Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

kasutamise mahu kohta. Hageja toob hagiavalduses välja majutusteenuse kasutamise statistika, tõendades seda kostja tööliste ööbimise koondaruandega. Kostja selles esitatud andmetega ei nõustu, kuna kostja objektil töötanud töötajate arv varieerus igapäevaselt vahemikus 3 – 10 töötajat, kellest osad olid kohalikud, osad käisid igapäevaselt Tallinnast ja vaid mõned ööbisid Paides. Hageja esitatud koondaruanne ei oma tõenduslikku jõudu, kuna selliseid arvestusi saab hageja koostada ise, nagu seda saaks vormistada kes ja kuidas iganes. Kostja on arvamusel, et korrektne tõend, mis tõendaks isiku ööbimist majutusasutuses, oleks selline, millelt on võimalik tuvastada isiku andmed ning mida isik on kinnitanud oma allkirjaga. Samuti on võimalik, et hageja juures ööbisid isikud, kes ei olnud mitte kostja töötajad vaid alltöövõtjad, kuid nende ööbimiskulude hüvitamise osas kokkulepe puudus ning hageja on ekslikult koostanud arved nende majutuste eest kostjale. Kostja poolt dokumentide kontrollimisel on selgunud, et hageja poolt koostatud arved on koostatud ebaõigete andmete alusel, s.o. OÜ XXX ei ole kunagi tarbinud majutusteenuseid arvetel näidatud mahus. Sellele viitas kostja ka 02.05.2013 oma vastuses hageja pankrotihoiatusele. Vastavalt arvetele on majutusteenuseid osutatud septembris 141 ööd, oktoobris 123 ööd ning novembris 17 ööd. Sellised andmed ei saa kuidagi õiged olla ning sellest tulenevalt on esitatud arved alusetud. Hageja väidab, et kostja lubas 05.03.2013 edastatud maksegraafikus täita oma kohustuse erinevate osamaksetena ajavahemikus märts kuni september 2013, tunnistades sellega võlanõuet sisuliselt. Kostja ei ole maksegraafiku esitamisega hagejale midagi lubanud, tegemist oli pakkumusega VÕS § 16 lõikes 1 sätestatud tähenduses. 08.03.2013 kl 14:50 saadetud e-kirjas hageja kostja pakkumusega selgesõnaliselt ei nõustunud. Kuivõrd VÕS § 19 lõikes 1 on sätestatud, et pakkumus lõpeb, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate, siis nimetatud e-kirja kättesaamisega ka kostja pakkumus lõppes. Kostja tahteavalduse sisu ja eesmärk ei olnud mitte hageja konkreetset võlanõuet tunnistada, nagu hageja väidab, vaid leida olukorrale lahendus kompromissi näol. Kostja seaduslik esindaja eeldas, et hageja nõue on õige ning kuna ta viibis sellel ajal haiguslehel, ei saanud kontrollida raamatupidamises hageja esitatud arvestuste õigsust ega ei kasutanud õigusvaidluse lahendamiseks professionaalset õigusabi. Samuti oli hageja poolt saadetud pankrotihoiatus psühholoogiliselt nö. viimaseks piisaks, mis allutas ta hageja survele sellist pakkumist esitama. Kostja seaduslik esindaja ei teadnud pankrotihoiatuse olemust ning temale tundus tol hetkel mõistlikum teha ettepanek kogu alusetult nõutud summa pikema perioodi peale ajatada kui riskida pankrotiavalduse menetlusse võtmisega. Kuna hageja aga lükkas selle pakkumuse tagasi, ei olnud kostja muudel tingimustel kompromissist huvitatud ja lõpetas läbirääkimised. Seega ei ole kostja hageja võlanõuet tunnistanud. Kuivõrd hageja esitatud põhinõue on põhjendamata ja tõendamata, on seda ka hageja viivisenõue. Kostja jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kokkulepe hageja poolt kostjale Paide ujula hostelis majutusteenus osutamises ning kostja kohustus tasuma

majutamise eest vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Pooltel on vaidlus selle üle, millises mahus on hageja kostjale majutusteenust osutanud. Hageja väidete kohaselt pakkus hageja kostja ja tema alltöövõtjatele majutusteenust ajavahemikul 04.09.-12.11.2012 kokku 287 korral (septembris 141 korral, oktoobris 123 korral, novembris 17 korral). Perioodil 04.09.-07.09.2012 ööbis hageja majutusasutuses 8 inimest. Perioodil 08.09.-21.10.2012 ööbis hageja majutusasutuses 5 inimest ja perioodil 22.1012.11.2012 ööbis hageja majutusasutuses 3 inimest. Hageja esitas kooskõlas kokkuleppega kostjale 30.09.2012 arve summas 1692,00 eurot, 31.10.2012 arve summas 1476,00 eurot ja 30.11.2012 arve summas 204,00 eurot. Kohus leiab, et kostja väited menetluse kestel on olnud vastuolulised. Vastuses hagile kostja väitis, et hageja poolt koostatud arved on koostatud ebaõigete andmete alusel, st kostja ei ole kunagi tarbinud majutusteenuseid arvetel näidatud mahus. Kostja vastuväidete kohaselt kostja objektil töötanud töötajate arv varieerus igapäevaselt vahemikuks 3-10 töötajat, kellest osad olid kohalikud, osad käisid igapäevaselt Paidest ja vaid mõned ööbisid Paides. Hageja juures võisid ööbida isikud, kes ei olnud mitte kostja töötajad vaid alltöövõtjad, kuid nende ööbimiskulude hüvitamise osas kokkulepe puudus ning hageja on ekslikult koostanud arved nende majutusteenuste eest kostjale. Kostja lõplikes seisukohtades on kostja asunud seisukohale, et hageja ei ole arvetel märgitud teenuseid üldse kostjale osutanud. Hagile esitatud vastuse kohaselt on kostja väitnud, et hageja nimetab õigesti, et hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppest ja kostja väljastatud garantiikirjast tulenev kostja põhikohustus on tasuda hageja osutatud majutusteenuse eest. Hiljem on kostja asunud seiskohale, et kostja ei ole hagejale garantiikirja väljastanud. Kohus on tuvastanud, et kostja on 01.09.2012 andnud hagejale kostja juhatuse liikme XXX poolt allkirjastatud garantiikirjana pealkirjastatud dokumendi, mille sisus OÜ XXX garanteerib XXX , XXX, tasu majutuse eest, vastavalt esitatud arvetele (tlk 9). Käesolevas tsiviilasjas põhiküsimuseks on kuidas tõlgendada õiguslikult 01.09.2012 OÜ XXX juhatuse liikme XXX poolt allkirjastatud dokumenti, mis on pealkirjastatud “garantiikirjana”. Hageja leiab, et eelnimetatud dokumendi näol on tegemist garantiiga VÕS § 155 mõistes ning kostja on võtnud endale kohustuse täita hageja poolt esitatud arvete alusel garantiist tulenev nõude. Hageja hinnangul garantiijuhtumiks on käesolevas asjas garantiilepingust tulenevalt hageja poolt arve esitamine kostjale ja kostjal tuleb garantiisumma arvetel märgitud suuruses välja maksta. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et kostja juhatuse liikme poolt väljastatud kiri on kvalifitseeritav garantiina VÕS § 155 mõttes. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kuis see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kuivõrd lepingupooled on vaidlusaluse dokumendi tõlgendamisel erineval seisukohal, tuleb kohtu hinnangul kohaldada VÕS § 29 lg-d 4 ja 5, st tõlgendada pooltevahelist lepingut nendega sarnase mõistliku isikus arusaamadest lähtuvalt, arvestades mh lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning vastaval tegevus- ja kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Lepingule õigusliku hinnangu andmisel tuleb lähtuda mitte dokumendi pealkirjast, vaid selle sisust. Kohus leiab, et kostja juhatuse liikme poolt hagejale pealkirjaga “garantiikiri” antud dokument ei vasta VÕS § 155 sätestatud garantii tunnustele. VÕS § 155 lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuste. VÕS § 155 lg 11 alusel võlausaldaja nõustumist garantiiga eeldatakse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-89-08 kohaselt ei sõltu VÕS § 155 lg 2 järgi garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest,

kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega saab hageja VÕS § 155 lg 3 järgi esitatud üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. VÕS § 155 lg 1 tulenevalt garantiist tulenev kohustus võetakse lepinguga, milles peab olema määratletud garantii sisu, kehtivus ja maht. Sarnaselt käendusega on ka garantii puhul tegemist kolmnurksuhtega, milles osalevad garant, võlausaldaja ja võlgnik. Garandi ja võlausaldaja vahelise suhte aluseks on garantiileping. Garantiilepingu näol on sisuliselt tegemist abstraktse garandipoolse lubadusega täita garantiis nimetatud eelduste täitmisel kindlale isikule (võlausaldajale) kindlasisuline kohustus. Garantii antakse teise isiku (põhivõlgniku) kohustuse tagamiseks võlausaldaja ees (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I osa, Tallinn 2006, § 155, lk 525-526). Kohus leiab, et ainuüksi dokumendi pealkiri “Garantiikiri” ning selles sisalduv lause “garanteerime tasumise” ei tähenda, et nimetatud dokumenti võiks käsitleda VÕS § 155 tähenduses garantiina. Nimetatud dokumendis ei ole määratletud kolmandat isikut (võlgniku), kelle kohustusi garanteeritakse. Samuti puuduvad oluliste tingimustena garantii summa, garantii tähtaeg. Kohus nõustub kostjaga, et ei ole võimalik anda garantiid garandi enda kohustuste eest, st garantii saab anda üksnes kolmanda isiku kohtuste eest. See tähendab, et ei saa antud juhul järeldada, et kostjal oli tahe anda hagejale abstraktne garantii temale endale tekkivate kohustuste täitmiseks. Sellise käsitluse korral oleks tegemist tulevikus tekkivate kohutuste kohta antava konstitutiivse ja piiramatu võlatunnistusega, see oleks ilmselt aga vastuolus seaduse mõttega. Kohus leiab, et kostja juhatuse liikme XXX poolt allkirjastatud ja hagejale esitatud “garantii” nimetust kandvat dokumenti võiks kvalifitseerida VÕS § 32 tähenduses kinnituskirjana, milles kostja on kirjalikult kinnitanud poolte vahel suuliselt sõlmitud majutusteenuse lepingu sõlmimist ja on kinnitanud hageja poolt kostjale esitatud arvete tasumist. Kohus on eelnevalt juba leidnud, et poolte vahel puudub vaidlus sellel üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kokkuleppe hageja poolt kostjale Paide ujula hostelis majutusteenus osutamises ja ning kostja kohustus tasuma majutamise eest vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud töövõtuleping majutusteenuse osutamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt töövõtja kohustub saavutama teenuse osutamisega kokkulepitud tulemuse, tellija aga kohustub maksma selle eest tasu. VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kostja väidab, et vastavalt poolte kokkuleppele majutusteenust võisid kasutada üksnes kostja enda töötajad ja kostja kohustus tasuma üksnes tema enda töötajate poolt saadud majutusteenuse eest. Hageja selle seisukohaga ei nõustu. Hageja väidete kohaselt Paide politseimaja rekonstrueerimisel, mille tellijaks oli XXXAS, teostas töid kostja. Töölistena kasutati muuhulgas võõrtööjõudu ning kostja töölised elasid tööde teostamise ajal hagejale kuuluvas hostelis. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et majutusteenust võisid kasutada üksnes kostja enda töötajad. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja oli peatöövõtjaks Paide politseimaja ehitamisel. Kostja on kinnitanud, et ta kasutas Paide politseimaja ehitamisel nii oma töötajaid kui alltöövõtjaid. Samas kostja ei ole selgitanud, kes olid need kostja töötajad ja alltöövõtjad, keda kostja kasutas Paide politseimaja ehitamisel. Kohus leiab, et kostja poolt antud “garantiikirja” nime kandava dokumendiga on tõendatud, et kostja soovis saada hagejalt majutusteenust Kostja juhatuse liige XXX on nimetatud dokumendile omakäeliselt kirjutanud, et alates 02.09.2012 5 kohta. Hageja poolt esitatud külastajakaartidest nähtuvalt perioodil 04.09.-07.09.2012 ööbis hageja majutusasutuses 8 inimest, perioodi 09.09.-21.10.2012 ööbis hageja majutusasutuses 5 inimest ja perioodil 22.1012.10.212 ööbis hageja majutusasutuses 3 inimest (tl 86-87). Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX ütluste kohaselt töötab ta SA-s XXX administraatorina. Tema oli see isik, kes kirjutas kostja töötajad hostelisse sisse. Tuli üks härra, kes esindas neid inimesi ja ütles, et nad

on Bulgaariast ja nad on siia tööle tulnud. Tunnistaja ei mäletanud, kes see härra oli, kuid ta oli eestlane. Tunnistaja kirjutas sisse firma nime, kelle nimel inimesed tulid. Kostja nime ütles vahendaja, kes nende inimestega koos oli. Neil oli ka kostja garantiikiri. See isik, kes need bulgaarlased hostelli tõi, ütles, et tema on vahendaja ja firma, kus nad tööle hakkavad on kostja ja kostja tasub nende ööbimiste eest. Oli pikaajaline majutus, igapäevaselt kontrolliti, kes toas on ja keda ei ole. Sellel perioodil oli nii, et need kes ööbisid pikaajaliselt, oli üks kaart (tlk 151). Kohus leiab, et tunnistaja XXX ütlustega on ümber lükatud kostja väide, et vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppele, pidi hageja majutama üksnes kostja töötajaid. Samuti ei nähtu kostja poolt hagejale esitatud „garantiikirja“ nimetust kandvast dokumendist, et kostja tellist hagejalt majutusteenuse üksnes kostja enda töötajatele ja ei tellinud majutusteenust hagejalt kostja alltöövõtjatele. Kohus leiab, et kostja poolt esitatud väited, teenust pole tarbitud hageja poolt näidatud mahus, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei ole kordagi välja toonud, millises mahus on tema andmetel kostja poolt majutusteenust kasutatud. Samuti ei ole kostja välja toonud, kes olid need füüsilised isikud, kes kostja töötajatest on hageja juures majutusteenust kasutanud. Hageja on esitanud kostjale 02.10.2012 arve nr 439 majutuse eest septembris 141 ööd summas 1692,00 eurot, 01.11.2012 arve nr 494 majutuse eest oktoobris 123 ööd summas 1476,00 eurot ja 03.12.2012 arve nr 553 majutuse eest novembris 17 ööd summas 204,00 eurot (tlk 115-117). Hageja väidetel on nimetatud arved saadetud e-posti aadressile XXX. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud arveid kätte saanud. Alles 6 kuud pärast arvete kättesaamist hakkas kostja neile arvetele esimest korda vastu vaidlema. Kostja ei ole nimetatud arveid saades esitanud hagejale ühtegi vastuväidet, samuti ei ole kostja avaldanud soovi arvete korrigeerimiseks kuigi käesoleva tsiviilasja menetluse raames kostja väidab, et esitatud arved ei ole vastavuses tegelikkuses hageja poolt kostjale osutatud teenusega. Kostja juhatuse liikme XXX’i poolt XXX saadetud vastusest pankrotihoiatusele 04.03.2013 nähtuvalt on kostja pärast hagejalt pankrotihoiatuse saamist võtnud hageja nõude omaks ja esitanud omapoolse pakkumise maksegraafiku sõlmimiseks (tlk 12). Kostja väited, et kostja juhatuse liige ei mõistnud pankrotihoiatuse olemust ei ole tõsiseltvõetavad, sest tegemist on isikuga, kes tegeles ettevõtte igapäevase majandustegevuse juhtimisega. Väited kostja juhatuse liikme võimaliku haiguse kohta on ka paljusõnalised ja asjakohatud. Hageja poolt kostjale esitatud arvetest nähtuvalt osutas hageja kostjale majutusteenust maksumusega 12,00 eurot öö 1 inimene. Kostja ei ole majutusteenuse maksumusele vastuväiteid esitanud. Seega loeb kohus tõendatuks, et hageja poolt kostjale esitatud majutusteenuse maksumuseks vastavalt poolte kokkuleppele oli 12 eurot öö 1 inimene. Kohtule esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates asub kohus seisukohale, et hageja on kostjale esitanud majutusteenust kogumahus kokku 287 korda maksumusega 12 eurot öö inimene. Seega hageja poolt kostjale esitatud tasunõue kostjale ositatud majutusteenuse eest on põhjendatud. Hageja on osutanud kostjale majutusteenust ajavahemikus 04.09.-12.11.2012 kokku 287 korral kogumaksumusega 3372,00 eurot. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 näeb ette, et kohustus loetakse täidetuks juhul, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Eelootust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 3372,00 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks 05.06.2013 sissenõutavaks muutnud viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summas 156,90 eurot ja alates 06.06.2013 VÕS § 113 lg-1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus maksekohustus. Kostja pole hageja poolte esitatud viivisenõude arvestusele vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul on antud juhul viivise arvestamise aluseks olevad arvandmed ja arvestamise käik õiged. Eeltoodust tuleneval mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 05.06.2013 seisuga sissnõutavaks muutunud viivise summas 156,90 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodus tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 06.06.2013 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 3372,00 eurot, kuni 05.06.2013 sissnõutavaks muutunud viivise summas 156,90 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (3372,00 eurolt) alates 06.06.2013 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 176 lg 1 kohaselt juhul, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. SA XXX esitas 22.06.2015 menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ning kostjalt väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja õigusabikulud kokku summas 3960,00 eurot (summas sisaldab käibemaksu 20%). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulu dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulu.

Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 275 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 lisa tabelis 1 sätestatud riigilõivu täismääraga (hagihinna kuni 4000 eurot puhul oli riigilõiv 275 eurot). TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust (Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.2013. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks 110 eurot (km-ta). Kohus, juhindudes eelnimetatud Riigikohtu lahenditest ning arvestades advokaat Margo Põbo kvalifikatsiooni ja praktilist kogemust asub seisukohale, et tegemist on põhjendatud mõistliku tunnihinnaga. Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi teenust alljärgnevas mahus. • • • • • • • • • • • • • •

Hagimaterjalidega tutvumine – ajakulu 3 tundi; Hagi koostamine ja esitamine 06.06.13– ajakulu 3 tundi; Kohtumäärusega tutvumine ja puuduste kõrvaldamine 12.06.13– ajakulu 0,5 tundi; Kostja vastusega tutvumine 22.08.13 – ajakulu 2tundi; Vastuse koostamine 10.09.13 – ajakulu 1tund; Kostja seisukohtadega tutvumine ja analüüs 26.09.13– ajakulu 2 tundi; Hageja seisukohtade esitamine 20.12.13 – ajakulu 1 tund; Kostja seisukohtadega tutvumine ja analüüs 11.03.14– ajakulu 2 tundi; Hageja seisukohtade koostamine ja arvamuse koostamine 06.03.14– ajakulu 2,5 tundi; Esindamine kohtuistungil ja ettevalmistus – ajakulu 1 tund; Nõupidamised kliendiga – ajakulu 2 tundi; Hagi täiendamine ja seisukohtade koostamine 12.01.15 – ajakulu 5 tundi; Kohtuistungiks ettevalmistamine ja esindamine 09.06.15 – ajakulu 3 tundi; Täiendavate seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine – ajakulu 3 tundi;

Kokku ajakulu 30 tundi. Kostja ei ole vastuväited hageja õigusabikulude suurusele esitanud. TsMS § 175 lg 1 1 sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad sama paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Riigikohus on 26.06.2014. a määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks nii TsMS § 175 lõike 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008. amääruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ (vt resolutsiooni p-d 4 ja 5).

Eeltoodu alusel tuleb kohtul hageja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel lähtuda kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kriteeriumist. Kohus on seisukohal, et õigusabi toimingud, mis on seotud hagimaterjalidega tutvumisega ja hagi koostamisega ei ole põhjendatud rohkem, kui 4 h ulatuses, arvestas kaasuse asjaolusid, hagiavalduse sisu ja mahtu (hagiavaldus sisuliselt 3 lk + lisad 5 lk). Kohtumäärusega tutvumine ja puuduste kõrvaldamine 12.06.2013 on põhjendatud õigusabikulu 0,5 h ulatuses. Kohus on seisukohal, et kostja vastusega tutvumine 22.08.2013 ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabikulu rohkem kui 1 h tunni ulatuses. Kohus leiab, et vastuse koostamne 10.09.2013 on põhjendatud õigusabikulu 1 h ulatuses. Samas kosja seisukohtadega tutvumine ja analüüs 26.09.2012 ei ole põhjendatud rohkem kui 1 h ulatuses. Kohtu hinnangul hageja seisukohtade esitamine 20.12.2013 ajakulu 1 h, kostja seisukohtadega tutvumine ja analüüs 11.03.2014 ajakulu 2 h ja hageja seisukohtade koostamine ja arvamuse koostamine 06.03.2014 2,5 h on põhjendatud õigusabikulu. Samuti on põhjendatud õigusabikulu esindamine kohtuistungil ja ettevalmistus ajakulu 1 h. Kohtu hinnangul nõupidamised kliendiga ei ole põhjendatud õigusabikulu rohkem kui 1 h. Hagi täiendamine ja seisukohtade koostamne 12.01.2015 on põhjendatud õigusabikulu 5 h. Samuti on põhjendatud õigusabikulu kohtuistungiks ettevalmistumine ja esindamine 09.06.2015 3 h. Kohus leiab, et täiendavate seisukohtade koostamine ei ole põhjendatud rohkem kui 2 h ulatuses, kuna hageja poolt esitatud täiendatud seisukohad kordavad suures ulatuses hageja poolt 12.01.2015 kohtule esitatud täienevaid seisukohta. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hageja avalduse hageja lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt 23,5 h ulatuses x 110 eurot= 2585,00 eurot km-ta, millele lisandub riigilõiv summas 275,00 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kogusummas 2860,00 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase avalduse. Seega, juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 tuleb kostjal alates määruse jõustumisest, s.o menetlusosalistele kättetoimetamisest, kuni täitmiseni tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.