Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Maakohtu otsuse kehtiv resolutsioon

Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 06.04.2011 esitas DS (hageja) Harju Maakohtule hagi QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaali (kostja I) ning BTA Insurance Company SE Eesti filiaali (kostja II) vastu. 06.04.2011 esitatud hagiavalduses ja selle 25.05.2011 ja 26.10.2011 esitatud täiendustes palus hageja tühistada kostja I otsus nr T04100140, millega kostja I keeldus liikluskahju hüvitamisest hagejale ning tühistada BTA Insurance Company SE Eesti filiaali otsus nr C00081930, millega kostja II luges liikluskahju põhjustajaks hageja. Samuti palub hageja mõista kostjalt I hageja kasuks välja 536,86 eurot. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt toimus hagejale kuuluva sõidukiga liiklusõnnetus Harju maakonnas, Xxxxxx, Xxxxxxxx xxxxxxxx13-14 km vahel. Põhja Prefektuur viis antud sündmuse osas läbi väärteomenetluse. Põhja Politseiprefektuuri (PP) 05.06.2009 otsusega väärteoasjas nr 2301,08,032728 mõisteti hagejale Liikluseeskirjade (LE) § 132 nõuete rikkumise eest karistusena rahatrahv. Otsuse kohaselt põhjustas liiklusõnnetuse sõiduauto Xxxx xxxxxx juhi ehk hageja LE nõetele mittevastav käitumine. Harju Maakohtu 05.02.2010 otsusega väärteoasjas nr 4-09-11158 lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o

seoses väärteotunnuste puudumisega hageja käitumises. 12.04.2010 tegi kostja I otsuse nr T04100140, millega keeldus liikluskahju hüvitamisest hagejale. 26.07.2010 tegi kostja II otsuse nr C00081930, millega luges liikluskahju põhjustajaks hageja. Hageja leidis, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutab Xxxx xx juht EK, kes rikkus LE nõudeid. Samuti märkis hageja, et vastavalt väärteoprotokollile toimus liiklusõnnetus Xxxxxxxx mnt 8ndal km, kuid GPS seade koordinaadi järgi (mis on määratud liiklusõnnetuse aktis), on liiklusõnnetuse koht Riigimaantee nr 15, km 13,619. Liikluskindlustuse otsustes on märgitud, et liiklusõnnetus toimus Harjumaal Xxxxxx (kostja I) ja Harjumaal Xxxx xxxxxx Xxxxxxxx mnt 8 km (kostja II), aga faktiliselt liiklusõnnetuse koht asus Xxxxxxxx mnt 13-14 km. Seega ei ole otsustes õigesti tuvastatud väärteo toimepanemise koht, mis on juba aluseks nimetatud otsuste tühistamiseks. Politsei poolt teostatud väärteomenetluse käigus oli läbi viidud ekspertiis. Hageja leidis et ekspertiisiakt nr LL-101-09/1585 on puudulik, kuna ei põhine täisinformatsioonil ega näita reaalset situatsiooni enne juhtumit ja liiklusõnnetuse ajal. Eksperdi hinnangul oli sõiduki väärtus enne liiklusõnnetust 10 000 krooni, liiklusõnnetusega tekitatud vigastuste kõrvaldamiseks vajalik remondikulu ületas eksperdi hinnangul sõiduki turuväärtuse. Liiklusõnnetuse järgne sõiduki väärtus oli eksperdi hinnangul 1600 krooni. Hageja soovis, et talle hüvitataks liiklusõnnetuse eelse ja liiklusõnnetuse järgse väärtuse vahe, s.o 8400 krooni ehk 536,86 eurot. Kostja I vastuväited Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I poolt kogutud materjalidega (EK ja tema kaassõitja RA täiendavad seletused, fotod sõidukite vigastustest ning politsei määruse alusel koostatud ekspertiisi akt nr LL-101-09/1485) on tõendatud, et liiklusõnnetuse põhjustas sõiduki Xxxx xxxxxxreg.nr xxxxxx juht hageja, kes rikkudes LE § 91 ei veendunud möödasõitu alustades manöövri ohutuses ning rikkudes LE § 132 p 1 ei veendunud, et ükski tema järel sõitev juht pole alustanud temast möödasõitu. Liiklusõnnetuse põhjustamisega tekkinud tsiviilvastutus lasub 100% ulatuses hagejal. Mis puutub politsei poolt väärteoasjas nr 2302,08,032728 tehtud otsuse tühistamisse menetlusnormi rikkumise tõttu, siis ei ole see kindlustusandjale otsuse tegemisel siduv. Kindlustusandja hindab otsuse tegemisel kõiki liiklusõnnetuse kohta olevaid tõendeid ja politsei otsuse tühistamine väärteoasjas menetlusnormi rikkumise tõttu ei too endaga automaatselt kaasa kindlustusandja poolt kogutud objektiivsete ja ümberlükkamatute tõendite põhjal tehtud otsuse tühistamist. Sõidukitel olevate vigastuste iseloom viitab sellele, et sõidukid pidid kokkupõrke hetkel asetsema kohakuti, millest järeldub, et sõiduk Xxxx oli juba sõidukist Xxxx möödasõidul. Seega võib öelda, et sõiduki Xxxx juhil puudus sõidukiga Xxxx kohakuti olles igasugune võimalus liiklusõnnetust vältida. Samas oli sõiduki Xxxx juhil hagejal võimalik vältida tema kõrval asetsenud sõidukile külje pealt sisse sõitmist juhul, kui sõiduki Xxxx juht hageja oleks piisavalt veendunud, et tema poolt kavandatava manöövri teekonna ette jääb teisi liiklejaid ja oleks jätnud sellises situatsioonis manöövri sooritamata. Kuna Xxxx juht ikkagi tema kõrval asetsenud sõidukile külje pealt sisse sõitis, siis viitab see asjaolule, et Xxxx juhtinud hageja ei olnud veendunud möödasõidu manöövri ohutuses. Tulenevalt eeltoodust eksisteerib põhjuslik seos sõiduki Xxxx juhi hageja tegevuse ja vaadeldava liiklusõnnetuse tekkimise vahel. Samas ei ole võimalik sõiduki Xxxx juhile EK-ile antud juhul ette heita mingeid Liikluseeskirja rikkumisi.

Seoses antud liiklusõnnetusega vastutavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 riskivastutuse normide alusel mõlemad suurema ohu allika valdajad. Kahju hüvitamise kohustust vähendatakse kannatanu süü korral proportsionaalselt. Kuna sõiduki Xxxx juht hageja on 100% ulatuses vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest, siis arvestades juhtumi asjaolusid on kostja I hinnangul põhjendatud Xxxx xxxxxx reg.nr xxxxxx omanikule hagejale makstava kahjuhüvitise vähendamine 100% ulatuses vastavalt VÕS § 139 lg-le 1. Kostja II vastuväited Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei ole antud asjas kohane kostja, kuna ta ei ole kohustatud isikuks (TsMS § 207 lg 1 p 2) – võlanõue on esitatud kostja I vastu ja kohustatud isik selgitatakse välja hageja ja kostja I vahelises vaidluses. Käesolevas asjas saab kostja II osaleda iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja I poolel tema taotlusel. Kostja II hüvitas vastutava kindlustusandjana hageja poolt sõiduki Xxxx X X reg.märgiga xxx xxx valdajale tekkinud kahju. Otsuse tegemisel tugines kostja II väärteomenetluse käigus teostatud liiklusekspertiisile ning väärteoasjas kogutud tõenditele. Kohtuekspert JM 21.04.2009 koostatud eksperdiarvamusest tuleneb, et kokkupõrke hetkel oli Xxxx xx möödasõidul ja paiknes vastassuunavööndis ning Xxxx xxxxxx oli lähenemas Xxxx xx liikumistrajektoorile, st ta oli vasakule suundumas. Eeltoodust nähtub, et liikluskahju põhjustas sõiduki Xxxx xxxxxx juht, kes rikkus kehtinud LE § 132 p-i 1 nõudeid. Xxxx xx juhi käitumises ei ole liikluseeskirja nõuete rikkumist tuvastatud. Seega on tegemist liikluskindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 lg 2 mõttes ja kahju on tekkinud sõiduki Xxxx xxxxxx liikumise tagajärjel. Vastutus liikluskahju põhjustamise eest lasub 100% Xxxx xxxxxx juhil. Maakohtu otsus 27.02.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, jättes hagi rahuldamata kostja II vastu ja rahuldades hagi kostja I vastu. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 536,86 eurot. Hageja ja kostja I menetluskulud jättis maakohus kostja I kanda ning kostja II menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulu summas 1578,73 eurot. Esitatud tõendite ja poolte vastuväidete puudumise tõttu luges kohus tõendatuks järgmised asjaolud. 31.08.2008 toimus Harjumaal Xxxx xxxxxxXxxxxxxx xxxxxxxx (Riiklikus teeregistris nimetusega x-x-x mnt – vt PP 29.04.2009 vastus avaldusele, I kd, tl 29) liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku hageja poolt juhitud sõiduk Xxxx xxxxxx reg. märgiga xxxxxx ( ) ja EK poolt juhitud sõiduk Xxxx xx reg.märgiga xxxxxx (Xxxx). Xxxx xxxxxxees sõitis xxxxxxxx xxxx ja taga xxxxx. 02.09.2008 koostati PP poolt väärteoprotokoll, mille kohaselt rikkus hageja 31.08.2008 Harjumaal Xxxx xxxxxxXxxxxxxx mnt 8 km liikluseeskirju (LE), millega põhjustas liiklusõnnetuse ja kahju AS-ile SP. Hageja rikkus LE § 132 p 1 sellega, et alustas möödasõitu veendumata manöövri ohutuses ja selles, kas taga sõitev juht ei ole alustanud möödasõitu (I kd, tl 3 ja ka mitmel pool edaspidi, nt sama kd, lk 35). PP 05.06.2009 otsusega väärteosasjas karistati hagejat rahatrahviga (I kd, tl 46). Harju Maakohtu 05.02.2010 otsusega väärteoasjas nr 4-09-11158 tühistati eeltoodud PP 05.06.2009 otsus ja väärteomenetlus hageja suhtes lõpetati väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 alusel. Kohtulahendis on viidatud vaid VTMS § 29 lg 1 ehk väärteomenetlust välistavate asjaolude olemasolule ilma täpse viiteta (I kd lk 6-7, ja ka mitmel pool edaspidi). OÜ AG24.03.3009 eksperthinnangu nr A9-029 kohaselt on Xxxx xxxxxx avariieelne väärtus 10 000 krooni, avariilisena on sõiduki väärtus 1600 krooni. Taastusremondi maksumus on 12 924 krooni (I kd, tl 24). 21.04.2009 koostati PP 22.03.2009 määruse alusel Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi JM poolt ekspertiisiakt nr LL-101-09/1585, mille järelduse kohaselt on sõidukitel esinevate vigastuste põhjal võimalik öelda, et sõiduk Xxxx oli kokkupõrke hetkel juba möödasõidul sõidukist Xxxx. Nimetatud asjaolule viitab vigastuste paiknemine sõidukitel ja vigastuste iseloom. Autod paiknesid teineteise suhtes väikese nurga all nii, et sõiduauto Xxxx xxxxxx oli vasakule suundumas (I kd, tl 169 ja 178 jj). Maakohus märkis, et tuvastab vaid ekspertiisi teostamise fakti ja ekspertiisi sisu, sest hageja vaidleb ekspertiisi järeldustele vastu. Samuti luges maakohus tuvastatuks, et Xxxx juhi riskivastutus oli kindlustatud kostja I poolt (31.08.2008 liiklusõnnetuse akt, I kd, tl 4), kelle 12.04.2010 otsuses nr T04100140 on tunnistatud sõidukite Xxxx xxxxxx reg. märgiga xxxxxx ja Xxxx xx reg. märgiga xxxxxx vahel toimunud liiklusõnnetuses tekkinud kahju liikluskahjuks LKindlS § 26 lg 2 mõistes ning loetud liikluskahju põhjustajaks sõiduki Xxxx xxxxxx juht hageja. Kostja I märkis oma otsuses, et tal puudub alus liikluskahju hüvitamiseks ning seega keeldub ta hagejale liikluskahju hüvitamisest (I kd, tl 8jj). Xxxx juhi riskivastutus oli kindlustatud kostja II poolt (I kd, tl 4), kelle 26.07.2010 otsuses kahju nr C00081930 kohta on tunnistatud sõidukile Xxxx xx reg. märgiga xxxxxx, mille omanikuks on SP AS, tekitatud kahju liikluskahjuks LKS § 26 lg 2 mõttes ning liikluskahju põhjustajaks on loetud sõiduki Xxxx xxxxxx reg. märgiga xxxxxx juht hageja (I kd lk 10 jj). Harju Maakohtu 04.07.2013 määruse (III kd, tl 107 jj) alusel viis EKEI läbi ekspertiisi (kohtuekspert LT), mille kohta on 20.02.2014 koostatud ekspertiisiakt nr 13E-LL0048 (III kd, tl 129 jj). Osundatud ekspertiisiakti järeldused on järgmised: a) liiklusõnnetuses osalenud sõidukite liikumiskiirust ei ole arvutuslikult võimalik määrata; b) kohta, kus Xxxx alustas möödasõitu eessõitvatest sõidukitest, ei ole võimalik üheselt määrata. Eksperdi hinnangul pole sellel asjaolul ka tähtsust, kuivõrd Xxxx ja Xxxx kokkupõrke kohas oli möödasõit lubatud (keelav teekattemärgistus lõppes 175 m enne kokkupõrke kohta); c) Xxxx liikumiskiirust enne liiklusõnnetuse toimumist ei ole arvutuslikult võimalik määrata; d) Xxxx ja Xxxx vastastikune asend ja paiknemine sõidutee suhtes kokkupõrke hetkel on väljendatud ekspertiisile lisatud skeemil; e) kokkupõrge on toimunud tingituna Xxxx juhi manöövrist vasakule olukorras, kus Xxxx oli temast möödasõidul. Kokkupõrke hetkeks ei olnud Xxxx veel jõudnud täielikult oma suunavööndist väljuda. Maakohus märkis, et tuvastab vaid ekspertiisi teostamise fakti ja ekspertiisi sisu, sest hageja vaidleb ekspertiisi järeldustele vastu. 21.04.2009 ekspertiisiakti nr LL-101-09/1585, ekspert JM ja 20.02.2014 ekspertiisiakti nr 13E-LL0048, ekspert LT (III, kd tl 139 jj) alusel luges kohus tuvastatuks, et kokkupõrge toimus tingituna hageja manöövrist vasakule olukorras, kus Xxxx oli hagejast möödasõidul ja kokkupõrke hetkeks ei olnud hageja veel jõudnud oma suunavööndist täielikult väljuda. Kohtul puudub alus kahelda ekspertide hinnangu õigsuses ning hageja on ekspertide analüüse kritiseerinud eelkõige sellest aspektist, et eksperdid pole tuvastanud EK poolt liikluseeskirjade rikkumist –xxxxx-st möödasõidu alustamist piirkonnas, kus möödasõit oli keelatud ja piirkiiruse olulist ületamist. EK poolt LE rikkumine ei oma kohtu hinnangul tsiviilasja lahendamisel tähtsust. Lisaks ei võimalda tsiviilasjas kogutud materjalid tuvastada, milline oli õnnetuses osalenud sõidukite kiirus õnnetuse hetkel. Kohus märkis, et ei saa lugeda usutavaks, et hageja sõitis kiirusega 90km/h nagu hageja ise väidab (I kd, lk 4), ega ka EK väiteid, et tema sõitis kiirusel 90-100 km/h. Põhjendusena märkis kohus järgmist. Tunnistaja NS väidab (17.09.2012 istungi protokoll III kd, lk 42), et tema sõitis kiirusel 80km/h ja tema sõitis hageja taga. EK väidab (I kd lk 4), (15.11.2012 istungi protokoll III kd, lk 85), et tema sõitis kiirusel 90-100km/h ja kogu kolonn sõitis temast tunduvalt aeglasemalt. Juhul, kui hageja sõitis kiirusega 90km/h,

siis ei saanud Xxxx hagejast möödasõitu teostada, sõites peaaegu samal kiirusel. Möödasõiduks on vajalik kiirendamine, mis tingib ka vajaduse sõita märgatavalt kiiremini, kui möödasõidetav auto. Seega pidi hageja sõitma kas tunduvalt aeglasemalt, kui 90km/h või EK tunduvalt kiiremini, kui 90km/h. Maanteel võib ühteaegu ohtlik olla nii liiga aeglane kui ka liiga kiiresti liikuv sõiduk (liiklusseaduse § 50 lg 7 p 1, mille kohaselt juht ei tohi põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid). Samuti märkis kohus põhjendusena, et eksperdid väidavad, et sõidukite liikumiskiirust ei ole võimalik arvutuslikult kindlaks määrata. Hageja poolt 01.12.2014 esitatud ekspertiisiakt 27.11.2014 (V kd, lk 37 jj) kajastab vaid oletuslikke ja ligikaudseid väärtusi sõidukite kiiruste kohta ja ei võimalda seega tuvastada sõidukite tegelikke kiirusi õnnetuse toimumise hetkel. Samuti ei võimalda tsiviilasja materjalid tuvastada, kas EK alustas xxxxx-st möödasõitu kohas, kus see oli keelatud. Kohtu hinnangul on ekspertiisiaktidega tuvastatud, et hagejast möödasõidul oli möödasõit lubatud. Samas märkis kohus, et kui Xxxx alustas xxxxx-st möödasõitu, ei pruukinud see lubatud olla. Lisaks: kolmest autost korraga möödasõit (ilma vahepealse tagasireastumiseta parempoolsesse sõiduritta) ei ole mõistlik viis liikluses käitumiseks, arvestades juhi kohustust tagada ohutus (EK on nii väärteomenetluses, kahjukäsitluses kui ka kohtus andnud ütlusi, et alustas möödasõitu kolmest autost, millest keskmine oli hageja juhitud Xxxx). Esmalt käsitles kohus liiklusõnnetuse toimumise kohaga seonduvat. Hageja on läbivalt kogu menetluse jooksul rõhutanud seda, et liiklusõnnetuse koht on talle ebaselge, sest kõik dokumendid asjas kajastavad seda vääralt – hageja selgituste kohaselt 8 km asemel toimus õnnetus Tallinn-Xxxxxxxx maantee 13-14- km. Kohtu hinnangul ei ole kostjate otsuste tühistamise iseseivaks aluseks see, et liiklusõnnetuse toimumise koha osas on otsustes viited ebaõiged või ebatäpsed. Kostjad on kahjukäsitlenud ja ka väärteomaterjalid on kogutud tegelikult toimunud sündmuskohas ja liiklusõnnetuse toimumise tegelikus asukohas ning hageja on kogu menetluse kestel käsitlenud sama liiklusõnnetust – 31.08.2008 TallinnXxxxx-Xxxx või ka Tallinn-Xxxxxxxx mnt 13-14 km vahel. Hageja on ise kirjeldanud oma 17.02.2012 kohtule esitatud menetlusdokumendis (taotlus, II kd, tl 128 jj), et fotod sündmuskohal (vt ka lk 135), skeemid ja mõõtmised on tehtud politsei poolt Tallinn-Xxxxxxxx mnt 13-14 km juures, mitte 8 km juures. Seega on hagejal vastuväide ainult selle kohta, et liiklusõnnetuse toimumise koht on kostjate otsustes ebaõigesti märgitud, mitte selles osas, et liiklusõnnetust pole üldse toimunud või et asjas kogutud tõendid oleks kogutud mingi teise liiklusõnnetusega seoses. Kohus leidis, et sellest tulenevalt on tegemist vaid otsuses vormistusliku veaga – kogutud tõendeid ega liiklusõnnetuse asjaolusid see ei muuda. Samuti ei saa see muuta kogutud tõendite alusel tehtud järeldusi. Kohtu hinnangul võib vaidlustatud kindlustusandjate otsuseid pidada olemuselt ka haldusaktideks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõttes, kuna need on tehtud seaduses sätestatud kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusjuhtumi menetlemise raames. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidluse all on kostjate otsuste sisu ehk see, kas kindlustusandjatel on tekkinud kohustus hüvitada hagejale 31.08.2008 liiklusõnnetuse käigus tema sõidukile tekkinud kahju. Selle kohustuse tekkimist ei mõjuta see, et liiklusõnnetuse täpne asukoht on otsustel ebaõigesti kajastatud. Väärteomenetluses kui karistusõiguslikus menetluses on igal seaduses sätestatud kohustuslikul osal protokolli või otsuse sisus oluliselt teine kaal kui tsiviilõiguslikus kahju

hüvitamise menetluses - kahju hüvitatakse nende asjaolude tuvastamise korral, millega seadus seob kahju hüvitamise kohustuse tekkimist. Tõendamiseks saab tsiviilmenetluses kasutada kõiki asjakohaseid tõendeid. Väärteomenetluses saab aga isikule karistuse määrata vaid seaduses sätestatud vormis koostatud väärteoprotokolli alusel (VTMS § 68, 69 ja Riigikohtu asjakohane praktika). Lisaks ei saa väärteoprotokollis kajastatut täiendada või täpsustada muude väärteoasjas kogutud tõenditega. Seejuures viitas kohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi nr 3-2-1-7-13 p-le 37, milles märgitakse, et tsiviilkohtumenetluses saab tõendina hinnata kõiki asja juurde võetud ja kriminaalmenetluses kogutud tõendeid. Hinnang tõenditele ei pea olema samasugune nagu kriminaalmenetluses, seda juba erineva tõendamiseseme ja kriminaalmenetluse eelduslikult kõrgema tõendamisstandardi tõttu. Järgnevalt analüüsis kohus hageja süü küsimust. Kostja I kahju hüvitamisest keeldumise otsuse (12.04.2010) aluseks on tuvastus, et liiklusõnnetuse põhjustas hageja, kes rikkus LE § 91 ja LE § 132 p 1, kuna ei veendunud enne möödasõidu alustamist selle manöövri ohutuses ja selles, et ükski tema järel sõitev juht pole alustanud temast möödasõitu. Liiklusõnnetuse toimumise ajal (31.08.2008) kehtinud LKindlS § 40 lg 1 ja 2 järgi võis kannatanu, kellel oli liiklusõnnetuse tõttu tekkinud isiku- või varakahju, esitada kahju hüvitamise nõude kas liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku või tema kindlustusandja vastu. LKindlS § 7 lg 1 ja § 44 lg-te 1 ja 2 järgi oli kindlustusandjal kohustus hüvitada kannatanule kindlustatu tekitatud liikluskahju. Seejuures tuli LKindlS § 26 lg 4 järgi hüvitada liikluskahju vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses, välja arvatud LKindlS §-s 27 nimetatud isikukahju (sh liikluskahju põhjustanud sõidukijuhi ravikulu hüvitamine raviasutusele), mis tuli hüvitada olenemata kindlustatu vastutusest. Praeguses asjas isikukahju tekkinud ei ole. Seega kostja I pidi hüvitama hagejale sellise kahju, mille tekkimise eest kostja I kindlustatu - liiklusõnnetuses osalenud Xxxx juht vastutab. LKindlS § 2 järgi on liikluskindlustus üldjuhul suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus. Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) 53. peatüki teises jaos, mille § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst (riskivastutus). VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja, riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-17-97; lahend nr 3-2-1-161-10). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Suurema ohu allika valitseja riskivastutus kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-75-07, p 12; lahend nr 3-2-1-161-10). Seega tekib VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja. Ka 01.10.2014 jõustunud LKindlS § 23 lg 1 p 1 sätestab, et kahjustatud isik võib kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees VÕS § 1057 alusel. LKindlS § 26 lg 1

kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lõigetes 1–3 sätestatut käesolevast paragrahvist tulenevate erisustega. LKindlS § 26 lg 4 kohaselt on kindlustushüvitise maksmine rahas lubatud üksnes siis, kui sõidukit ei ole võimalik taastada, sõidukile taastusremondi tegemine on ebamõistlik või kui pooled on kokku leppinud, et kindlustushüvitis makstakse rahas. LKindlsS § 26 lg 9 kohaselt on sõiduk raskelt kahjustatud, kui selle taastamise kulud ületavad 50 protsenti sõiduki turuhinnast ja taastusremont hõlmab kandevkere või raami kuju taastamist olulises ulatuses. LKindlS § 35 lg 1 p 2 kohaselt on kahjustatud isikul võimalik kahju hüvitamist nõuda kindlustusandjalt, kes on kindlustanud kahjustatud isiku sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse. LKindlS § 41 lg 1 kohaselt saab kahjustatud isiku kindlustusandjalt saab kahjustatud isik nõuda sõiduki hävimisest või kahjustamisest põhjustatud kahju, samuti sama kindlustusjuhtumi tagajärjel muu asja hävimisest või kahjustamisest põhjustatud kahju hüvitamist. LKindlS § 41 lg 2 ja 3 sätestab kahju hüvitamise piirangud (kindlustusjuhtumi tagajärjel on tekitatud isikukahju; kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki põhiasukoht on välisriigis; kindlustushüvitise summa ületab eeldatavalt 10 000 eurot; kindlustusjuhtumi asjaolud ei ole selged, muu hulgas juhul, kui kahjustatud isik, kindlustusvõtja, kindlustatud isik või kindlustusandjad ei saavuta kokkulepet selles, kes vastutab kahju põhjustamise eest.) Käesoleval juhul piiranguid sätestavaid asjaolusid ei esine. Seega Xxxx kindlustusandja, s.o kostja I hüvituskohustuse tekkimise eelduseks ei ole Xxxx-t juhtinud isiku ega ka mitte hageja süü olemasolu või puudumine või käitumise õigusvastasus. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt ka Riigikohtu 18.06.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Kohtu hinnangul on põhjuslik seos olemas, kuna kui EK poleks asunud kolmest autost korraga mööda sõitma, ei oleks hageja talle saanud ette keerata. Xxxx ja Xxxx sõitsid enne liiklusõnnetuse toimumist teekonnal Tallinn-Xxxxxxxx mnt, suunaga Tallinna poole (vt asjaosaliste seletused II kd, tl 40, 41). Mootorsõiduki otsese valdaja vastu võib liiklusõnnetuse põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitada VÕS § 1057 alusel riskivastutusele tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-161-10, p 11). Mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja kui riski valitseja VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja lg 2 esimesest lausest tulenevalt, kui kahju põhjustati mootorsõidukile iseloomuliku ohu tagajärjel, mille tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamisel tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2129-11, p 9). Mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Xxxx ja Xxxxi juht kasutasid oma sõidukeid sihipäraselt ja liikluses.

Riskivastutuse puhul ei ole VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust ei kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega subjektiivses tähenduses (vt ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-161-10, p 11 jne) Oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Juhud, mil mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on välistatud, on sätestatud VÕS §-s 1057 (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1161-10, p 12). Kohtu hinnangul selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine ja pooled ei ole selliseid asjaolusid kohtu ette toonud. Kohus leidis, et kohaldamisele kuulub VÕS § 1057 ning selleks ei ole vajadust tuvastada ei hageja ega EK süüd ega õigusvastast käitumist. Samuti leidis kohus, et kohaldamisele kuulub 31.08.2008 kehtinud LKindlS § 7 lg 1 ja § 40 lg 2 ja ka VÕS 510 ning hageja saab kahju hüvitamise nõude esitada kostja I vastu. Teisi isikuid (antud juhul EK) puudutavaid otsuseid (kostja II otsus) hageja vaidlustada ei saa, sest hagejal ei ole kostja II vastu kahju hüvitamise nõudeõigust. VÕS § 510 kohaselt vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli nii hagejal kui ka EK-l kehtiv liikluskindlustus (I kd, lk 4 ja seda asjaolu ei ole pooled vaidlustanud). Riskivastutuse puhul võib kohus VÕS §-de 139 ja 140 alusel kahjuhüvitist piirata. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-161-10, p 12; lahend nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. VÕS § 140 lg 1 võimaldab kahju hüvitamist piirata muudel kui VÕS §-s 139 nimetatud asjaoludel, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Käesoleval juhul ei ole kostja I oma otsuse tegemisel tuginenud kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. Kostja I on keeldunud hüvitise maksmisest, kuna hageja on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Hilisemalt on kostja I küll selgitanud, et otsus oli tingitud hüvitise vähendamisest nullini VÕS § 139 lg 1 alusel, kuid otsuses endas sellele sättele ei viidata. Kuna aga süü olemasolu või puudumine hageja teos ei ole kostja I kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks tähendust omav asjaolu, siis tuleb otsus tühistada ja hagejale tekkinud kahju hüvitada. Lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis (kohtuasjas nr 3-2-1-7-13) väljendatud seisukohtadest, pidas kohus vajalikuks märkida järgmist. Vajadus VÕS § 139 kohaldamiseks tekib mh olukorras, kui mootorsõidukite kokkupõrkes tekitavad mitu suurema ohu allikat vastastikku üksteisele kahju. VÕS § 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. VÕS § 139 tähenduses saab hüvitise suuruse määramisel arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Riskist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust - selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist

ning sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Subjektiivsed asjaolud, nagu ka nt lubatud piirkiiruse ületamine, mõjutavad hüvitise suurust üksnes niivõrd, kui need faktiliselt õnnetuse põhjustamisele kaasa aitasid. Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Hüvitise alandamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. Käesoleval juhul ei ole hagejale üldse kahju hüvitatud. VÕS § 1057 kohaldamise välistamine ei ole tsiviilasjas tuvastamist võimaldavatel asjaoludel kohtu arvates põhjendatud. Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Kuigi antud juhul on erinevused olemas, siis ei saa siiski täielikult välistada ka Xxxx juhi võimalikku riskikäitumist ja osasüüd (vt käesoleva otsuse p 6 viimane lõik). TsMS § 162 lg-le 1 tuginedes jättis maakohus hageja menetluskulud kostja I kanda ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Kostja I menetluskulud jättis maakohus tema enda kanda. TsMS § 174 lg-le 1 tuginedes määras kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kohus märkis, et hageja palub kostjatelt välja mõista menetluskulud summas 1578,73 eurot, mis koosneb järgnevast: 1)AG OÜ sõiduki eksperthinnang (24.03.2009) 76,69 eurot; 2) hagiavalduse vormistamine, konsultatsioon (OÜ A, 26.03.2011) 179 eurot; 3) AB S & S õigusabi (13.04.2011) 192 eurot; 4) ekspertarvamus (RH OÜ, 28.11.2015) 240 eurot; 5) riigilõiv hagi esitamisel (05.04.2011) 102,25 eurot; 6) lisa riigilõiv (23.05.2015) 12,79 eurot; 7) ekspertiisitasu (02.045.2015) 457 eurot; 8) riigilõiv (07.05.2014) 25 eurot; 9) konsultatsioon (22.01.2015) ja esindamine kohtuistungil (23.01.2015) 294 eurot. Kostja I palub menetluskulud välja mõista hagejalt kostja I kasuks kogusummas 1319,99 eurot, mis koosneb järgnevast: 1) kohtuistungiks valmistumine 17.09.2012 60 minutit 60 eurot; 2) kohtuistungil osalemine 17.09.2012 150 minutit 250 eurot; 3) kohtuistungitel osalemine 23.10.2012 ja 15.11.2012 40 minutit 60 eurot; 4) Vastuse koostamine määruskaebusele 26.05.2014 30 minutit 30 eurot; 5) kohtuistungiks valmistumine 22.10.2014 60 minutit 60 eurot; 6) kohtuistungil osalemine 22.10.2014 163 minutit 271,66 eurot; 7) hageja 29.11.2014 arvamuse ja 28.11.2014 esitatud hagiavalduse täienduste analüüsimine 120 minutit 120 eurot; 8)vastuse koostamine hageja arvamusele ja hagiavalduse täiendusele 240 minutit 240 eurot; 9) 23.01.2015 toimunud kohtuistungiks valmistumine 60 minutit 60 eurot; 10) kohtuistungil osalemine 23.01.2015 101 minutit 168,33 eurot. Samuti palus kostja I hagejalt välja mõista vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 viivise hüvitamisele kuuluva menetluskulu summalt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja II menetluskulude nimekirja ei esitanud. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tugines maakohus TsMS § 138 lg-tele 1 ja 2, § 143 p-dele 1 ja 2 ja § 144 p-le 1. Kohus leidis, et kuna hagi kostja I suhtes rahuldatakse, mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt I välja. Kohtu hinnangul on hageja menetluskulud täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Kostjad ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Hageja menetluskulud koosnevad peamiselt kohtukuludest – s.o riigilõiv ja ekspertiisitasud.

Õigusabikulud moodustavad hageja menetluskuludest 665 eurot, mis asja keerukust ja mahukust arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud. Hageja on kinnitanud, et tal puudub võimalus käibemaksu tagasisaamiseks. Apellatsioonkaebus 27.03.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja I tühistada Harju Maakohtu 27.02.2015 otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I on seisukohal, et maakohtu otsus on sisult vastuoluline, põhjendamata ja ebaõige. Samuti on kohus tuginenud asja lahendamisel õigusnormidele, mis ei ole asjassepuutuvad. Maakohus küll analüüsis poolte riskikäitumist ja leidis, et Xxxx juhi võimalikku riskikäitumist ei ole võimalik välistada, kuid rahuldas hagi tuginedes VÕS §-le 1057, sest EK oli õnnetuse hetkel suurema ohu allika valdaja, mistõttu vastutab ta suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest ja seega ei ole EK õigusvastast käitumist vaja tuvastada. Samuti selgitas kohus, et kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Kuigi antud juhul on erinevused olemas, siis ei saa täielikult välistada ka Xxxx juhi võimalikku riskikäitumist ja osasüüd viidates otsuse punktile

möödasõitu möödasõidukeelualas või mitte, vaid kohtu järeldus – möödasõidu alustamisel ei pruukinud see lubatud olla, on puhtoletuslik. TsMS § 436 lg-le 2 tuginedes märgib kostja I, et seega peab põhistus tuginema tõenditele, mitte olema väljendatud arvamusena. Samuti on ebaõige kohtu etteheide EK käitumisele mitmest sõidukist korraga möödasõidul, sest mitmest autost korraga möödasõitmine ei ole õigusvastane tegevus. Ka tänasel päeval kehtivas liiklusseaduses on möödasõit defineeritud järgnevas sõnastuses: „möödasõit on ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine oma sõidurajalt välja sõites.“ Kuigi õnnetuse hetkel kehtinud liikluseeskirjas ei ole möödasõit nii täpselt defineeritud, on möödasõidu all ka 2008 kehtinud liikluseeskirjas peetud siiski silmas ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmist oma sõidurajalt välja sõites. Kostjale I jääb arusaamatuks, millist õigusvastast käitumist kohus EK-le ette heidab kui EK sõitis mööda mitmest sõidukist. Kohus on tuvastanud, et ainsaks liiklusõnnetuse toimumise põhjuseks oli hageja õigusvastane käitumine, mille tõttu liiklusõnnetus tegelikult toimus. EK-le ei ole kostja I arvates võimalik õigusvastast käitumist ette heita ja kohus ei ole otseselt ühegi õigusakti eiramisele ka viidanud, vaid avaldanud arvamust, et tema tegevus ei pruukinud olla mõistlik. Seega on kohus tuvastanud VÕS § 139 lg 1 kohaldamise eelduse ehk kahju tekkis kahjustatud isikust tuleneva asjaolu tõttu, kuid jätnud VÕS § 139 lg 1 sellegipoolest kohaldamata. Seega on kostja I seisukohal, et olukorras, kus kohtu järeldused on vastuolus kohtu poolt tuvastatud asjaoludega, ei vasta otsus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele. Maakohus on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-7-13, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et hüvitise alandamine või selle välistamine saab kõne alla tulla juhul, kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st. oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ongi tegemist sellise olukorraga, kuna kohus on lähtudes EKEI ekspertiisidest tuvastanud liiklusõnnetuse põhjusena hageja LE § 132 p 1 ja § 91 rikkumise ja kohus ei ole tuvastanud ning sellele ei viita ka ükski tõend, et Xxxx juhil EK-l oleks olnud võimalik, vaatamata hageja rikkumisele, liiklusõnnetust vältida ega ka seda, et hageja käitumisele vaatamata ei olnud Xxxx-st tulenev risk siiski täielikult elimineeritud. Seega on maakohus viidanud küll asjakohasele Riigikohtu praktikale, kuid teinud sellest ebaõiged järeldused. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 4, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Hageja ei ole vaidluses kordagi tuginenud VÕS §le 1057 ja leidnud, et kahju peaksid pooled hüvitama teineteisele, vaid hageja on selgelt nõudnud, et tema tunnistataks antud kaasuses kannatanuks ning kahju hüvitataks ainult temale, mitte EK-le ja seda ei ole ka menetluses arutatud. Kui hageja oleks seda teinud, oleks kostja I saanud esitada ka omapoolsed vastuväited ja selgitused, kuid käesoleval juhul ei olnud kostjal I seda võimalik teha. Lisaks on maakohus korduvalt tuginenud otsuses õigusaktidele, mis liiklusõnnetuse hetkel ei kehtinud või millel ei ole mingisugust seost käesoleva vaidlusega. Näiteks on maakohus viidanud otsuses (lk 11) uuele – 01.10.2014 jõustunud liikluskindlustuse seadusele ja leidnud, et kahjustatud isik võib kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees VÕS § 1057 alusel. Hageja märgib, et kuigi viide uuele seadusele ei ole otseselt asjassepuutuv, siis liikluskindlustuse seadus ongi olemuselt suurema ohu allika valdaja vastutuskindlustus, aga nagu Riigikohus on praktikas rõhutanud, ei tähenda see, et kindlustusselts ei või kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada kui kahjustatud isik vastutab ise kahju tekkimise eest. Lisaks on kohus seejärel viidanud mitmetele uue liikluskindlustusseaduse sätetele ja muuhulgas ka § 41 lg-tele 1-3, kus on sätestatud oma

kindlustusandja hüvitamise põhimõtted ning sedastanud, et käesoleval juhul piiranguid sätestavaid asjaolusid ei esine. Kostja I märgib, et nende sätete puhul on tegemist uue seaduse alusel jõustunud korraga, kus kahjustatud isik saab kahjujuhtumi korral pöörduda hüvitise saamiseks teatud tingimustel ka oma kindlustusandja poole, kuid kostjale I jääb kohtu motiiv nende sätete väljatoomisel mõistmatuks. Tegemist on sätetega, mis ei ole käesoleva vaidluse puhul asjakohased. Lisaks on kohus asunud otsuses (lk 9) seisukohale, et kohtu hinnangul võib vaidlustatud kindlustusandjate otsuseid pidada olemuslikult ka haldusaktideks HMS § 51 lg 1 mõttes, kuna need on tehtud seaduses sätestatud kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusjuhtumi raames. Kostja I märgib, et kindlustusjuhtumi lahendamine ei ole avaliku halduse ülesanne ja eraõiguslikud kindlustusseltsid ei ole kohustatud ka selliseid ülesandeid täitma, seega jääb arusaamatuks, mida kohus on soovinud selle seosega öelda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning esitatud apellatsioonkaebusega leiab, et TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb Harju Maakohtu 27.02.2015 otsus tühistada osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja menetluskulude jaotuse ning menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja I kasuks menetluskuludena välja 1199,99 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja juhitud Xxxx xxxxxx ja kostja I kindlustatu EK juhitud Xxxx xx osalesid mootorsõidukite liiklusõnnetuses, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kui mootorsõidukid ei oleks kokku põrganud, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Hagejale kuuluv sõiduauto Xxxx xxxxxx sai kahjustada ja kahju tekkis EK juhitud sõiduauto käitamisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel VÕS § 1056 lg 1 lause 1 mõttes, sest sõiduauto kui mootorsõiduk on suurema ohu allikas sama paragrahvi lg 2 lause 1 tähenduses eelkõige seetõttu, et seda juhtides ei ole juhil võimalik kõikidel juhtudel vältida kokkupõrget teise esemega, sealhulgas teise mootorsõidukiga. Seega oli hagejale kahju tekkimise põhjuseks sõiduauto kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk. VÕS § 1056 lg 1 lause 1 järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst (riskivastutus). VÕS § 1057 järgi tekib mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et käesolevas asjas kuulub kohaldamisele VÕS § 1057. Apellatsioonkaebuses heidab kostja I maakohtule ette TsMS § 436 lg 4 rikkumist põhjusel, et hageja ei ole vaidluses kordagi tuginenud VÕS §-le 1057. Ringkonnakohus kostja I vastava väitega ei nõustu ning leiab, et maakohus on hageja nõude õigesti kvalifitseerinud VÕS § 1057 järgi. Seejuures juhib ringkonnakohus tähelepanu Riigikohtu praktikas selgitatule, mille kohaselt hageja hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Liiklusõnnetuses osalenud Xxxx xx juhi EK tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja I juures. Hageja poolt hüvitisenõude esitamise osas kostja I vastu on maakohus õigesti tuginenud asjakohastele liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) sätetele, mis kehtisid liiklusõnnetuse

toimumise ajal. Samuti on maakohus Riigikohtu praktikale tuginedes õigesti leidnud, et riskivastutuse puhul ei ole VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust ei kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega subjektiivses tähenduses, vaid oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Õige on ka maakohtu järeldus, et VÕS §-s 1057 sätestatud mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavaid asjaolusid käesoleval juhul ei esine ning pooled ei ole selliseid asjaolusid kohtu ette toonud. Samas jagab ringkonnakohus kostja I seisukohta ja leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud hüvitise suuruse määramisel kohaldamata VÕS §-i 139. Maakohtu poolt esile toodud asjaolu, mille kohaselt ei ole kostja I oma otsuse tegemisel tuginenud kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel, ei oma kohtu hinnangul osundatud sätte kohaldamise seisukohast tähtsust. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist poolte poolt esiletoodud asjaoludele seaduse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus seotud poolte õigusliku hinnanguga. Lisaks on kostja I käesoleval juhul maakohtu menetluses taotlenud kahjuhüvitise vähendamist nullini põhjendusel, et hageja on 100% ulatuses vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Ka maakohus on vaidlustatud otsuses (p 6) 21.04.2009 ekspertiisiakti nr LL-101-09/1585, ekspert JM ja 20.02.2014 ekspertiisiakti nr 13E-LL0048, ekspert LT (III, kd tl 139 jj) alusel lugenud tuvastatuks, et kokkupõrge toimus tingituna hageja manöövrist vasakule olukorras, kus Xxxx oli hagejast möödasõidul ja kokkupõrke hetkeks ei olnud hageja veel jõudnud oma suunavööndist täielikult väljuda. Liiklusõnnetuse osaliste vastutuse ulatuse määramisel on maakohus tuginenud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-7-13 p-s 33 märgitule, mille kohaselt juhul, kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Toodule tuginedes leidis maakohus, et kuigi antud juhul on erinevused olemas, siis ei saa siiski täielikult välistada ka Xxxx juhi võimalikku riskikäitumist ja osasüüd. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et seejuures on maakohus jätnud arvestamata Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 pärast otsuse langetamist 26.03.2013 tehtud parandusmäärusega, millega Riigikohus muutis otsuse punkti 33 sõnastust ning selgitas, et kolleegium pidas punktis 33 öelduga silmas olukorda, kus juhtide osalust õnnetuse põhjustamisel ei õnnestu kindlaks teha ning asendas tekstis olevad sõnad „enam-vähem“ sõnaga „teadmata“. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus asjas teostatud ekspertiiside käigus ning maakohtu poolt on leidnud tuvastamist, et õnnetus oli põhjustatud hageja manöövrist vasakule olukorras, kus hageja ei veendunud möödasõidu ohutuses, ei ole põhjendatud hagi rahuldamine kostja I vastu motiivil, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata. Vaatamata maakohtu eksitavale sõnastusele juhtide osaluse enam-vähem võrdsest osalusest õnnetuse põhjustamises ja selle alusel kummagi sõidukivaldaja poolt kahju täies ulatuses hüvitamisele ei ole eelnevale tuginedes kahju täies ulatuses hagejale hüvitamine käesoleval juhul põhjendatud ka seetõttu, et nagu ka maakohus ise on täheldanud, esinevad antud juhul erinevused juhtide osaluses õnnetuse põhjustamises. Ometigi on maakohus hagi kostja I vastu rahuldanud täies ulatuses, leides, et Xxxx juhi võimalikku riskikäitumist ja osasüüd ei saa siiski täielikult välistada. Seejuures on maakohus osundanud otsuse p-s 6 maakohtu poolt märgitule, mille kohaselt kohas, kus Xxxx alustas xxxxx-st möödasõitu, ei pruukinud see lubatud olla ja EK poolt kolmest autost korraga möödasõit ei ole mõistlik viis liikluses käitumiseks, arvestades juhi kohustust tagada ohutus. Ringkonnakohus nõustub kostjaga I selles, et maakohtu järeldus, et möödasõidu alustamisel ei pruukinud see lubatud olla, on oletuslik ega tugine tõenditel. Selles osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg-s 2

sätestatule. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda Xxxx juhi EK käitumine ega muud liiklusõnnetuse toimumise asjaolud erinevalt maakohtust pidada juhtide osalust õnnetuse põhjustamises selliseks, et kostjalt I hageja kasuks kahjuhüvitis välja mõista. Xxxx juhi EK poolt kiiruse ületamine möödasõidul või möödasõidu sooritamine keelualas ei ole asjas tõendamist leidnud. Tsiviilasja materjalid ei võimalda eelnimetatud rikkumisi tuvastada. Vastavale järeldusele on jõudnud ka maakohus. Samuti ei saa kostjalt I hüvitise väljamõistmist pidada põhjendatuks ainuüksi seetõttu, et Xxxx juht alustas möödasõitu kolmest autost. Möödasõidu alustamisel korraga mitmest autost ei ole Xxxx juht eiranud liiklusnõudeid ning asja materjalidest nähtuvalt ei olnud see ka asjaoluks, mis aitas kaasa õnnetuse põhjustamisele või millest tulenevalt õnnetus tekkis. Seega ei saa möödasõidu alustamist kolmest autost pidada käitumiseks, mis mõjutaks hagejale väljamõistetava hüvitise suurust. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-7-13 p-s 29 leidnud, et VÕS § 139 kohaldamata jätmisel võiks tagajärjeks olla see, et VÕS §-s 1057 sätestatud riskivastutust välistavate aluste puudumisel peaks iga avariis osalenud sõiduki valdaja hüvitama tema poolt teisele tekitatud kahju täies ulatuses, st vastastikku tuleks mõista välja kahjuhüvitis nt mõlemale sõidukile tekitatud kahju eest, sõltumata sellest, kas ja millises ulatuses keegi neist õnnetuse põhjustamise eest tegelikult vastutab või milline oli igast avariis osalenud sõidukist tulenenud risk. See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõtetega. Maakohus, jättes hüvitise suuruse määramisel kohaldamata VÕS §-i 139 ja arvestamata juhtide osalusega kahju põhjustamises, on riskivastutuse täies ulatuses kohaldamisel jõudnud kostja I suhtes ebaõiglase tulemuseni. Selles osas on maakohtu järeldused ka vastuolus maakohtu poolt tuvastatuga. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eeltoodut ning asja materjalidest nähtuvat ja maakohtu tuvastatut, et kokkupõrge on toimunud tingituna hageja manöövrist vasakule olukorras, kus Xxxx oli temast möödasõidul, millises olukorras ei olnud ringkonnakohtu hinnangul Xxxx juhil enam mõistlikult võimalik õnnetust vältida, on põhjendatud hagejale makstava kahjuhüvitise VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamine nullini. Toodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja apellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulud Kuivõrd ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja muudab selles osas maakohtu otsust, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus muudab maakohtu otsust ja teeb uue otsuse asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 5 tulenevalt muuta ka maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas palus kostja I mõista hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud kogusummas 1319,99 eurot (ilma käibemaksuta), mis koosneb järgmistest toimingutest: 17.09.2012 kohtuistungiks valmistumine 60 min (60 eurot); 17.09.2012 kohtuistungil osalemine 150 min (250 eurot); 23.10.2012 ja 15.11.2012 kohtuistungitel osalemine 40 minutit (60 eurot); 26.05.2014 vastuse koostamine määruskaebusele 30 min (40 eurot); 22.10.2014 kohtuistungiks valmistumine 60 min (60 eurot); 22.10.2014 kohtuistungil osalemine 163 min (271,66 eurot); hageja 29.11.2014 arvamuse ja 28.11.2014 hagiavalduse täienduste analüüsimine 120 min (120 eurot); vastuse koostamine hageja arvamusele ja hagiavalduse täiendusele 240 min (240 eurot); 23.01.2015 kohtuistungiks valmistumine 60 min (60 eurot) ja 23.01.2015 kohtuistungil osalemine 101

min (168,33 eurot). Kokku on kostja I esindaja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutanud kostjale I maakohtu menetluses õigusabi 17 tunni ja 4 minuti ulatuses. Kostja I esindaja töötunni hinnaks kohtuistungitel esindamisel on 100 eurot ja ülejäänud toimingute puhul 60 eurot. Samuti palus kostja I mõista hagejalt välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kostja I kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ringkonnakohus leiab, et kostjat I esindanud Kaspar Vahtre töötunni hind, mis on sõltuvalt toimingust kas 60 või 100 eurot, on mõistlik ja kooskõlas Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetud tunnitasu määraga. Riigikohus on senises praktikas leidnud, et põhjendatud on tunnitasu määr 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-92-13, p 25, 3-2-1115-14, p 14). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja I esindajal kulunud 1 tund 17.09.2012 kohtuistungiks valmistumiseks ning 2 tundi 30 minutit (150 min) nimetatud kohtuistungil osalemiseks. Kohtu hinnangul saab ajakulu 1 tund kohtuistungiks valmistumiseks pidada põhjendatuks. 17.09.2012 kohtuistung kestis 2 tundi ja 30 minutit, mistõttu saab sellele vastavat kostja I esindaja ajakulu kohtuistungil osalemiseks pidada samuti põhjendatuks. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ka kostja I esindaja ajakulu 40 minutit 23.10.2012 ja 15.11.2012 kohtuistungitel osalemiseks, arvestades, et nimetatud istungid kestsid kokku 43 minutit. 26.05.2014 on kostja I esindaja kulutanud 30 minutit vastuse koostamiseks määruskaebusele. Toimiku materjalidest nähtuvalt (kd IV tl 24-26) on kostja I esindaja esitanud 26.05.2015 vastuse hageja 13.03.2014 ja 20.05.2014 esitatud määruskaebustele. Nimetatud vastuse sisuline osa on kokku ca poolel lehel, millest vastus kaebustele moodustab 4 lauset. Arvestades, et hageja määruskaebusele vastuse koostamine eeldab ka hageja määruskaebusega tutvumist ja selle analüüsimist, peab kohus ajakulu 30 minutit määruskaebusele vastuse koostamiseks põhjendatuks. Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja I esindajal kulunud 1 tund 22.10.2014 kohtuistungiks valmistumiseks ja 2 tundi 43 minutit (163 minutit) 22.10.2014 kohtuistungil osalemiseks. 22.10.2014 kohtuistung kestis kokku 2 tundi ja 43 minutit ja seega peab kohus põhjendatuks kostja I esindaja ajakulu kohtuistungil osalemiseks. Samuti peab kohus põhjendatuks kohtuistungi ettevalmistamise ajakulu. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas kostja I lepinguline esindaja 2 tundi (120 min) hageja 29.11.2014 arvamuse ja 28.11.2014 hagiavalduse täienduste analüüsimiseks ning 4 tundi (240 min) vastuse koostamiseks hageja arvamusele ja hagiavalduse täiendusele. Hageja 29.11.2014 esitatud arvamus (kd IV tl 218-226) on kokku 9 lehel ja 28.11.2014 hagiavalduse täiendus (kd IV tl 167-173) 4,5 lehel. Eelnimetatud dokumentide mahtu ja sisu arvestades on põhjendatud ajakulu 2 tundi nende analüüsimiseks. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja I esindaja 19.02.2015 vastus hageja hagiavalduse täpsustusele mahult ca 3,5 lehel, millest sisuline osa on ca 3 lk. Arvestades dokumendi mahtu ja sisu ning selle koostamiseks vajalike dokumentide varasemat analüüsimise ajakulu on kohtu hinnangul vastuse koostamise ajakulu 4 tundi ülepaisutatud. Sellise dokumendi koostamisele ei saanud kostja I esindajal kohtu hinnangul kuluda rohkem kui 2 tundi. Seega peab kohus nimetatud toimingu osas põhjendatuks vähendada kostja I esindaja ajakulu 2 tunni (120 euro) võrra.

Kostja I esindaja ajakulu 1 tund 23.01.2015 kohtuistungiks valmistumiseks saab kohtu hinnangul pidada mõistlikuks. Samuti peab ringkonnakohus põhjendatuks ajakulu 1 tund 41 minutit (101 min) 23.01.2015 kohtuistungil osalemiseks, arvestades, et 23.01.2015 kohtuistung kestis 1 tund 41 minutit. Kokku peab ringkonnakohus maakohtu menetluses kostjale I osutatud õigusabi vajalikuks ja põhjendatuks 15 tunni ja 4 minuti ulatuses. Arvestades kostja I esindaja tunnihinda, mis kohtuistungitel osalemise puhul on 100 eurot ja muude toimingute puhul 60 eurot, on kostja I lepingulise esindaja kulud põhjendatud kokku summas 1199,99 eurot. Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja I palus apellatsiooniastmes esitatud menetluskulude nimekirjas mõista hagejalt enne kohtuistungit tekkinud menetluskuludena välja 545 eurot (ilma käibemaksuta) ning viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja I menetluskulud riigilõivust summas 125 eurot ja kostjale I osutatud õigusabist, mis seisneb apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest ajakuluga 7 tundi summas 420 eurot. Kostja I esindaja töötunni hinnaks on 60 eurot, välja arvatud esindamine kohtuistungil, mille tunnihind on 100 eurot. Kostja I kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Asjas 17.06.2015 toimunud ringkonnakohtu istungil vaidles hageja kostja I menetluskuludele vastu ja leidis, et apellatsioonkaebuse koostamiseks võis selle 7 leheküljelisest mahust hoolimata kostja I esindajal kuluda maksimaalselt 5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul saab põhjendatuks pidada nii kostja I esindaja toimingute tegemisel kehtivat tunnitasu 60 eurot kui ka kohtuistungil esindamise tunnihinda 100 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama sätte lg 2 kohaselt on kohtukuludeks muu hulgas riigilõiv. Apellatsioonkaebuse esitamisel on VKK OÜ tasunud kostja I eest riigilõivu summas 125 eurot (kd V tl 105). Eeltoodust tulenevalt on kostja I menetluskulu summas 125 eurot põhjendatud ja kuulub hagejalt kostja I kasuks väljamõistmisele. Kostja I õigusabikulude osas apellatsioonimenetluses märgib ringkonnakohus järgmist. Arvestades, et ringkonnakohtu 17.06.2015 kohtuistung kestis 45 minutit, võis kostja I esindajal mõistlikult kuluda kohtuistungil osalemiseks koos ettevalmistamiseks kuluva ajaga kokku mitte enam kui 3 tundi, mis kostja I esindaja nimetatud toimingu tunnihinda arvestades teeb kokku 300 eurot (3x100). Kostja I menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu 7 tundi apellatsioonkaebuse koostamiseks peab ringkonnakohus kaebuse sisu ja mahtu ning vaidluse keerukust arvestades ülemäära suureks ning leiab, et põhjendatud ajakulu apellatsioonkaebuse koostamiseks on maksimaalselt 6 tundi, s.o 360 eurot (6x60). Kogumis peab ringkonnakohus kostja I põhjendatud menetluskuludeks apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu summas 125 eurot ja kulu õigusabile kokku 9 tunni ulatuses, millest 6 tundi tunnihinnaga 60 eurot kulus apellatsioonkaebuse koostamiseks ja 3 tundi tunnihinnaga 100 eurot ringkonnakohtu istungil osalemiseks. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul kostja I põhjendatud menetluskulude suurus apellatsioonimenetluses kokku 785 eurot (riigilõiv 125 + 6x60 + 3x100). Vastavalt kostja I taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja I kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.