jättis poolte õigussuhte kohtu kvalifitseerida.
30.Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevas: - 03.06.2007 toimus liiklusõnnetus Kuusalu vallas, milles osalesid hageja sõiduk, mida juhtis SD, ning mootorratas, mida juhtis AT. - Liiklusõnnetuse käigus saadud kahjustuste tulemusena tuli hageja sõiduk lugeda hävinenuks LKindlS § 34 lg 1 tähenduses. - Hageja sõiduki valdaja tsiviilvastutus oli kohustuslikus korras kindlustatud kostja poolt liikluskindlustuse tavalepinguga; mootorratta valdaja tsiviilvastutus oli kindlustatud SI AS-i poolt. - 05.06.2007 teavitas hageja liiklusõnnetusest kostjat, kui oma kindlustusandjat, esitades liikluskahju hüvitamise avalduse; kostja asus kahjujuhtumit käsitlema. - Liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamise käigus alustatud kriminaalmenetluses esitati hageja sõidukit juhtinud SD-ile süüdistus liiklusõnnetuse põhjustamises, kuid Harju Maakohtu 16.02.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-4566 (jõustus Riigikohtu 27.07.2011 määrusega) mõisteti SD nimetatud süüdistuses õigeks. - 09.03.2011 esitas hageja kirjaliku taotluse SI AS-ile, kui liiklusõnnetuses osalenud ja kahju põhjustanud mootorratta kindlustusandjale, nõudes tekitatud kahju hüvitamist. - SI AS keeldus hagejale kindlustushüvitise maksmisest, kuna pidas kahjunõuet aegunuks. Hageja vaidlustas maksmisest keeldumise kindlustuse vaidluskomisjonis, mille 20.09.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata nõude aegumise tõttu. Hageja pöördus seejärel kohtu poole, Riigikohtu 19.03.2013 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 tuvastati hageja nõude aegumine. Riigikohus jättis otsusega hageja hagi ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtumenetlusse oli kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolele kostja (st AAS BTA Insurance Company Eesti filiaal).
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-26792
31.Hageja leiab hagis, et kostja on rikkunud mh LKindlS § 38 lg-tes 4 ja 6 sätestatud kohustusi. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 8 lg 1 teisest lausest tulenes, et liikluskindlustuse lepingu tingimused tulenevad liikluskindlustuse seadusest. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud lahendis leidnud, et liikluskindlustuse lepingu tingimusteks on ka LKindlS § 38 lg- d 4 ja 6. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
32.VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama lõike teise lause kohaselt saab lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Kuna LKindlS § 38 lg-d 4 ja 6 on liikluskindlustuslepingu tingimusteks ja VÕS § 1044 lg 2 esimene lause sätestab põhimõtte, et kui kannatanu ja kahju tekitaja vahel on lepinguline suhe, omavad lepingulise vastutuse reeglid deliktiõigusliku vastutuse suhtes erisätete staatust, siis ei tule ei tule käesolevas asjas konkureerivate nõuete esitamine deliktiõiguslikul alusel kõne alla ning hageja saab kahju hüvitamist nõuda lepinguõiguslikul alusel. Seega on maakohus nõude valesti kvalifitseerinud. TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt on nõude õigusliku aluse kvalifitseerimine kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest.
33.Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude eeldused on järgmised: -
-
kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
34.Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 38 lg 4 sätestas, et liiklusõnnetuse teate saanud kindlustusandja peab edastama vastuvõetud teate liiklusõnnetuse pooltele, kahju tekitanud isiku kindlustusandjale ja liikluskindlustuse registrile. Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenes, et kindlustusandja peab kannatanut esimesel võimalusel kirjalikult teavitama kirjaliku nõude esitamise kohustustest ning LKindlS § 42 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest.
35.Asjas puudub vaidlus selles, et hageja pöördus 05.06.2007 kostja poole ja koostas kirjalikult liiklusõnnetuse kahjuteate. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja jättis kohaselt täitmata LKindlS § 38 lg-test 4 ja 6 tulenevad kohustused, kuna kostja ei teatanud SI AS-ile kahjujuhtumi toimumisest ega teavitanud ka hagejat kirjalikult kahju hüvitamise nõude esitamise kohustusest ega selle aegumistähtajast. Seega rikkus kostja poolte vahel sõlmitud lepingut. Asjas pole esitatud tõendeid, et rikkumine on vabandatav. Asjaolu, et kostja ei teadnud, kumb liiklusõnnetuse osapooltest on liikluskahju tekitanu ja kumb kannatanu, ei välista lepingu rikkumisest tulenevat kostja vastutust. Ekslik on kostja seisukoht, et hageja ja liiklusõnnetuse teise poole poolt esitati ainult kahjuhüvitamise avaldused. Hageja poolt
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-26792 05.juunil 2007 kostjale esitatud avalduses (I kd, tlk 11-12) sisaldus nii liiklusõnnetuse tead kui ka kahju hüvitamise nõue.
36.Ringkonnakohtu arvates on maakohus sisuliselt õigesti leidnud, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises oli enam-vähem võrdne. Maakohus on tuvastanud õigesti asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid ja põhjendatult leidnud, et olemasolevad tõendid ei võimalda järeldada, et SD alustatud manööver oli toimunud avarii ainsaks põhjuseks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti asunud seisukohale, et ainuüksi AT ütlused tema juhitud sõiduki kiiruse kohta ei ole veenvad. Ekspertiisiga sõiduki kiirust välja selgitada ei olnud võimalik. Asjas ei ole tõendamist leidnud ka see, et AT kiirust ületas, seega ei ole võimalik õnnetuse põhjuseks lugeda kiiruse ületamist. Maakohus ei ole sellist seisukohta ka avaldanud. Asjas puudub vaidlus selles, et AT-l puudus õnnetuse toimumise ajal vajalik mootorratta juhtimisõigus. AT ütlustest (kriminaaltoimiku I kd, tlk 55 pöördel) nähtub, et mootorratta ostis ta õnnetusele eelnenud õhtul ja õnnetuse toimumise päeval tegi proovisõitu, et kontrollida, kas ratas on ülevaatuse jaoks korras. Arvestades asjaolusid, et AT-l puudus juhtimisõigus ning ta juhtis suurel kiirusel (maakohtu otsuses märgitud kui maanteekiirus) sõidukit, mille ta alles eelmise õhtul oli soetanud, leidis maakohus õigesti, et esitatud tõendite põhjal ei saa välistada, et vajaliku kogemuse ja juhtimisõigusega mootorratta juht oleks temal oodatavat hoolt rakendades suutnud õigeid sõiduvõtteid rakendades liiklusõnnetuse toimumist vältida. Sellest tulenevalt on kostja seisukoht, et mootorratturil polnud mingit võimalust kokkupõrget vältida, ekslik, sest vajaliku juhtimisõiguse ja kogemusega juht oleks tõenäoliselt adekvaatsemalt saanud liiklussituatsiooni hinnata sh näiteks liikumise trajektoori muuta. Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse seisukoht, et AT-le liiklusreeglite rikkumist ette heita ei saa. Maakohus on tuvastanud ja selle üle puudub poolte vahel ka vaidlus, et AT rikkus õnnetuse toimumise ajal kehtinud LS § 20 lg-st 1 tulenevat keeldu.
37.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti hinnanud ja hinnangut ammendavalt põhjendanud selles osas, et puuduvad sõidukitest lähtunud riskide olulised erinevused. Maakohus on võrrelnud sõidukite masse ja seda, et hageja sõiduk kas seisis või liikus väga väikese kiirusega, samal ajal mootorratas sõitis suurel kiirusel. Sõidukitest lähtunud riskide hindamisel ei saa aluseks võtta ainuüksi nende masside vahet.
38.VÕS § 139 lg 1 järgi kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kahju tekkimist osaliselt ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab peetakse silmas eelkõige olukordi milles kahju tekkis osaliselt suurema ohu allika tõttu, mille valitsejaks on kannatanu. Ohtudeks, mille eest kannatanu vastutab, on sellised ohud, mida konkreetne suurema ohu allikas oma olemuse tõttu käibesse kaasa toob. Liiklusõnnetuse puhul tuleb kahjuhüvitise otsustamisel arvestada ka kahjustatud isiku enda liiklusvahendist tulenevat tavapärast liiklusriski. Maakohus leidis, et kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Maakohus on seda seisukohta avaldades viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 p-le 33. Maakohus ei arvestanud selle otsuse parandusmäärusega. 26.03.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 parandusmääruse kohaselt tuleb otsuse p 33 viimane lause lugeda kirja panduks sõnastuses:“ Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuse hüvitama.“ Käesolevas asjas leidis tõendamist, et sõidukite juhtide osalus õnnetuse põhjustamises
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-26792 oli enam-vähem võrdne, seetõttu ei ole õige maakohtu seisukoht, et kumbki sõidukivaldaja peab teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Kuna sõidukite juhtide osalus õnnetuse põhjustamises oli enam-vähem võrdne oleks hageja poolt SI AS vastu esitatud nõue sõiduki hävinemisest tuleneva varakahjuga seoses, juhul kui hagi ei oleks olnud aegunud, eeldatavalt rahuldatud 50 % ulatuses so summas 16 868,79 eurot:2 = 8 434,39 eurot.
39.Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Kostjale pidi olema ettenähtav, et kui hageja teade liiklusõnnetuse toimumise ja kahju hüvitamise nõude kohta kindlustusandjale õigel ajal ei laeku, siis võib kindlustusandja hilinenult esitatud nõudele esitada aegumise vastuväite ja kahju hüvitamisest keelduda.
40.Eelpooltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagejale tekkis sõiduki hävinemisest tulenev varakahju, kuna SI AS ei asunud kahjujuhtumit menetlema ning hageja nõue SI AS vastu aegus. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on sellise asjaolu tagajärg. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada käesolevas asjas asendamismeetodit ning selle kohaselt vaadatakse, kas kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui kostja oleks käitunud hageja poolt soovitud viisil. SI AS ei asunud kahjujuhtumit menetlema seetõttu, et kostja ei teatanud SI AS-ile kahjujuhtumist ega kahju hüvitamise nõudest. Samuti ei teavitanud kostja hagejat kirjalikult kirjaliku nõude esitamise kohustusest ja nõude aegumistähtajast. Seega on hagejal tekkinud sõiduki hävinemisest tuleneva varakahju ja kostja lepingu rikkumise vahel põhjuslik seos.
41.Hageja leiab, et kostja põhjustas kahju ka selle tõttu, et hageja pidi kandma kulutused seoses tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusega Harju Maakohtus, Tallinna Ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Need kulud moodustavad kokku 5757,42 eurot, sh kohtumenetluses tasutud riigilõivud summas 2625,26 eurot, hageja lepingulise esindaja kulud 2282,26 eurot ja 850 euro ulatuses hagejalt 04.06.2013 määrusega välja mõistetud vastaspoole menetluskulud. Kostja poolt lepingu rikkumine, hagejale kahju tekkimine on eelpooltooduga tõendamist leidnud. Hageja poolt SI AS vastu esitatud hagi oleks eeldatavalt 50 % ulatuses rahuldatud, seega ei oleks tema kanda jäänud sellises ulatuses menetluskulude kandmise kohustust. Sellest tulenevalt on põhjusliku seose olemasolu kostja poolt kohustuse rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel, seoses hageja kantud menetluskuludega, ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud.
42.VÕS § 127 lg 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Käesolevast asjast nähtub, et paralleelselt sellega, kui hageja teavitas kostjat liiklusõnnetusest ja esitas liikluskahju hüvitamise avalduse alustati liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks kriminaalmenetlus. Harju Maakohtu 16.02.2011 otsusega kriminaalasjas 1-10-4566 mõisteti SD liiklusõnnetuse põhjustamise süüdistuses õigeks. Harju Maakohtu otsus jõustus Riigikohtu 27.07.2011 määrusega. Peale SD-i õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist informeeris kostja hagejat, et liikluskahju hüvitamiseks peab ta nõude esitama SI AS-ile. 09.03.2011 esitas hageja kirjaliku taotluse SI AS-le, kui liiklusõnnetuses osalenud ja kahju põhjustanud mootorratta xxxx kindlustusandjale, nõudes hagejale tekitatud kahju hüvitamist. SI AS keeldus hagejale kindlustushüvitise maksmisest kuna pidas kahjunõuet aegunuks. Hageja esitas kaebuse kindlustuse vaidluskomisjonile. Kindlustuse vaidluskomisjoni 20.09.2011 otsusega
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-26792 asjas nr 7-1/11/116 jäeti kaebus rahuldamata, kuna leiti, et hageja nõue on aegunud. Hageja esitas hagi Harju Maakohtule, kus SI AS tugines sellele, et hageja nõue on aegunud. Vaidlus läbis kõik kolm kohtuastet. Riigikohtu 19.03.2013 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 muudeti alama astme kohtu põhjendusi, ning leiti, et hageja nõue on aegunud ja hageja hagi on õigesti jäetud rahuldamata.
43.Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus arvestanud VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatuga ning see on kaasa toonud kostjalt ebaõigesti kahjuhüvitise summas 5757,42 eurot ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmise. Kahju ettenähtavuse reegli puhul taandub küsimus kahju hüvitatavuse kohta lõppastmes sellele, milliseid riske võib üldreeglina võlgniku jaoks tüüpiliseks ning nende riskide realiseerumisest tulenevat kahju seega objektiivselt ettenähtavaks pidada. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et hageja hagi SI AS vastu oli perspektiivitu, hageja hagi jäeti rahuldamata ja selle tulemusena jäid menetluskulud hageja kanda. Kahju ettenähtavuse reegli puhul peab võlgnik ette nägema kahju liiki ning põhimõttelist ulatust. Ringkonnakohus on seisukohal, et üldjoontes perspektiivitu vaidluse pidamisest tekkinud menetluskulud teise isikuga, kui hageja kahju, ei saanud kostjale lepingu sõlmimise ajal olla ettenähtav. Kuna lepingu kaitsealas on tavaliselt vaid lepingu sõlmimise ajal mõistlikult ettenähtavad kahjuriskid, siis ei kuulu kahju hüvitamisele ka VÕS § 127 lg 2 järgi.
44.Eeltoodud põhjendustel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 8 434,39 eurot. Kostja maakohtu poolt esitatud viivise arvestamise aluseid ei ole vaidlustanud, kuna maakohus mõistis viivise välja vaid sõiduki hävinemisest tulenenud varakahju osas ning nimetatud kahju kuulub kostja poolt hüvitamisele 50 % ulatuses, siis on ka viivisenõue põhjendatud 50 % ulatuses so summas 576, 77 eurot.
45.30.06.2015.a tegi kostja ettepaneku kaaluda kohtul menetluse peatamist kuni kohtulahendi tegemiseni Riigikohtu menetluses olevas kohtuasjas nr 3-2-1-64-15. Kostja põhjendas oma ettepanekut sellega, et Riigikohtu menetluses olevas kohtuasjas nr 3-2-1-64-15 anti asi lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks mh VÕS § 139 tõlgendamise ja vastutuse jagamise osas liiklusõnnetuse korral. Ringkonnakohus osutab, et menetluse peatamise alused on sätestatud TsMS IX. osas. Käesolevas asjas puudub alus menetluse peatamiseks. Menetluskulude jaotus
46.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 163 ning arvestades vaidluse olemust, leiab ringkonnakohus, et poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.