Teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS Morrison Invest hagi.
4.Mõista JJ’ilt AS Morrison Invest kasuks välja 1278 eurot.
5.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud JJ’i kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
1(8)
Tsiviilasi nr 2-14-29035 Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.26.09.2014.a esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt 1278 euro väljamõistmiseks üürilepingust ja käenduslepingust tulenevate võlgnevuste tasumiseks. Pärnu Maakohtu 15.09.2014.a maksettepanekuga tehti kostjale ettepanek tasuda 1343 eurot (põhinõue ja menetluskulud). Kostja esitas 21.09.2014.a vastuväite. Pärnu Maakohtu 26.09.2014.a määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 15.10.2014 esitas hageja kostja vastu põhjendustega hagiavalduse 25.04.2013.a jõustunud üürilepingust ja käenduslepingust tuleneva põhivõlgnevuse 1278 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja üürniku iOS Trade OÜ-ga (uus ärinimi Boitex Grupp OÜ-ga) Tallinnas Tulbi tn 6 äriruumide üürilepingu äriruumi üürimiseks 25.04.2013-24.03.2014. Lepingu p 3.3 kohaselt lepiti üüri suuruseks 100 eurot kuus. Ühtlasi lepingu p-s 3.4 lepiti kokku kõrvalkulude kuumakse 78,25 eurot kuus, mis kuulus korrigeerimisele teenuste hinna muutumisel. Eraldi lepiti kokku tasu interneti püsiühenduse eest 25,60 eurot kuus ja mööbli eest 30 eurot kuus, millele lisandub käibemaks. Üürnik kohustus lepingu p 3.1 kohaselt tasuma garantiisumma 200 eurot ja lepingu p 3.5 kohaselt algava kuu üüri ja kõrvalkulude tasu kuu 5. kuupäevaks. Lepingu punkti 4.3.29 kohaselt tagas kostja lepingu allakirjutanud üürniku esindajana isiklikult lepingu täitmise 1278 euro ulatuses. Vastavalt 25.03.2013.a üürniku avaldusele ja saatelehele lepiti kokku uksekaardi väljastamine ja tasu 6,40 eurot kuus. Üürnik jättis perioodil 2013 maikuust kuni lepingu lõppemiseni 24.03.2014 üürilepingust tulenevad rahalised kohustused hageja ees täitmata. 09.09.2014 seisuga oli üürniku võlg (tasumata üür ja kõrvalkulude tasu) hageja ees kokku 3106,49 eurot ja viivis 5084,66 eurot (tasaarvestatud garantiisummaga 200 eurot). Üürnik ei teavitanud hagejat aadressi ja nime muutusest ning hageja jätkas arvete esitamist lähtudes üürniku poolt varem esitatud postiaadressil. Kuna hagejal on põhjust arvata, et üürnik ei ole maksejõuline, esitas hageja nõude kostjast käendaja vastu käendatava summa ulatuses eelkõige üürisummade suhtes. Hageja leidis, et kostja pidi aru saama, et kostja on käendanud üürilepingut isiklikult ning käendus ei ole seotud tema juhatuse liikmeks oleku tingimusega. Tagatis peaks eelduslikult püsima lepingu lõppemiseni. Lepingu allakirjutamisel selgitati käendusesätet eraldi. Hageja esitas tõendina üürilepingu koostanud töötaja selgituse, et kostjale selgitati kõiki punkte, mille kohta kostja küsis, sh punkti 4.3.29 sisu, milleks on allakirjutanud üürniku esindaja isiklik kohustus, kui täiendav tagatis üürilepinguga tekkivate üürniku kohustuste katteks. Hagejal puudus kohustus lepingut lõpetada olukorras, kus üürnik ühepoolselt loobus üüritud äriruumide kasutamisest, säilitades kohustuse lepingut täita. Kõnealune üürilepingu punkt 4.3.29 säte on hageja üürilepingutes pikemat aega kasutusel ning teised üürnikud ei ole seda vaidlustanud. Harju Maakohus on ka varem käendust kohaldanud selle sätte alusel (nt kohtuasjas nr 2-13-27008), mille puhul mõisteti analoogilise kaasvastutuse alusel käendajalt välja tagatissumma kogu ulatuses. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. iOS Trade OÜ sõlmis hagejaga 19.03.2013.a üürilepingu, mille sõlmimisel esindas kostja üürnikku ja allkirjastas lepingu. Lepingutingimusi tutvustas kostjale hageja töötaja ning tema sõnade järgi oli see tüüptingimustega üürileping. Kostja arvas, et üürileping sõlmitakse kahe äriühingu vahel ning et lepingu tingimuste täitmise eest vastutavad juriidilised isikud, mitte füüsilised isikud. Lepingu punkti 4.3.29 selgitas hageja töötaja kostjale nii, et kui lepingut rikutakse (näiteks ei maksta üüri või tekitatakse hagejale kahju) ja üürnik ei saa oma varaga kompenseerida tekitatud kahju, siis juhatuse liige vastutab oma isikliku varaga. Kostja arvas, et aktsepteerib sellist
2(8)
Tsiviilasi nr 2-14-29035 tingimust, kuna juhatuse liige on see isik, kes juhib äriühingut ja hoolitseb, et äriühing täidaks oma kohustusi ja ei tekiks kellelegi kahju. Kostja selgituse kohaselt müüs ta ettevõtte 02.05.2013 AA-le ja ettevõttel ei olnud müügi ajal hageja ees võlgnevusi. Ostjale tutvustati üürilepingut ning anti üle kogu vajalik informatsioon ja dokumendid, et seda lepingut täita. Pärast ettevõtte müüki vahetati ka juhatuse liige. Kostja leidis, et üürilepingu sõnastusest: „Üürilepingu allakirjutanud Üürniku juhatuse liige tagab käesoleva üürilepingu täitmise../“ tulenevalt ei vastuta kostja tekkinud võlgnevuse eest, sest ta ei ole enam üürniku juhatuse liige ega ole ettevõttega seotud. Kui äriühing rikub kohustusi, siis ei peaks vastutama vana juhatuse liige. Lepingus ei ole sätestatud, et lepingu rikkumise eest vastutab üürilepingu allakirjutanud isik, vaid üürilepingu allakirjutanud üürniku juhatuse liige. Hageja helistas mõni aeg pärast ettevõtte müümist kostjale ning küsis, miks ruumi ei kasutata. Kostja selgitas, et müüs ettevõtte ära, ning et nad võivad edasi suhelda uue omaniku/juhatuse liikmega. Kostja arvates on hageja käitumine olnud pettev, kuna nad oleksid võinud üürilepingu üles öelda pärast seda, kui üüri ei makstud. Hagejale tekkinud kahju oleks saanud hageja ise vältida öeldes lepingu üles olulise lepingu rikkumise alusel. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 06.03.2015.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt luges maakohus vaidlustamata asjaoludeks: 1) hageja sõlmis IOS Trade OÜ-ga (praegune ärinimi Boitex Grupp OÜ) äriruumide üürilepingu Tallinnas Tulbi tn 6 äriruumi üürimiseks alates 25.04.2013 kuni 24.03.2014 (tl 28); 2) 09.09.2014 seisuga oli üürniku võlg hageja ees kokku 3106,49 eurot ja viivis 5084,66 eurot (tasaarvestatud garantiisummaga 200 eurot); 3) Üürilepingu p 4.3.29 kohaselt: „Üürilepingu allakirjutanud Üürniku juhatuse liige tagab käesoleva üürilepingu täitmise, 1278 euro ulatuses enda isikliku varaga“ (tl 31). Kuivõrd käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus põhivõlgniku üürilepingust tuleneva põhivõlgnevuse suuruse ja kujunemise üle, omas maakohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt tähtsust eelkõige tuvastada, kas lepingu p-st 4.3.29 on JJ-il tekkinud kohustus hüvitada üürilepingust tulenev põhivõlgniku kohustus käenduse alusel. Asja materjalidest nähtuvalt võis maakohtu hinnangul lepingu p 4.3.29 näol olla tegemist tüüptingimusega. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-166-14, on kohus märkinud, et kui kostja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuse kohta, võib kostja olla teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud (p 10). Samas on kohus edasi selgitanud, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 37 lg 3 järgi ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Käesoleval juhul allkirjastas kostja üürilepingu IOS Trade OÜ nimel ning lepingupunkt isikliku käenduse kohta sisaldus tüüptingimustes. Selline olukord vastas maakohtu hinnangul üheselt kohtuasjas nr 3-2-1-166-14 esinenud olukorrale. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-166-14 p-st 11 tuleneb, et sellisel juhul ei loeta tingimust lepingu osaks VÕS § 37 lg 3 alusel. Seega maakohus leidis, et lepingu p 4.3.29, mis isikliku käenduse kehtestas, ei oma õigusjõudu ning hagejal puudub alus nõude esitamiseks kostja vastu. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-st 1 jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Et kostja kinnitas, et temal menetluskulusid ei ole (tl 101), jäävad kulud lõppastmes poolte enda kanda. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus Harju Maakohtu 06.03.2015.a otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Hageja arvates on maakohus ebamõistlikult ja põhjendamata asunud seisukohale, et 19.03.2013.a äriruumide
3(8)
Tsiviilasi nr 2-14-29035 üürilepingu punkti 4.3.29 sõnaselge ja ühtmoodi mõistetav säte lepingule alla kirjutanud juhatuse liikme isikliku käenduskohustuse kohta ei tõenda selle kohustuse olemasolu. Hageja leidis, et üürilepingu punkt 4.3.29 tõendab kostja ja hageja vahelist käenduse kokkulepet ning selle asjaolusid, mida kostja lepingu pooleks oleva äriühingu juhatuse liikmena lepingule allakirjutamisega kinnitas. Seadusest ei tulene majandus- või kutsetegevuses sõlmitud käenduslepingule kohustuslikku vormi. Harju Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu 4.03.2015 kohtuotsusele vastavalt on hageja juhatuse liikmena allkirjastanud lepingu, mis sellise kohustuse ette näeb ja millega seoses tal ka kohustus on. Riigikohtu kohtulahendis käsitletud kliendikaardi lepingu tüüptingimus ei ole sama mis üürilepingu punkt 4.3.29. Äripinna üürimine ei ole samane kliendikaardi kasutamisega. Üürilepingu sõlmimisel käsitleti iga selle punkti eraldi ja selle punkte, sh käsitletavat, ei saa käsitada tüüptingimusena, sest see ei vasta VÕS §-le 35 (ka põhjendamata). Põhjusel, et kostja oli üürilepingut allkirjastades nõustunud isikliku käenduse kokkuleppega, ei ole alust väita, et käendusleping puudus. Hageja leidis, et Harju Maakohus on vääralt kohaldanud Riigikohtu lahendis esitatud seisukohta. Hageja märkis, et maakohus, kohaldades Riigikohtu seisukohta, ei analüüsinud konkreetse kaasuse asjaolusid ega hinnanud põhjendamatult tõendeid ega tõlgendanud konkreetset üürilepingut. Väär on kohtu väide, et antud juhul vastab olukord üheselt osundatud Riigikohtu lahendi olukorrale ja kohatu on viide VÕS § 37 lg-le 3. Muuhulgas ei käsitlenud kohus hageja esitatud AV seletuskirja. Hageja leidis, et vajadusel tuleb nende asjaolude (sh kostja 06.11.14 kirjaliku vastuse vastuolulised ebamõistlikud ja ilmselt pahausksed väited, millega käendust kui sellist samas tunnistati) hindamiseks ka osapooled üle kuulata. Hageja osutas, et Harju Maakohus analoogilisel juhul ka varem käendust kohaldanud, millise näitena esitas hageja kohtu esimese ja teise astme lahendid kohtuasjas nr 2-13-27008, mille puhul mõisteti analoogilise kaasvastutuse alusel käendajalt välja tagatissumma kogu ulatuses. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Vastustajale jäi arusaamatuks, miks võeti hageja apellatsioonkaebus menetlusse. Kui hageja oleks tahtnud sõlmida käenduslepingut, siis oleks ta pidanud seda eraldi tegema ning sellisel juhul oleks kostja teisiti käitunud. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb täielikult tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse.
7.Kostja kirjutas oma 01.05.2015.a vastuses apellatsioonkaebusele, et talle jääb arusaamatuks, miks ringkonnakohus võttis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või alternatiivselt kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesoleval juhul tuvastas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel, et maakohus on otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Maakohus leidis, et üürilepingu p 4.3.29, mis nägi ette juhatuse liikme käenduskohustuse, on tüüptingimus, kuid see ei ole muutunud lepingu osaks VÕS § 37 lg 3 alusel ning seega puudub hagejal nõude alus kostja vastu. Ringkonnakohus maakohtu sellise järeldusega ei nõustu. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses esitatud väitele, leiab ringkonnakohus, et vaieldava üürilepingu p 4.3.29
4(8)
Tsiviilasi nr 2-14-29035 puhul on tegemist küll tüüptingimusega, kuid ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles osas, et nimetatud tingimus ei ole muutunud lepingu osaks.
8.Riigikohtu seisukoha kohaselt peab kohus kontrollima tüüptingimuse kehtivust, kui pooled vaidlevad tüüptingimuse sisu üle, ka juhul, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (RKTKo 3-2-1-56-08, p 13). Tüüptingimuse kahtluse korral on kõigepealt vajalik tuvastada tüüptingimus VÕS § 35 alusel. Kui tegemist on tüüptingimusega, siis on vajalik kontrollida, kas tingimus on saanud lepingu osaks, milline on selle sisu, kas sisu on arusaadav ja kas tingimus kehtib. VÕS § 35 lg 1 kohaselt on vajalik tuvastada järgmised tüüptingimuse tunnused: (1) tegemist on lepingutingimusega; (2) eelnevalt on välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või muul põhjusel eelnevalt läbi rääkimata; (3) kasutamine teise poole suhtes; (4) sisu mõjutamise võimaluse puudumine. Üürilepingu p 4.3.29 puhul oli tegemist lepingutingimusega, mille alusel võttis juhatuse liige isiklikult kohustuse tagada üürilepingu täitmist 1278 euro ulatuses enda isikliku varaga. Nii nagu ka maakohus tõi välja, on Riigikohus selgitanud, et kui kostja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuse kohta, võib kostja olla teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud (RKTKo 32-1-166-14, p 10). Asja materjalidest nähtub, et nimetatud leping on hageja poolt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks teise poole esindaja suhtes. Asja materjalidest nähtub ka, et lepingutingimus on töötatud välja eelnevalt tüüplepingutes kasutamiseks ning ei ole eelnevalt läbi räägitud. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kostja selgitas enda 06.11.2014.a vastuses hagiavaldusele, et lepingu väljastas talle hageja töötaja, kes lepingu tingimusi selgitas (tl 63). Hageja esitas tõendina nimetatud töötaja AV seletuskirja (tl 78), mille kohaselt AV kui hageja esindaja koostas üürilepingu ja selgitas seda kostjale ning hageja on enda 16.01.2015.a menetlusdokumendis väitnud, et vaidlusalune üürilepingu p 4.3.29 on sättena hageja üürilepingutes pikemat aega kasutusel ning teised üürnikud ei ole seda vaidlustanud (tl 77). Seega on tegemist tingimusega, mida hageja kasutab enda üürilepingute puhul ning on seda kasutanud korduvalt ning pikemat aega. Asja materjalidest nähtuvalt ei räägita tingimust eelnevalt läbi (vaid vajadusel selgitatakse selle sisu) ning ei üürnik ega ka üürniku esindaja ei ole võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eelnevast tulenevalt on VÕS § 35 eeldused täidetud ning vaidlusaluse üürilepingu punkti 4.3.29 puhul on tegemist tüüptingimusega.
9.Järgmisena on vajalik kontrollida, kas tingimus on saanud lepingu osaks. Maakohus leidis, et lepingutingimus ei ole saanud lepingu osaks, kuivõrd käesoleva asja asjaolud vastasid üheselt kohtuasjas nr 3-2-1-166-14 esinenud olukorrale, mille puhul Riigikohus leidis, et sellisel juhul ei loeta tingimust lepingu osaks VÕS § 37 lg 3 alusel. Nimetatud Riigikohtu otsuses aga oli tegemist kliendikaardi lepinguga ning sellisel juhul oli küsimus selles, kas juhatuse liige peab arvestama, et lepingu tüüptingimustest (nimetatud asjas üldtingimused), mida eraldi ei allkirjastatud, tuleneb tema isiklik vastutus võlausaldaja ees, olenemata sellest, et kliendikaardi lepingus on juhatuse liige kinnitanud, et osaühingu esindajana on ta kliendikaardi lepingu tingimustega tutvunud ja kohustub neid järgima. Seega olid nimetatud tsiviilasjas asjaolud erinevad, kuna käesoleval juhul on kostja allkirjastanud lepingu (mille on kostja ka omaks võtnud) , mille üks tingimustest oli käenduskohustus. VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada ning ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse
5(8)
Tsiviilasi nr 2-14-29035 põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Käesoleval juhul ei ole vaidlust sellest, et tingimusele on selgelt viidatud. Samuti oli kostjal võimalus sisust teada saada ning vaidlusaluse tingimuse sisu ka selgitati kostjale (kostja on enda 06.11.2014.a vastuses ise selgitanud, et nimetatud punkti selgitati talle nii, et kui lepingut rikutakse, nt kui äriühing ei maksa üüri ja ei saa oma varaga kompenseerida tekitatud kahju, siis juhatuse liige vastutab oma isikliku varaga). Samuti ei saa käesoleval juhul kohaldada VÕS § 37 lg-t 3, kuivõrd ei p 4.3.29 sisu, väljendusviis ega esitluslaad ei olnud niivõrd ebatavaline ega arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Riigikohus on sedastanud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik (vt RKTKo 3-2-1-177-10, p 11; 3-2-1-8-06, p 11). Seega on p 4.3.29 saanud lepingu osaks vastavalt VÕS § 37 lg-le 1.
10.Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus, milline on p 4.3.29 sisu. Asja materjalidest nähtuvalt selgitati tingimuse sisu kostjale ja kostja sai enda sõnade järgi ka aru, et kui lepingut rikutakse, siis juhatuse liige vastutab oma isikliku varaga (tl 63). Kostja väidab aga, et ta ei vastuta käenduskohustusest tulenevalt, kuivõrd ta ei ole enam juhatuse liige ning ei olnud juhatuse liige ka võlgnevuste tekkimise ajal. Seega leiab kostja, et tegemist oli tingimusliku tehinguga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 102 lg 1, mille kohaselt kehtib käendus üksnes ajal, mil kostja on üürniku juhatuse liikmeks). Seega on poolte vahel vaidlus, kuidas tõlgendada lepingupunkti 4.3.29, mis sätestas üürniku juhatuse liikme käenduse. Lepingu p 4.3.29 sätestab, et: „Üürilepingu allakirjutanud Üürniku juhatuse liige tagab käesoleva üürilepingu täitmise, 1278.- (üks tuhat kakssada seitsekümmend kaheksa) EUR-i ulatuses enda isikliku varaga“. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta kostja tõlgendus tingimusest - et käendajana vastutab igakordne juhatuse liige juhatuse liikme ametisoleku ajal ning mitte tema isiklikult – sellele nagu mõistlik isik peaks samadel asjaoludel seda tingimust mõistma. Lepingupunktis 4.3.29 on selgesõnaliselt märgitud, et lepingule alla kirjutav kostja võtab isiklikult käenduskohustuse. Osaühingu seadusliku esindajana lepingule alla kirjutades kirjutas kostja lepingule samal ajal alla ka füüsilise isikuna. Käesoleval juhul ei saa VÕS § 29 lg-s 5 märgitud asjaoludest ja asja materjalidest tulenevalt anda lepingupunktile 4.3.29 sellist tähendust, et kostja vastutas ainult tingimuslikult ning selle perioodi ajal, kui ta oli juhatuse liige. Nimetatud tõlgenduse andmine sättele kaotaks käenduskohustuse tähenduse, kuivõrd sellisel juhul saaks juhatuse liikmena allkirjastatud käenduskohustuse lõpetada ametist lahkumisega. VÕS § 154 lg 1 alusel võib tulevase kohustuse tagamiseks sõlmitud tähtajatu tarbijakäenduslepingu käendaja igal ajal üles öelda. Käesoleval juhul oli käendusleping sõlmitud küll tulevase kohustuse tagamiseks ning tegemist oli ka VÕS § 143 lg 1 alusel tarbijakäenduslepinguga, kuid kostja ei ole toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks hageja suhtes teinud selgesõnalise tahteavalduse käenduslepingu ülesütlemiseks. Äriühingu osa müümist ja juhatusest lahkumist ei saa pidada võlausaldaja suhtes käenduslepingu ülesütlemiseks. Nimetatud lepingu allkirjastamisega võttis kostja endale isikliku kohustuse. Äriühingu igakordsele juhatuse liikmele kohustuse võtmine ei ole võimalik. Sellisel juhul peaks toimuma kohustuse ülevõtmine (VÕS § 175 lg 1), mida aga asja materjalidest nähtuvalt toimunud ei ole. Asjaolu, et äriühingu osa müüakse uuele isikule, ning et juhatuse liige vahetus, ei too automaatselt kaasa seda, et ka kõik kohustused, mille juhatuse liige võttis isiklikult, läheksid üle uuele juhatuse liikmele. Samuti ei ole põhivõlgnik muutunud ega põhikohustust üleantud. Käesoleval juhul ei ole tingimuse sisu ebaselge ega selle sõnastus mitmeti mõistetav. Ka VÕS § 142 lg 4 alusel ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Eelnevast tulenevalt oli üürilepingu p 4.3.29 sisu see, et kostja võttis endale üürilepingu allkirjastamisega kohustuse tagada üürilepingu täitmise 1278 euro ulatuses enda isikliku varaga
6(8)
Tsiviilasi nr 2-14-29035 ning seda olenemata sellest, kas kostja juhatuse liikmena üürniku juures ametis on ning selliselt oleks pidanud tingimuse sisu ka kostjaga sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel mõistma.
11.Edasi kontrollib ringkonnakohus kas tüüptingimus on kehtiv. Tüüptingimuse erinevad tühisuse alused sätestab VÕS § 42. VÕS § 42 lg 1 lause 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Käesoleval juhul asja materjalidest nähtuvalt selliseid asjaolusid ei esine. Samuti ei esine VÕS § 42 lg-s 3 sätestatud tühisuse aluseid. Kostja on väitnud enda vastuses hagiavaldusele (tl 64), et hageja käitumine näis tema jaoks petlikuna, kuna pärast omanikevahetuse selgitamist ei kasutatud üüritud ruumi, ei makstud arveid ning ei saadud kontakti uue juhatuse liikmega, kuid hageja ei lõpetanud lepingut vaid kogus võlgnevusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kirjeldatud asjaoludest ühtegi alust selleks, et käenduskohustus oleks kas tühine või kehtetuks tunnistatav. Lepingu lõpetamine on ühe poole kujundusõigus ning mitte kohustus. VÕS § 142 lg 2 lause 2 alusel võib tulevast kohustust käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käesoleval juhul ringkonnakohtu hinnangul on üürilepingust tulenev kohustus piisavalt määratletav, arvestades seda, et üüriperiood, üürisumma ning muud kohustused olid rahaliselt kindlaks määratud ning käenduskohustuse puhul lepitud kokku, et tagatakse konkreetsest üürilepingust tulenevaid võlgnevusi, milleks seati ka rahaline maksimumsumma. Kuivõrd lepingupunkti 4.3.29 puhul on tegemist tarbijakäenduslepinguga, kuna juhatuse liige võttis kohustuse isiklikult füüsilise isikuna (VÕS § 143 lg 1), siis on täidetud ka VÕS § 143 lg-st 2 tulenev tarbijakäenduslepingu kehtivuse eeldus. Samuti on täidetud VÕS § 144 lg-st 2 tulenev nõue, mille kohaselt käendaja avaldus, millega kohustutakse võtma endale käendusest tulenevad kohustused, peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Seega on üürilepingu p 4.3.29, millega sätestati kostja käenduskohustus, kehtiv tüüptingimus.
12.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas hageja võib nõuda käendaja käest kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 142 lg-ga 1. Nimetatud nõude eeldused on: (1) hageja ja kostja vahel on kehtiv käendusleping; (2) hageja on võlausaldaja; (3) kostja on käendaja; (4) käendatud kohustus on muutunud sissenõutavaks. Kohus asus eespool seisukohale, et hageja ja kostja vaheline käendusleping on kehtiv, et hageja puhul on tegemist võlausaldajaga ning kostja puhul käendajaga. Käenduslepingust tuleneva nõude puhul on vajalik kontrollida, kas põhikohustus on muutunud sissenõutavaks. Käesoleval juhul tuleneb põhikohustus hageja ja iOS Trade OÜ-ga (uus ärinimi Boitex Grupp OÜ-ga) 19.03.2013.a sõlmitud üürilepingust (tl 28). Pooled ei vaidle selle üle, et üürileping on kehtiv, seega loeb ringkonnakohus selle tuvastatuks. VÕS § 271 alusel kohustub üürilepinguga üürileandja andma üürnikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest üüri. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 87 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 alusel kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Nimetatud üürilepingu p 3.3 alusel kohustus üürnik tasuma 4 eurot/m2 kohta kuus ehk kokku 100 eurot kuus, millele lisandus käibemaks (20%). Lepingu p 3.5 alusel pidi üürnik tasuma üüri algava kuu eest ja kommunaalkulude eest kuu 5. kuupäevaks. Lepingu p 3.7 alusel pidi üürileandja esitama arve üüri ning kommunaal- ja muude teenuste tasumise kohta vähemalt kaks päeva enne maksetähtaega. Hagiavalduse kohaselt ei ole Boitex Grupp OÜ tasunud arveid alates 2013.a maikuust. Hageja märkis hagiavalduses, et käenduskohustusest tuleneva nõude esitab ta käendatava summa ulatuses (ehk 1278 eurot) eelkõige üürisummade suhtes. Nähtuvalt asja materjalidest on üürisumma koos käibemaksuga tasumata perioodi 01.05.2013-24.03.2015 eest,
7(8)
Tsiviilasi nr 2-14-29035 mille osas on hageja esitanud igakuiselt arved (tl 42-52) kokku summas 1293,02 eurot. Viimase arve maksetähtpäev oli 05.03.2014. Iga kuu 5. kuupäevaks pidi üürnik tasuma 100 eurot üüri (lisaks käibemaks), seega VÕS § 87 lg 7 alusel ning asja materjalidest nähtuvalt loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et üürisummade osas on põhikohustus muutunud sissenõutavaks. Sissenõutavaks muutunud üürisummad ületavad käenduskohustusega kokkulepitud maksimumsummat. Asja materjalidest nähtuvalt on üürnik enda kohustust rikkunud ega ole üürilepingu alusel sissenõutavaks muutunud võlgnevust tasunud ning puuduvad ka muud vastutust välistavad asjaolud. Kostjal kui käendajal on VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, kuid kostja ei ole esitanud ühtegi põhivõlgniku vastuväidet, sh vastuväidet, et hageja poolt nõutud üürisummad oleks tasutud. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesoleval juhul sellist täiendavat tingimust käenduslepingus ette nähtud ei ole. Seega on käendatud kohustus muutunud sissenõutavaks ja hagejal on õigus nõuda käenduskohustuse täitmist kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 142 lg-ga 1 kokkulepitud rahalises maksimumsummas 1278 eurot. Menetluskulude jaotus
13.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kuna maakohus menetluskulusid summaarselt kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulud määratakse summaarselt kindlaks peale asjas tehtud otsuse jõustumist.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.