5.Mõista K T ilt välja Danske Bank A/S Eesti filiaali kasuks viivis menetluskulude hüvitise 187.50 euro tasumisega viivitamise korral võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
6.Mõista K T ilt välja riigituludesse 325 eurot riigilõivu, mille tasumisest oli ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud; makseinfo on lisatud käesolevale otsusele; riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul, arvates otsuse jõustumisest ning tasumisega viivitamise korral tuleb apellandil tasuda viivist riigilõivunõude
sissenõutavaks muutumisest kuni selle täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.05.07.2013 esitas Danske Bank A/S Eesti filiaal (hageja) maakohtule maksekäsu kiirmenetluses avalduse K T ilt (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks, millele kostja esitas vastuväite. Pärnu Maakohtu 03.10.2013 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.28.10.2013 esitas hageja maakohtule hagiavalduse kostjalt põhivõla 2567.15 eurot, intressi 136.35 eurot ja viivise 2567.15 eurot ning menetluskulude väljamõistmiseks.
3.Hageja nõude aluseks on 14.05.2007 käendusleping nr KÄ-270514AK-1, mille alusel käendas kostja OÜ AKA Auto ja hageja vahel 14.05.2007 sõlmitud kasutusrendilepingut nr 270514AK vastutuse rahalise maksimumsumma 274 023.36 krooni (17 513.28 euro) ulatuses. Lepingu põhitingimuste kohaselt võttis liisinguvõtja liisingusse sõiduauto Renault Megane Grandtour 1,6 ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu kuni 15.05.2012 vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Liisinguvõtja ei täitnud lepinguga võetud kohustusi ja jättis tasumata jaanuarist kuni aprillini 2012 vara väljaostumaksed, intressimaksed ning kindlustusmaksed.
4.Hageja edastas liisinguvõtjale 28.03.2012 lepingu lõpetamise hoiatuse, milles märkis, et kui liisinguvõtja hagejale võlgnevust ei tasu, ütleb liisinguandja lepingu erakorraliselt üles. Liisinguvõtja võlgnevust ei tasunud ja hageja esitas 26.04.2012 vara tagastamise nõude, milles palus vara tagastada nõudel märgitud müügiplatsile. Liisinguvõtja tagastas vara 06.06.2012. Hageja hindas peale vara tagastamist vara turuväärtuse koos käibemaksuga ja koostas selle kohta 16.07.2012 sõiduki müüki suunamise akti. 19.07.2012 edastas hageja liisinguvõtjale ja kostjale teatise, milles märkis, et on alustanud sõiduki müüki alghinnaga 2800 eurot. Hageja lepinguline koostööpartner ja liisingueseme müügi vahendaja leidis sõidukile ostja ning hageja realiseeris sõiduki hinnaga 1750 eurot. Peale vara müüki esitas hageja 27.09.2012 nõudekirja vara müügi arvelt rahuldamata jäänud nõuete tasumiseks hiljemalt 10 päeva jooksul.
5.Hagejal olid kostja vastu lepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded, so vara jääkmaksumus ehk vara maksumuse saldo 3018.74 eurot, tasumata vara väljaostumaksed 780.22 eurot ja intressimaksed 24.78 eurot; tasumata kindlustusmaksed 277.67 eurot (millest põhiosa maksed on 166.10 eurot ja intressimaksed on 111.57 eurot); lisakulud võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lõike 4 alusel 352.09 eurot. Vara müügist laekunud 1750 euro arvelt sai hageja nõue rahuldatud 3018.74-1750=1268.74 euro ulatuses. Lepingust tulenevaks nõudeks peale vara realiseerimist jäi põhinõudena 2567.15 eurot ja intressinõudena 136.35 eurot. Hageja arvestas viivist põhisummalt 2567.15 eurolt alates 27.09.2012 nõudekirjal antud tasumise tähtajast 06.10.2012 kuni hagiavalduse esitamiseni lepingujärgse viivisemääraga (2567.15 x 0,3% x 396 tasumisega viivitatud päeva) 3049.77 eurot. Lähtudes Riigikohtu praktikast ja hea usu põhimõttest vähendas hageja viivisenõuet põhinõudeni.
6.13.11.2014 kohtuistungil avaldas hageja, et tal on kostja vastu käenduslepingust tulenev nõue. Vara tagastati liisinguandjale 06.06.2012, kelle poolt, ei oska öelda. Hagiavalduse lisas 6 on kirjas, et varale ei tehtud tehnoülevaatust. Seletuskirjast (t I kd lk 161-162) nähtub, kuidas toimus sõiduki hindamine. Sõiduki üleandmis-vastuvõtmisakti kuupäeva seisuga ei ole sõiduki turuväärtust fikseeritud. Hageja loobus istungil arvel nr 1209012 (t I kd lk 87) olevast lisakulude sisse arvestatud nõudest, so teenustasu eksporti vormistamise eest summas 63.91 eurot ning jäi lisakulude nõude juurde summas 288.18 eurot.
7.Hageja nõudeks jäi põhinõue 2503.24 eurot, intress 136.35 eurot ja viivis 2503.24 eurot (t I kd lk 179-179 pöördel).
8.04.12.2014 kohtuistungil selgitas hageja, et turuhinna määramisel tuleb lähtuda konkreetsest liisingulepingu objektist, selle läbisõidust ja muudest tehnilistest näitajatest (t I kd lk 190).
9.08.01.2015 esitas hageja täpsustuse liisingueseme jääkmaksumuse kohta lepingu ülesütlemise seisuga (käibemaksuta), samuti vara müüki suunamise ja müügi hinna (käibemaksuta) kohta (t I kd lk 200-202) ning menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse koos kuludokumentidega (t I kd lk 203-210). Kostja vastuväited
10.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 06.06.2012 üleandmisvastuvõtmisakti alusel tagastati sõiduauto liisinguandjale, kuid vara väärtus jäi kindlaks tegemata. 16.07.2012, so 40 päeva peale tagastamist, müüki suunamise akti nr MS1207 avariilised-autod.ee märkuste kohaselt oli tegemist avariilise autoga: esimene ja tagumine stange defektsed, vasak tagatiib kriibitud, esiklaas mõradega, parem esiuks kriibitud ja mõlk, parem tagauks ja tagatiib kriibitud ja mõlk; soovituslik müügihind 2800 eurot. Seega on ajavahemikus 06.06.12–16.07.12 tekitatud sõiduautole sellised kerevigastused, mis tingisid selle müügi avariilise autona.
11.Kostja leidis, et liisingueseme väärtus ja turuhind oli suurem, kui selle müügihind. Vara tagastamise seisuga 06.06.2012 oli sõiduauto väärtus 4000–5000 eurot (käibemaksuta) ja kostja hindas väärtuseks 3900 eurot. Lisaks võeti kostjalt võimalus osaleda ja mõjutada tagastatud liisingueseme müügiprotsessi. Hageja ei teavitanud kostjat müügihinna alandamisest ega vara võõrandamisest. Kostja vaidlustas osaliselt ka auto realiseerimisega seotud kulude suuruse, võttes omaks lisakulud 159.78 eurot (vahendustasu). Kindlustusmaksete summadele vaidles kostja samuti vastu. Kostja ei
vaidlustanud tasumata osamaksete summat 3018.74 eurot, rendimaksete summat 780.22 eurot ja lisakulude summat 159.78 eurot, so kokku 3958.74 euro suurust summat. Kostja leidis, et nimetatud summast tuleb maha arvata vara tagastamise hetke seisuga sõiduauto turuväärtus, so 3900 eurot, millest tulenevalt tunnistas kostja hageja põhinõuet summas 58.74 eurot.
12.13.11.2014 istungil avaldas kostja, et vaidlust ei ole, et käendusleping sõlmiti. Vara üleandmis-vastuvõtmisakti on allkirjastanud T M, kostja ei tea, kes see isik on. Kostja vara ise üle ei andnud ega ole andnud ka volitust vara üleandmiseks. Sõiduki üleandmisvastuvõtmisaktis ei fikseeritud sõiduki vigastusi ega tehnilist seisukorda. Väärtus jäeti määramata. 06.06.2012 oli sõiduk täielikult korras ja seega ei ole turuhind see, millega vara müüdi (t I kd lk 179 pöördel).
13.04.12.2014 istungil selgitas kostja, et sõiduk ei saanud olla tagastamise hetkel avariiline, kuna seda kasutati taksona ning teada ei ole ka sõiduki läbisõit tagastamise hetkel. Kostja jäi enda seisukoha juurde, et sõiduk võõrandati alla turuhinna ja vajalik on teada sõiduki väärtust ilma vigastusteta (t I kd lk 190). Esimese astme kohtu otsus
14.28.01.2015 otsusega lõpetas kohus menetluse hageja nõude osas summas 63.91 eurot seoses nõudest osalise loobumisega ning rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 3869.33 eurot (sh põhivõlg 1919.91 eurot, intress 29.51 eurot, viivis 1919.91 eurot). Menetluskulud jättis kohus 74,31% ulatuses kostja kanda ja mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulu 836.73 eurot ja viivise.
15.Käesolevas tsiviilasjas on poolte vahel liisingulepingust tulenev õigussuhe. Kohus viitas VÕS §-le 361, § 367 lõigetele 1–3, § 76 lõikele 1, § 82 lõikele 1, §-le 100, § 101 lg 1 punktidele 1 ja 6, § 108 lõikele 1, § 142 lõigetele 1–3, § 145 lõigetele 1 ja 2.
16.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 14.05.2007 sõlmisid hageja ja OÜ AKA Auto kasutusrendilepingu nr 270514AK, mille esemeks oli sõiduauto Renault Megane Grandtour 1,6 (t I kd lk 47), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (t I kd lk 53-55). Vaidlus puudub ka selles, et 14.05.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr KÄ-270514AK-1 (t I kd lk 46), mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja selle muudatustest tulenevalt liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summaks lepiti kokku 274 023.36 krooni, so 17 513.28 eurot.
17.Poolte vahel on vaidlus, milline oli liisingueseme turuväärtus ning, tulenevalt sõiduki turuväärtusest selle tagastamise hetkel, kostja võlgnevuse suurus hageja ees peale liisingueseme võõrandamist.
18.Kohtus on tuvastamist leidnud, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi jättes nõuetekohaselt tasumata jaanuarist 2012 kuni aprillini 2012 vara väljaostumaksed ja intressimaksed vastavalt lepingus ja maksegraafikus kokkulepitule. Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi edastas hageja liisinguvõtjale 28.03.2012 liisingulepingu lõpetamise hoiatuse, milles märkis, et juhul, kui liisinguvõtja võlgnevust täielikult ei tasu 16.04.2012, ütleb hageja liisingulepingu erakorraliselt üles (t I kd lk 56-57). Kuna liisinguvõtja liisingulepingust tulenevaid võlgnevusi ei tasunud, saatis hageja 26.04.2012 liisinguvõtjale vara tagastamise nõude, milles teatas liisinguvõtjale, et hageja ütleb
liisingulepingu lepingu punkti 10.1 alusel üles ning palus liisingueseme tagastada nõudes avaldatud müügiplatsile (t I kd lk 58). Liisingulepingu ülesütlemise kuupäevaks oli 26.04.2012 (t I kd lk 179). Kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda liisingulepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Hageja on avaldanud ja tõendanud ning kostja on nõustunud (t I kd lk 32-33, 141), et lepingu ülesütlemisest tulenevalt on kostja võlgnevuseks hageja ees vara maksumuse saldo ehk vara maksegraafiku järgne jääkmaksumus 3018.74 eurot (käibemaksuta) (t I kd lk 55), vara väljaostumaksed ehk tasumata rendimaksed 780.22 eurot ja intress 24.78 eurot (t I kd lk 53-54, 64-80).
19.Lisaks on hageja arvestanud võlgnevuseks tasumata liiklus- ja kaskokindlustusmaksed summas 277.67 eurot, mis koosneb tasumata kindlustusmaksete põhisummast 81.31 eurot ja tasumata intressimaksetest summas 111.57 eurot ning pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete põhisummast 84.79 eurot (t I kd lk 33-34, 200). Kostja on kindlustusmaksete tasumise nõudele esitanud vastuväite, kuid ei ole enda vastuväidet põhjendanud ega tõendanud (t I kd lk 139,141). Kohus siiski saab ja peab arvestama kostja vastuväitega ning kontrollima vastuväidet ka sisuliselt. Kohus asus seisukohale, et tulenevalt lepingu üldtingimuste punktidest 8.1, 8.3, 8.4, 8.4.1, 8.9 ja 8.10 (t I kd lk 50-51) oli hagejal õigus nõuda tasumata liiklus- ja kaskokindlustusmaksed sisse liisinguvõtjalt. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et liisinguvõtja liisinguesemele liiklus- ja kaskokindlustuslepingut vabatahtlikult ei sõlminud. Seetõttu oli hagejal õigus kindlustada liisinguese hageja poolt valitud kindlustusseltsis (t I kd lk 50-51, 81-84) ja nõuda tekkinud kulu sisse liisinguvõtjalt. Hageja nõuab kostjalt kindlustusmaksete võlga arvete alusel kokku summas 277.67 eurot, mis koosneb kuni liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata kindlustusmaksete põhisummast 81.31 eurot ja tasumata intressimaksetest summas 111.57 eurot ning pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete põhisummast 84.79 eurot. Kohus saab kontrollida kindlustussummade õigsust hageja esitatud tõendite alusel, milleks on arved ning kindlustusmaksete tasumise maksegraafikud (t I kd lk 64-80, 85, 86). Lepingumaksete tasumise graafiku järgi on võimalik tuvastada, et tasumata kindlustusmaksed alates lepingu ülesütlemisest on kokku 84.79 eurot, so liikluskindlustuse poliisi järgne 15.05.12 makse 27.36 eurot ja kaskokindlustuse poliisi järgne 15.05.12 makse 57.43 eurot. Üldtingimuste punktist 8.4 tulenevalt oli liisinguvõtjale koostatud kindlustusmaksete tasumise graafik, seega oli liisinguvõtja tulenevalt üldtingimuste punktist 8.4.1 kohustatud kindlustuslepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tasuma kõik kindlustusmaksete tasumise graafiku järgsed maksed. Hageja on arvestanud liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata kindlustusmaksete põhisummaks 81.31 eurot ja tasumata intressimaksete summaks 111.57 eurot. Kohus leidis, et põhisumma osas on hageja nõue põhjendatud, kuid intressimaksete summa osas mitte. Lepingumaksete tasumise graafikute (t I kd lk 85, 86) ja arvete (t I kd lk 64-80) alusel on võimalik tuvastada intressimaksete tasumise kohustuseks kokku 4.73 eurot. Seega leidis kohus, et hageja kindlustusmaksete nõue on põhjendatud ja tõendatud kokku summas 170.83 eurot, sellest põhiosas 166.10 eurot ja intressi osas 4.73 eurot.
20.Hageja on arvestanud võlgnevuseks ka lisakulud kokku 288.18 eurot (t I kd lk 35, 156, 179 pöördel). Kostja ei ole vastu vaielnud lisakuludele summas 159.78 eurot, so vahendustasu (t I kd lk 141). Kostja ei nõustunud arves nr 1209012 (t I kd lk 87) märgitud puksiirteenuse, defekteerimise ja korduva tehnoülevaatuse toimingutega ja leidis, et need ei ole põhjendatud ja vajalikud kulud VÕS § 367 lõike 4 mõttes. Moneklar OÜ on esitanud hagejale seoses liisinguesemega arve summas 352.09 eurot (käibemaksuta; t I kd lk 87), mille hageja on Moneklar OÜ-le tasunud (t I kd lk 88).
Hageja on tulenevalt kostja vastuväidetest lisakulude põhjendatusele esitanud OÜ Moneklar seletuskirja (t I kd lk 161-162) mh hagejale kaasnenud kulude selgituse kohta. Nimetatud seletuskirjast nähtub, et tagastatud sõiduk transporditi Hiteh Autoteenindusse tehnilisse kontrolli (defekteerimine), et saada täpsem ülevaade sõiduki tehnilisest seisukorrast. Lisaks, kuna sõidukil lõppes tehniline ülevaatus, tuli sõiduk suunata korralisele tehnilisele ülevaatusele. Sõiduk teeliikluseks kohustuslikku ülevaatust ei läbinud. Puksiirteenuse kasutamine on hageja tegevuses tavapärane praktika, kui sõiduk ei ole tehniliselt korras (t I kd lk 179 pöördel). Kohus asus seisukohale, et hageja poolt tasutud summad sõiduki puksiirteenuse eest 38.35 eurot, defekteerimise eest 60.88 eurot ja korduva tehnoülevaatuse eest 29.17 eurot on tulenevalt nimetatud toimingute vajalikkusest, põhjendatud ning hageja lisakulude nõue kokku 288.18 eurot on põhjendatud.
21.Liisingueseme jääkmaksumus lepingu ülesütlemise seisuga oli 3018.74 eurot (käibemaksuta; t I kd lk 55), hageja on vara maksumuse saldo arvutamisel ja nõude arvestuskäigul nimetatud summast ka lähtunud (t I kd lk 33, 179). Nimetatud summaga on kostja nõustunud (t I kd lk 141). Seega saab kohus lähtuda jääkmaksumusest 3018.74 eurot. Liisinguese suunati müüki 16.07.2012 hinnaga 2800.00 eurot, sh käibemaks. Seega oli vara müüki suunamise hinnaks käibemaksuta 2333.33 eurot (t I kd lk 60). Vara müüdi hinnaga 1750 eurot (käibemaksuta; t I kd lk 87). Kohus leidis, et kuna müügihind erineb selle müüki suunamise hinnast enam kui 10% ja kuna pooltel puudub kokkulepe, et liisingueseme väärtuseks loetakse müügihind, siis tuleb võtta aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind 2800 eurot käibemaksuga ehk 2333.33 eurot käibemaksuta, mis eelduslikult oligi liisingueseme turuhinnaks vara tagastamise hetkel, so 06.06.2012 (t I kd lk 59). Esmase hinna määramisel on hageja arvestanud liisingueseme seisukorda ja tõendanud sõiduki müüki suunamise akti (t I kd lk 60), OÜ Moneklar seletuskirja (t I kd lk 161-162) ning OÜ Hiteh Autoteeninduse pakkumisega (t I kd lk 159), et sõidukil esinesid tehnilised puudused ja välised vigastused, mistõttu kujunes müüki suunamise hinnaks 2800 eurot.
22.Kostja on väitnud, et sõiduk oli tagastamise hetkel täielikult korras ning vigastused, mis fikseeriti 16.07.2012, olid sõidukile tekitatud ajavahemikus 06.06.12–16.07.12. Kohus asus seisukohale, et kostja sellised väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on esitanud nimetatud väite tõendamiseks AKA Auto OÜ, mida esindas kostja, ja Krooni Takso OÜ, mida esindas M T, vahel 01.12.2010 sõlmitud kasutusrendi ja teenuselepingu lisa 1 sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti (t I kd lk 184) ja eelnimetatud lepingu (t I kd lk 185), millega läks rentnikule üle sõiduauto valdus ja millega pooled kinnitasid, et sõidukil ei ole väliseid kahjustusi, see on tehniliselt korras ja vastab rentniku nõudmistele. Kohtu hinnangul ei ole tegemist asjakohase tõendiga, kuna sellest nähtub, et vara, so sõiduauto Renault Megane, on antud vastavalt esitatud seisukorrale üle kasutamiseks taksona 01.12.2010. Nimetatud tõendite alusel ei saa hinnata sõiduki tehnilist ja välist seisukorda sõiduki tagastamise hetkel 06.06.2012 ning ümber lükata hageja esitatud ja tõendatud sõiduki seisukorda, mille alusel määrati turuhind. Kuivõrd tuvastatud on, et 06.06.2012 andis sõiduki üle isik, kes kasutas sõidukit eelnimetatud lepingu alusel, siis on ka kostja etteheide selles osas asjakohatu, et temale ei olnud teada isik, kes sõiduki üle andis ja temalt võeti ära võimalus osaleda sõiduki üleandmise juures. Hageja on esitanud tõendina liisinguvõtjale saadetud vara tagastamise nõudekirja (t I kd lk 58), mille osas kostja ei ole väitnud, et ta ei oleks sellest teadlik ja/või ta ei oleks seda kirja kätte saanud, millest tulenevalt saab lugeda tõendatuks, et kostja oli teadlik kohustusest vara üle anda ja tal oli õigus ning võimalus vara üleandmise juures ka viibida. Kostja on ka väitnud, et teda ei teavitatud liisingueseme müügihinna
alandamisest ega vara võõrandamisest. Ka nimetatud väited on ümber lükatud hageja esitatud tõenditega, so liisinguvõtjale ja kostjale saadetud teatistega liisingueseme müügi alustamise kohta (t I kd lk 61, 62) ning kostjale saadetud kirjaga vara realiseerimise kohta (t I kd lk 63). Kostja ei väitnud, et ta ei ole nimetatud teatisi ja kirja kätte saanud. Seega oli kostjal võimalik müügiprotsessis osaleda. Kostja ei ole tõendanud, et ta soovis ise autot müüa. Kohus ei ole ka ise tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks lugeda müügiprotsessi liiga kiireks ja/või kostja huve kahjustavaks. Kostja on väitnud, et liisingueseme turuhind ei saanud olla vähem kui 3900 eurot ning esitas selle tõendamiseks Auto24.ee väljavõtte (t I kd lk 188-189). Kohus leidis, et kostja tõendi puhul on tegemist lubatava ja aktsepteeritava tõendiga, kuid praegusel juhul ei saa selle tõendi alusel asuda seisukohale, et käesolevas asjas oleva liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel võis olla suurem, kui hageja poolt müüki suunamise aktis märgitud hind. Turuhind tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes on eseme kohalik keskmine müügihind. Vaidlusaluse sõiduki näol oli tegemist esemega, mida kasutati taksona, sõiduki läbisõit oli tagastamise hetkel 199 890 km (t I kd lk 59), sõidukil esinesid välised vigastused, defektid ning tehniliselt oli sõiduk ebarahuldavas seisukorras, seega on nimetatud näitajate näol eluliselt usutav, et sõiduki turuhind oli selline, millena selle määratles hageja sõiduki müüki suunamise aktis. Seega luges kohus sõiduki turuhinnaks selle tagastamise hetkel 2800 eurot (käibemaksuga) ehk 2333.33 eurot (käibemaksuta).
23.Eeltoodu alusel on tuvastatud ja tõendatud, et hagejal on liisinguvõtja suhtes liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõue 4282.75 eurot (jääkmaksumus 3018.74 eurot, debitoorne võlg 780.22 eurot ja intressi võlg 24.78, kindlustusmaksete võlg 170.83 eurot, sellest põhiosas 166.10 eurot ja intressi osas 4.73 eurot ja lisakulude eest 288.18 eurot). Vara (sõiduki) turuhind vara tagastamise hetkel oli 2333.33 eurot käibemaksuta. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu alusel hageja ees võlg 1949.42 eurot, millest põhinõue on 1919.91 eurot ja intressid osamaksetelt ning kindlustusmaksetelt kokku 29.51 eurot.
24.VÕS § 101 lõike 1 punkti 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Liisingulepingu kohaselt oli viivisemääraks 0,3% päevas (t I kd lk 47). Hageja on arvestanud viivist põhinõudelt 2503.24 eurolt alates kostjale 27.09.2012 esitatud nõudekirjal (t I kd lk 63) antud tasumise tähtajast 06.10.2012 kuni hagiavalduse esitamiseni, kokku 2973.85 eurot ja vähendanud viivisenõuet põhinõude summani, so 2503.24 euroni (t I kd lk 179 pöördel). Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Võttes arvesse, et kohus pidas põhjendatuks põhinõuet summas 1919.91 eurot, on hagejal õigus arvestada viivist nimetatud summalt. Seega oleks viivis alates 06.10.2012 kuni hagi esitamiseni 2229.02 eurot, so 1919.91 eurot x 0.3% x 387 päeva. Kohus pidas lähtuvalt kujunenud kohtupraktikast põhjendatuks vähendada viivist põhinõude summani, so 1919.91 euroni.
25.Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 3869.33, millest põhivõlg on 1919.91 eurot, intressivõlg 29.51 eurot ja viivisevõlg 1919.19 eurot.
26.Harju Maakohtu 30.12.2014 määruse kohaselt kohustas kohus mh pooli esitama kohtule menetluskulude nimekiri. Hageja esitas 08.01.2015 kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 169.71 eurot, hagi esitamisel tasutud riigilõiv 180.29 eurot ja lepingulise esindaja kulu 776 eurot + käibemaks. Kostja esitas kohtule 19.01.2015 kostja arvamuse
menetluskulude kindlaksmääramisest koos kulude jaotusega, milline ei sisaldanud vastuväiteid hageja menetluskuludele ega kostja menetluskulude nimekirja.
27.Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jaotas kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
28.Kohus analüüsis järgnevalt hageja menetluskulusid. Hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ja hagi esitamisel tasutud riigilõivude (t I kd lk 4 ja 42) (kogusummas 350 eurot) puhul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga.
29.Hageja menetluskuluks on lepingulise esindaja tasu 776 eurot (käibemaksuta). Kohus, tutvunud hageja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingute nimekirjaga ja aruandega ning toimikuga, leidis, et hageja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingud ning toimingute ajakulu on põhjendatud ja vajalikud. Teostatud tööde aruandest nähtub, et hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi tunnitasuga 75 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-115-13 ja nr 3-2-1-93-13). Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Tuginedes hageja kinnitusele ja vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lõikele 10 kuulub hageja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele käibemaksuta (kohus jättis tähelepanuta menetluskulude kindlaksmääramise resolutsioonis sisalduva taotluse lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks käibemaksuga).
30.Seega on käesolevas tsiviilasjas kantud hageja menetluskulude suuruseks kokku 1126 eurot (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 169.71 eurot, hagi esitamisel tasutud riigilõiv 180.29 eurot ja lepingulise esindaja kulu 776 eurot).
31.Hageja nõue peale hagis sätestatud nõude osalist loobumist (summas 63.91 eurot) oli 5206.74 eurot. Käesoleva otsuse resolutsiooni punkti 2 kohaselt mõistis kohus kostjalt hagejale välja 3869.33 eurot ehk kohus rahuldas hagi 74,31% ulatuses. Seega jäid hageja menetluskulud 74,31% ulatuses kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulud 836.73 eurot (74,31% 1126-st).
32.Hageja esitanud ka TsMS § 177 lõike 4 kohase taotluse, seega mõistis kohus kostjalt hagejale välja viivise menetluskuludelt (836.73 eurolt) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Apellatsioonkaebus
33.27.02.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlusta otsust väljamõistetud tasumata kindlustusmaksete summas 170.83 eurot (põhiosa 166.10 eurot ja intress 4.73 eurot) osas.
34.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 367 lõiget 3, samastades kohase liisingueseme väärtuse (st turuväärtuse) raamatupidamisliku liisingueseme jääkmaksumuse ehk tasumata osamaksete saldoga lepingu ülesütlemise päeva 06.06.2012 seisuga summas 3017.74 eurot. Samas on üldteada, et liisingueseme turuväärtus võib, kuid ei pea olema samane liisingueseme jääkmaksumusega. Menetluses ei ole tõendamist leidnud, et
06.06.2012 oleks liisinguesemel esinenud mingeid väliseid vigastusi või defekte ning et sõiduk oleks olnud tehniliselt ebarahuldavas seisukorras. Taksoteenuseid osutanud autodel ei tohigi mingisuguseid väliseid vigastusi ega defekte olla, samuti ei tohi nad olla ebarahuldavas seisukorras. Seega eeltoodust tulenevalt oli VÕS § 367 lõike 3 kohane liisingueseme väärtus tagastamise hetkel 06.06.2012 mitte vähem kui 3900 eurot (käibemaksuta), nagu kostja on tõendanud, ning juhul, kui auto oleks hinnatud ja müüdud samas seisukorras, oleks seda saanud igal juhul müüa kõrgema hinna eest.Kaevatavas otsuses on rikutud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-52-11 punktis 15 toodud põhimõtet liisingueseme väärtuse määramise kohta.
35.Kuna kostja taotleb temalt väljamõistetud põhivõla suuruse muutmist, tuleb muuta ka väljamõistetava viivise suurust.
36.Samuti taotleb ta viivise vähendamist VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel. Vastustaja seisukoht
37.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
38.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära apellandi esindaja seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda kolleegium maakohtu põhjendusi. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellandi väidetele.
39.Kolleegium ei nõustu apellandi arusaamaga vaidlustatud otsusest, nagu oleks maakohus samastanud liisingueseme turuväärtuse tagastamise hetkel sama eseme liisingulepingujärgse jääkmaksumusega. Maakohtu otsuse punktist 15 on selgelt jälgitav millistel kaalutlustel ja millistele tõenditele hinnangut andes jõudis kohtunik veendumusele, et liisingueseme tagastamise hetke väärtuseks tuleb lugeda 2333.33 eurot (käibemaksuta). Poolte vahel ei ole vaidlust, et sõiduki liisingulepingujärgseks jääkmaksumuseks oli 3018.74 eurot (käibemaksuta). Maakohtus esitatud ja apellatsioonkaebuses korratud kostja väited ei anna alust hinnata maakohtu poolt analüüsitud tõendeid ümber ega nõustuda kostjaga, nagu tuleks 06.06.2012 seisuga tuvastada tagastatud sõiduki turuväärtuseks vähemalt 3900 eurot. Nagu maakohus kostjale menetluses korduvalt selgitas (01.11.2013 määrus, t I kd lk 89; 13.11.2014 ja 04.12.2014 kohtuistungitel, protokollid samas lk 179-180, 190), tuli kostjal hageja väidete ja tõendite ümberlükkamiseks esitada oma väiteid tõendavaid tõendeid. Kostja hinnang ei ole TsMS § 229 lõike 2 alusel kohaseks tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Kostja loobus maakohtu ettepanekust määrata turuväärtuse kindlaks tegemiseks kohtuekspertiis (t I kd lk 193-194). Samuti kinnitas esindaja ringkonnakohtu istungil, et kostja ei nõustunud taotlema sõiduki üleandnud isiku Ma T ülekuulamist tunnistajana maakohtus, kuigi just nimetatud isiku faktilises kasutuses oli vaidlusalune sõiduk alates 01.12.2010 ja just nimetatud isik andis sõiduki hagejale 06.06.2012 üle (t I kd lk 184186, 59). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud portaali auto24.ee väljavõte
24 kuud hiljem sarnase sõiduki müügipakkumise kohta ei ole veenvaks tõendiks lükkamaks ümber hageja tõendite kogumit - üleandmis-vastuvõtmisakt 06.06.2012, tehnilise kontrolli (defekteerimise) alusel koostatud remondipakkumine 08.06.2012 ja selgitus sellele 28.03.2014 (t I kd lk 159-160, 161-162) ning sõiduki müüki suunamise akt 16.07.2012 (t lk 60). TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Maakohus täitis viidatud seadusesätet korrektselt.
40.Seonduvalt viivise vähendamise taotlusega selgitab kolleegium järgmist. Kohus ei vähenda viivist VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 järgi omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-24-11, nr 3-2-1-128-07). Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile elulised asjaolud, mis annaksid viidatud materiaalõiguse sätete alusel alust taotluse rahuldamiseks. Olukorras, kus võlgnik taotleb viivise vähendamist alles apellatsioonimenetluses, saaks ringkonnakohus taotluse rahuldamist asuda kaaluma alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lõikes 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust sama menetlussätte lõike 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-11-11, nr 3-2-1-24-11). Käesolevas asjas apellant maakohtus viivise vähendamise taotlust ei esitanud. Apellatsioonkaebuses aga ei toonud esile asjaolusid, mis TsMS § 652 lõike 3 alusel annaksid kolleegiumile aluse kaaluda maakohtus esile toomata asjaolude tuvastamise lubatavust ringkonnakohtus. Seega jätab kolleegium taotluse TsMS § 652 lõike 2 alusel arvesse võtmata. Põhivõla suurusega on maakohus väljamõistetud viivise suurust piiranud.
41.Ringkonnakohus andis apellandile menetlusabi ja vabastas ta 26.03.2015 määrusega kaebuse esitamisel riigilõivu summas 325 eurot tasumisest. Määruses selgitas kohus TsMS § 190 lõike 2 alusel, et kaebuse rahuldamata jäämisel tuleb apellandil riigilõiv siiski riigile tasuda. TsMS § 179 lõike 1 alusel tulebki tasumata riigilõiv apellandilt riigituludesse välja mõista. Riigilõivu tasumisel tuleb lähtuda TsMS § 179 lõikes 5 sätestatud tähtajast. TsMS § 179 lõike 9 alusel tuleb apellandil riigilõivu tähtaegse mittemaksmise korral maksta viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
42.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
43.Järgnevalt määrab kolleegium vastavalt jaotusele kindlaks TsMS-i § 174 lõikest 3 lähtudes ringkonnakohtus vastustaja poolt kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluva menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Vastavalt taotlusele on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 450 eurot (käibemaksuta), so 6hx75 eurot (t II kd lk 70, 71). Kolleegium, tutvunud vastustaja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingute nimekirjaga ja aruandega ning toimikuga, leidis, et esiletoodud toimingute (apellatsioonkaebusega tutvumine ja seisukohtade kujundamine ning vastuse koostamine) ajakulu oli osaliselt põhjendatud ja vajalik. Teostatud tööde aruandest nähtub, et lepinguline esindaja osutas õigusabi tunnitasuga 75 eurot (käibemaksuta). Selles osas nõustub kolleegium maakohtuga, et tegemist on tunnitasuga, mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on mõistlikus suuruses. Samuti oli vajalik ja põhjendatud kulutada kaebusega tutvumisele ja selle kohta seisukoha kujundamisele 0,5h. Küll aga ei saa lugeda vajalikuks, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust ja sisu, samuti vaidluse materiaalõigusliku poole kohtupraktikas olulises ulatuses eelnevate aastate jooksul käsitlemist, vastuse
koostamisele üle 2h kulutamist esindaja poolt. Kuuel lehel koostatud menetlusdokument sisaldab vaid kahel lehel sisulist vastust kaebusele, ülejäänud osas on tegemist sissejuhatuse, kokkuvõtte ja apellatsioonkaebuse väidete kordamisega (t II kd lk 61-64). Seega tuleb vastustaja taotlus rahuldada esindaja 2,5 töötunni ulatuses ja kokku summas 2,5x75=187.50 eurot. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Tuginedes hageja kinnitusele ja vastavalt TsMS § 174 lõikele 10 kuulub hageja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele käibemaksuta.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.