Creditreform Eesti OÜ hagi XXX vastu põhivõlgnevuse 130 euro, käsitluskulu 30 euro, kahju 62,88 euro ning viiviste saamiseks, alternatiivselt 130 euro, intressi 1,30 euro, kahju 92,88 euro ja viiviste saamiseks.
Hagi hind
305,80 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja: Creditreform Eesti OÜ (registrikood 10887820, asukoht Pirita tee 20, 10127 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: Olga XXX (e-post: [email protected])
1.Jätta Creditreform Eesti OÜ hagi XXX vastu põhivõlgnevuse 130 euro, käsitluskulu 30 euro, kahju 62,88 euro ning viiviste saamiseks rahuldamata seoses nõude aegumisega.
2.Jätta Creditreform Eesti OÜ alusetu rikastumise sätete alusel esitatud alternatiivne nõue rahuldamata seoses nõude aegumisega. Menetluskulud
1.Menetluskulud jätta Creditreform Eesti OÜ kanda.
Välja mõista Creditreform Eesti OÜ-lt menetluskulu summas 325 (kolmsada kakskümmend viis) eurot XXX kasuks, milline summa tuleb Creditreform Eesti OÜ-l tasuda MTÜ Juristide Ühendus arvelduskontole EE411010220236416225. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest 29. juunist 2015. a. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.
Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja seisukoht kostja aegumistaotluste osas
1.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 130 eurot, käsitluskulu 30 eurot, kahju 62,88 euro ning viivised. Kostja võttis 29.06.2011 internetiportaali www.XXX.ee vahendusel XXXOÜ-lt laenu summas 130 eurot, milline summa kanti kostjale üle 29.06.2011. Laenu võtmise üldtingimused ja kord on kajastatud leheküljel www. XXX.ee. Kostja pidi laenu koos käsitluskuluga 30 eurot tagastama 30 päeva jooksul, so hiljemalt 29.07.2011. Kostjale on saadetud meeldetuletuskiri 10.08.2011. XXXOÜ loovutas nõude hagejale ajavahemikul 01.12.2012-11.12.2012.
2.13.04.2015 esitas hageja kohtule alternatiivse nõude, mille kohaselt palub hageja kostjalt alternatiivselt välja mõista põhivõlgnevus summas 130 eurot, kahju summas 92,88 eurot, intress summas 1,30 eurot ja viivised.
3.Hageja nõue ei ole aegunud, kuna nõude loovutaja üldtingimuste punkti 13.2. kohaselt on aegumistähtaega pikendatud kuni 5 aastani ja tahtliku lepingu rikkumise puhul 15 aastaks. Aegumistähtaja pikendust võimaldab TsÜS § 145 lg 2. Üldtingimuste punkti 13.2. ja TsÜS § 145 lg 2 alusel aegub nõue 31.12.2016. Üldistel alustel ehk TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 3 lähtuvalt aeguks nõue 31.12.2014. Hagiavaldus on esitatud 28.11.2014, seega peatus aegumine hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 1 alusel, seega ei ole hageja nõue aegunud ka kostja viidatud TsÜS § 146 lõikest 1 tulenevalt.
4.VÕS § 42 lõikes 3 on toodud eeldused, mille esinemisel muutub tühiseks tarbijat puudutav tüüptingimus. Kostja ei ole ühelegi konkreetsele alusele tuginenud. Hageja peab siinkohal vajalikuks juhtida tähelepanu VÕS § 42 lg 3 p-le 9, mille järgi on tühine tüüptingimus, millega nähakse teisele lepingupoolele ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks, sealhulgas määratakse ebamõistlikult lühike lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Seega on headele kommetele mittevastav ebamõistlikult lühike aegumistähtaeg, mida võib lugeda seadusele mittevastavaks ja seega tühiseks. Antud juhul on mõlemale poolele antud võimalus esitada oma nõudeid kooskõlas TsÜS § 145 lõikega 2 pikema aja jooksul, seega ei piira tüüptingimus ühe ega teise poole õigusi ja ei ole tühine.
5.Tüüptingimused on muutunud lepingu osaks tulenevalt VÕS § 37 lõikest 1- neile oli selgelt viidatud laenuandja isikuandmetes ja kinnitustes, kostja on omakäeliselt nendega tutvumist kinnitanud, lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja kostjal oli soovi korral võimalik nendega laenuandja koduleheküljel tutvuda. Hageja rõhutab, et kostja on üldtingimuste alusel ka laenu võtnud, seega oli üldtingimustega kursis. Eelneva alusel on asjakohatud kostja väiteid, et ta pole üldtingimusi näinud. Kostja aegumistaotlused ja kostja vastuväited hageja seisukohtadele
Kostja hinnangul on hageja nõue aegunud ning kostja taotleb aegumise osas vaheotsuse tegemist. Kostja hinnangul on hageja alternatiivne nõue aegunud TsÜS § 151 lg 1 tulenevalt ning kostja taotleb aegumise vaheotsuse tegemist alternatiivse nõude osas.
7.Hagimenetluses kostja vastu esitatud nõue aegus TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt 30.07.2014, mitte aga 31.12.2014 nagu hageja ekslikult arvab. Laenuandja üldtingimused sellises redaktsioonis nagu hageja need kohtule on esitanud, ei ole kostjale tuttavad, kostja ei ole neid kunagi näinud. Käesoleval ajal on XXX.ee kodulehelt kättesaadavad hoopis teistsugused üldtingimused. Küll aga, tuginedes õiguskirjandusele, on kostja veendunud, et laenuandja üldtingimused sellistena, nagu need on käesolevas menetluses esitatud kohtule, on tühised. Nii on tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaandes (§ 145 kommentaarid, punktid 3.8 ja 3.9) väljendatud õigusteaduslik seisukoht, et aegumist muutvale kokkuleppele tuginemine võib olla välistatud ka üksnes hea usu põhimõtte rikkumise tõttu (TsÜS § 138 ja VÕS § 6 järgi), esmajoones kui kokkuleppele tuginemist võib lugeda õiguse kuritarvitamiseks. /.../ Kui aegumist puudutav kokkulepe on seadusega vastuolus, toob see § 87 järgi kaasa kokkuleppe tühisuse. Kostja on seisukohal, et juhul kui tema laenuvõtmise ajal kehtisid laenulepingu üldtingimused hageja esitatud kujul, on nende üldtingimuste punkt 13.2 seadusega vastuolus ning eeltoodud alustel tühine. Kohtuotsuse põhjendused
Kohus, tutvunud hagiavaldusega, menetlusosaliste seisukohtadega ja kostja esitatud vaheotsuse tegemise taotlustega (nii põhinõude kui ka alternatiivse nõude osas), leiab, et käesoleval juhul esinevad asjaolud vaheotsuse tegemiseks ning kohus võtab käesoleva vaheotsusega seisukoha aegumise kohaldamise taotluste suhtes.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
10.Nõude aegumise osas seisukoha võtmisel juhindub kohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143-s sätestatust, mille kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on esitanud kohtule aegumise kohaldamise taotlused.
11.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja laenas 29.06.2011 internetiportaali www.XXX.ee vahendusel XXXOÜ-lt laenu summas 130 eurot, tagasimakse tähtajaga 29.07.2011. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja 28.11.2014 kohtule esitatud nõue ning 13.04.2015 esitatud alternatiivne nõue on aegunud või mitte.
12.Kohus lahendab esmalt hageja põhinõude aegumise küsimuse (kvalifitseerib pooltevahelise õigussuhte, tuvastab kas vaidluse esemeks olev tingimus (so 5-aastane aegumistähtaeg) on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes ning kas tüüptingimus on saanud laenulepingu osaks ja on kehtiv, käsitleb nõude aegumist) (I) ning seejärel lahendab alternatiivse nõude aegumise küsimuse (II).
I
13.TsÜS § 5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja –kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 lõikest 2 tulenevalt on mitmepoolseteks tehinguteks lepingud. Hageja ja kostja vahel on 29.06.2011 sõlmitud laenuleping (tarbijakrediidileping). Seega tuleneb pooltevaheline õigussuhe tehingust (võlaõigusseadus § 2 lg 1, § 3 p 1) ning kohaldumisele kuuluvad TsÜSis sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumise sätted.
14.Esmalt teeb kohus kindlaks, kas vaidluse esemeks olev tingimus (so 5-aastane aegumistähtaeg) on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. Hageja ja kostja vahel 29.06.2011 sõlmitud laenulepingu üldtingimuste punkt 13.2. sätestab, et pooled on kokku leppinud lepingust tulenevate nõuete aegumisperioodi pikendamiseks 5 aastani. Lepinguliste kohustuste tahtliku rikkumise aegumisperioodi pikendatakse 15 aastani. Seega on nõuete 5-aastane aegumistähtaeg sätestatud laenulepingu üldtingimustes, millede puhul on kohtu hinnangul tegemist tüüptingimustega. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud. VÕS § 35 lg 1 tulenevalt on tüüptingimuste tunnused seega järgmised: 1) tegemist on lepingutingimustega; 2) eelnevalt on välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või muul põhjusel eelnevalt läbi rääkimata; 3) kasutamine teise poole suhtes; 4) sisu mõjutamise võimaluse puudumine. Kohtu hinnangul on vaidluse esemeks oleva laenulepingu üldtingimuste punktis 13.2. sisalduva 5-aastase aegumistähtaja tingimuse puhul tegemist laenulepingu tingimusega. Laenulepingu üldtingimuste punkti 1.6. kohaselt on leping punktis 2 nimetatud viisil sõlmitud laenuleping, millele kehtivad käesolevad ja tulevikus kehtima hakkavad XXXOÜ laenulepingu üldtingimused. Laenulepingu üldtingimuste punkti 1.1.9. kohaselt on üldtingimused käesolevad XXXOÜ laenulepingu üldtingimused. Laenulepingu ültingimuste punkti 2.2. kohaselt loetakse leping sõlmituks kui laenuandja teeb laenutaotluse põhjal laenuotsuse ja esitab laenutaotlejale omapoolse pakkumuse ning laenutaotleja saadab seejärel laenuandjale konkreetses vormis nõustumuse, et soovib vastavalt üldtingimustele laenu saada. Laenulepingu üldtingimused on kohtu hinnangul välja töötatud laenuandja poolt tulevikus laenusaajatega sõlmitavates lepingutes kasutamiseks. VÕS § 35 lg 2 sätestab, et eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et laenusaajal oli võimalus laenulepingu üldtingimuste üle läbirääkimisi pidada ja nende sisu mõjutada. Seega on kohtu hinnangul vaidluse esemeks oleva 5-aastase aegumistähtaja tingimuse puhul tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõistes ning Eesti õiguse kohaselt ei ole keelatud aegumist kokku leppida tüüptingimustes.
15.Järgnevalt analüüsib kohus, kas laenulepingu üldtingimused (sh 5-aastane aegumistähtaeg) on saanud laenulepingu osaks.
VÕS § 37 lg 1 sätestab, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Tulenevalt eeltoodust sõltub tüüptingimuste saamine lepingu osaks kolme kumulatiivse tingimuse täitmisest: 1) tüüptingimusest teavitamine või nende olemasolu eeldamine; 2) tüüptingimusega tutvumise võimalus; 3) lepingupoole arusaamine tüüptingimuse kuulumisest lepingu juurde. Nimetatud tingimused peavad olema täidetud enne lepingu sõlmimist. Arvestades, et laenuleping sõlmiti interneti vahendusel isikuga, kelle majandustegevuseks on laenude andmine, võis tüüptingimuste olemasolu eeldada. Hageja on esitanud kohtule kostja poolt postkontoris allkirjastatud laenusaaja allkirjastatud isikuandmete ja kinnituste lehe (tl 86), mille kostja on allkirjastanud 29.06.2011 Pelguranna postkontoris. Nimetatud lehe blanketil on trükitud tekst, millest nähtuvalt laenusaaja kinnitab muuhulgas, et ta on õigus-, teo- ja otsustusvõimeline isik ning omab piiramatut õigust käesolevat laenulepingut sõlmida; omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks; on eelnevalt tutvunud XXXOÜ laenulepingu üldtingimustega ja on laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega; laenulepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt temab tahtele ja ettekujutusele. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (I kd, lk 136-137) on sätestatud, et tüüptingimused saavad lepingu osaks nendele otsese viite tegemisel või nende olemasolu eeldamisel ainult siis, kui tingimuse kasutaja võimaldab lepingu poolel tüüptingimuste sisuga tutvuda. Tüüptingimuste sisuga tutvumine peab olema tagatud reaalselt. Sisuga tutvumise võimalus sõltub sellest, kas lepingu pooled on lepingu sõlmimisel vahetus kontaktis ja viibivad lepingu sõlmimise juures või toimub lepingu sõlmimine ilma vahetu kontaktita. Lepingu sõlmimisel kohalviibijate vahel tuleb reeglina tüüptingimused lepingu poolele esitada või pakkuda muul viisil tüüptingimuste tekstiga tutvumise võimalust. Kuna lepingu pool võib ka loobuda tüüptingimustega tutvumisest, siis võivad tüüptingimused muutuda lepingu osaks ka siis, kui neid tegelikult läbi ei loeta. Küll aga peab tingimuse kasutaja suutma tõendada, et ta lepingu teisele poolele sellist võimalust tegelikult pakkus. Lepingus olev kinnitus (allkirjastatud) selle kohta, et pooltel oli võimalus tüüptingimustega tutvuda, ei vabasta tingimuse kasutajat tüüptingimuse sisuga tutvumise võimaluse tõendamisest. Allkirjastatud kinnitatud tüüptingimuse sisuga tutvumise võimaluse kohta ei muuda seadusest tulenevat tõendamiskoormist, mistõttu peab tingimuse kasutaja olema valmis ka kirjeldatud juhul tõendama tegelikke tutvumisvõimalusi. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tingimuse kasutaja võimaldas lepingu poolel tüüptingimuse sisuga tutvuda, mistõttu ei ole tüüptingimused (laenulepingu üldtingimused) saanud laenulepingu osaks ehk pooled ei ole kokku leppinud aegusmistähtaja pikendamises 5 aastani.
16.Kohus märgib täiendavalt lisaks eeltoodule, et kohtu hinnangul on vaidlusalune tüüptingimus ka tühine ebamõistlikult kahjustava iseloomu tõttu, kuna tüüptingimusega on eelkõige oluliselt rikutud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt
ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat. See tähtaeg kehtib ka laenulepingu (tarbijakrediidilepingu) korral. Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjuseks on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Seega antakse tarbijakrediidilepingutes laenusaajatele suuremad õigused ja pannakse väiksemad kohustused kui laenuandjatele. Laenulepingu üldtingimuste kohaselt on hageja ainsaks kohustuseks sellekohaste eeltingimuste täitumisel laen laenusaajale välja maksta (laenulepingu üldtingimuste punkt 5.1.) ja hoida informatsiooni laenutaotleja kohta konfidentsiaalsena (laenulepingu üldtingimuste punkt 11.3.). Laenulepingu üldtingimustest ei nähtu selliseid laenusaaja võimalikke rahalisi nõuded laenuandja vastu, millele tegelikkuses võiks olla vajalik rakendada nõude pikendatud aegumistähtaega. Ilmselgelt ei vaja pikendatud aegumistähtaega laenusaaja ainus rahaline nõue laen välja maksta. Küll on lepingus sätestatud arvukalt hageja võimalikke rahalisi nõudeid laenusaaja vastu. Seega ei ole laenulepingu üldtingimustes tagatud sisulist poolte õiguste tasakaalu. Nõude aegumistähtaja pikendamine kolmelt aastalt viiele aastale on oluline pikendamine. See muudab tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks. Kui kõik laenuandjad seaksid kõnealuse tüüptingimuse laenu andmise eelduseks, siis muudaks see laenulepingust tulenevate nõuete jaoks seadusega sätestatud aegumistähtaja sisutuks. Eelnimetatud seisukohale on Riigikohus jõudnud ka lahendis nr 3-2-1-45-15.
17.VÕS § 41 kohaselt kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kuivõrd tüüptingimused ei ole saanud lepingu osaks ning laenulepingust tulenev nõuete aegumistähtaja pikendamise tüüptingimus on tühine, kehtib nõude aegumisele 3-aastane aegumistähtaeg alates nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1).
18.TsÜS § 142 lg 1 kohaselt on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Selleks, et vältida nõude aegumist, tuleb nõue esitada kohtule aegumistähtaja jooksul. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat (tahtliku rikkumise puhul 10 aastat).
19.TsÜS § 147 lg 1 tulenevalt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 alusel muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei
tulene teisiti. TsÜS § 135 lg 2 kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti (TsÜS § 137 lg 1). Vastavalt TsÜS § 147 lg-tele 1 ja 2 tuleb TsÜS § 145 lg 2 kohase 3-aastase aegumistähtaja algust arvestada seega alates 30.07.2011 kella 00.00. Nõude aegumistähtaeg lõpeb järelikult 29.07.2014 kell 24.00. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 28.11.2014, seega peale aegumistähtaega. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kui see ei oleks veel eraldi aegunud. Hageja on aegumise vastuväites viidanud TsÜS § 147 lg 3, mille kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kohtu hinnangul ei ole TsÜS § 147 lg 3 kohaldatav ka hagiavalduses esitatud kahju (summas 62,88 eurot) suhtes, kuivõrd hageja kahju nõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue on aegunud koos põhinõudega. TsÜSi kommenteeritud väljaande kohaselt (autorid P. Varul, I. Kull, V. Kõve ja M. Käerdi, lk 460) tuleks kõrvalnõudeks selle sätte tähenduses esmajoones lugeda „ehtsad kõrvalnõuded“, nagu on nimetatud TsMS § 133 lg 2 (eelkõige intressinõuded ja kulude hüvitamise nõuded). Seega on hageja kahju näol tegemist kõrvalnõudega, mis on kohtu hinnangul koos põhinõudega aegunud. Hageja on 16.02.2015 menetlusdokumendis nentinud, et hagiavaldus on esitatud 28.11.2014, seega peatus aegumine hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 1 alusel, seega ei ole hageja nõue aegunud ka kostja viidatud TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt. Eelnevalt tuvastas kohus, et nõude aegumistähtaeg lõppes 29.07.2014 ning hageja esitas hagi peale aegumistähtaega, so 28.11.2014, seega ei ole aegumise peatumine hagi esitamisega asjakohane. Aegumise katkemisele hageja tuginenud ei ole.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja hagi kostja vastu põhivõlgnevuse summas 130 eurot, käsitluskulu 30 eurot, kahju 62,88 eurot ning viiviste saamiseks rahuldamata seoses nõude aegumisega. II
21.Hageja 13.04.2015 esitatud alternatiivse nõude aegumise taotluse lahendamisel kvalifitseerib kohus samuti esmalt pooltevahelise õigussuhte. Hageja esitatud alternatiivne nõue tugineb võlaõigusseaduses sätestatud alusetu rikastumise sätetele, mistõttu on tegemist seadusest tuleneva nõude aegumisega. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seega on hageja esitatud alternatiivse nõude aegumistähtaeg 3 aastat, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohtu hinnangul on laenuandja näol tegemist isikuga, kes oma majandus- ja kutsetegevuse raames tegeleb igapäevaselt kiirlaenude väljastamisega ning võib eeldada, et laenuandja on teadlik, et klientidega sõlmitud laenulepingute tühisuse korral on laenuandjal võimalik laenuna väljastatud summa nõuda laenusaajatelt tagasi alusetu rikastumise sätete alusel. Kohtu hinnangul on hageja näol tegemist isikuga, kes oma majandus- ja kutsetegevuse raames tegeleb igapäevaselt võlgade sissenõudmisega ning võib eeldada, et hageja on samuti teadlik, et laenulepingu tühisuse korral on hagejal võimalik kostja poolt võlgnetav summa nõuda
tagasi alusetu rikastumise sätete alusel seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kohtu hinnangul võtab hageja endale teadlikult riisiko, kui ei kontrolli nõude omandamisel selle tühisuse aluseid ehk alusetust rikastumisest tuleneva nõude olemasolu ning selle kohtusse esitamist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Laenu väljastas laenuandja kostjale 29.06.2011 ning laenuandja loovutas kostja vastase nõude hagejale 01.12.2012-11.12.2012. TsÜS ei sätesta nõude loovutamisega seonduvat aegumise kulgemise peatumist, st kuigi hageja omandas kostja vastase nõude 2012. a detsembris, ei tähenda see kohtu hinnangul, et hageja sai alusetust rikastumisest tuleneva nõude olemasolust teada 2012. a detsembris. Kohtu hinnangul pidid nii laenuandja kui ka hageja alates laenu väljastamisest (29.06.2011 ) teadma, et neil on võimalus esitada kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kuivõrd kostjal tuli laen tagastada 29.07.2011, siis tuleb vastavalt TsÜS § 151 lg 1 kohase 3-aastase aegumistähtaja algust arvestada alates 30.07.2011 kella 00.00. Alternatiivse nõude aegumistähtaeg lõpeb järelikult 29.07.2014 kell 24.00. Hageja esitas alternatiivse nõude kohtule 13.04.2015, seega peale aegumistähtaega.
22.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja alternatiivse nõude rahuldamata seoses nõude aegumisega.
23.TsMS § 449 lg 3 sätestab muuhulgas, et kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Seega tuleb hageja nõuded (nii põhinõue kui ka alternatiivne nõue) kostja vastu jätta rahuldamata aegumise tõttu, mis on TsMS § 449 lg 3 kohaselt lõppotsus. Menetluskulud
24.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja ja kostja esitasid oma menetluskulude nimekirjad kohtule 25.05.2015. Hageja esitas kostja menetluskulude nimekirjale vastuväited 04.06.2015 ja kostja esitas hageja menetluskulude nimekirjale vastuväited 08.06.2015.
25.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hageja põhinõude kui ka alternatiivse nõude rahuldamata seoses nõuete aegumisega, jäävad menetluskulud hageja kanda.
26.Kohus analüüsib järgnevalt kostja menetluskulusid. Kostja menetluskuludeks on dokumentidega (hagiavaldus, kostja vastus) tutvumine ajakuluga 1 tund, seisukoha ettevalmistamine ajakuluga 1,5 tundi, seisukoha koostamine 2 tundi ja kohtule esitamine ajakuluga 0,5 tundi, täiendava seisukoha kujundamine, kohtule vormistamine ja esitamine ajakuluga 1,5 tundi. Kostja menetluskulu eelnimetatud toimingute läbiviimise eest kokku on 325 eurot. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja esindaja osutanud kostjale teenust 50-eurose ja 75-eurose tunnitasu alusel. Kohus, tutvunud kohtutoimikuga, kostja poolt koostatud dokumentide sisu ja mahuga ning hageja poolt esitatud vastuväidetega, leiab et kostja esindaja poolt teostatud toimingute näol on tegemist põhjendatud ja vajalike toimingutega. Kohtu hinnangul on kostja esindaja erinevad tunnitasu määrad samuti vastavad õigusabi teenuse osutamise keskmistele turuhindadele ning kohus nõustub ka toimingute ajakuludega. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale menetluskulud summas 325 eurot.
27.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.