6.Välja mõista I.R.lt H.K. kasuks menetluskulud summas 1860 eurot (üks tuhat kaheksasada kuuskümmend eurot).
Tsiviilasi nr 2-14-58628 Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.7.10.2014 esitatud hagiavaldusest (tl 2-5) nähtub, et hageja ostis 28.02.2006 kostja nimele korteri asukohaga XXXX (praegune aadress XXXX). Hageja tasus korteri eest 500 000 krooni, võttes selleks pangast laenu. 31.08.2010 ostis hageja kostja nimele ka teise korteri asukohaga XXXX. Nimetatud korteri eest tasus hageja 710 000 krooni kostja pangakontole. Hageja nimele oli varasemalt registreeritud kostja praeguseks elukohaks olev korter asukohaga XXXX. 21.08.2013 sõlmisid pooled kokkuleppe, millega hageja nimele kinnistusraamatusse kantud XXXX korter registreeriti kostja nimele ja hageja poolt kostja nimele ostetud korter asukohaga XXXX, milles hageja ka praegu elab, registreeriti ümber hageja nimele. 21.08.2013 korterite vahetustehingu puhul loeti vahetatud korterid vahetatuks enam-vähem sama hinnaga.
2.Hageja kinnitusel andis ta kostjale korterite ostmiseks raha summas 77 333,09 eurot (1 210 000 krooni), millise summa väljamõistmist hageja kostjalt soovib. Kuna hageja pidi 28.02.2006 ostetud korteri eest tasumiseks laenu võtma, siis tasus hageja kostja nimele ostetud korteri eest ka laenuintresse summas 9154,40 eurot. Seega nõuab hageja kostjalt laenu summas 86 487,49 eurot (77333,09+9154,4).
3.Hageja on seisukohal, et poolte vahel on tegemist tähtajatu laenulepinguga. Kui hageja sai teada, et kostja on võõrandanud hageja teadmata korteri asukohaga XXXX ja soovib hageja teadmata võõrandada ka XXXX asuva korteri, ütles hageja laenulepingu üles ja nõudis kostjalt laenu tagastamist. Laenulepingu ülesütlemise kohta saatis hageja kostjale 15.08.2014 e-kirja. Hageja on korduvalt nõudnud kostjalt laenu tagastamist, kuid kostja ei ole omapoolset kohustust raha tagasi maksta, täitnud. Hageja seletuste kohaselt oli hagejal ja kostjal kokkulepe, et enne kui kostja ei ole hagejale laenusummasid tagastanud, ei müü kostja hageja ostetud kortereid hageja teadmata maha ja raha endale ei jäta. Kuna kostja aga müüs XXXX korteri maha ning oli müümas XXXX korterit, siis see asjaolu saigi poolte suhete jahenemise põhjuseks, mis on viinud ka käesoleva hagi esitamiseni. Hageja hinnangul on kostja kaudselt tunnistanud hageja õigust tema XXXX korterile, kinnitades seda hagejale jäetud kirjas, milles kostja ütleb mh, et „koliksin hoopis ise XXXX korterisse, et sa sealt siis kahjuks üüri ei saaks, aga kommunaalid maksan ise + toitma jms Sa mind enam ei peaks!“
4.Hageja on esitanud ka alternatiivse nõude raha saamiseks (tl 39-44) alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1042 lg 1). Kuivõrd hageja tegi teise isiku vara peale kulutusi, võib ta selle summa tagasi küsida. Antud olukorras on hageja kulutusi teinud ostes kostjale 2010. a-l korteri, mille tulemusena on kostja rikastunud hageja arvel.
5.Pärast 12.03.2015 eelistungi toimumist esitas hageja hagiavalduse täpsustuse (tl 95-97), kus teise alternatiivse nõudena esitas hageja käsundita asjaajamisest tuleneva hüvitise nõude.
Tsiviilasi nr 2-14-58628 Hageja on seisukohal, et antud õigussuhtes võivad esineda ka käsundita asjaajamise tunnused. Hageja töötas 2010. a Soome Vabariigis ning ei saanud korteri ostu-müügi tehingu ajaks Eestisse tulla. Just sel põhjusel kandis hageja korteri ostuks raha kostja arvele, kes korteri oma nimele vormistas.
KOSTJA SEISUKOHT
6.Kostja ei nõustu esitatud hagiavaldusega ja palub jätta see rahuldamata (tl 66-69). Kostja on seisukohal, et poolte vahel ei ole mingeid laenusuhteid ega laenulepinguid. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit väidetava laenulepingu kohta, selle väidetava sõlmimise, tingimuste või ülesütlemise kohta. Kõik sellised väited on tõendamata ja paljasõnalised. Hageja ja kostja suhted on tõepoolest jahenenud, millest annab kinnitust käesoleva hagi esitamine, kuid see ei anna veel alust arvata, et ema ja tütar oleksid 2006 ja 2010 sõlminud mingeid laenulepinguid. Hagis viidatud korterid on kostja ostetud ja siin ei saa kuidagi rääkida sellest, et need oleksid kostja nimele “registreeritud”. Kui hageja on nende korterite eest midagi tasunud, siis on see olnud ema (hageja) panus tütre (kostja) heaolusse – need tehingud kannavad perekonnasisest iseloomu ja sellisena tuleb neid ka mõista. Ei saa eeldada, et kui lapsevanem rahastab näit. sõiduauto või korteri ostu oma lapsele, siis oleks tegemist laenu või alusetu rikastumisega, pigem on need kinkeiseloomuga tehingud.
7.Alternatiivselt leiab hageja, et tal on kostja vastu VÕS § 1042 lg 1 järgi alusetu rikastumise nõue, kuna ta olevat teinud korterite ostmisel alusetult kulutusi. Kostja on seisukohal, et ka alusetu rikastumise nõue ei ole tõendatud, samuti on kostja eelnevalt selgitanud, et hageja poolt müügilepingute täitmine ei ole olnud alusetu sooritus, vaid ema kinge tütrele. Alusetu rikastumise nõue tähendaks seda, et hageja oli 2006 ja 2010 teinud väljamakseid justkui kogemata või eksimuses olles, mis ei ole kuidagi usutav. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. TsÜS § 151 lg kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hagis kirjeldatud maksete puhul pidi hageja kindlasti juba 2006. a ja 2010. a saama teada nö. alusetutest maksetest, aegumine algab sellistel puhkudel koheselt vastava ülekande tegemise momendist. Seega täitus 2006. a ülekande puhul aegumistähtaeg 2009. a-l ja 2010. a ülekande puhul hiljemalt 2013. a. Hagiavaldus on aga esitatud 2014. a oktoobris.
8.Käsundita asjaajamise osas on kostja seisukohal, et kuna käsundita asjaajamise eeldused on hageja poolt lahti seletamata, ei ole kostjal võimalik selle nõude osas omapoolseid vastuväiteid esitada. 8. JUUNI 2015 KOHTUISTUNG
9.Hageja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Täiendavalt selgitab, et usaldas oma tütart väga ning ostis tema nimele kaks korterit. 2006. a ostetud korteri puhul maksis ostuhinna oma arvelt otse müüjale, kuid korter vormistati tütre nimele, 2010. a korteri ostu puhul kandis raha kostja arvele, kes ise maksis ostuhinna korteri müüjale. Hageja sõnul oli kostjaga sõlmitud suuline laenuleping, intresside osas kokkulepet ei olnud. Laenu tagasimaksmise tähtaega kokku lepitud ei olnud. Kokkulepe oli selles, et kui kostja soovib korteriomandeid endale maksab ta hagejale korterite ostuhinnad tagasi. Alusetu rikastumise nõude osas selgitab hageja täiendavalt, et kostja on saanud endale vara hageja vahendite arvelt. Selle nõude puhul tugineb hageja VÕS §1028 lg-le 1, kui isik on teiselt isikult saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja andis kostjale2010. a korteri ostmiseks raha, seega on kostja alusetult
Tsiviilasi nr 2-14-58628 rikastunud. Kostja on jätnud korteri endale ja ei ole ise hankinud vahendeid korteri soetamiseks. Käsundita asjaajamise osas on hageja seisukohal, et kostja on andnud oma heakskiidu korteri ostmiseks, st on asjaajamise heaks kiitnud.
10.Kostja on seisukohal, et hagi tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta ning menetluskulud tuleb hageja kanda jätta. Hageja ei ole tõendanud poolte vahelisi kokkuleppeid laenulepingu tingimuste ega tähtaja osas. E-kiri ei tõenda laenulepingu ülesütlemist. Alusetu rikastumise nõude osas avaldab kostja esindaja, et tõendamata on, mis oli kostja kohustus, mida hageja täitis. Lisaks on alusetu rikastumise nõue aegunud. Samuti ei ole hageja sisustanud käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet. Kostja ei teadnud, et peab hagejale raha tagasi maksma (VÕS § 1023 lg 3). Lisaks märgib kostja esindaja, et hageja ei ole täitnud kohustust kostja eest tulenevalt VÕS § 78 lg 4, seega ei ole tegemist käsundita asjaajamisega.
KOHTU SEISUKOHT
11.Kohus leiab, et hagis esitatud nõuded tuleb jätta rahuldamata.
12.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on finantseerinud 2006. a ja 2010. a korterite oste. Hageja on esitanud hagi raha saamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas kvalifitseerida poolte vahelisi õigussuhteid. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe (vt ka Riigikohtu 19. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-183-12, p 14).
13.Põhinõudena on hageja esitanud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel kaks laenulepingut (2006. a ja 2010. a ). Hageja väitel leppisid pooled kokku, et hageja poolt ostetud ja kostja nimele registreeritud korterite eest tasub kostja saadud laenu hagejale võimalikult kiiresti tagasi ning korterid jäävad seniks kostja nimele, kuni kostja hagejalt saadud laenu korterite ostuks hüvitab. Kokku laenas hageja kostjale korterite ostuks 1 210 000 krooni (77 333,09 eurot), millisele summale lisanduvad pangale makstud intressid summas 9154,40 eurot. Kostja hageja väidetega laenulepingu sõlmimise kohta ei nõustu ning on seisukohal, et hageja kinkis korterid kostjale. Kostja seletuste kohaselt ei olnud poolte vahel juttu raha tagasimaksmise kohustusest.
14.VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
15.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-41-15 märkinud, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimisja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-134-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada
Tsiviilasi nr 2-14-58628 esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (p 19).
16.Kohus jättis 08.10.2014 hagiavalduse käiguta ning kohustas hagejat muuhulgas esitama tõendeid, mis kinnitaksid poolte vahelise laenulepingu olemasolu. Seepeale esitas hageja hagiavalduse täienduse alusetu rikastumise nõudes, kuid laenulepingu olemasolu kinnitavaid tõendeid mitte. 12.03.2015 toimunud eelistungil selgitas kohus hagejale, et raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Lisaks juhtis kohus hageja tähelepanu sellele, et kui hageja tugineb poolte vahelisele laenusuhtele, lasub hagejal kohustus tõendada laenusuhte olemasolu ning poolte vahelisi kokkuleppeid laenulepingu tingimuste osas. Kohus andis hagejale täiendava tähtaja esitatud nõuete põhjendamiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja esitas 26.03.2015 hagiavalduse täpsustuse, milles esitas teise alternatiivse nõude raha saamiseks käsundita asjaajamise sätete alusel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad tõendid selle kohta, et poolte vahel oleks laenusuhe, ainuüksi hageja väited ei tõenda laenulepingu olemasolu. Samuti ei saa kohtu hinnangul pidada laenulepingu olemasolu tõendavaks dokumendiks kostja kirja hagejale, kus kostja ütleb: „koliksin hoopis ise XXXX korterisse, et sa sealt siis kahjuks üüri ei saaks, aga kommunaalid maksan ise+ toitma jms Sa mind enam ei peaks!“ Antud lause ei sisalda ühtegi viidet poolte vahelise laenulepingu olemasolule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-57-13 p-s 14 märkinud, et kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt selle kohta 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Seega pidi kostja tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Käesoleval juhul on hageja kontoväljavõttega (tl 18) tõendatud, et hageja on kostjale kandnud 710 000 krooni. Samas on kostja väitnud, et tegemist on ema poolt tehtud kingitusega tütrele ning raha tagasimaksmisest pole poolte vahel kunagi juttu olnud. Kuna hageja ei ole tõendanud laenusuhte olemasolu ega poolte vahelisi kokkuleppeid, millistel tingimustel laenuleping sõlmiti, ei loe kohus tõendatuks lepingulist alust raha ülekandmiseks. Kohus loeb kostja seletustest tulenevalt ja arvestades tsiviilasjas kogutud tõendeid eluliselt usutavaks, et tegemist võis olla ema poolt tütre heaolusse tehtud investeeringuga, mida kostja ei pea tagastama. Kuna hageja ei ole tõendanud poolte vahel laenusuhte olemasolu, jätab kohus hageja laenulepingu täitmise nõude kostja vastu rahuldamata.
17.Alternatiivse nõudena on hageja esitanud käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamise nõude (korteri ostuhinna tagastamiseks). Hageja on viidanud, et tugineb antud nõude esitamisel VÕS § 1018 lg-le 1. Kohtu hinnangul on hageja jätnud antud sätte eluliste asjaoludega sisustamata.
18.Käsundita asjaajamine on tegevus, kus üks isik, asjaajaja, teeb midagi teise isiku, soodustatu, kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õigust tegu teha või kohustanud teda tegu tegema (VÕS § 1018 lg 1). Käsundita asjaajamise regulatsiooni üldisem eesmärk on aidata kaasa sellele, et isikud abistaksid üksteist, vaatamata tegutsemise kohustuse puudumisele. Kohus selgitab, et käsundita asjaajamisel eristatakse kahte põhikoosseisu: 1) ehtne käsundita asjaajamine; 2) mitteehtne käsundita asjaajamine (käsundita asjaajamine enda huvides).
Tsiviilasi nr 2-14-58628 Ehtsa käsundita asjaajamisega on tegemist siis, kui üks isik teeb tahtliku soorituse teise isiku kasuks. Ehtne käsundita asjaajamine jaguneb omakorda kaheks: a) juhul kui esinevad kõik VÕS §-s 1018 nimetatud eeldused, siis on tegemist õigustatud käsundita asjaajamisega; b) VÕS § 1018 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud eelduste puudumisel, kuid muude VÕS §-s 1018 nimetatud eelduste olemasolu korral on tegemist õigustamatu (mittenõuetekohase) käsundita asjaajamisega (VÕS § 1024 lg 1). Kuna käesoleval juhul on I.R. tegutsenud tahtlikult eesmärgiga soetada kostjale (tütrele) korterid tuleks analüüsida ehtsa käsundita asjaajamise liike. Hageja on ka oma nõude formuleerimisel tuginenud VÕS § 1018 lg-le 1, ehk õigustatud käsundita asjaajamisele, sest hageja on seisukohal, et kostja kiitis käsundita asjaajamise heaks. Kohtu hinnangul ei ole aga täidetud kõik käsundita asjaajamise eeldused. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-57-13 p-i 12 kohaselt on käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse tegu teha (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-12, p 14). Seega saab õigussuhte kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud. Käsundita asjaajaja võib täita kolmanda isikuna teise isiku kohustuse (VÕS § 78) või teha muu teo teise isiku kasuks. Juhul kui I.R. oleks tasunud kostja eest korteri ostuhinna summas 710 000 krooni korteri müüjale, s.o tegi teo kostja kasuks, esineks alus kvalifitseerida I.R. käitumine käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Käesolevas asjas on tõendatud, et I.R. kandis 710 000 krooni kostja arvelduskontole, mitte aga kolmandale isikule. Eeltoodust tulenevalt ei saanud hagejal tekkida kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenevat nõudeõigust. Lisaks peavad esinema ka VÕS § 1018 lg 1 p 1-3 sätestatud eeldused. Hageja on avaldanud, et kostja on hagejapoolse asjaajamise (korteri ostuhinna tasumise) heaks kiitnud. Asjaajamise heakskiitmine soodustatu poolt on vajalik käsundita asjaajamise õigustuse eeldusena juhul, kui asjaajamine ei ole oluline avalikes huvides või ei vasta soodustatu huvile või tema avaldatud või eeldatavale tahtele. Kõnealusel juhul peetakse silmas heakskiitu, mis on antud pärast käsundita asjaajamise alustamist. Antud asjas vastab korteri ostmine kostja huvidele ning eeldatavale tahtele, samuti ei ole tegemist tegutsemisega avalikes huvides. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole sisustanud, milles seisnes konkreetsel juhul käsundita asjaajamine (raha kandmine kostja arveldusarvele ei ole kohtu hinnangul käsitletav asjaajamisena), samuti ei ole hageja põhjendanud, millele kostja oma heakskiidu andis. Kohtu hinnangul on hageja nõude põhjendatuse hindamine keeruline, kuna hageja ei ole tõendanud käsundita asjaajamise eelduste olemasolu. Olenemata sellest, et hageja on jätnud käsundita asjaajamise nõude eeldused põhjendamata ning tõendamata, on kohus seisukohal, et käesolevas asjas on käsundita asjaajamine välistatud ka seetõttu, et hageja kandis korteri ostusumma kostjale üle kostja teadmisel ja nõusolekul. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja oli kogu asjaajamisest algusest peale teadlik ning sellega nõus. Kostja on kohtuistungil selgitanud, et neil oli hagejaga mitmeid kordi juttu sellest, et kostja vajab iseseisvat elamispinda ning hageja selle talle ka võimaldas läbi omapoolse finantseeringu. Kuna kostja oli raha andmisest korteri ostmiseks teadlik ja andnud selleks nõusoleku, on välistatud ka asjaajamise heakskiitmine. Kõike eeltoodut arvestades jätab kohus hageja nõude käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamiseks, rahuldamata.
19.Lisaks on hageja esitanud alternatiivse nõudena alusetu rikastumise nõude (VÕS § 1028 lg 1). Hageja hinnangul on tegemist alusetu rikastumisega, sest kostja on hagejalt saanud raha korteri ostuhinna tasumiseks, milline tuleb hagejale tagastada kui alusetult saadu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-122-14 märkinud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena
Tsiviilasi nr 2-14-58628 (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10). (p 10). Kohus on seisukohal, et hageja on jätnud VÕS § 1028 lg 1 eeldused sisustamata ning tõendamata.
20.Kohus ei hakka siinkohal võimalikke alusetu rikastumise nõude elulisi asjaolusid analüüsima, kuivõrd kostja on seisukohal, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. TsÜS § 151 lg kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seega kontrollib kohus hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-162-13 kohaselt saab üldjuhul TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43). Käesoleva tsiviilasja asjaoludest nähtuvalt pidi hageja kostja rikastumisest teada saama hiljemalt korterite ostu-müügitehingute toimumise hetkel (vastavalt 28.02.2006. ja 31.08.2010.). Kohus on seisukohal, et isegi kui hagejal oleks olnud võimalik esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõue, siis käesolevaks hetkeks on nõue aegunud, kuivõrd mõlema korteri ostust on möödunud rohkem kui kolm aastat. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud
21.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
22.08.06.2015. kostja esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja menetluskulude suuruseks 1320 eurot. 11.06.2015 kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja viimase istungiga seoses täiendavaid kulusid summas 540 eurot.
23.Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud. Kohtu hinnangul tuleb asuda seisukohale, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on üksnes esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus. Seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu kaalutlusotsus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga. Tsiviilasja keerukus tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule
Tsiviilasi nr 2-14-58628 võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Kohtumenetluses korduvate seisukohtade puhul ei saa eeldada, et dokumentide koostamisele ja seisukohtade esitamisele aega ei kulu, kuid see ei saa olla nii ajamahukas. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Senises kohtupraktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot nii ilma käibemaksuta kui koos käibemaksuga. Kostjat esindas advokaadibüroo Lillo & Lõhmus vandeadvokaat Rene Varul, olles kostjalepinguliseks esindajaks TsMS § 218 lg 1 p 1 mõttes. Lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib eelkõige olla õigusteenuse osutamise tasu (esindajatasu). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on hageja lepingulise esindaja kulud kokku 1860 eurot (käibemaksuga). Kostjale on osutatud õigusabi kokku 15,5 tundi tunnihinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Advokaadibüroos töötava vandeadvokaadi tasu 100 eurot tunnis tuleb kohtu hinnangul pidada mõistlikuks tasuks. 23.1 Maakohtus on toimunud kaks kohtuistungit – 12.03.2015 (tl 93) kestusega 22 minutit ja 08.06.2015 (tl 116-118) kestusega 2 tundi ja 13 minutit. Arve nr 10915 spetsifikatsiooni (tl 122123) kohaselt on 12.03.2015 kohtuistungiks ettevalmistuse ja sellest osavõtu ajakulu kokku 2 tundi ja 30 minutit ning arve nr 11095 spetsifikatsiooni (tl 136-137) kohaselt on 08.06.2015 kohtuistungiks ettevalmistuse ja sellest osavõtu ajakulu kokku 4 tundi ja 30 minutit. Arvestades kohtuistungite pikkust ning asja sisu on kohtu hinnangul tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lg 1 tähenduses summas 840 eurot (7 tundi × 100 eurot+ 20% km). 23.2 Arve nr 10985 ja selle spetsifikatsiooni (tl 120-121) kohaselt on õigusabiteenus seisnenud hagejate seisukohtadega tutvumises ning kostja vastuse koostamises 2-l lehel (tl 105-106). Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabikulud hageja vastuväidetega tutvumiseks ning vastuse koostamiseks on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses summas 240 eurot (koos km-ga), vastates antud tsiviilasja keerukusele ja mahule (ajakulu kokku 2 tundi). 23.3 Arve nr 10662 ja selle spetsifikatsiooni (tl 124-125) kohaselt on õigusabiteenus seisnenud hagiavaldusele vastuse koostamises (tl 66-69), kokku ajakuluga 3 tundi. Kohus analüüsinud nimetatud vastuväiteid ja kostja esindaja poolt esitatud ajakulu, asub seisukohale, et see on TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ning vajalik summas 360 eurot (koos km-ga), vastates antud tsiviilasja keerukusele ja mahule. 23.4 Arvest nr 10584 ja selle spetsifikatsioonist (tl 126-127) nähtuvalt on kostjale osutatud õigusabiteenus seisnenud kliendiga nõupidamises (30 minutit) ja dokumentidega tutvumises ning hagi tagamise määrusele määruskaebuse koostamises, kokku ajakuluga 3 tundi ja 30 minutit. Kohtu arvates ei ole kostja esindaja näidanud määruskaebuse koostamiseks ning kliendiga suhtlemiseks kulunud aega ülemäära suurena (kokku 3 tundi ja 30 minutit). Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lg 1 tähenduses summas 420 € (koos 20 % km-ga) (3*3,5h+ 20%km). Eeltoodust tuleneb, et kohtu hinnangul on kostja kandnud menetluskulusid põhjendatud ja vajalikus ulatuses summas 1860 eurot. Seega määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1860 eurot. Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 1860 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.