Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

30.01.2018 toimunud eelistungil jäi hageja oma nõude juurde ja kostja vaidles nõudele vastu. Pooled nõustusid lahendama asja kirjalikus menetluses. Perekonnaseaduse (PKS) § 96 kohaselt on ülalpidamist andma kohustatud isikuteks täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses. PKS § 97 p 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. PKS § 100 lg 1 sätestab: „Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.“ Vaidlus puudub selles, et hageja on kostja laps (t lk 5), hageja on alla 21-aastane täisealine ning hageja on Sisekaitseakadeemia õpilane (t lk 4). Seega on hageja õigustatud kostjalt ülalpidamist nõudma. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja igakuiste kulude suurus on keskmiselt 670,64 eurot kuus sh transpordikulud (kütus) 157,30 eurot, sidekulud 39 eurot, toit 157,80 eurot ja igakuine laenumakse 316,54 eurot (t lk 44-60, 95-99). Hagejale kuulub sõiduk (t lk 62) ning tema igakuine sissetulek on 635,94 eurot kuus pension ja stipendiumid (t lk 44-55, 63). Kostjal on kaks alaealist ülalpeetavat (t lk 20), kellest ühte ta peab vahetult ülal ning teisele tasub igakuiselt elatist (t lk 23-26), kostja netosissetulek on 900 eurot kuus (t lk 21). Kohus loeb need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Hageja nõuab elatist 235 eurot kuus alates 01.09.2017. Kostja tugineb oma vastuväidetes sellele, et hagejal on sissetulek, hageja kulud sõidukile ei ole vajalikud ning kostja alaealised lapsed jääksid hagejale elatist makstes halvemasse olukorda. Riigikohus on lahendis 3-2-1-119-15 p 10 selgitanud täisealise lapse elatisega seonduvalt järgnevat: „Miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele (PKS § 97 p-d 2 ja 3) ei oleks kolleegiumi arvates põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Seega ei pruugi täisealiseks saanud laps vajada elatist kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei ole ka põhjendatud kohaldada täisealiseks saanud lapse elatisenõudele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära.“ Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Arvestades ülaltoodud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohta (täisealise lapse puhul eeldatakse, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise ning ülalpidamise ulatus sõltub abivajaduse ulatusest), tuleb elatise väljamõistmisel arvestada esmajoones hageja enda sissetulekut ja põhjendatud vajadusi. Hageja väljatoodud kulude ja sissetuleku suurust arvestades on hageja igakuised kulud 34,70 eurot suuremad kui sissetulekud – nendest andmetest lähtuvalt oleks põhjendatud kostjalt välja mõista elatist vaid 17,35 eurot, mitte 235 eurot, nagu soovib hageja. Kohus ei pea aga põhjendatuks ka sellises suuruses elatise väljamõistmist, kuivõrd kõik hageja kulutused ei ole vajalikud. Hageja kulud sõidukile on umbes 70% hageja kogukuludest ning need kulud ei ole sellised, mida kostja peaks hagejale kinni maksma, kuna tegu ei ole vajaliku kuluga (eriti arvestades sõiduki hinda). Kui hageja peab autot vajalikuks, siis on tal võimalik osta odavam sõiduk. Hageja sissetulekut arvestades on tal võimalik saada hakkama oma vahenditega ka vaatamata sellele, et ta hetkel ei saa tööl käia. Hageja vajalikud kulud on kaetud tema sissetulekuga ning ebavajalikke kulusid ei ole kohustatud vanemad kandma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuna need ei mõjuta asja lahendust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud ühtegi tõendit menetluskulude kohta. Seetõttu jätab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata. Kuivõrd kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja ja tõendite esitamiseks, ei saa kostja taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.