Osaühing XXXhagi Aktsiaselts XXXvastu 1 900 euro ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
2 491,10 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing XXX(registrikood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik Kostja: AKTSIASELTS XXX(registrikood XXX), seaduslik esindaja juhatuse liige XXX ja lepinguline esindaja XXX
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Rahuldada hageja taotlused dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks ja võtta tsiviilasja toimikusse hagiavalduse ja hageja 26. juuni 2015 seisukoha lisad. Jätta aegumise tõttu rahuldamata Osaühing XXX hagi AKTSIASELTS XXX vastu põhivõla 1 900 eurot, viivise 438,15 eurot (perioodi 1. juuli 2012 – 30. aprill 2015 eest) ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise (põhivõla summalt alates 1. maist 2015 võlaõigusseaduse § 94 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud määras) nõudes. Jätta kõik menetluskulud hageja kanda ja määrata need kindlaks rahaliselt. Rahuldada kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Mõista hagejalt Osaühing XXX(registrikood XXX) kostja
AKTSIASELTS
XXX(registrikood XXX) kasuks välja menetluskulude hüvitis 121,80 eurot (õigusabikulu). Kohustada hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Kohus annab loa apellatsioonkaebuse esitamiseks. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja
2-15-102795 hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing XXX(hageja) esitas 4. veebruaril 2015 AKTSIASELTS XXX(kostja) vastu Pärnu Maakohtule avalduse maksekäsu kiirmenetluses. Kostja esitas sellele 2. märtsil 2015 vastuväite. Pärnu Maakohus andis asja lahendamise 15. aprilli 2015. aasta määrusega üle lahendamiseks Harju Maakohtule (edaspidi „kohus”) hagimenetluses.
2.Kohus andis 16. aprilli 2015. aasta määrusega hagejale tähtaja vormikohase hagiavalduse esitamiseks ja täiendava riigilõivu tasumiseks. Hageja esitas 30. aprillil 2015 hagiavalduse, mille kohus võttis 4. mai 2015. aasta määrusega menetlusse. Kohus määras lahendada asja lihtsustatud korra ja toimetas hagi kostjale kätte. Kostja esitas 19. mail 2015 vastuse hagile, milles vaidles hagile vastu aegumise vastuväitega. Hageja esitas 1. juunil 2015 arvamuse kostja vastuse kohta, milles jäi hagi juurde. Kostja esitas 3. juunil 2015 taotluse aegumise vastuväite osas vaheotsuse tegemiseks. Kohus teatas pooltele 12. juuni 2015. aasta kirjaga, et teeb aegumise kohta vaheotsuse kirjalikus menetluses, sest pooled ei olnud taotlenud lihtsustatud menetluses endi ärakuulamist. Samuti andis kohus pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks. Pooled esitasid tähtaegselt täiendavad sisukohad, sh hageja uued taotlused ja kostja menetluskulude nimekirja. Vastavalt kohtu 29. juuni 2015. aasta kirjale esitas hageja täiendava vastuse kostja menetluskulude nimekirjale.
POOLTE SEISUKOHAD
Hageja nõue ja väited
3.Hageja nõuab kostjalt põhivõla 1 900 eurot, viivise 438,15 eurot (perioodi 1. juuli 2012 – 30. aprill 2015 eest) ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise (põhivõla summalt alates
1.maist 2015 võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud määras) maksmist. Hageja põhiväited on järgmised: − kostja esitas hagejale 18. mai 2012 transporditellimuse ja soovis ca 24 t lehtmetalli vedu Tallinnast Rjazanisse (Venemaa); tellimuse p 9 kohaselt oli veotasu 1 900 eurot; − hageja teostas tellitud veo soovitud viisil ja hinnaga ning väljastas veo kohta kostjale arve nr 31 summas 1 900 eurot, mida aga kostja ei tasunud; arvel märkis hageja viivise määra 0,5% päevas; − varasemalt oli kostja 28. juulil 2011 tellinud hagejalt veoteenuse Tambovisse, millest tulenevalt esitas hagejale 16. detsembril 2011 pretensiooni summas 590,40 eurot, millelt nõudis viivise maksmist määraga 0,5% päevas; hageja leiab, et kostja pretensioon ei ole põhjendatud, samuti ei ole pooled kokku leppinud viivise määra; − 12. juunil 2012 esitas kostja hagejale tasaarvestuse avalduse, mille kohaselt kostja soovis enda nõude 590,40 ja seni arvutatud viivise 513,65 eurot (kokku 1 104,05 eurot) 2 (6)
2-15-102795 tasaarvestada hageja nõudega summas 1 900 eurot; hageja pidas kostja pretensiooni ja tasaarvestust põhjendamatuks; − hageja pöördus korduvalt kostja poole nõudega tasuda 18. mai 2012 tellimuse alusel väljastatud arve summas 1 900 eurot, aga kostja ei ole arvet tasunud; − lisaks arve summale nõuab hageja viivise tasumist VÕS-s sätestatud määras.
4.Hageja leiab, et tema nõuded ei ole aegunud. Kostja jättis arve tahtlikult maksmata, mistõttu ei kohaldu CMR art 32 esimeses lauses ette nähtud üheaastane aegumistähtaeg, vaid samas teises lauses märgitud kolme aasta pikkune tähtaeg.
5.Kostja menetluskuludele vaidleb hageja vastu. Esiteks ei ole kostja esindaja esitanud haridust tõendatav dokumenti, teiseks ei tohiks maksekäsu kiirmenetluse kuludest hüvitada enam kui 20 eurot ja menetluskulu nimekirja koostamise kulu ei kuulu üldse hüvitamisele. Kostja aegumise vastuväide
6.Kostja arvates on hageja nõuded aegunud ja taotleb aegumise vastuväite kohta vaheotsuse tegemist. Kostja tugineb CMR art 32 esimeses lauses sätestatud ühe aasta pikkusele aegumistähtajale, mis on enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist möödunud.
7.Kostja teatas algselt kohtule, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, aga esitas seejärel siiski menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kostja on kandnud õigusabikulu 3,93 h esindaja toimingute eest tasumääraga 85 eurot/h (ilma käibemaksuta) – kokku 334,05 eurot. Kostja taotleb, et kohus kohustaks hagejat maksma hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus hageja kanda ja määrab need kindlaks rahaliselt.
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse muu hulgas aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Käesolevas asjas on kostja esitanud aegumise vastuväite kogu nõudele. Tänase otsusega lahendab kohus kostja kõnealuse vastuväite. Kuna kohus leiab, et hageja nõuded on aegunud, siis teeb kohus lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
10.Juhindudes TsMS § 444 lg-st 1 esitas kohus otsuse kirjeldava osa lihtsustatult tuues esile need asjaolud ja väited, mis on vajalikud nõuete kvalifitseerimiseks ja aegumise hindamiseks.
11.TsMS § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja dokumentaalsete tõendite esitamise taotlused. Kohus rahuldab need taotlused ja võtab hageja esitatud tõendid toimikusse.
12.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − kostja esitas 18. mail 2012 hagejale transporditellimuse nr 32755 (tl 47, 104), millega tellis hagejalt ca 24 t lehtmetalli veo Tallinnast Rjazanisse (Рязань, Venemaa) 1 900 euro eest; − hageja vormistas veo kohta 21. mail 2012 rahvusvahelise kaubaveo saatelehe (tl 49), teostas tellitud veo ja väljastas 1. juunil 2012 arve nr 31 summas 1 900 eurot (tl 48); − kostja arvet ei tasunud, vaid esitas 12. juunil 2012 hagejale tasaarvestuse avalduse, millega soovis enda nõude summas 1 104,05 eurot (sh 28. juuli 2011 tellimusega 3 (6)
2-15-102795 seonduv 16. detsembri 2011 pretensioon summas 590,40 eurot ja sellelt arvutatud viivis 513,65 eurot) tasaarvestada hageja arves nr 31 märgitud nõudega (tl 50–58); − hageja saatis kostjale 21. jaanuaril 2015 nõudekirja, milles nõudis arve nr 31 tasumist ja mille kostja sai kätte (tl59–60).
13.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 näeb ette, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Kohtul tuleb esmalt kvalifitseerida hageja nõue ja siis võtta seisukoht aegumise vastuväite kohta (Riigikohtu 14. mai 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-14, p 13 esimene lõik). Kohus peab aegumist kontrollima eraldi kõikide nõuete korral (Riigikohtu 12. novembri 2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11).
14.Vaidlustamata asjaoludel sõlmisid pooled 18. mai 2012 transporditellimuse nr 32755 esitamise ja selle aktsepteerimisega tasulise veolepingu kauba (ca 24 t lehtmetalli) veoks Tallinnast Rjazanisse. Kauba laadimiskoht asus Eestis ja sihtkoht Venemaal. Tellimuse esitas kostja ja vedajaks oli hageja. Kuigi saatelehel on märgitud saatjana kolmas isik, kelle ja kostja vahel võis olla sõlmitud ekspedeerimisleping VÕS § 854 lg 1 tähenduses, siis nähtub kostja tellimiskirjast, et ta soovis sõlmida veolepingu hagejaga enda nimel (vrd selle kohta ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-15, p 11 teine lõik). Rahvusvahelise autokaubaveolepingu konventsiooni (CMR) art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: (veo)lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2015. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-14, p 10 esimene lõik, ja 20. märtsi 2003. aasta otsus tsiviilasjas nr 32-1-18-03, p 16). Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon on mõlemad CMR-ga ühinenud (https://treaties.un.org/Pages/ViewDetails.aspx?src=TREATY&mtdsg_no=XI-B-11&chapter =11&lang=en). CMR art 1 lg 1 tingimused on käesoleval juhul täidetud.
15.Vedaja tasunõuet saatja (veose tellija) vastu CMR otseselt ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i üldisest mõttest. CMR art 13 lg 2 alusel saab vedaja nõuda saajalt (veose tellijalt) kaupade üleandmisel veokirjas (saatedokumendis) märgitud maksete tasumist. Eesti õiguse järgi on saatjal kohustus maksta vedajale veotasu VÕS § 774 lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi (Riigikohtu 19. detsembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 39). Käesolevas punktis viidatud normid moodustavad hageja põhinõude õigusliku aluse.
16.CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, näeb samas teine lause ette kolmeaastase aegumistähtaja. Riigikohus on 26. märtsi 2014. aasta otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13 p-s 12 leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802, mille esimese lõike esimese lause kohaselt on kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Sama lõike teise lause järgi on tahtluse või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega järeldub VÕS § 802 lg 1 alusel, et ka raske hooletus on 4 (6)
2-15-102795 asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (Riigikohtu 11. juuni 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14, samuti eelmises punktis viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-15, p 15 esimene lõik).
17.Eelviidatud praktika on kujunenud siiski kahju hüvitamise nõuete osas. Kohtu hinnangul puudub põhjus käsitleda veotasu nõude aegumist põhimõtteliselt erinevalt. CMR on rahvusvaheline kokkulepe, mis jõustus sellele esimestena alla kirjutanud riikide suhtes juba
2.juulil 1961, ning selle kohaldamise kohta on mitmes riigis olemas märkimisväärne kohtupraktika ja teoreetiline kirjandus (Riigikohtu 23. märtsi 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-05, p 20). Kohtule on kättesaadav XXX, 3. trükk, 2014, mille 7. köite 3. osa sisaldab ka CMR kommentaare. Viidatud allikas on art 32 kommentaaride III osa Värjährungsfrist (aegumistähtaeg) äärenr 11a juures märgitud, et CMR art 32 lg 1 teist lauset kohaldatakse nüüdseks ka veotasu nõuetele. Sellisele seisukohale jõudis näiteks Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim kohus Bundesgerichtshof 22. aprilli 2010. aasta otsuses nr I ZR 31/08 (põhjenduste II osa punkti 5 alapunkt b). Eeltoodud käsitluse järgi tuleb kohtul käesoleva asja lahendamisel hinnata, kas kostja rikkus kaubaveolepingust tulenevat raha maksmise kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
18.Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 22. septembri 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37 ja seal viidatud 16. septembri 2009. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Kohtu hinnangul tuleb vähemalt eelmistes punktides käsitletud aegumise vaatekohast sisustada rasket hooletust sisuliselt sarnaselt. CMR art-s 32 ette nähtud pikemat aegumistähtaega saaks kohaldada, kui kohustust rikkuv pool jätab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata heade kommete vastasel viisil. Käesoleval juhul esitas kostja hagejale 12. juunil 2012 tasaarvestuse avalduse ja võis õiguspäraselt eeldada, et hageja sellele mõistliku aja jooksul reageerib ning ka omalt poolt esitab võimalikud nõuded ja pretensioonid. Enne tasaarvestuse avalduse tegemist oli kostja tuletanud pretensioonist lähtuvat nõuet hagejale meelde 2012. aasta veebruaris (tl 103). Poolte kirjavahetusest 2011. aasta oktoobris (tl 100–102) nähtub, et hageja oli pretensiooni vähemalt osaliselt tunnistanud. Hageja esile toodud asjaoludest ja hageja juhatuse liikme seletusest (tl 105) ei nähtu ühtegi viidet kostja hooletusele, vaid pigem saab sellest järeldada hageja viivitust kostja tasaarvestusele vastamisel ja oma nõuete maksmapanemisel. Sellest järeldab kohus, et kostja tegevuses ei esinenud tahtlust ega rasket hooletust. Niisiis kohaldub CMR art 32 esimeses lauses sätestatud ühe aasta pikkune aegumistähtaeg.
19.CMR art 32 lg 1 kolmanda lause punkti c järgi algas vaidlustamata asjaoludel aegumistähtaja kulg kolme kuu möödumisel veolepingu sõlmimisest ehk 21. augustil 2012. CMR art 32 lg 1 viimane lause näeb ette, et päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg, ei arvata hagi aegumistähtaja sisse. Eeltoodud kaalutlustel lõppes aegumistähtaeg sellele kuupäevale järgnevast päevast ühe aasta möödumisel ehk 21. augustil 2013 (vt aastates arvestatava aegumistähtaja kohta Riigikohtu 2. aprilli 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1162-13, p 33 teine lõik). Poolte kirjavahetus 2013. aasta novembris (tl 106–108) ei saanud seega enam põhjustada aegumise peatumist ega katkemist, sest aegumistähtaeg oli enne möödunud. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 4. veebruaril 2015, st pärast aegumistähtaja möödumist. Kostja aegumise vastuväide on edukas ja hagi jääb rahuldamata.
20.Viivise nõue on samuti aegunud. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega sellest tulenev viivisenõue. Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivise nõue (Riigikohtu 5 (6)
2-15-102795
10.oktoobri 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 25). Kohus leidis, et hageja põhinõue kostja vastu on aegunud, järelikult on viivise nõue samuti aegunud.
21.Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 alusel 2 491,10 eurot.
22.Hagi rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud. Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel hüvitatavad menetluskulud kindlaks rahaliselt.
23.Kohus lahendas asja lihtmenetluses TsMS § 405 sätete järgi. Kostja esindaja menetluses osalemist lubas kohus TsMS § 405 lg 1 p 4 alusel. Pooled vaidlevad, kas TsMS § 175 lg 1 teine lause võimaldab vaidluse kaotanud vastaspoolelt sellise lepingulise esindaja kulude väljamõistmist, kes ei vasta TsMS § 218 tingimustele. Kohus leiab, et eelviidatud sätteid tuleb koosmõjus tõlgendada nii, et lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 p 4 alusel osalenud esindaja kulud tuleb hüvitada samade põhimõtete järgi nagu muu lepingulise esindaja korral. Nimelt sätestab TsMS § 218 lg 1 p 6, et lepinguline esindaja võib kohtus olla muu isik, kelle õigus olla lepinguline esindaja tuleneb seadusest. Selles tähenduses saab seaduseks lugeda ka TsMS § 405 lg 1 p 4. Järelikult saab kohus kostja taotluse sisuliselt lahendada.
24.Kosta esindaja tasumäär 85 euro/h ei ole kooskõlas asja keerukusega ja esindaja oma kvalifikatsiooni kohta dokumente ei esitanud. Kohus loeb piisavaks tasuks 60 eurot tunnis. Kohtu hinnang kostja esindaja toimingute põhjendatusele ja vajalikkusele on järgmine: − makseettepanekule vastuse koostamine 0,33 h on põhjendatud ja vajalik ajakulu, sest maksekäsu kulud tuleb TsMS § 172 lg 9 järgi arvata hagimenetluse kulude hulka; − hagi menetlusse võtmise määrusega tutvumine 0,1 h ja hagiavaldusega tutvumine 0,5 h on põhjendatud ja vajalik ajakulu − hagile vastuse koostamine 0,5 h ei ole hüvitatav kulu, sest vastusest ei nähtu esindaja osalemine selle koostamisel ega esitamisel; − kohtu 12. juuni 2015 kirjaga tutvumise, hageja arvamuse kohta seisukoha esitamise ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluse esitamise ajakulust 2,50 h on põhjendatud ja vajalik 0,1 h kirjaga tutvumiseks ja 1 h sisuliste seisukohtade esitamiseks; ülejäänud ajakulu, sh menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu aga mitte (vt Riigikohtu 11. novembri 2014. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Kokku on põhjendatud ja vajalik esindaja ajakulu menetluses olnud 2,03 h, mistõttu kohus määrab hageja poolt kostjale hüvitatavate kulude summaks 121,80 eurot ( = 2,03 × 60). Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 ja kostja taotlusele märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.
25.Kohus annab loa käesolevas lihtmenetlusena lahendatud asjas apellatsioonkaebuse esitamiseks. Riigikohus on leidnud, et lihtmenetluse asjades, kus on tegemist materiaalõiguse normide kohaldamisega valdkonnas, milles Riigikohtu praktika puudub, oleks maakohtul otstarbekas anda luba edasikaebamiseks ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud (17. juuni 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7 teine lõik). Kohus ei tähelda Eesti kohtute varasemat praktikat küsimustes, kas CMR art 32 teises lauses sätestatud aegumistähtaega saab kohaldada ka veotasu nõudele ja kuidas tuleks sisustada rasket hooletust veotasu maksmata jätmise puhul. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.