Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. juuli 2015 Tartu
Tsiviilasja number
2-13-53336
Tsiviilasi
A.O. hagi E.R. vastu 55 466,06 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
60 687,58 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.O. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): A.O. (isikukood: XXXXXX); esindaja
A.T.;
Vastustaja (kostja): E.R. (isikukood: XXXXXX); esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2014 otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.O. kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.O. (hageja) esitas 11. novembril 2013 hagi E.R. (kostja) vastu tagastamata laenusumma 55 226,06 eurot ja kohtumenetluse eelsete võla sissenõudmisega seotud kulutuste 240 euro, hagi esitamise hetkeks kogunenud viivise 527,03 euro ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude kohase täitmiseni, väljamõistmiseks. Hageja palus kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. septembril 2008 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 950 000 EEK-i (60 716,07 eurot) tagastamise tähtajaga 1. oktoober 2013. Kostja on teinud laenu tagastamiseks makseid alates 2008 oktoobrist kuni 2010 aprillini kogusummas 85 900 EEK-i (5 490,01 eurot). 21. oktoobri 2013 nõudekirjas andis hageja kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 31. oktoobrini 2013. Ühtlasi pakuti kostjale võimalust esitada hagejale omapoolne ettepanek laenujäägi tasumiseks osamaksetena. Kostja ei ole hageja nõudekirjale sisuliselt reageerinud, teatades hagejale üksnes, et hageja nõuded on tervikuna alusetud. Kuivõrd kostja on alustanud oma vara müüki, taotles hageja hagi tagamist. Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse 12. novembri 2013 määrusega.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kostja vahel ei ole 2. septembril 2008 laenulepingut laenusummas 950 000 EEK-i sõlmitud ja kostja ei ole saanud hagejalt nimetatud summat. Kostja ei ole hageja näidatud pangaülekannetega hageja kontole laenu tagastanud. Kostjal puudub võlgnevus hageja ees.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 16. oktoobri 2014 otsusega A.O. hagi E.R. vastu 55 466,06 euro ja viiviste saamiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ning tühistas 12. novembri 2013 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
3.1.Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses või nende vahel kehtiks muu õigussuhe, mille alusel oleks hageja kostjale andnud 60 716,07 eurot (950 000 EEK-i) tagastamise tähtajaga 1. oktoober 2013.
Oma nõude tõendamiseks on hageja esitanud kirjaliku laenulepingu (I kd tl 91a). Kostja on kogu menetluse käigus vaielnud sellele laenulepingule vastu, leides, et ta ei ole sellele alla kirjutanud (I kd tl 72; tl 151 jj; tl 162 jj). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiakti XXXX järgi (I kd tl 128– 130) on „A.O. ja E.R. vahel 02. septembril 2008 sõlmitud laenulepingul allkiri E.R. nimelt kirjutatud E.R. poolt“. Ekspertiisiakti järgi on laenulepingu teksti paigutus ebatavaline, asetsedes horisontaalse paigutusega kirjapaberi paremal poolel, lehe vasak pool on täitmata. Kostja taotluse alusel viidi läbi uus dokumendiekspertiis. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 6. augustil 2014 esitatud ekspertiisiakti järgi (II kd tl 80–81) on 2. septembri 2008 laenulepingule kõigepealt tühjale paberile kirjutatud E.R. nimelt allkiri, siis prinditud trükitekst ning seejärel kirjutatud A.O. nimelt allkiri. Maakohus leidis, et hageja esitatud kostja allkirjaga dokument (I kd tl 91a) ei tõenda kostja laenukohustust hageja ees. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kuidas täpselt laenuleping sõlmiti. Maakohus nõustus hagejaga, et hageja allkirja hilisem kirjutamine laenulepingule võrreldes kostjaga, ei pruugi välistada kostja laenukohustust hageja ees. Ühepoolne tahteavaldus võib olla ka võlatunnistus VÕS § 30 järgi. Hageja ei ole aga maakohtule esitanud ühtegi selgitust selle kohta, miks oli kostja allkiri dokumendil enne, kui sellele on prinditud laenulepingu tekst. Eksperdi arvamusega on kostja tõendanud, et laenulepingu tekst on trükitud lehele alles pärast kostja allkirja andmist. Muid tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja oleksid 02. septembril 2008 allkirjastanud laenulepingu, hageja esitanud ei ole. Hageja poolt kohtule esitatud CC 30. aprillil 2013 tunnistajana ülekuulamise protokoll, kriminaalasjas nr 1-13-XX koostatud kohtumäärus ning A.O. 22. märtsi 2014 kuriteoteade (II kd tl 94 jj) ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Asja materjalide põhjal ei ole ka tõenäoline asuda seisukohale, et kostja ning hageja ja kostja ühine poeg oleksid laenulepingu „ringi teinud“, nagu hageja seda väidab (II kd tl 92).
3.2.Maakohtu hinnangul ei ole hageja poolt kostjale raha üleandmine laenulepingu alusel tõendatud. Hageja konto väljavõtted perioodi 1. oktoober 2008 kuni 1. mai 2010 (I kd tl 12 jj) ei tõenda seda, et kostja on hagejale teinud ülekandeid laenukohustuse täitmiseks. Vaidlust ei ole, et pooltel oli ühine pereelu. Kostja ülekanded hagejale on tähistatud selgitusega „ülekanne“. Hageja esitatud kontoväljavõttest selgub, et 10. oktoobril 2008 on kostja märkinud ülekande selgitusse “XXX kindlustusmakse eest“, seega on kostja selgelt soovinud raha ülekannet siduda raha kasutamise eesmärgiga. Maakohus nõustus kostjaga, et juhul, kui kostja oleks teinud hagejale ülekandeid ajavahemikus 1. oktoober 2008 kuni 01. mai 2010 laenukohustuse täitmiseks, on tõenäoline, et ta oleks seda ka ülekande selgitusse märkinud. Hageja on kohtule esitanud SEB maksete aruande ajavahemikust 01. jaanuar 2002 kuni 27. november 2013 (II kd tl 136 jj). Nimetatud väljavõtte järgi on hageja teinud kostjale ülekandeid kas erinevate kohustuste täitmiseks või on selgituseks märgitud üksnes „ülekanne“. Viimane ülekanne on tehtud
1.detsembril 2006. Maakohus leidis, et kostjale sagedaste pangaülekannete tegemine kaks aastat enne väidetava laenulepingu sõlmimist ei tõenda kostja laenukohustust hageja ees, liiatigi jääb hageja esitatud tõendi põhjal arusaamatuks, miks vaidluse all olev laenusumma anti üle sularahas, kuigi hageja ja kostja vahel oli sagedaste rahasummade vastastikune ülekandmine eeldatavasti tavapärane.
3.3.Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli piisavalt raha sellises ulatuses laenu andmiseks. Hageja ja kostja vahelise kehtiva laenulepingu tõestamiseks on hageja esitanud kohtule kinnistute müügilepingud tõenditena selle kohta, et laenulepingujärgse laenusumma ülekandmiseks oli tal piisavalt vahendeid (I kd tl 25 jj). Hageja on võõrandanud erinevaid kinnistuid ning korteriomandeid aastatel 2002, 2004, 2006 ning 2007. Maakohus leidis, et hageja praeguses tsiviilasjas esitatud kinnisasjade võõrandamislepingud ei tõenda, et hagejal oleks olnud piisavalt vahendeid väidetava laenulepingu sõlmimise ajal 2. septembril 2008.
Hageja on esitanud kohtule ka tõendid temale sularaha väljamaksete kohta (II kd tl 70). Hagejale on tehtud sularaha väljamakse 100 000 EEK-i SEB pangast 08. aprillil 2008 ning 50 000 eurot 17. juulil 2008. Mõlemad väljamaksed on tehtud oluliselt enne väidetava laenulepingu sõlmimise aega. Laenusumma on hageja väitel kostja saanud Eesti kroonides, 17. juuli 2008 sularaha väljamakse on eurodes. Maakohus ei lugenud nimetatud tehingutega tõendatuks, et hageja eelnimetatud vahendite eest andis kostjale laenu sularahas, samuti jääb sularaha väljavõtmise ning väidetava laenulepingu sõlmimiseni piisavalt suur ajavahemik, mis võimaldas raha kasutada muude tehingute tegemiseks. Hageja tuludeklaratsioonid (II kd tl 139) näitavad hageja palgatulu sissetulekuid, mille arvelt ei oleks hagejal olnud võimalik kostjale hageja nõudes märgitud summat üle anda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja A.O. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada kohtuotsus ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta jõusse hagi tagamise määrus, sh mõista E.R.ilt välja võlg summas 55 466,06 eurot koos sellele lisanduvate viivistega vastavuses VÕS § 113 lg-ga 1 kuni põhinõude tasumiseni või alternatiivselt tühistada vaidlustatud otsus ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub jätta kõik kohtukulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohtu väide, et apellant ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, kuidas täpselt laenuleping sõlmiti, vastuolus kohtu poolt järgmises lauses sedastatuga, mille kohaselt on apellant põhjalikult 28. augusti 2014 menetlusdokumendis kirjeldanud, miks on laenuleping trükitud raamatuformaadis; 2) on tegelikkusele mittevastav kohtuotsuses märgitu, et apellant ei ole esitanud ühtegi selgitust selle kohta, miks oli vastustaja allkiri dokumendil enne, kui sellele on prinditud laenulepingu tekst; 3) on kirjalik laenuleping poolte vahel sõlmitud. Tähendust ei oma asjaolu, mis järjekorras midagi tehtud on, vaid kinnitust on leidnud, et kirjalik laenuleping on poolte vahel sõlmitud. Allkiri on see, mis kinnitab poolte tahet ja kirjapandu õigsust. Apellandil oli õigus vastustajale antud raha tagasi nõuda, kui ta nõude esitas (isegi ilma lepinguta) ja oli vastustaja kohustus tõendada, et ta on kõik tagasi maksnud. Pooled ei ole väitnud, et tegemist on kinkega või tagastamatu laenuga; 4) ei kajasta EKEI konkreetse ekspertarvamuse vastus järeldust, et vaidluse all oleva laenulepingu paberi peal on vormistatud mingi muu dokument, kuhu on kirjutatud vastustaja allkiri (II kd tl 80). Ka ei ole vastavat väidet menetluses esitanud või sellele tuginenud vastustaja. Seega on maakohus väljunud asja arutamise piiridest, mida tuleb pidada menetlusnormi rikkumiseks; 5) on dokument käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 lg 2 mõistes seetõttu, et sellel on vastustajale kuuluv originaalallkiri. Kui vastustaja ei ole lepinguteksti allkirjastanud ega ka tühjadele lehtedele allkirju andnud, siis sellisel juhul ei saaks menetlusdokumentide hulgas olla üldse ühtegi vastustaja originaalallkirjaga dokumenti; 6) ei ole laenuleping ainus vastustaja laenukohustust kinnitav dokument. Nii kinnistute müügilepingud kui ka pangakonto väljavõtted tõendasid apellandil laenulepingu sõlmimise aja eelselt vastava rahasumma olemasolu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-110-14 avaldanud, et ainuüksi asjaolust, et pooltel ei olnud kirjalikku laenulepingut, millest nähtuks kummagi poole sõnaselge tahe sõlmida laenuleping, ei saa järeldada laenulepingu puudumist. Tahteavaldus võib mh olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Vastustaja palub jätta kõik menetluskulud apellandi kanda. Vastuse kohaselt:
1) on maakohus õigesti tuvastanud, et apellant ei ole tõendanud poolte vahel laenulepingu sõlmimist või muud õigussuhet, mille alusel oleks apellant vastustajale andnud 950 000 EEK-i. Maakohtu menetluses ei ole apellant avaldanud väidet, et juhul kui 02. septembri 2008 laenulepingut ei saa käsitleda lepinguna samaaegselt allkirjade lisamata jätmise tõttu, on see käsitletav võlatunnistusena. Tegemist on uue väitega, mis tuleb jätta tähelepanuta; 2) on vastustaja kogu menetluse käigus tuginenud sellele, et laenulepingut ei ole sõlmitud; 3) ei ole vastustaja väidetavat 02. septembri 2008 laenulepingut sõlminud, ei ole laenu saanud ega apellandile laenu tagasimakseid teinud. Vastustaja on kandnud apellandi pangakontole selgitusega “ülekanne” 85 900 EEK-i ajavahemikul 13. oktoober 2008 kuni 19. aprill 2010 põhjusel, et pooled olid elukaaslased ja vastustaja tegi ülekanded apellandile pere ühiste kulude katteks; 4) on ekspertarvamuses kirjas nii, nagu kohtuotsuse p-s 7, et vaidluse all oleva laenulepingu paberi peal on vormistatud mingi muu dokument, kuhu on kirjutatud vastustaja allkiri (II kd tl 80). Seega ei saa eeltoodu olla apellandile kuidagi üllatuslik nagu apellant väidab; 5) on ekslik apellandi väide, et isegi kui poolte vahel ei ole kirjalikku laenulepingut, siis sellest ei saa järeldada laenulepingu puudumist. Käesolevas menetluses ei ole apellant maakohtus esitanud väidet, et poolte vahel oleks olnud sõlmitud suuline laenuleping.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid käesolevas otsuses kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Apellandi väide, et hageja esitas maakohtule tõendid laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta, ei ole õige. Apellandi poolt viidatud 28.08.2014 menetlusdokumendis esitatud seisukohad on maakohtu poolt käsitlemist leidnud. Maakohus leidis õigesti, et hageja kirjeldas, millistel asjaoludel tema arvates laenulepingu kirjalik tekst koostati. Hageja ei esitanud tõendeid kirjaliku lepingu koostamise asjaolude ega ka selle kohta, mis asjaoludel pidi hageja, kes enda väitel omas 2008. aastal kostjaga ühist pere eelarvet, andma kostjale laenu 950 000 EEK-i (60 716,07 eurot). Ringkonnakohus märgib, et kirjalikus menetlusdokumendis esitatu on käsitletav poole seletusena ja seletusel ei ole käesolevas hagimenetluses tõendi väärtust.
8.Apellandi väide, et maakohtu otsuse kohaselt hageja ei selgitanud, miks oli kostja allkiri laenulepingul enne, kui paberile prinditi lepingutekst, on õige. Samas ei ole apellant arvestanud tsiteeritud seisukoha konteksti. Maakohus viitas sealjuures, et hageja selgitused allkirja varasema andmise võimalike põhjenduste kohta ei ole mõistlikud ega arusaadavad.
9.Apellandi etteheited EKEI ekspertarvamusele ei ole asjakohased. Ekspertiisiaktis on leitud, et kostja allkiri oli tühjal paberil, seejärel lisati lepingu tekst ja viimasena hageja allkiri. Maakohus tugines ekspertiisiuuringute kirjeldusele, kui märkis, et vaidluse all oleva laenulepingu paberi peal oli vormistatud muu dokument. Ringkonnakohus märgib, et maakohus hindas õigesti eksperdiarvamust koos eksperdiuuringute kirjeldusega. Eksperdiarvamuse järelduses puudub väide, et paberil oli teine dokument, kuna seda eksperdilt ei küsitud (II kd lk 80).
10.Apellandi alternatiivselt esitatud seisukoht, et kui dokument ei ole laenuleping, siis saab seda käsitleda võlatunnistusena VÕS § 30 mõistes, ei ole õige. Maakohus esitas põhjendused selle kohta, et võlatunnistusena saaks dokumenti käsitleda juhul, kui isik (kostja) oleks avaldanud oma tahet. Õigusliku tähendusega on vaid kehtivad tahteavaldused.
Tahtevaldus peab vastama TsÜS §-de 68 ja 69 nõuetele. Allkirja andmist saab käsitleda otsese tahteavaldusena, selles peab olema väljendatud sõnaselge tahe kaasa tuua õiguslik tagajärg. Olukorras, kus kostja allkiri oli kantud tühjale paberile (või muu tekstiga paberile), ei saa lugeda tahteavaldust jõustunuks ega kehtivalt tehtuks 950 000 krooni suuruse kohustuse võtmise osas.
11.Hageja on hagi esemena märgitud summa nõude alusena tuginenud eelkõige laenulepingule. Maakohus tuvastas õigesti, et kehtivat kirjalikku lepingut ega muud laenusuhet tõendavat dokumenti asjas esitatud ei ole. Hageja väitel olid poolte vahel varem sõlmitud laenusuhted, asjaolust, et pooled olid elukaaslased saab järeldada, et poolte vahel oli ka suhteid, mis võivad kvalifitseeruda mittetäielikuks kohustuseks ja mida ei saagi tagasi nõuda VÕS § 4 lg 3 alusel. Asjas on tõendatud, et kostja tegi hagejale ülekandeid, kuid kostja väitel olid need seotud muude poolte vaheliste suhetega. Hagejal lasus tõendamiskoormis tõendada, et poolte vahel sõlmiti 2.09.2008 laenuleping ja selle lepingu alusel üle antud laen on osaliselt tagastamata. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse asjas esitatud tõendeid teisiti hinnata või materiaalõigust teisti kohaldada.
12.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.