E.R. hagi A.O. vastu lepingu kehtivuse tuvastamiseks, lepingust taganemise tühisuse tuvastamiseks ja korteriomandite üleandmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
20 112,93 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.O. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): A.O. (ik: XXXXX), esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Vastustaja (hageja): E.R. (ik: XXXXXX), esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi
esindajad
Tartu Maakohtu 23. märtsi 2016 otsus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 23. märtsi 2016 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus A.O. kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.E.R. (hageja) esitas 27.02.2014 maakohtule A.O. (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada 09.02.2011 Tartu notar Anne Priks-Toomi koostatud ja tõestatud lepingu (notariakt nr 183) kehtivus, tuvastada kostja 27.01.2014 lepingust taganemise alusetus ja tühisus ning kohustada kostjat kinnistute üleandmiseks vastavalt 09.02.2011 Tartu notar A. Priks-Toomi koostatud ja tõestatud asjaõiguslepingule (akt nr 183) ning kohustada kostjat andma nõusolek ja tahteavaldus (kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 tähenduses) kinnistusametile avalduse esitamiseks, et kinnistute registriosa nr XXX ja XXX teise jao omanikukanne, mille kohaselt kostja on kinnisasja omanik, kustutatakse ja tehakse uus kanne, millega kantakse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.12.2010 Tartu notar Karin Jõksi koostatud ja tõestatud korteriomandite võõrandamise lepingu, millega hageja võõrandas kostjale A (registriosa nr XXX) ja B (registriosa nr XXXX) asuvad korteriomandid. Nimetatud lepingust tulenevad kohustused on pooled täitnud ning lepingust tulenevad nõuded on lõppenud. 09.02.2011 sõlmisid pooled Tartu notar A. Priks-Toomi koostatud ja tõestatud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja kokkuleppe lepingu lõpetamiseks korteriomandite omandite üleandmisega, milles leppisid kokku A korteriomandile kostja kasuks tasuta tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmises ning 21.12.2010 lepingu lõpetamises ja korteriomandite omandite üleandmises hagejale. 10.02.2011 võttis tehingu tõestanud notar poolte taotlusel 09.02.2011 lepingu alusel Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale edastatud kinnistamisavalduse tagasi. Hageja esitas kinnistusosakonnale 15.11.2013 kinnistamisavalduse enda kandmiseks kinnistusraamatusse vastavalt 09.02.2011 asjaõiguslepingule. Tartu Maakohtu kinnistusosakond jättis 16.12.2013 kandemäärusega kinnistamisavalduse rahuldamata põhjendusel, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 64 lg 1 järgi on kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping). Pooled aga on 09.02.2011 sõlmitud lepingu 10.02.2011 avaldusega tagasi võtnud. Hageja leidis, et 09.02.2011 asjaõigusleping on jõus, seda ei ole muudetud ega tühistatud. 10.02.2011 avaldus on kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus, mitte lepingust taganemise avaldus. Kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldusega ei saa muuta ega lõpetada notari tõestatud lepingut, kuivõrd tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 3 järgi seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud. Avalduse õiguslikuks tagajärjeks oli vaid see, et notar oli õigustatud kinnistamisavalduse tagasi võtma ja kandeid 09.02.2011 lepingu alusel kinnistusraamatusse ei tehtud. Kostja esitas 27.01.2014 hagejale 09.02.2011 lepingust taganemise avalduse, millele hageja vaidleb vastu, sest see on põhjendamatu ja tühine. Hageja ei olnud teadlik kostja soovist isikliku kasutusõiguse kande tegemiseks, kuivõrd kostja esitas taotluse kinnistamisavalduse
tagasivõtmiseks. Taotluse isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks saab teha kostja ning hageja annab selleks nõusoleku. Kuna kostja ei ole pärast 10.02.2011 kinnistamisavalduse tagasivõtmist esitanud uut kinnistamisavaldust ega nõusolekut korteriomandite omandiõiguse üleandmiseks hagejale, siis taotleb hageja kostja kohustamist omandi üleandmiseks ning kinnistusraamatu kannete tegemiseks nõusoleku andmiseks kohtuotsusega.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta see läbivaatamata või rahuldamata. Hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Sisuliselt on sama nõuet puudutavalt olemas jõustunud Tartu Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-14-799. 09.02.2011 sõlmitud leping ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. 09.02.2011 lepingu sisuks oli 21.12.2010 lepingu lõpetamine. 09.02.2011 lepingu sõlmimise hetkeks oli 21.12.2010 leping lõppenud ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p-st 1 tulenevalt ei olnud võimalik seda uuesti lõpetada. Selline kokkulepe on TsÜS § 84 lg 1 järgi tühine. Hageja ei saa nõuda omandi üleandmist asjaõigusliku lepingu alusel, poolte vahel peab olema ka võlaõiguslik tehing. Juhul kui 09.02.2011 leping tõi endaga kaasa õiguslikud tagajärjed, on 09.02.2011 leping lõpetatud poolte 10.02.2011 avaldusega. Igal juhul on kostja 09.02.2011 lepingust taganenud 27.01.2014 avaldusega. Kostja leidis, et hageja ei kavatse tagada kostjale isikliku kasutusõiguse teostamise võimalust. Seetõttu esitas kostja 10.02.2011 kinnistamisavalduse tagasivõtmise avalduse. Kuivõrd hageja esitas 15.11.2013 kinnistamisavalduse, pidas kostja vajalikuks hagejat oma seisukohtadest täiendavalt teavitada 27.01.2014 avaldusega. Hageja on kostjat rünnanud ja koos poeg A.O.ga osalenud kostja dokumentide varguses. Jämeda tänamatusena tuleb käsitleda ka laenusuhte eitamist, mille osas on poolte vahel vaidlus tsiviilasjas nr 2-1353336.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 23. märtsi 2016 otsusega hagi ja - tuvastas 9. veebruaril 2011 Tartu notar Anne Priks-Toomi koostatud ja tõestatud notariaalakti nr 183 lepingu, millega A.O. kui omanik ja/või õigustatud isik seadis A korteriomandile isikliku kasutusõiguse (p 3) ning millega pooled leppisid kokku (p 5) 21. detsembri 2010 lepingu lõpetamises ja korteriomandite omandite üleandmises E.R.le, kehtivuse. 9. veebruari 2011 asjaõiguslepingu kohaselt leppisid A.O. ja E.R. oma esindaja A.O. isikus kokku korteriomandite A.O.lt E.R.le üleandmises (p 6.2.4) ning kannetes (p 7): registriosa nr XXX teise jakku kanda korteriomandi omanikuna E.R. ja kustutada nimetatud jaost kanne A.O. kohta; registriosa nr XXX teise jakku kanda korteriomandi omanikuna E.R. ning kustutada nimetatud jaost kanne A.O. kohta; - tuvastas A.O. 27. jaanuaril 2014 Tartu notar Paavo Uibopuu poolt koostatud ja tõestatud notariaalakti nr 224 lepingust taganemise tühisuse; - kohustas A.O.t kinnistu üleandmiseks vastavalt 9. veebruaril 2011 Tartu notar Anne PriksToomi koostatud ja tõestatud asjaõiguslepingule (akt nr 183) ning kohustas A.O.t andma nõusoleku ja tahteavalduse (KRS § 341 lg 1 tähenduses) kinnistusametile avalduse esitamiseks, et kinnistu registriosa nr XXX teise jao omanikukanne, mille kohaselt A.O. on kinnisasja omanik, kustutatakse ja tehakse uus kanne, millega kantakse kinnisasja omanikuna registriosa nr XXX teise jakku E.R.; - kohustas A.O.t kinnistu üleandmiseks vastavalt 9. veebruaril 2011 Tartu notar Anne PriksToomi koostatud ja tõestatud asjaõiguslepingule (akt 183) ning kohustas A.O.t andma nõusoleku ja tahteavalduse (KRS § 341 lg 1 tähenduses) kinnistuametile avalduse esitamiseks, et kinnistu registriosa nr XXX teise jao omanikukanne, mille kohaselt A.O. on kinnisasja
omanik, kustutatakse ja tehakse uus kanne, millega kantakse kinnisasja omanikuna registriosa nr XXX teise jakku E.R.. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt on kostja taotlus jätta hagi läbi vaatamata põhjendamatu. Vaidlus on tekkinud sellepärast, et kostja ei olnud vabatahtlikult nõus andma nõusolekut kinnistusraamatu kannete muutmiseks ning hageja ei saavutanud tavalise kandeavalduse esitamisega loodetud tulemust. Seega ei saa väita, et tegemist on samal alusel ja sama hagieseme üle käiva vaidlusega või perspektiivitu nõudega. Hageja algatas dokumendi võltsituse küsimuse tema poolt väidetavalt 15.02.2012 allkirjastatud dokumendi osas. Kuna kostja ei esitanud kohtule nimetatud dokumendi (I kd, tl 21) originaali, siis ei ole kostjal võimalik tugineda ühe hagi rahuldamata jätmise alusena nimetatud dokumendile (hageja loobus kõigist nõuetest kostja vastu). Nõue põhineb 09.02.2011 notari koostatud ja tõestatud lepingul pealkirjaga „Isikliku kasutusõiguse seadmine ja kokkulepe lepingu lõpetamiseks korteriomandite omandite üleandmisega“. Vaidlus seisneb selles, kas 09.02.2011 leping on kehtiv ja kas 27.01.2014 lepingust taganemine on tühine. Kohus luges 09.02.2011 lepingu kehtivaks ja 27.01.2014 lepingust taganemise tühiseks. Kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus ei ole notariaalselt tõestatud avaldus, vaid tegemist on notariaalselt kinnitatud dokumendiga (KRS § 34 lg 22, TsÜS § 81). Seega vastas kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus vorminõuetele ning selle õiguslikuks tagajärjeks oli kinnistamisavalduse tagasivõtmine põhjusel, et pooled ei soovinud hetkel avaldust esitada. Kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldusega ei saa muuta ega lõpetada poolte sõlmitud ja notari tõestatud lepingut, kuivõrd TsÜS § 77 lg 3 sätestab, et seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud. Nimetatud avaldus on kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus, mitte tervest lepingust taganemise avaldus. 27.01.2014 taganemisavalduse osas koos lõplike seisukohtadega esitatud uued tõendid jämeda tänamatuse tõendamiseks (koopiad kiirabikaartidest ja kostja seletusest) tuleb jätta tähelepanuta juba ainuüksi põhjusel, et need on esitatud pärast tähtaega. Kohus leidis, et 27.01.2014 taganemisavalduse tegemine on põhjendamata ja tõendamata ning seega tühine. Tegemist on otsitud põhjusega, et mitte täita kokkulepet, milleks hageja heauskselt andis kostjale volituse enda esindamiseks. Kostja pole tõendanud väidet, et hageja ei kavatse täita isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepet. Vastupidi, hageja on kinnitanud, et sellega ei teki probleeme, ja kokkulepe on tagatud ka seaduse jõuga. Vastuseks kostja seisukohale, et jämeda tänamatusena tuleb käsitleda ka laenusuhte eitamist, märkis kohus, et tsiviilasjas nr 2-13-53336 on menetlus lõppenud ning kostja hagi jäeti rahuldamata. Seega pole alust rääkida ka hageja jämedast tänamatusest kostja vastu. Kohtu arvates ei esine VÕS § 116 lg-te 1 ja 2 kohast olulist lepingust tuleneva kohustuse rikkumist hageja poolt, mis võiks kaasa tuua õigustuse lepingust taganemiseks. Lisaks leping sõlmiti 09.02.2011 ja taganemisavaldus tehti alles 27.01.2014, mis ei ole mõistlik aeg lepingust taganemiseks VÕS § 118 järgi. Samuti kuna taganeda saab vaid kehtivast lepingust, siis järelikult on kostja sellist õiguskaitsevahendit valides eeldanud, et 09.02.2011 leping on kehtiv ja täidetav.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A.O. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. märtsi 2016 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:
1) pidi kohus hindama, kas esinevad õiguslikud alused hagi rahuldamiseks olukorras, kus pooled on 10.02.2011 esitanud ühise tahteavalduse, mille järgi nad ei soovi kinnistusraamatu kannete tegemist ega eelmise lepingu (21.12.2010 leping) lõpetamist. Kohus asus ekslikult seisukohale, et vaidlus seisneb üksnes selles, kas 09.02.2011 leping on kehtiv ja kas 27.01.2014 lepingust taganemine on tühine. Vaidlus on eelkõige selles, kas olukorras, kus pooled on teinud kehtiva tahteavalduse, mille kohaselt nad ei soovi lepingus sätestatud tagajärgede saabumist, on hagejapoolne eelnimetatud tahteavaldusest taganemine õiguspärane või mitte; 2) on teinud pooled tahteavalduse, mille järgi nad ei soovi 09.02.2011 lepingust tulenevate tagajärgede saabumist. Tahteavaldus on kehtiv, seda ei ole tagasi võetud ja seda ei saagi tagasi võtta. Poolte ühisavaldus on käsitletav ühisavaldusena lepingust taganemiseks. Selline tahteavaldus on vormivaba (3-2-1-8-11) ning toob kaasa lepingu lõppemise. Lõppenud lepingu täitmist ei ole võimalik nõuda; 3) tuleks hagi jätta rahuldamata ka hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Isik, kes on avaldanud, et ta ei soovi lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede saabumist, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt nimetatud kehtivast tahteavaldusest tulenevaid õiguslikke tagajärgi annulleerida selliselt, et esitab väite, et leping on kehtiv ja seega tuleb lepingust tulenevaid õigusi igal juhul tunnustada; 4) ei toonud 09.02.2011 leping kaasa õiguslikke tagajärgi. 09.02.2011 lepingu p 6.2.1 järgi oli lepingu II osa sisuks 21.12.2010 lepingu lõpetamine. Samas 21.12.2010 lepingut tulenevad kohustused olid pooled 09.02.2011 lepingu sõlmimise ajaks täitnud ning lepingust tulenevad nõuded olid seega lõppenud. VÕS § 186 p 1 sätestab, et võlasuhe lõpeb kohase täitmisega. Seadus ei võimalda kehtivalt lõpetada võlasuhet, mis on juba lõppenud, mistõttu on selline kokkuleppe tühine ja sellel puuduvad õiguslikud tagajärjed (TsÜS § 84 lg 1). 09.02.2011 leping on poolte poolt ka lõpetatud, sest 10.02.2011 avalduses väljendasid pooled selget tahet, et nad ei soovi selle lepingu alusel kinnistusraamatusse kannete tegemist ega eelmise lepingu (21.10.2010 leping) lõpetamist. Nimetatud tahteavaldus on kehtiv. 5) on pooled täiendavalt 09.02.2011 lepingust taganenud, seda 10.02.2011 kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldusega ning ka 27.01.2014 avaldusega, mille esitamise põhjuseks oli asjaolu, et hageja ootamatult oma tahteavaldusest taganes. Kuigi tahteavaldusest taganemine oli õigusvastane, pidas kostja vajalikuks esitada täiendav taganemisavaldus seoses hageja jämeda tänamatuse ja lugupidamatusega kostja suhtes. Kohus rikkus menetlusnorme, jättes 27.01.2014 taganemisavalduse osas esitatud tõendid hindamata põhjendusel, et need on esitatud pärast tähtaega. Kohus ei andnud pooltele tõendite esitamiseks tähtaega.
5.E.R. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) nõustub hageja maakohtu põhjendustega; 2) ei ole hageja rikkunud hea usu põhimõtet; 3) ei ole hageja loobunud oma õigustest ükskõik millisele kostjale kuuluvale elamispinnale ja hagejal on nõuded kostja suhtes. Hagiavalduse lisa on võltsitud, kuivõrd hageja ei ole seda allkirjastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
23.märtsi 2016 otsus muutmata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus põhjendatult rahuldanud hagi.
7.1.09.02.2011 lepingus leppisid pooled kokku, et nad lõpetavad poolte vahel 21.12.2010 sõlmitud korteriomandite võõrandamise lepingu, mille alusel omandas kostja hagejalt korteriomandid (eluruum, registriosa nr XXX ja mitteeluruum, registriosa nr XXX), ning korteriomandite üleandmises hagejale ja korteriomandile (eluruum, registriosa nr XXX) kostja kasuks tasuta tähtajatu isiklik kasutusõiguse seadmises. Samas sõlmisid pooled asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldustest nähtuvalt palusid pooled teha vastavad kanded kinnistusraamatusse. 10.02.2011 võttis lepingu tõestanud notar 09.02.2011 lepingu alusel kinnistusosakonnale edastatud kinnistamisavaldused tagasi, kuna kostja, kes ühtlasi esindas ka hagejat, pöördus vastavasisulise avaldusega notari poole põhjusel, et avaldajad ei soovi kinnistusraamatu kannete tegemist ega eelmise lepingu lõpetamist. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kinnistamisavalduse õiguslikuks tagajärjeks on kinnistamisavalduste tagasivõtmine, mitte aga 09.02.2011 sõlmitud lepingu lõpetamine ning sellest tulenevalt on 09.02.2011 leping kehtiv. Kinnistamisavaldus ei ole tehing TsÜS § 67 tähenduses, vaid selle sisuks on kinnistusraamatu kande taotlemine. Kinnistamisavaldusel ja asjaõiguslepingul on erinev õiguslik tähendus ja seda vaatamata sellele, et nad võivad sisalduda ühes dokumendis. Kinnistamisavalduse tagasivõtmine ei muuda materiaalõiguslikku olukorda, st see ei muuda kehtetuks ega lõpeta kinnistamisavalduse aluseks olevat käsutustehingut ega takista sisuliselt sama avaldust uuesti esitama. Riigikohus on analoogset olukorda käsitlenud 25.11.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-04 ning asunud seisukohale, et kandeavalduse rahuldamata jätmisel ei muutunud sõlmitud asjaõigusleping kehtetuks ning sama asjaõiguslepingu alusel on võimalik teha kanne kinnistusraamatusse. Eelnevast tulenevalt on apellant ekslikul seisukohal, et 10.02.2011 avalduse näol on tegemist tahteavaldusega (taganemisavaldusega), mille tagajärjeks on lepingu lõppemine ning hagejal puudus seetõttu õigus lepingu täitmist nõuda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et lepingust taganemise avaldus esitatakse lepingu teisele poolele, mitte kinnistusosakonnale. 09.02.2011 lepingu p 6.2 kohaselt oli lepingu sisuks poolte vahel 21.12.2010 sõlmitud lepingu kokkuleppel lõpetamine, vastastikustest nõuetest loobumine ning korteriomandite üleandmine hagejale. Apellandi väide, et 21.12.2010 lepingut ei ole võimalik kokkuleppel lõpetada, kuna see on täidetud, ei ole õige.
7.2.Õige on maakohtu seisukoht, et kostja 27.01.2014 lepingust taganemise avaldus on tühine, kuivõrd täitmata on taganemise materiaalsed eeldused (kostja ei ole tõendanud hageja poolset olulist lepingurikkumist). Hagiavalduse puhul on sisuliselt tegemist 09.02.2011 lepingu täitmisnõudega ning asja materjalidest nähtuvalt on hageja kinnitanud, et ta on jätkuvalt nõus kostja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisega. Hageja ei ole 09.02.2011 lepingust taganenud ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on paljasõnaline. 09.02.2011 lepingust taganemisena ei ole käsitletav hageja 15.11.2013 kinnistamisavaldus. Samuti on paljasõnaline kostja väide, et hageja on käitunud kostja suhtes jämedalt tänamatult ja seetõttu on tal alus 09.02.2011 lepingust taganemiseks. Kostja esitatud koopiad kiirabikaartidest (I kd, tl 184-185) ei ole tõenditena asjakohased, sest nendele märgitud andmed ei ole seostatavad hageja tegevusega. Samuti ei tõenda A.O. seletus (I kd, tl 186-188) hageja poolset nn jämedat tänamatust kostja suhtes.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-s 2 sätestatule.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.