Võlaõigus › Võõrandamislepingud

1(9)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud OÜ XXX esitas 24.04.2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2 352,50 euro saamiseks. Kohus tegi 09.05.2014 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas 21.07.2014 vastuväite. Pärnu Maakohtu 14.08.2014 kohtumäärusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohus võttis 09.10.2014 määrusega hagiavalduse menetlusse. 01.09.2014 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja XXXOÜ 05.12.2012 ostumüügilepingu nr XXX, mille kohaselt hageja müüs XXXOÜ-le kaupu ning XXXOÜ kohustus saadud kaupade eest tasuma vastavalt esitatud arvetele. Koos ostu-müügilepinguga sõlmiti kostjaga käendusleping, mille kohaselt vastutab käendaja solidaarselt XXXOÜ-ga 05.12.2012 ostu-müügilepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu punktide 10 ja 11 kohaselt tagab kostja XXXOÜ poolsete nõuete tasumist summas kuni 3 000 eurot (koos käibemaksuga). Hagiavalduse esitamise hetke seisuga oli XXXOÜ-le 05.12.2012 ostu-müügilepingu alusel müüdud kaupade eest tasumata järgmistes summades arved: 1) arve nr 130388 summas 496,80 eurot, tasumise tähtaeg 12.04.2013; 2) arve nr 130394 summas 174,53 eurot, tasumise tähtaeg 15.04.2013; 3) arve nr 130488 summas 581,17 eurot, tasumise tähtaeg 03.05.2013. Kokku on XXXOÜ võlgnevus hageja ees 1 252,50 eurot. Hageja esitas ostu-müügilepingu punktist 6.1. tulenevalt XXXOÜ-le ka arved viiviste tasumiseks. 01.09.2014 seisuga on viivisevõlgnevus tasumata arvetelt 3 111,45 eurot ning viivise võlgnevus suureneb iga tasumisega viivitatud päeva eest täiendavalt. Hageja kogu nõue kostja vastu on hagiavalduse esitamise hetke seisuga 4 363,95 eurot, mis on 1 363,95 euro võrra suurem, kui kostja käenduslepingust tuleneva vastutuse maksimummäär, mistõttu on hageja esitas hagi 3 000 euro väljamõistmiseks. Hageja leiab, et käenduskohustuse regulatsioonist tulenevalt ei pea käendaja äriühingu kohustusi käendades olema kantud äriühingu registrikaardile juhatuse liikme või osanikuna (VÕS § 142 lg 4). Põhivõlgniku kohustust võib käendada iga isik, sh ka äriühingu majandustegevusega igapäevaselt mitte seotud isik, kui ta sellega nõus on. Asjaolu, et kostja on XXXOÜ esindajana allkirjastanud ostu-müügilepingu ning sellest tulenevate kohustuste tagamiseks tasumise tagatise (käenduslepingu), on kostja kinnitanud oma maksekäsu kiirmenetluses koostatud makseettepanekule 21.07.2014 esitatud vastuväidetes. 05.12.2012 sõlmitud ostu-müügilepingu nr XXX alusel müüdud kauba eest koostatud arved on esitatud XXXOÜ-le, kes pidi nimetatud põhivõlgnikuna ka tasuma, kuid kuna põhivõlgnik oma kohustust ei ole täitnud, siis on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist ka käendajalt, kelleks on kostja (VÕS § 142 lg 1).

2(9)

Hageja möönab, et käenduslepingu (tasumise tagatise) punktis 12 ei ole välja toodud arvete numbreid, kuid seda sellepärast, et tasumata arveid ei olnud lepingu sõlmimise hetkel põhivõlgnikule koostatud ega väljastatud. Nii XXXOÜ esindajana ostu-müügilepingut kui ka käenduslepingut sõlmides pidi kostja olema teadlik, et ostu-müügilepingu alusel hakkab hageja müüma XXXOÜ-le kaupu (lepingu punkt 1.1.). Tegemist oli krediiditingimustel müügilepinguga. Seega oli poolte tegelik tahe selgelt suunatud sellele, et XXXOÜ-le ostumüügilepingu alusel müüdud kauba tasumise kohustus oleks täiendavalt tagatud. Kostja väited, nagu ta ei oleks hagiavaldusele lisatud dokumente näinud ega allkirjastanud on hageja hinnangul otsitud ja pahatahtlikud ning need ei lükka ümber asjaolu, et kostja on ostumüügilepingu ja tasumise tagatise kokkuleppe allkirjastanud. Kostja on seda korduvalt oma vastuväidetes ka kinnitanud. Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tasumise tagatis ehk käendusleping on sõlmitud mõne teise lepingu või kohustuse tagamiseks. Muid lepingulisi suhteid ei ole hagejal kostjaga olnud ja kostja ei saa seega olla taganud ühegi teise hageja kliendi kohustusi. Tasumise tagatise kokkuleppe punktis 1 on sätestatud, et kostja käendus ei ole piiratud tähtajaga, kuid on piiratud piirsummaga, mis on määratud punktis 11. Samas on ka sätestatud, et käendaja tagab kohustusi tagasivõtmatult ja tähtajatult. Hageja leiab, et põhivõlgnevust ületava viivise väljanõudmine on põhjendatud, kuna kostja ilmselge pahatahtliku käitumise ja kohustuste täitmisest hoidumise tulemusena on hagejale tekkinud kahju. Nimelt ei ole hageja saanud oma igapäevases majandustegevuses teenida tulu, mida ta oleks saanud teenida juhul, kui XXXOÜ ja kostja oleks võetud kohustused tähtaegselt täitnud. Tähtaegse arvete tasumise korral, oleks hageja saanud suunata rahalised vahendid uute kaupade soetamisse, mis võimaldaks kaupade müümist klientidele ning teenida tulu. Lisaks sellele on XXXOÜ ja kostja tekitanud oma kohustuste mittetäitmisega hagejale täiendavat kahju ka sissenõudmiskulude näol. Poolte vahel puudub vaidlus viiviste suuruse üle. Kostja on kinnitanud, et on allkirjastanud nii kõnealuse XXXOÜ ostu-müügilepingu kui ka tasumise tagatise kokkuleppe. Seega on kostja olnud teadlik ka lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel kohalduvast viivise määrast ning pidanud mõistliku inimesena vähemalt möönma, et hageja võib esitada viivisenõude ning samuti ka teadma, et viivised kasvavad igapäevaselt. Seejuures märgib hageja ka seda, et vaatamata kostja tasumise tagatise kokkuleppest ehk käenduslepingust tuleneva rahalise vastutuse maksimummäärast on hagejal õigus nõuda viivist ka kostja poole käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmise eest. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus oma 12.03.2013 lahendi nr 3-2-1-8-13 punktis

3(9)

krediidilimiidiks on 1000 eurot koos käibemaksuga. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas saab hageja nõudeks olla 3000 eurot olukorras, kus lepingu punktis 4.6.1 on kirjas, et krediidilimiit koosneb leppetrahvidest, viivistest, üleantud kaupade hinnast, kinnitatud tellimuse müügihinnast ning punkti 4.6.3 kohaselt ei esita ostja müüjale uusi tellimusi juhul, kui krediidilimiit on ületatud. Kostja leiab, et müüja ei ole kinni pidanud lepingu punktides 4.5.

4(9)

Hageja nõuab kostjalt müüdud kaupade eest esitatud arvete tasumist, kostja kohustus tuleneb hageja hinnangul käenduslepingust. Kohus leiab, et asjaolu, et 05.12.2012 sõlmitud ostu-müügilepingus on pastakaga parandatud sõna „Grupp“ sõnaks „Group“ ei tähenda, et XXXOÜ ei oleks 05.12.2012 ostu-müügilepingut sõlminud või sellest ei tuleneks põhivõlgnikule kohustusi. Lepingust nähtub XXXOÜ registrikood ning muud äriühingu tuvastamist võimaldavad andmed (t.lk 36 ja 39), seega saab järeldada, et lepingu on sõlminud just XXXOÜ. Samuti ei ole tähtsust asjaolul, et lepingus ei ole märgitud lepingu XXXOÜ nimel allkirjastanud kostja isikukoodi. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole kunagi olnud XXXOÜ juhatuse liige või osanik. Kostja oli XXXOÜ-s projekti- ja objektijuht Vesivärava 24 objektil (t.lk 106). Kostja allkirjastas XXXOÜ kui ostja volitatud isikuna (t.lk 40) ostu-müügilepingu nr XXX ja tasumise tagatise lepingu (t.lk 17, 106). Kohtul puudub alus kahelda selles, et tasumise tagatise leping sõlmiti kostjaga samal päeval ostu-müügilepingu sõlmimisega s.o 05.12.2012 (t.lk 125), kuna samast kuupäevast on lepingu lisana 2 tehtud XXXOÜ registriosakonna väljatrükk, millelt nähtub, et XXXei ole äriühingu juhatuse liikmeks (t.lk 41). Eluliselt on ebausutav, et hageja müüjana oleks sõlminud XXXOÜ kui ostjaga lepingu saamata samaaegselt tagatist selleks, et viidatud äriühingu nimele soetatud kaupade eest ka tasutakse. Seega on tõenäoline, et samal päeval allkirjastasid hageja ja kostja lisaks ostu-müügilepingule ka tasumise tagatise lepingu. Vaatamata lepingute allkirjastamisele leiab kostja, et ei ole kohustatud hageja poolt nõutud summat tasuma (t.lk 71-72, 106). Kostja leiab, et ei pea võlgnetavat summat tasuma, kuna ostu-müügilepingust ei tulene kohustused kostjale (t.lk 71). Kohus nõustub kostjaga selles, et tasumise kohustus tuleneb kostjale poolte vahel sõlmitud tasumise tagatise lepingust (käenduslepingust), mitte hageja ja XXXOÜ vahel sõlmitud ostu-müügilepingust. Tulenevalt käenduslepingu punktidest 10 ja 11 garanteerib kostja XXXOÜ nõuete tasumise 3 000 euro ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et XXXOÜ ei ole vaidlusaluseid arveid tasunud. Seega kohustub kostja tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lõikest 1 tulenevalt vastutama käendajana põhivõlgniku kohustuse täitmise eest hageja kui võlausaldaja ees. Kostja leiab, et tasumise tagamise leping ei ole ostu-müügilepingu nr XXX osa või lisa. Kohus leiab, et tagatise tasumise leping ei peagi olema ostu-müügilepingu lisaks või osaks. Käenduslepinguga võttis kostja endale iseseisva kohustuse, millega tagas ostu-müügilepingust tulenevaid XXXOÜ kohustusi. Seetõttu ei pea ka, vastupidiselt kostja poolt märgitule, tasumise tagamise lepingul olema sarnaselt ostu-müügilepingule ja selle lisadele leheküljenumbreid. Samuti leiab kostja, et ei pea igal juhul tasuma XXXOÜ võlgnevust suuremas summas, kui hageja ja XXXOÜ vahel sõlmitud ostu-müügilepingus märgitud krediidilimiit s.o 1 000 eurot. Kohus nõustub hagejaga selles, et hageja või XXXOÜ vahelised lepingurikkumised krediidilimiidi ületamisel ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, kuna hageja vastutab hageja ees käenduslepingu alusel 3 000 euro ulatuses. Samuti ei ole kostja ise (olles lepingud allkirjastanud- ja arvetel märgitud kontaktisikuks) kauba või arvete saamise hetkel vaidlustanud asjaolu, et hageja on väljastanud XXXOÜ-le kaupu krediidilimiiti ületades. Kostja on ka väitnud, et asjaolu, et arvetel on saaja XXXOÜ kontaktisikuks märgitud kostja, ei tähenda, et tema sai kauba kätte (t.lk 71). Kohus leiab, et kostja käendajana ei pidanudki

5(9)

hageja poolt müüdud kaupu kätte saama. Kauba pidi kätte saama XXXOÜ. XXXOÜ poolt kauba kättesaamist on kostja kinnitanud 10.03.2015 toimunud istungil (t.lk 106). Samuti leiab kostja, et krediiditaotlus on allkirjastamata ja ta ei tea kelle käsikirjalised märkmed sellel on. Kohus leiab, et krediiditaotluse allkirjastamata jätmine ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, kuna kauba müümisel tekib kauba eest tasumise kohustus ostumüügilepingust tulenevalt ning kostjal käendajana tekkis hagejale kui võlausaldajale tasumise kohustus käenduslepingust tulenevalt põhivõlgniku kohustuste täitmata jätmisel. Samas nähtub kostja poolt hagejale tagasi saadetud 03.12.2012 e-kirjast, et kostja on hagejale tagastanud täidetud krediiditaotluse blanketi (t.lk 99-100). Seega on kostja krediiditaotluse hagejale esitanud. Seega vaidlusaluse 05.12.2012 käenduslepingu punktide 1, 10 ja 11 järgi vastutab kostja hageja ees põhivõlgniku XXXOÜ kohustuste, mis tulenevad hageja ja põhivõlgniku vahel 05.12.2012 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel esitatavate nõuete täitmise eest. Kostja vastutab hageja ees tähtajatult, kuid piirsumma 3 000 euro ulatuses. Kohus leiab, et käenduse tähtaja puudumine ei ole vastuolus VÕS-is märgitud käenduse sätetega. VÕS § 142 lg 3 võimaldab käendust piirata tähtaja või rahasumma või muu tingimusega, kuid ei kohusta piiranguid seadma. Käesoleval juhul on võlausaldaja piirdunud käenduse piiramisel maksimaalse käendatava summa määramisega. Kostja on seisukohal, et kuna tasumise tagatise lepingus ei ole märgitud arvete numbreid, mille tasumist hageja kostjalt nõuab, siis ei pea ta ka nende arvete eest tasuma. Asjakohane on hageja märkus (t.lk 78) selle kohta, et hageja ei saanud käenduslepingusse märkida arvete numbreid, kuna käenduse sõlmimise hetkel ei olnud hagejal kostjale esitatud arveid, mille tasumist tagada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-64-12 punktis 29 leidnud, et tulevaste nõuete tagamine on ka tüüptingimusena siiski lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletud ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevate nõuete seadmiseks tagatis algselt anti, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks, samuti tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped juhuks, kui tagatakse edaspidi võetavaid sarnaseid laene. Tulevasi nõudeid tagades võib tagatiskokkuleppe sõlmida ka üldiselt, välistades samas tagatiskokkuleppest n-ö keelatud nõuded, nt käendusest, kontopidamisest ja arvelduskrediidist tulenevad nõuded. Seega on Riigikohus leidnud, et lubatud võivad olla globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks. Kohus leiab, et kostjal oli 05.12.2012 käenduslepingut sõlmides arusaadav, milliseid tulevikus tekkivaid kohustusi ta tagab, kuna allkirjastas ise ka ostumüügilepingu ning oli lepingus ja arvetel märgitud kontaktisikuks. 27.05.2015 toimunud istungil (t.lk 126) kinnitas kostja, et esialgu saatis hageja talle arved aadressile XXX ja hiljem XXX. Kohus leiab, et isegi, kui kostja ei teatanud koheselt hagejale e-postiaadressi muutumisel õiget aadressi, siis oli kostja selgitustest tulenevalt tal piisav võimalus arvetest teadasaamiseks. Lisaks tuleb arvestada, et kui kostja oli teadlik kaubast ja selle asukohast, siis pidi ta mõistlikult ka aru saama, et ostetud kauba eest tuleb tasuda.

6(9)

Kohus leiab, et kostja on 05.12.2012 ostu-müügilepingust tulenevaid kohustusi taganud teadlikult ning sõlminud globaalse tagatiskokkuleppe ja vastutab 05.12.2012 käenduslepingu alusel põhivõlgniku vaidlusaluste kohustuste eest. VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu mõiste järgi kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohus tuvastas, et hageja müüs XXXOÜ-le 05.12.2012 ostu-müügilepingu XXX alusel kaupa, mis on XXXOÜ-le üle antud. VÕS § 208 lg 1 tulenevalt on ostjal kohustus tasuda asja ostuhind. Tõendamist ei ole leidnud, et ostja oleks talle kauba eest esitatud arved tasunud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. XXXOÜ-l oli lepingu järgi raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud, jättes kauba eest 1 252,50 eurot tasumata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Vastavalt VÕS § 142 lõikele 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kooskõlas VÕS § 145 lõikega 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käesoleval juhul tuleb kostja kohustus 05.12.2012 käenduslepingu punktidest 1, 10 ja 11. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 1 252,50 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viivise 1 747,50 euro tasumist. Kostja vaidlustas viivise suuruse. Kohus kohustas hagejat selgitama põhivõlgnevust ületava viivisenõude põhjendatust (t.lk 75). Hageja leiab, et põhivõlgnevust ületava viivise väljanõudmine on põhjendatud, kuna kostja ilmselge pahatahtliku käitumise ja kohustuste täitmisest hoidumise tulemusena on hagejale tekkinud kahju, kuna hageja ei ole saanud oma igapäevases majandustegevuses teenida tulu, mida ta oleks saanud teenida juhul, kui XXXOÜ ja kostja oleks võetud kohustused tähtaegselt täitnud. Tähtaegse arvete tasumise korral, oleks hageja saanud suunata rahalised vahendid uute kaupade soetamisse, mis võimaldaks kaupade müümist klientidele ning teenida tulu. Lisaks sellele on XXXOÜ ja kostja tekitanud oma kohustuste mittetäitmisega hagejale täiendavat kahju ka sissenõudmiskulude näol. Ostu-müügilepingu punkti 6.1.1. järgi on hagejal õigus põhivõlgnikult nõuda viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest tähtaegselt tasumata arve summast. Vastavalt VÕS § 162 lõikele 1 võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud põhivõlast suurema viivisenõude põhjendatust s.o vastava kahju olemasolu (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-162-12 p 20). Rahalise kohustuse

7(9)

täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud üldise kohtupraktika ja Riigikohtu seisukohtade tuginevalt põhjendatud viivist välja mõista suuremas ulatuses kui põhinõue s.o 1 252,50 eurot. Kohus leiab, et hageja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-13 punktile 12 on asjakohatu, kuna viidatud punkt ei käsitle põhivõlgnevust ületava viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 5 teise lause kohaselt võib võlausaldaja sõltumata viivise maksmisest nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja nõue võlamenetlustasu saamiseks ei kuulu aga rahuldamisele seetõttu, et ta ei toonud hagiavalduses esile asjaolusid selle kohta, et ta oleks teinud võla sissenõudmiseks mingeid toiminguid, millega oleks kaasnenud kulud. Hagiavalduses tugines hageja üksnes oma õigusele nõuda võlamenetlustasu 30.08.2013 pretensioonile, millest TsMS § 407 lg 1 järgi VÕS § 113 lg 5 alusel hagi rahuldamiseks ei piisa. Pretensioonis ei ole välja toodud, et selle esitamisega oleksid kulud kaasnenud. Hageja on palunud pretensioonis tasuda võlgnevus ja hoiatanud, et selle tasumata jätmisel esitab hagi kohtusse. Seega hagi ei ole selles osas hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul hagi kostja vastu rahuldada ja hagejale välja mõista kokku 2505 eurot, millest 1 252,50 eurot on põhivõlgnevus ja 1 252,50 eurot viivised. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi 84% ulatuses, tuleb jätta menetluskulud 84% kostja ja 16% ulatuses hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise riigilõivu 70,58 eurot (t.lk 54) ja hagi esitamisel täiendavalt 204,42 eurot (t.lk 55), kokku 275 eurot. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale proportsionaalselt hagi rahuldamise osaga tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja taotluste kohaselt (t.lk 122-124, 127-128) on hagejale osutatud õigusabi seoses hagiavalduse koostamisega kokku 9 tundi ja 56 minutit, hinnaga 120 eurot/h. Asjas on peetud kaks istungit. Kokku palub hageja hüvitada tal tekkinud õigusabikulud summas 1 172 eurot (käibemaksuta).

8(9)

Hageja esindajal on kulunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisele ja esitamisele 40 minutit ja hagi koostamisele ning esitamisele 2 tundi 21 minutit, mida kohus ei pea ülemääraseks. 15.08.2014, 14.08.2014 ja 09.10.2014 määrustega tutvumisele on kulunud kokku 15 minutit, mis ei ole samuti maakohtu hinnangul ülemäärane. Samuti ei ole põhjendamatult palju aega kulutatud kompromisslepingu projekti koostamisele ja kompromissläbirääkimiste pidamisele (kokku 1 h 25 minutit). Asjas on peetud kaks istungit, istungite kestus nähtub protokollidest (t.lk 106, 125-126). Istungite ettevalmistamiseks on hagejal kulunud kokku 2 tundi, mis on maakohtu hinnangul ülemäärane. Maakohtu hinnangul saab põhjendatud ajakuluks pidada kokku 1 tundi 30 minutit, mistõttu tuleb tasu vähendada 60 euro võrra (põhjendatud 180 eurot). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 p-s 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Seega tuleb vähendada hageja õigusabikulusid 20.10.2014 toimingute osas, so 60 euro võrra. Kokku moodustavad hageja põhjendatud õigusabikulud 1 052 eurot, millele lisandub põhjendatud kuluna riigilõiv 275 eurot, kokku 1 327 eurot. Arvestades, et kostja peab hüvitama hageja kuludest 84%, teeb see summaks 1 114,68 eurot. Hageja on taotlenud (t.lk 124) TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab hageja taotluse. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.