Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7).

kohtuistungil,

peab

ta

seda

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja kindlustuslepingu, millega kindlustati sõiduauto Citroen Jumper (registreerimismärgiga XXX). Kindlustatud sõidukiga toimus avarii 16.12.2012. Sõiduki jäänuk anti kostjale üle 28.01.2013 vastava aktiga. 22.02.2013 teatas kostja, et kindlustusjuhtumi osas viiakse läbi kriminaalmenetlus ning selle tõttu pikeneb kahju hüvitamise otsuse tegemine vastava menetluse võrra. 14.02.2014 otsustas kostja hüvitada hagejale 7737,12 eurot, millest oli maha arvatud käibemaks summas 1716,76 eurot. 02.10.2014 otsusega hüvitas kostja ka nimetatud käibemaksu summa. Hagiavalduses märgitakse, et kindlustuslepingu tingimuste kohaselt peab kindlustusandja oma kohustuste täitmisega viivitamise korral maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustaud isiku nõudmisel viivist 0,1% tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% tähtaegselt tasumata summast. Hageja nõuab kostjalt kindlustushüvitise maksmisega viivitamise eest viivist summas 3927,30 eurot. Hageja märgib, et sõiduki jäänuk anti üle 28.01.2013 ning kindlustuslepingu kohaselt muutus hüvitise maksmise kohustus sissenõutavaks 7 päeva jooksul. Hageja on seisukohal, et kindlustuslepingu punktid 63 ja 69 on tühised tüüptingimused. Punkt 63 näeb ette piirangu viivise suurusele, mille kohaselt ei tohi viivis ületada 10% tähtaegselt tasumata summast. Hageja selgitab, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 451 kohaselt on tühine kokkulepe, mille kohaselt ei pea kindlustusandja tasuma viivist kohustuse täitmisega viivitamise korral. Hageja hinnangul on kindlustuslepingu punkt 63 vastuolus VÕS § 451 ning seega tühine. Punkt 69 kohaselt on kindlustusandjal õigus teha kindlustushüvitise maksmise otsus muu hulgas pärast kindlustusjuhtumiga seotud kriminaalmenetluse lõpetamist. Hageja on seisukohal, et punktis 69 sätestatu on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine tüüptingimus, kuivõrd võimaldab põhjendamatult viivitada kindlustushüvitise väljamaksmisega. Lisaks nõuab hageja kahju hüvitamist, mis talle tekkis seoses kindlustushüvitise maksmisega viivitamisest. Hageja selgitab, et tema majandustegevuseks on autode rentimine ning kindlustushüvitise tasumata jätmise tõttu ei saanud hageja soetada hävinenud sõidukile asendust, mille tõttu jäi hagejal saamata tulu. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist summa s 5500 eurot. Kostja vastus Kostja ei tunnista hagi ning vaidleb sellele vastu. Kostja märgib 27.05.2015 esitatud vastuses, et 11.03.2013 alustati kostja kuriteoteate alusel kindlustuskelmuse kahtluse alusel kriminaalmenetlust, lähtudes kostja kahtlusest, et kindlustusandjale on esitatud kindlustusjuhtumi asjaolude kohta ebaõige ettekujutus eesmärgiga saada kindlustushüvitist. Kriminaalmenetlus lõpetati 24.01.2014. Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu ei muutunud sissenõutavaks mitte sõiduki jäänuki üleandmisel 28.01.2013, vaid siis, kui olid teostatud kindlustusandja kohustuse täitmise ulatuse määramiseks vajalikud toimingud ehk kriminaalmenetluse lõpetamisest 24.01.2014. Kostja keeldus seni põhjendatult kindlustushüvitise maksmata jätmisest, kuna kostja ei olnud veendunud kindlustusjuhtumi toimumises. Kindlustusjuhtumi toimumise asjaolud said välja selgitatud alles kriminaalmenetluse raames.

Kostja leiab, et kindlustuslepingu punktid 63 ja 69 pole tühised. Kostja on seisukohal, et on täitnud omapoolsed kohustused õigeaegselt. Kuivõrd kohustused täideti õigeaegselt, siis ei saa kostja hinnangul esineda ka tasumise viivitamisest tekkinud kahju hagejale. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja tuvastada tüüptingimuste punktide 63 ja 69 kehtivus. Menetluse käik Hageja esialgne viiviste nõue 12.03.2015 esitatud hagiavalduses oli 4187,51 eurot. Hageja on täpsustanud nõutavate viiviste summat nii 01.04.2015 kui ka 29.05.2015 esitatud menetlusdokumendis. Hageja on lõplikuks viiviste nõudeks märkinud 3927,30 eurot. Tsiviilasjas toimus kohtuistung 01.06.2015. Kohtuistungil nõustus kostja hageja väitega, et käibemaks hüvitati hagejale viivitusega ja see tulnuks maksta 14.02.2014. 18.06.2015 esitatud kohtuvaidluse teesides tunnistab kostja võlgnevust hageja ees summas 1210,32 eurot, millest viivised moodustavad 393,12 eurot ja kahjuhüvitis 817,20 eurot. Ühtlasi märgib kostja 18.06.2015 esitatud kohtuvaidluse teesides, et tegi vastavas summas kompromissi sõlmimise ettepaneku hagejale, kuid hageja keeldus sellest (tlk 116). Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused kohtuistungil ning tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 422 lg 1 kohaselt kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. VÕS § 423 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Hageja ja kostja vahel ei ole vaidlust nende vahel sõlmitud kindlustuslepingu kehtivuse üle ning 16.12.2012 kindlustusjuhtumi toimumise osas. Samuti pole vaidlust selles, et kostja on hagejale tasunud kindlustushüvitise kolmes osas vastavalt 13.02.2014 3237,12 eurot (vara

väärtus käibemaksuta miinus jäänuki maksumus); 14.02.2014 4500 eurot (jäänuki väärtus); 02.10.2014 1716,67 eurot (vara väärtusele lisanduv käibemaks). Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja on viivitanud kindlustushüvitise maksmisega ja tekitanud sellega kahju hagejale. Kostja tunnistab hagi osaliselt, st viivisenõuet summas 393,12 eurot ja kahjuhüvitist summas 817,20 eurot seoses käibemaksu tasumisega viivitamisega. Pooled vaidlevad muuhulgas selle üle, kas poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu XXXtüüptingimuste punkt 63 ja punkt 69 on kehtivad või tühised. Kuivõrd nimetatud lepingutingimused omavad keskset tähendust pooltevahelises vaidluses, siis kujundab kohus esmalt seisukoha vaidlusaluste lepingutingimuste kehtivuse osas. Kindlustuslepingu XXX p 63 sätestab, et kui kindlustusandja viivitab oma kohustuse täitmisega, peab kindlustusandja maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% tähtaegselt tasumata summast. Pooled vaidlevad selle üle, kas viivisenõude maksimaalse summa piiritlemine on kehtiv tingimus või mitte. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-178-12 (p 25) asunud seisukohale, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine, st viivise maksmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kui lepingujärgse viivise arvestuse järgi saaks kostja vähem raha kui seadusjärgset viivist arvestades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Tõlgendus, mille kohaselt saaks arvestada viivist 0,1% päevas kuni 10%-ni kindlustushüvitisest ja seejärel nõuda edasi viivist juba VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras, tähendaks kolleegiumi arvates viivise karistuslikku iseloomu kostja jaoks. Seega ei ole Riigikohtu seisukoha järgi iseenesest vaidlusalune tüüptingimus tühine, aga samas ei saa piirata vastav tingimus seadusjärgse viivise määra alusel viivise nõudmist, kui seadusjärgne viivise määr võimaldaks nõuda viivist suuremas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kindlustuslepingu XXX p 63 ei ole tühine tüüptingimus. Kindlustuslepingu XXX p 69 sätestab, et kui kindlustusandja täitmise kohustuse ulatus sõltub tsiviil-, kriminaal-, haldus- või väärteoasja menetlemise käigus tuvastatavatest asjaoludest, on kindlustusandjal õigus teha kindlustushüvitise maksmise või sellest keeldumise otsus pärast menetluse peatamist, lõpetamist või kohtu – või vastava ametiisiku otsuse jõustumist. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

Antud juhul on seega küsimuse all, kas kindlustusjuhtumiga seotud tsiviil-, kriminaal-, haldus- või väärteoasja menetlus õigustab kindlustusandjat viivitama kindlustushüvitise väljamaksmisega. Kohus peab antud juhul tuvastama, kas vaidlusalune tingimus on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav ning kas antud juhul on alust eeldada ebamõistlikku kahjustamist. Kohtu hinnangul puuduvad antud juhul asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et vaidlusaluse tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või et tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Samuti ei ole kohus tuvastanud käesolevas asjas seda, et vaidlusalune tüüptingimuse rakendamine tähendaks lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks olulist rikkumist. VÕS § 450 lg 1 sätestab, et kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. Sama sätte lõige 2 kohaselt muutub kindlustusandja lepingu täitmise kohustus sissenõutavaks, sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui kindlustusvõtja nõuab kahe kuu möödumisel kindlustusandjale kindlustusjuhtumist teatamisest kindlustusandjalt selgitust, mis põhjusel täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud veel lõpetatud ei ole, ja kindlustusandja sellele järelepärimisele ühe kuu jooksul ei vasta. Kohtu hinnangul on vaidlusalune tingimus kooskõlas VÕS § 450 lg 1 sätestatuga ning selle tingimuse eesmärk on mõistetav ja selle kohaldamist antud olukorras ei saa pidada ebamõistlikuks. Kohus on seisukohal, et kindlustushüvitise maksmise nõue ei muutu sissenõutavaks üksnes kindlustusvõtja subjektiivsest arvamusest, et kindlustusjuhtum on toimunud. Kohus leiab, et kui esinevad asjaolud, mis vajavad kontrollimist kindlustushüvitise väljamaksmise või sellest keeldumise otsuse tegemiseks, siis on mõistetav ka vajadus selle võrra kindlustushüvitise väljamaksmist edasi lükata. Kohus leiab, et tsiviil-, kriminaal-, haldus- või väärteoasja menetluse käik ja/või tulemus võib omada kindlustushüvitise väljamakse otsustamisel määravat tähendust, sh seda, et tuvastatakse kindlustushüvitise väljamaksmise kohustuse puudumine. Sealjuures on tsiviil-, kriminaal-, haldus- või väärteoasja menetluse toimumine ja selle seos kindlustusjuhtumiga kontrollitav ja seda viib läbi kolmas sõltumatu osapool ning tegemist ei ole seetõttu tingimusega, mis võimaldaks kindlustusandjal oma subjektiivsest huvist lähtudes ühepoolselt ja pahatahtlikult kasutada antud sätet kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitamiseks. Kui vastavas punktis viidatud menetluste alustamiseks puudub alus, siis vastavat menetlust ka seaduse kohaselt ei alustata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kindlustuslepingu XXX p 69 ei ole tühine tüüptingimus. Kohus selgitab siinkohal täiendavalt, et kindlustusjuhtum toimus antud juhul 16.12.2012 ning 17.01.2013 on hageja uurinud kindlustushüvitise väljamaksmise võimalikku aega (tlk 13). Kostja on 22.02.2013 teatanud, et asjas viiakse läbi kriminaalmenetlus, kuivõrd see on vajalik kindlustushüvitise maksmise otsustamiseks. Käesoleval juhul on tuvastatud, et 11.03.2013 alustati kostja kuriteoteate alusel kindlustuskelmuse kahtluse alusel kriminaalmenetlust (tlk 97 ja 111), lähtudes kostja kahtlusest, et kindlustusandjale on esitatud kindlustusjuhtumi asjaolude kohta ebaõige ettekujutus eesmärgiga saada kindlustushüvitist. Kriminaalasja nr 13250100419 lõpetamise määrusega on tõendatud, et antud kuriteoepisoodi nr 2501130000426 uuriti asjaoludel, et XXXesitas 17.12.2012 kahjuteate eelmisel, so 16.12.2012 Pärnu maakonnas Sauga vallas Sauga-Urge tee 7 km toimunud liiklusõnnetuse kohta, kus ta sõitis teelt välja vastu puud kostjale kuulunud paketiautoga Citroen Jumper (reg

nr XXX). Kriminaalmenetlus lõpetati 24.01.2014. Seega kestis menetlus ligikaudu 10 kuud, mis kohtu hinnangul ei ole ebamõistlikult pikk aeg. Kindlustushüvitise väljamõistmise otsus tehti 14.02.2014 (tlk 22). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostja tegevus ei olnud vastuolus muu hulgas VÕS § 450 lg 2 sätestatuga. Järgnevalt kujundab kohus seisukoha hageja viivise- ja kahjunõude põhjendatuse osas. Kohus märgib, et 01.06.2015 toimunud kohtuistungil tunnistas kostja viivitust käibemaksu osa tagastamisel summas 1716,67 eurot. Kostja märkis täpsustavalt, et pidanuks vastava summa tagastama 14.02.2014, kuid tegi seda alles 02.10.2014, st 229 päeva ettenähtust hiljem. Kostja kinnitas sama kohtuvaidluse teesides (tlk 116). Kostja tunnistab seega viiviste võlgnevust summas 393,12 eurot. Kuivõrd tagastamisega viivitatud summa 1716,67 eurot moodustas välja makstud kindlustushüvitise kogusummast 9453,79 eurot 18,16%, siis tunnistab kostja tekitatud kahju suurusena vastavat proportsionaalset osa kogu kahjunõudest, st summas 817,20 eurot. Kohus märgib, et kuivõrd eespool tuvastati kindlustuslepingu tüüptingimuste punkti 63 ja punkti 69 kehtivus, siis on kohus seisukohal, et viivise ja sellest tulenevalt ka kahju hüvitamise nõudmine pole põhjendatud, välja arvatud selles osas, milles kostja on viivise- ja kahjunõuet tunnustanud. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus selgitab, et antud juhul teostati kindlustusehüvitise maksmine kooskõlas kindlustuslepingu XXX punktiga 69 ning seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et tegemist oli kostja poolt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega, mistõttu ei ole alust asuda antud juhul ka seisukohale, et hagejal on õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt kahjuhüvitist. Eelöeldu ei kehti kostja poolt tunnustatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise kohta summas 1716,67 eurot. Kohus võtab järgnevalt seisukoha põhjendatud viivisenõude ja kahjuhüvitise suuruse osas. Kohus leiab, et kostja poolt tunnustatud viivisenõue summas 393,12 eurot kuulub väljamõistmisele kostjalt hageja kasuks. Kuivõrd kostja poolt tunnustatud viivis ületab 10% tähtaegselt tasumata summast (1716,67 eurot) ning kostja on lähtunud viivisenõude tunnustamisel seadusjärgsest suuremast viivise määrast (0,1% päevas), siis puudub kohtul vajadus analüüsida viivise summa suuruse kooskõla Riigikohtu seisukohaga lahendis nr 3-21-178-12 (p 25). Seoses kahjuhüvitise suurusega märgib kohus, et kostja on lähtunud kahju suuruse tunnustamisel asjaolust, et viivituses olnud väljamaksmisele kuulunud kindlustushüvitis moodustas kindlustushüvitise terviksummast 18,16%. Kohus on seisukohal, et sellest lähtuvalt tuleb lugeda põhjendatud kahjuhüvitise suuruseks 18,16% kahjusummast. Hageja nõuab kahju hüvitamist summas 5500 eurot ning 18,16% sellest on 998,8 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus põhjendatud kahjuhüvitise summaks 998,80 eurot, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt, st summas 1391,92 eurot, millest 393,12 eurot moodustab viivis ja 998,80 eurot kahjuhüvitis. Kohus jätab hagi rahuldamata viiviste osas summas 3534,18 eurot ja kahjuhüvitise osas summas 4501,20 eurot, kokku summas 8035,38 eurot. Menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kuivõrd kostja on kompromissina hagejale pakkunud summat 1210,32 eurot ning kohus rahuldas hagi kokku summas 1391,92 eurot ja jättis rahuldamata hagi summas 8035,38 eurot, siis peab kohus põhjendatuks lähtuvalt TsMS § 163 lg 2 jätta menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd kostja pole menetluskulude nimekirja kohtule esitanud ning kostjat esindas kohtus tema töötaja, siis on kohus seisukohal, et kostja pole menetluskulusid kandnud, mida tuleks kindlaks määrata. Lähtudes eeltoodust jätab kohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.