Danske Bank A/S Eesti filiaal hagi XXXvastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
5270.65 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Danske Bank A/S Eesti filiaal, reg.kood 11488826, asukoht: Narva mnt 11 Tallinn Hageja lepinguline esindaja: Krista Arraste, OÜ Julianuse Õigusbüroo, e-post: [email protected] Kostja: XXX, ik: XXX, elukoht: XXX Kostja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat Marje Mängel, e-post: [email protected]
Menetlusliik
Kohtuistungid 13.11.2014, 04.12.2014 ja edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlus hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal nõude osas summas 63,91 eurot seoses nõudest osalise loobumisega.
2.Hagi rahuldada osaliselt ning välja mõista XXX`ilt võlgnevus kokku summas 3869.33 (sh põhivõlg 1919.91, intress 29.51, viivis 1919.91) eurot Danske Bank A/S Eesti filiaal kasuks. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud 74,31% ulatuses XXX’i kanda.
2.Välja mõista XXX`ilt menetluskulu 836,73 eurot Danske Bank A/S Eesti filiaal kasuks.
3.Välja mõista XXX`ilt Danske Bank A/S Eesti filiaal kasuks viivis menetluskuludelt (836,73 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlus, hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ning hageja nõue ja seisukohad
1.Hageja esitas 05.07.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks (tl 2-4), millele kostja esitas vastuväite (tl 14-16). Pärnu Maakohtu 03.10.2013 kohtumäärusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti avaldaja nõue võlgniku vastu üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (tl 18). Harju Maakohtu 08.10.2013 kohtumäärusega jätkati nõude menetlemist hagimenetluses ja kohustati avaldajat esitama oma nõue ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis (tl 19-20).
2.Hageja esitas 28.10.2013 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõla 2567,15 eurot, intressi 136,35 eurot ja viiviste 2567,15 ning menetluskulude väljamõistmiseks (tl 2940). Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks hageja ja kostja vahel 14.05.2007 sõlmitud käendusleping nr XXX, mille alusel kostja käendas OÜ XXXja hageja vahel 14.05.2007 sõlmitud kasutusrendilepingut nr XXX vastutuse rahalise maksimumsumma 274 023,36 krooni ehk 17 513,28 euro ulatuses. Lepingu põhitingimuste kohaselt liisinguvõtja võttis liisingusse sõiduauto Renault Megane Grandtour 1,6 ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud, so kuni 15.05.2012 vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Liisinguvõtja ei täitnud lepinguga võetud kohustusi ja jättis tasumata jaanuar 2012 kuni aprill 2012 vara väljaostumaksed, intressimaksed ning kindlustusmaksed. Hageja edastas liisinguvõtjale 28.03.2012 lepingu lõpetamise hoiatuse, milles märkis, et juhul, kui liisinguvõtja hagejale võlgnevust ei tasu, ütleb liisinguandja lepingu erakorraliselt üles. Liisinguvõtja võlgnevust ei tasunud ja hageja esitas 26.04.2012 liisinguvõtjale vara tagastamise nõude, milles palus vara tagastada vastavalt nõudel märgitud müügiplatsile. Liisinguvõtja tagastas hagejale vara 06.06.2012. Hageja hindas peale vara tagastamist vara turuväärtuse koos käibemaksuga ja koostas selle kohta 16.07.2012 sõiduki müüki suunamise akti. 19.07.2012 edastas hageja liisinguvõtjale ja kostjale teatise, milles märkis, et on alustanud liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müüki alghinnaga 2800 eurot. Hageja lepinguline koostööpartner ja liisingueseme müügi vahendaja leidis sõidukile ostja ning hageja realiseeris sõiduki hinnaga 1750 eurot. Peale vara müüki esitas hageja 27.09.2012
nõudekirja vara müügi arvelt rahuldamata jäänud nõuete tasumiseks hiljemalt 10 päeva jooksul. Hagejal olid kostja vastu lepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded, so vara jääkmaksumus ehk vara maksumuse saldo 3018,74 eurot, tasumata vara väljaostumaksed 780,22 eurot ja intressimaksed 24,78 eurot; tasumata kindlustusmaksed 277,67 eurot (millest põhiosa maksed on 166,10 eurot ja intressimaksed on 111,57 eurot); lisakulud VÕS § 367 lg 4 alusel 352,09 eurot. Vara müügist laekunud 1750 euro arvelt sai hageja nõue- vara maksumuse saldo rahuldatud osaliselt, so 3018,74-1750=1268,74 eurot. Lepingust tulenev nõue peale vara realiseerimist jäi põhinõue 2567,15 eurot ja intressinõue 136,35 eurot. Hageja arvestab viiviseid põhisummalt 2567,15 eurot alates kostjale 27.09.2012 esitatud nõudekirjal antud tasumise tähtajast 06.10.2012 kuni hagiavalduse esitamiseni lepingujärgse viivise määraga: 2567,15 x 0,3% x 396 tasumisega viivitatud päeva= 3049,77 eurot. Lähtudes Riigikohtu praktikast ja hea usu põhimõttest vähendab hageja viivise nõuet kuni 2567,15 euroni.
3.Hageja esitas enda seisukohad kostja vastusele 31.03.2014, milles on avaldanud, et hageja ei nõustu kostja poolt esitatud vastuväidetega ning esitanud täiendavad seisukohad hagi põhjendatuse osas (tl 150-158). Kostja vastuväited
4.Kostja esindaja on 19.02.2014 esitatud kirjalikus vastuses avaldanud, et 06.06.2012 üleandmis-vastuvõtmisakti nr XXXalusel vara, so sõiduauto Renault Megane tagastati liisinguandjale, kuid sõiduauto väärtus jäeti kindlaks tegemata. 16.07.2012, so 40 päeva peale vara tagastamist sõiduki müüki suunamise akti nr XXX avariilised-autod.ee märkuste kohaselt on tegemist avariilise autoga: esimene ja tagumine stange defektsed, vasak tagatiib kriibitud, esiklaas mõradega, parem esiuks kriibitud ja mõlk, parem tagauks ja tagatiib kriibitud ja mõlk; soovituslik müügihind 2800 eurot. Seega on ajavahemikus 06.06.12-16.07.12 tekitatud sõiduautole Renault Megane sellised kerevigastused, mis tingivad selle müügi avariilise autona. Kostja leiab, et liisingueseme väärtus ja turuhind oli suurem, kui selle müügihind. Kostja leiab, et vara tagastamise seisuga, so 06.06.2012 oli sõiduauto väärtus 4000-5000 eurot (käibemaksuta) ja kostja hindab liisingueseme väärtuseks 06.06.2012 seisuga 3900 eurot. Lisaks on kostjalt võetud võimalus osaleda ja mõjutada tagastatud liisingueseme müügiprotsessis. Hageja ei ole kostjat teavitanud liisingueseme müügihinna alandamisest ega vara võõrandamisest. Kostja vaidlustab ka osaliselt auto realiseerimisega seotud kulude suuruse, võttes omaks lisakulud summas 159,78 eurot (vahendustasu). Kindlustusmaksete summadele vaidleb kostja samuti vastu. Kostja ei vaidlusta tasumata osamaksete summat 3018,74 eurot, rendimaksete summat 780,22 eurot ja lisakulude summat 159,78 eurot, so kokku 3958,74 euro suurust summat ehk nõuet. Kostja leiab, et nimetatud summast tuleb maha arvata vara tagastamise hetke seisuga sõiduauto turuväärtus, so 3900 eurot, millest tulenevalt tunnistab kostja hageja põhinõuet summas 58,74 eurot (tl 139-142). Kohtuistungid ja edasine kirjalik menetlus
5.13.11.2014 toimunud kohtuistungil hageja avaldas, et hagejal on kostja vastu liisingulepingu käenduslepingust tulenev nõue. Leping öeldi üles 26.04.2012 ja vara tagastati liisinguandjale 06.06.2012. Kes vara tagastas ei oska öelda. Hagiavalduse lisa 6-l on kirjas, et varale ei tehtud tehnoülevaatust. Seletuskirjast (tl 161-162) nähtub, kuidas toimus sõiduki hindamine. Sõiduki üleandmis-vastuvõtmisakti kuupäeva seisuga ei ole sõiduki turuväärtust fikseeritud. Hageja loobus kohtuistungil arvel nr 1209012 (tl 87) olevast lisakulude sisse arvestatud nõudest, so teenustasu eksporti vormistamise eest summas 63,91 eurot ning jäi lisakulude
nõude juurde summas 288,18 eurot. Hageja nõudeks jäi põhinõude osas 2503,24 eurot, intress 136,35 eurot ja viivisenõue 2503,24 eurot (tl 179-179 pöördel). Kostja esindaja avaldas, et vaidlust ei ole selles, et käendusleping sõlmiti. Vara üleandmisvastuvõtmisakti on allkirjastanud XXX, kostja ei tea, kes see isik on. Kostja vara ise üle ei ole andnud ja ei ole andnud ka volitust vara üleandmiseks. Sõiduki üleandmis-vastuvõtmisaktis ei ole fikseeritud sõiduki vigastusi ega tehnilist seisukorda. Väärtus on jäetud määramata. Kostja väidab, et 06.06.2012 oli sõiduk täielikult korras ja seega ei ole turuhind see, millega vara müüdi (tl 179 pöördel).
6.04.12.2014 toimunud kohtuistungil hageja selgitas, et turuhinna määramisel tuleb lähtuda konkreetsest liisingulepingu objektist, selle läbisõidust ja muudest tehnilistest näitajatest (tl 190). Kostja esindaja selgitas, et sõiduk ei saanud olla tagastamise hetkel avariiline, kuna seda kasutati taksona ning teada ei ole ka sõiduki läbisõit tagastamise hetkel. Kostja jäi enda seisukoha juurde, et sõiduk võõrandati alla turuhinna ja vajalik on teada sõiduki väärtus ilma vigastusteta (tl 190).
7.08.01.2015 esitas hageja täpsustuse liisingueseme jääkmaksumusest lepingu ülesütlemise seisuga (käibemaksuta), vara müüki suunamise ja müügi hinna (käibemaksuta) (tl 200-202) ning menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse koos kuludokumentidega (tl 203210). Avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks edastati kostjale vastamiseks TsMS § 176 lg 8 alusel. Kostja esitas kohtule 19.01.2015 kostja arvamuse menetluskulude kindlaksmääramiseks koos kulude jaotusega (tl 212-213). Kohtu otsustus ja põhjendused
8.Kohus tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega hagile, poolte täiendavate kirjalike seisukohtadega, kuulanud ära poolte seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et tsiviilasjas hageja nõude osas summas 63,91 eurot tuleb menetlus lõpetada seoses selles osas nõudest loobumisega. Ülejäänud hageja nõue tuleb aga rahuldada osaliselt.
9.13.11.2014 toimunud kohtuistungil loobus hageja arvel nr 1209012 (tl 87) olevast lisakulude sisse arvestatud nõudest, so teenustasu eksporti vormistamise eest summas 63,91 eurot ning jäi lisakulude nõude juurde summas 288,18 eurot. Hageja põhinõude suuruseks jäi 2503,24 eurot ning kogunõue jäi 2503,24 eurot (põhinõue), intress 136,35 eurot ja viivisenõue 2503,24 eurot (tl 179-179 pöördel). Kostja vastuväiteid hageja osalisele nõudest loobumisele ei esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 punkti 3 alusel kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Nimetatut saab kohaldada ka osas, kui hageja on osaliselt nõudest loobunud. Seega, kuna hageja on kohtuistungil loobunud osaliselt põhinõude hulka arvestatud lisakulude nõudest, siis tuleb selles osas menetlus lõpetada. Kuivõrd hageja viivisenõue on tulenevalt osaliselt põhinõudest loobumise tõttu vähenenud, on hageja kohtuistungil vähendanud viivise nõuet põhinõude suuruseni. Kostjal ka selles osas vastuväiteid ei olnud.
10.TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata
või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
11.Käesolevas tsiviilasjas on poolte vahel liisingulepingust tulenev õigussuhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lõige 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1-3 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse
teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
12.Tsiviilasjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et 14.05.2007 sõlmisid hageja ja OÜ XXX kasutusrendilepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Renault Megane Grandtour 1,6 (tl 47), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 53-55). Vaidlus puudub ka selles, et 14.05.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX (tl 46), mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja selle muudatustest tulenevalt liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summaks lepiti kokku 274023,36 krooni, so 17513,28 eurot.
13.Poolte vahel on vaidlus, milline on liisingueseme turuväärtus ning tulenevalt sõiduki turuväärtusest selle tagastamise hetkel, kostja võlgnevuse suurus hageja ees peale liisingueseme võõrandamist.
14.Kohtus on tuvastamist leidnud, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi jättes nõuetekohaselt tasumata jaanuar 2012 kuni aprill 2012 vara väljaostumaksed ja intressimaksed vastavalt lepingus ja maksegraafikus kokkulepitule. Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi edastas hageja liisinguvõtjale 28.03.2012 liisingulepingu lõpetamise hoiatuse, milles märkis, et juhul kui liisinguvõtja võlgnevust täielikult ei tasu 16.04.2012, ütleb hageja liisingulepingu erakorraliselt üles (tl 56-57). Kuna liisinguvõtja liisingulepingust tulenevaid võlgnevusi ei tasunud, saatis hageja 26.04.2012 liisinguvõtjale vara tagastamise nõude, milles teatas liisinguvõtjale, et hageja ütleb liisingulepingu lepingu p 10.1 alusel üles ning palus liisingueseme tagastada vastavalt nõudes avaldatud müügiplatsile (tl 58). Liisingulepingu ülesütlemise kuupäevaks oli 26.04.2012 (tl 179). Kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda liisingulepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Hageja on avaldanud ja tõendanud ning kostja on nõustunud (tl 32-33,141), et lepingu ülesütlemisest tulenevalt on kostja võlgnevuseks hageja ees vara maksumuse saldo ehk vara maksegraafiku järgne jääkmaksumus 3018.74 eurot (ilma käibemaksuta) (tl 55), vara väljaostumaksed ehk tasumata rendimaksed 780.22 eurot ja intress 24.78 eurot (tl 53-54, 64-80). Lisaks on hageja arvestanud võlgnevuseks ka tasumata liiklus- ja kaskokindlustusmaksed summas 277.67 eurot, mis koosneb tasumata kindlustusmaksete põhisummast 81.31 eurot ja tasumata intressimaksetest summas 111.57 eurot ning pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete põhisummast 84.79 eurot (tl 33-34, 200). Kostja on kindlustusmaksete tasumise nõudele esitanud vastuväite, kuid ei ole enda vastuväidet põhjendanud ega tõendanud (tl 139,141). Kohus siiski saab ja peab arvestama kostja vastuväitega ning kontrollima vastuväidet ka sisuliselt. Kohus on seisukohal, et tulenevalt lepingu Üldtingimuste p-dest 8.1, 8.3, 8.4, 8.4.1, 8.9, 8.10 (tl 50-51) oli hagejal õigus nõuda tasumata liiklus- ja kaskokindlustusmaksed sisse liisinguvõtjalt. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et liisinguvõtja liisinguesemele liiklus- ja kaskokindlustuslepingut vabatahtlikult ei sõlminud. Seetõttu oli hagejal õigus kindlustada liisinguese hageja poolt valitud kindlustusseltsis (tl 5051, 81-84) ja nõuda tekkinud kulu sisse liisinguvõtjalt. Hageja nõuab kostjalt kindlustusmaksete võlga arvete alusel kokku summas 277.67 eurot, mis koosneb kuni liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata kindlustusmaksete põhisummast 81.31 eurot ja tasumata intressimaksetest summas 111.57 eurot ning pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete põhisummast 84.79 eurot. Kohus saab kontrollida kindlustussummade õigsust hageja poolt esitatud tõendite alusel, milleks on arved ning kindlustusmaksete tasumise maksegraafikud (tl 64-80, 85, 86). Lepingu maksete tasumise graafiku järgi on võimalik tuvastada, et tasumata kindlustusmaksed alates lepingu ülesütlemisest on kokku
summas 84.79 eurot, so liikluskindlustuse poliisi järgne 15.05.12 makse summas 27.36 eurot ja kaskokindlustuse poliisi järgne 15.05.12 makse summas 57.43 eurot. Üldtingimuste p 8.4 tulenevalt oli liisinguvõtjale koostatud kindlustusmaksete tasumise graafik, seega oli liisinguvõtja tulenevalt Üldtingimuste p 8.4.1 kohustatud kindlustuslepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tasuma kõik kindlustusmaksete tasumise graafiku järgsed maksed. Hageja on arvestanud liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata kindlustusmaksete põhisummaks 81.31 eurot ja tasumata intressimaksete summaks 111.57 eurot. Kohus leiab, et põhisumma osas on hageja nõue põhjendatud, kuid intressimaksete summa osas mitte. Lepingu maksete tasumise graafikute (tl 85, 86) ja arvete (tl 64-80) alusel on võimalik tuvastada intressimaksete tasumise kohustuseks kokku 4.73 eurot. Seega, leiab kohus, et hageja kindlustusmaksete nõue on põhjendatud ja tõendatud kokku summas 170.83 eurot, sellest põhiosas 166.10 eurot ja intressi osas 4.73 eurot. Hageja on arvestanud võlgnevuseks ka lisakulud kokku summas 288.18 eurot (tl 35, 156, 179 pöördel). Kostja ei ole vastu vaielnud lisakuludele summas 159.78 euro, so vahendustasu (tl 141). Kostja ei ole nõustunud arves nr 1209012 (tl 87) märgitud puksiirteenuse, defekteerimise ja korduva tehnoülevaatuse toimingutega ja on leidnud, et need ei ole põhjendatud ja vajalikud kulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. XXX OÜ on esitanud hagejale seoses liisinguesemega arve summas 352.09 eurot ilma käibemaksuta (tl 87), mille hageja on XXX OÜ-le tasunud (tl 88). Hageja on tulenevalt kostja vastuväidetest lisakulude põhjendatusele esitanud OÜ XXX seletuskirja (tl 161-162) mh hagejale kaasnenud kulude selgituse kohta. Nimetatud seletuskirjast nähtub, et tagastatud sõiduk transporditi XXX tehnilisse kontrolli (defekteerimine), et saada täpsem ülevaade sõiduki tehnilisest seisukorrast. Lisaks, kuna sõidukil lõppes tehniline ülevaatus, tuli sõiduk suunata korralisele tehnilisele ülevaatusele. Sõiduk teeliikluseks kohustuslikku ülevaatust ei läbinud. Puksiirteenuse kasutamine on hageja tegevuses tavapärane praktika, kui sõiduk ei ole tehniliselt korras (tl 179 pöördel). Kohus on seisukohal, et hageja poolt tasutud summad sõiduki puksiirteenuse eest 38.35 eurot, defekteerimise eest 60.88 eurot ja korduva tehnoülevaatuse eest 29.17 eurot on tulenevalt nimetatud toimingute vajalikkusest, põhjendatud ning hageja lisakulude nõue kokku summas 288.18 eurot on põhjendatud.
15.VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme jääkmaksumus lepingu ülesütlemise seisuga oli 3018.74 eurot (käibemaksuta) (tl 55), hageja on vara maksumuse saldo arvutamisel ja nõude arvestuskäigul nimetatud summast ka lähtunud (tl 33, 179). Nimetatud summaga on ka kostja nõustunud (tl 141). Seega saab ka kohus lähtuda jääkmaksumusest summas 3018.74 eurot. Liisinguese suunati müüki 16.07.2012 hinnaga 2800.00 eurot, sh käibemaks. Seega oli vara müüki suunamise hind ilma käibemaksuta 2333.33 eurot (tl 60). Vara müüdi hinnaga 1 750.00 eurot ilma käibemaksuta (tl 87). Kohus leiab, et kuna müügihind erineb selle müüki suunamise hinnast enam kui 10% võrra ja kuna pooltel puudub kokkulepe, et pooled loevad liisingueseme väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind 2800 eurot käibemaksuga/ 2333.33 eurot käibemaksuta, mis eelduslikult oligi liisingueseme turuhinnaks vara tagastamise hetkel, so 06.06.2012 (tl 59). Esmase hinnamääramisel on hageja arvestanud
liisingueseme seisukorda ja tõendanud sõiduki müüki suunamise akti (tl 60), OÜ XXX seletuskirja (tl 161-162) ning OÜ XXXpakkumisega (tl 159), et sõidukil esinesid tehnilised puudused ja välised vigastused, mistõttu kujunes müüki suunamise hinnaks 2800 eurot. Kostja on väitnud, et sõiduk oli tagastamise hetkel täielikult korras ning vigastused, mis sõidukil fikseeriti 16.07.2012, olid sõidukile tekitatud ajavahemikus 06.06.12-16.07.12. Kohus on seisukohal, et kostja sellised väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on esitanud nimetatud väite tõendamiseks XXXOÜ (keda esindas kostja) ja XXXOÜ (keda esindas XXX) vahel 01.12.2010 sõlmitud kasutusrendi ja teenuselepingu lisa 1 sõiduki üleandmisevastuvõtmise akti (tl 184) ja eelnimetatud lepingu (tl 185), millega on rentnikule üle läinud sõiduauto valdus ja millega on pooled kinnitanud, et sõidukil ei ole väliseid kahjustusi, on tehniliselt korras ja vastab rentniku nõudmistele. Kohtu hinnangul, ei ole tegemist asjakohase tõendiga, kuna sellest nähtub, et vara, so sõiduauto Renault Megane on antud vastavalt esitatud seisukorrale üle kasutamiseks taksona 01.12.2010. Nimetatud tõendite alusel ei saa hinnata sõiduki tehnilist ja välist seisukorda sõiduki tagastamise hetkel, so 06.06.2012 ning ümber lükata hageja poolt esitatud ja tõendatud sõiduki seisukorda, mille alusel määrati sõiduki turuhind. Kuivõrd tuvastatud on, et 06.06.2012 andis sõiduki üle isik, kes kasutas sõidukit eelnimetatud lepingu alusel, siis on ka kostja etteheide selles osas asjakohatu, et temale ei olnud teada isik, kes sõiduki üle andis ja temalt võeti ära võimalus osaleda sõiduki üleandmise juures. Hageja on esitanud tõendina liisinguvõtjale saadetud vara tagastamise nõudekirja (tl 58), mille osas kostja ei ole väitnud, et ta ei oleks sellest teadlik ja/või ta ei oleks seda kirja kätte saanud, millest tulenevalt saab lugeda tõendatuks, et kostja oli teadlik kohustusest vara üle anda ja tal oli õigus ja võimalus vara üleandmise juures ka viibida. Kostja on ka väitnud, et teda ei teavitatud liisingueseme müügihinna alandamisest ega vara võõrandamisest. Ka nimetatud väited on ümber lükatud hageja poolt esitatud tõenditega, so liisinguvõtjale ja kostjale saadetud teatistega liisingueseme müügi alustamise kohta (tl 61, 62) ja kostjale saadetud kirjaga, vara realiseerimise kohta (tl 63). Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud teatisi ja kirja kätte saanud. Seega oli kostjal võimalik müügiprotsessis osaleda. Kostja ei ole tõendanud, et ta soovis ise autot müüa. Kohus ei ole ka ise tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks lugeda müügiprotsessi liiga kiireks ja/või kostja huve kahjustavaks. Kostja on väitnud, et liisingueseme turuhind ei saanud olla vähem kui 3 900 eurot ning on selle tõendamiseks esitanud Auto24.ee väljavõtte (tl 188-189). Kohus leiab, et kostja tõendi puhul on tegemist lubatava ja aktsepteeritava tõendiga, kuid käesoleval juhul ei saa selle tõendi alusel asuda seisukohale, et käesolevas asjas oleva liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel võis olla suurem, kui hageja poolt müüki suunamise aktis märgitud hind. Turuhind TsÜS § 65 mõttes, on eseme kohalik keskmine müügihind. Vaidlusaluse sõiduki näol oli tegemist esemega, mida kasutati taksona, sõiduki läbisõit oli tagastamise hetkel 199890 km (tl 59), sõidukil esinesid välised vigastused, defektid ning tehniliselt oli sõiduk ebarahuldavas seisukorras, seega on nimetatud näitajate näol eluliselt usutav, et sõiduki turuhind oli selline, millena selle määratles hageja sõiduki müüki suunamise aktis. Seega, loeb kohus sõiduki turuhinnaks selle tagastamise hetkel 2800 eurot (käibemaksuga) ehk 2333.33 eurot (käibemaksuta).
16.Eeltoodu alusel, on tuvastatud ja tõendatud, et hagejal on liisinguvõtja suhtes liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõue summas 4282.75 eurot (jääkmaksumus 3018.74 eurot, debitoorne võlg 780.22 eurot ja intressi võlg 24.78, kindlustusmaksete võlg 170.83 eurot, sellest põhiosas 166.10 eurot ja intressi osas 4.73 eurot ja lisakulude eest 288.18 eurot). Vara (sõiduki) turuhind vara tagastamise hetkel oli 2333.33 eurot käibemaksuta. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu alusel hageja ees võlg 1949.42 eurot, millest põhinõue on 1919.91 eurot ja intressid osamaksetelt ning kindlustusmaksetelt kokku 29.51 eurot.
17.VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Liisingulepingu kohaselt oli viivisemääraks 0,3% päevas (tl 47). Hageja on arvestanud viiviseid põhinõudelt 2503.24 eurolt alates kostjale 27.09.2012 esitatud nõudekirjal (tl 63) antud tasumise tähtajast 06.10.2012 kuni hagiavalduse esitamiseni, kokku 2973.85 eurot ja vähendanud viivisenõuet põhinõude summani, so 2503.24 euroni (tl 179 pöördel). Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Võttes arvesse, et kohus pidas põhjendatuks põhinõuet summas 1919.91 eurot, on hagejal õigus arvestada viivist nimetatud summalt. Seega oleks viivis alates 06.10.2012 kuni hagi esitamiseni 2229.02 eurot, so 1919.91 eurot x 0,3% x 387 päeva. Kohus peab lähtuvalt kujunenud kohtupraktikast põhjendatuks vähendada viivist põhinõude summani, so 1919.91 euroni.
18.Eeltoodust tulenevalt, rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 3869.33, millest põhivõlg on 1919.91 eurot, intressivõlg 29.51 eurot ja viivisevõlg 1919.19 eurot. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
19.Alates 01.10.2015 jõustunud TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Harju Maakohtu 30.12.2014 kohtumääruse kohaselt kohustas kohus muuhulgas pooli esitama kohtule menetluskulude nimekiri. Hageja esitas 08.01.2015 kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 169,71 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 180,29 eurot ja lepingulise esindaja kulu summas 776 eurot + käibemaks. Kostja esitas kohtule 19.01.2015 kostja arvamuse menetluskulude kindlaksmääramisest koos kulude jaotusega, milline ei sisaldanud vastuväiteid hageja menetluskuludele ega kostja menetluskulude nimekirja.
20.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, siis jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
21.Kohus analüüsib järgnevalt hageja menetluskulusid. Hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivude (tl 4 ja 42) (kogusummas 350 eurot) puhul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Hageja menetluskuluks on lepingulise esindaja tasu summas 776 eurot (käibemaksuta). TsMS 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus tutvunud hageja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingute nimekirjaga ja aruandega ning toimikuga, leiab, et hageja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingud ning toimingute ajakulu on põhjendatud ja vajalikud. Teostatud tööde aruandest nähtub, et hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi tunnitasuga 75 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-115-13 p 25 ja 3-2-1-93-13). Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitanud, et hageja on
käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Tuginedes hageja kinnitusele ja vastavalt TsMS § 174 lg 10 kuulub hageja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele käibemaksuta (kohus jätab tähelepanuta menetluskulude kindlaksmääramise resolutsioonis sisalduva taotluse lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks käibemaksuga). Seega on käesolevas tsiviilasjas kantud hageja menetluskulude suuruseks kokku 1 126 eurot (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 169,71 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 180,29 eurot ja lepingulise esindaja kulu summas 776 eurot).
22.Hageja nõue peale hagiavalduses sätestatud nõude osalist loobumist (summas 63,91 eurot) oli 5 206,74 eurot. Käesoleva otsuse resolutsiooni punkti 2 kohaselt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 3 869,33 eurot ehk kohus rahuldab hagi 74,31% ulatuses. Seega jäävad hageja menetluskulud 74,31% ulatuses kostja kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 836,73 eurot (74,31% 1 126-eurost). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt (836,73 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
23.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.