Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 06.04.2011 esitatud hagiavalduse ning selle 25.05.2011 ja 26.10.2011 täienduste kohaselt toimus XXX (hageja) kuuluva sõidukiga liiklusõnnetus Harju maakonnas, Lokuti, Viljandi maanteel 13-14 km vahel. Põhja Prefektuur viis antud sündmuse osas läbi väärteomenetluse. Põhja Politseiprefektuuri (PP) 05.06.2009 otsusega väärteoasjas nr 2301,08,032728 mõisteti hagejale Liikluseeskirjade (LE) § 132 nõuete rikkumise eest karistusena rahatrahv. Otsuse

kohaselt põhjustas liiklusõnnetuse sõiduauto Ford Mondeo juhi ehk hageja LE nõetele mittevastav käitumine. Harju Maakohtu 05.02.2010 otsusega väärteoasjas nr 4-09-11158 lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o seoses väärteotunnuste puudumisega hagejakäitumises. 12.04.2010 tegi XXX Limited Eesti filiaal (kostja I) otsuse nr T04100140, millega keeldus liikluskahju hüvitamisest hagejale. 26.07.2010 tegi XXX Eesti filiaal (kostja II) otsuse nr C00081930, millega luges liikluskahju põhjustajaks hageja. Kostjad on asunud seisukohale, et hageja on rikkunud LE § 91 ja 132 p 1 nõudeid. Hageja suhtes on läbi viidud sama sündmuse osas ja sama süüdistusega väärteomenetlus, milles on menetlus lõpetatud VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Hageja leiab, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutab Audi A8 juht XXX, kes rikkus LE nõudeid. Vastavalt väärteoprotokollile toimus liiklusõnnetus Viljandi mnt 8ndal km, kuid GPS seade koordinaadi järgi (mis on määratud liiklusõnnetuse aktis), on liiklusõnnetuse koht Riigimaantee nr 15, km 13,619. Liikluskindlustuse otsustes on märgitud, et liiklusõnnetus toimus Harjumaal Tõdval (kostja I) ja Harjumaal Saku vallas Viljandi mnt 8 km (kostja II), aga faktiliselt liiklusõnnetuse koht asus Viljandi mnt 13-14 km. Seega ei ole otsustes õigesti tuvastatud väärteo toimepanemise koht, mis on juba aluseks nimetatud otsuste tühistamiseks. Politsei poolt teostatud väärteomenetluse käigus oli läbi viidud ekspertiis. Hageja leiab, et ekspertiisiakt nr LL-101-09/1585 on puudulik, kuna põhineb mitte täisinformatsioonil ja ei näita reaalset situatsiooni enne juhtumit ja liiklusõnnetuse ajal. Eksperdi hinnangul oli sõiduki väärtus enne liiklusõnnetust 10 000 krooni, liiklusõnnetusega tekitatud vigastuste kõrvaldamiseks vajalik remondikulu ületas eksperdi hinnangul sõiduki turuväärtuse. Liiklusõnnetuse järgne sõiduki väärtus oli eksperdi hinnangul 1 600 krooni. Hageja soovib, et talle hüvitataks liiklusõnnetuse eelse ja liiklusõnnetuse järgse väärtuse vahe, s.o 8 400 krooni ehk 536,86 eurot. Tuginedes ülaltoodule palub hageja tühistada XXX Limited Eesti filiaal otsus nr T04100140, millega kostja I keeldus liikluskahju hüvitamisest hagejale ning tühistada XXX Eesti filiaali otsus nr C00081930, millega kostja II luges liikluskahju põhjustajaks hageja. Samuti palub hageja välja mõista kostjalt I välja hageja kasuks 536,86 eurot. XXXLimited Eesti filiaal vastuväited Kostja I vaidles hagile vastu. Kostja I poolt kogutud materjalidega (XXXi ja tema kaassõitja XXX täiendavad seletused, fotod sõidukite vigastustest ning politsei määruse alusel koostatud ekspertiisi akt nr LL-101-09/1485) on tõendatud, et liiklusõnnetuse põhjustas sõiduki Ford Mondeo reg.nr XXX juht XXX, kes

rikkudes LE § 91 ei veendunud möödasõitu alustades manöövri ohutuses ning rikkudes LE § 132 p 1 ei veendunud, et ükski tema järel sõitev juht pole alustanud temast möödasõitu. Liiklusõnnetuse põhjustamisega tekkinud tsiviilvastutus lasub 100% ulatuses sõiduki Ford reg.nr XXX juhil XXX . Mis puutub politsei poolt väärteoasjas nr 2302,08,032728 tehtud otsuse tühistamisse menetlusnormi rikkumise tõttu, siis ei ole see kindlustusandjale otsuse tegemisel siduv. Kindlustusandja hindab otsuse tegemisel kõiki liiklusõnnetuse kohta olevaid tõendeid ja politsei otsuse tühistamine väärteoasjas menetlusnormi rikkumise tõttu ei too endaga automaatselt kaasa kindlustusandja poolt kogutud objektiivsete ja ümberlükkamatute tõendite põhjal tehtud otsuse tühistamist. Sõidukitel olevate vigastuste iseloom viitab sellele, et sõidukid pidid kokkupõrke hetkel asetsema kohakuti ja sellest järeldub, et sõiduk Audi oli juba sõidukist Ford möödasõidul. Seega võib öelda, et sõiduki Audi juhil puudus sõidukiga Ford kohakuti olles igasugune võimalus vaadeldavat liiklusõnnetust vältida. Samas oli sõiduki Ford juhil XXX võimalik vältida tema kõrval asetsenud sõidukile külje pealt sisse sõitmist juhul, kui sõiduki Ford juht XXX oleks piisavalt veendunud, et tema poolt kavandatava manöövri teekonna ette jääb teisi liiklejaid ja oleks jätnud sellises situatsioonis manöövri sooritamata. Kuna Fordi juht ikkagi tema kõrval asetsenud sõidukile külje pealt sisse sõitis, siis viitab see asjaolule, et Fordi juhtinud XXX ei olnud veendunud möödasõidu manöövri ohutuses. Tulenevalt eeltoodust eksisteerib põhjuslik seos sõiduki Ford juhi XXX tegevuse ja vaadeldava liiklusõnnetuse tekkimise vahel. Samas ei ole vastustaja hinnangul võimalik sõiduki Audi juhile XXX antud juhul ette heita mingeid Liikluseeskirja rikkumisi. Seoses antud liiklusõnnetusega vastutavad Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 sätestatud riskivastutuse normide alusel mõlemad suurema ohu allika valdajad. Kahju hüvitamise kohustust vähendatakse kannatanu süü korral proportsionaalselt. Kuna sõiduki Ford reg.nr XXX juht XXX on 100% ulatuses vastutav antud liiklusõnnetuse põhjustamise eest, siis arvestades juhtumi asjaolusid oli ja on kostja I hinnangul põhjendatud Ford Mondeo reg.nr XXX omanikule XXX makstava kahjuhüvitise vähendamine 100% ulatuses vastavalt VÕS § 139 lg 1. XXX Eesti filiaali vastuväited Kostja II hagi ei tunnistanud ning palus jätta see rahuldamata. Hageja on esitanud võlanõude kostja I ja kostja II vastu seoses liiklusõnnetusega, mis toimus 31.08.2008 sõidukiga Ford Mondeo 279 TFK. Kostja II arvates ei ole ta antud asjas kohane kostja, kuna ta ei ole kohustatud isikuks (TsMS § 207 lõige 1 punkt 2) – võlanõue on esitatud kostja I vastu ja kohustatud isik selgitatakse välja hageja ja kostja I vahelises vaidluses. Käesolevas asjas saab kostja II osaleda iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja I poolel tema taotlusel. Kostja II hüvitas vastutava kindlustusandjana hageja poolt sõiduki Audi A 8 reg märgiga XXX valdajale tekkinud kahju. Otsuse tegemisel tugines kostja II väärteomenetluse käigus teostatud liiklusekspertiisile ning väärteoasjas kogutud tõenditele. Kohtuekspert XXX21.04.2009

koostatud eksperdi arvamusest tuleneb, et kokkupõrke hetkel oli Audi A 8 möödasõidul ja paiknes vastassuunavööndis ning Ford Mondeo oli lähenemas Audi A 8 liikumistrajektoorile, st ta oli vasakule suundumas. Eeltoodust nähtub, et liikluskahju põhjustas sõiduki Ford Mondeo juht, kes rikkus kehtinud liikluseeskirja § 132 punkti 1 nõudeid. Audi A 8 juhi käitumises ei ole liikluseeskirja nõuete rikkumist tuvastatud. Seega on tegemist liikluskindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 lõike 2 mõttes ja kahju on tekkinud sõiduki Ford Mondeo liikumise tagajärjel. Vastutus liikluskahju põhjustamise eest lasub 100 % Ford Mondeo juhil.

Kohtu põhjendused

-

31.08.2008 toimus Harjumaal Saku vallas Viljandi maanteel (Riiklikus teeregistris nimetusega Tallinn-Rapla-Türi mnt – vt PP 29.04.2009 vastus avaldusele, I kd, toimiku lk 29) liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku hageja poolt juhitud sõiduk Ford Mondeo reg. märgiga XXX (edaspidi Ford) ja XXXi poolt juhitud sõiduk Audi A8 reg.märgiga XXX (edaspidi Audi). Ford Mondeo ees sõitis Mercedes Benz ja taga Mazda.

-

02.09.2008 koostati PP poolt väärteoprotokoll, mille kohaselt rikkus hageja 31.08.2008 Harjumaal Saku vallas Viljandi mnt 8 km liikluseeskirju (LE), millega põhjustas liiklusõnnetuse ja kahju AS-ile Sampo Pank. Hageja rikkus LE § 132 p 1 sellega, et alustas möödasõitu veendumata manöövri ohutuses ja selles, kas taga sõitev juht ei ole alustanud möödasõitu (I kd, toimiku lk 3 ja ka mitmel pool edaspidi, nt sama kd, lk 35). PP 05.06.2009 otsusega väärteosasjas karistati hagejat rahatrahviga (I kd, toimiku lk 46). Harju Maakohtu 05.02.2010 otsusega väärteoasjas nr 4-09-11158 tühistati eeltoodud PP 05.06.2009 otsus ja väärteomenetlus hageja suhtes lõpetati Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 alusel. Kohtulahendis on viidatud vaid VTMS § 29 lg 1 ehk väärteomenetlust välistavate asjaolude olemasolule ilma täpse viiteta (I kd lk 6-7, ja ka mitmel pool edaspidi).

-

OÜ Autoeksperdi Grupp 24.03.3009 eksperthinnangu nr A9-029 kohaselt on Ford Mondeo avariieelne väärtus 10 000EEK, avariilisena on sõiduki väärtus 1 600 EEK. Taastusremondi maksumus on 12 924 EEK (I kd, toimiku lk 24).

-

21.04.2009.a. koostati PP 22.03.2009 määruse alusel Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi XXX poolt ekspertiisiakt nr LL-101-09/1585, mille järelduse kohaselt on sõidukitel esinevate vigastuste põhjal võimalik öelda, et sõiduk Audi oli kokkupõrke hetkel juba möödasõidul sõidukist Ford. Nimetatud asjaolule viitab vigastuste paiknemine sõidukitel ja vigastuste iseloom. Autod paiknesid teineteise suhtes väikese nurga all nii, et sõiduauto Ford Mondeo oli vasakule suundumas (I kd, toimiku lk 169 ja 178 jj). Kohus tuvastab vaid ekspertiisi teostamise fakti ja ekspertiisi sisu, sest hageja vaidleb ekspertiisi järeldustele vastu.

-

Audi juhi riskivastutus oli kindlustatud XXXLimited Eesti filiaali poolt (31.08.2008 liiklusõnnetuse akt, I kd, toimiku lk 4), kelle 12.04.2010 otsuses nr T04100140 on tunnistatud sõidukite Ford Mondeo reg. märgiga XXX ja Audi A8 reg. märgiga XXX vahel toimunud liiklusõnnetuses tekkinud kahju liikluskahjuks LKindlS § 26 lg 2 mõistes ning loetud liikluskahju põhjustajaks sõiduki Ford Mondeo juht XXX. Kostja I märkis oma otsuses, et tal puudub alu liikluskahju hüvitamiseks ning seega keeldub ta hagejale liikluskahju hüvitamisest (I kd, toimiku lk 8jj).

-

Fordi juhi riskivastutus oli kindlustatud XXX Eesti filiaali poolt (I kd, lk 4), kelle 26.07.2010 otsuses kahju nr C00081930 kohta on tunnistatud sõidukite Audi A8 reg. märgiga XXX, mille omanikuks on Sampo Pank AS, tekitatud kahju liikluskahjuks LKS

§ 26 lg 2 mõttes ning liikluskahju põhjustajaks on loetud sõiduki Ford Mondeo reg. märgiga XXX juht XXX(I kd lk 10 jj). -

Harju Maakohtu 04.07.2013 määruse (III kd, toimiku lk 107 jj) alusel viis EKEI läbi ekspertiisi (kohtuekspert Lembit Teesalu), mille kohta on 20.02.2014 koostatud ekspertiisiakt nr 13E-LL0048 (III kd, toimiku lk 129 jj). Osundatud ekspertiisiakti järeldused on järgmised: a) Liiklusõnnetuses osalenud sõidukite liikumiskiirust ei ole arvutuslikult võimalik määrata. b) Kohta, kus Audi alustas möödasõitu eessõitvatest sõidukitest, ei ole võimalik üheselt määrata. Eksperdi hinnangul pole sellel asjaolul ka tähtsust, kuivõrd Audi ja Fordi kokkupõrke kohas oli möödasõit lubatud (keelav teekattemärgistus lõppes 175 m enne kokkupõrke kohta). c) Audi liikumiskiirust enne liiklusõnnetuse toimumist ei ole arvutuslikult võimalik määrata. d) Audi ja Fordi vastastikune asend ja paiknemine sõidutee suhtes kokkupõrke hetkel on väljendatud ekspertiisile lisatud skeemil. e) Kokkupõrge on toimunud tingituna Fordi juhi manöövrist vasakule olukorras, kus Audi oli temast möödasõidul. Kokkupõrke hetkeks ei olnud Ford veel jõudnud täielikult oma suunavööndist väljuda. Kohus tuvastab vaid ekspertiisi teostamise fakti ja ekspertiisi sisu, sest hageja vaidleb ekspertiisi järeldustele vastu.

-

Juhul, kui hageja sõitis kiirusega 90km/h, siis ei saanud Audi hagejast möödasõitu teostada, sõites peaaegu samal kiirusel. Möödasõiduks on vajalik kiirendamine, mis tingib ka vajaduse sõita märgatavalt kiiremini, kui möödasõidetav auto. Seega pidi hageja sõitma kas tunduvalt aeglasemalt, kui 90km/h või XXX tunduvalt kiiremini, kui 90km/h. Maanteel võib ühteaegu ohtlik olla nii liiga aeglane kui ka liiga kiiresti liikuv sõiduk (Liiklusseaduse § 50 lg 7 p 1, mille kohaselt juht ei tohi põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid). Eksperdid väidavad, et sõidukite liikumiskiirust ei ole võimalik arvutuslikult kindlaks määrata.

Hageja poolt 01.12.2014 esitatud ekspertiisiakt 27.11.2014 (V kd, lk 37 jj) kajastab vaid oletuslikke ja ligikaudseid väärtusi sõidukite kiiruste kohta ja ei võimalda seega tuvastada sõidukite tegelikke kiirusi õnnetuse toimumise hetkel. Samuti ei võimalda tsiviilasja materjalid tuvastada, kas XXX alustas Mazdast möödasõitu kohas, kus see oli keelatud. Kohtu hinnangul on ekspertiisiaktidega tuvastatud, et hagejast möödasõidul oli möödasõit lubatud. Samas märgib kohus, et kui Audi alustas Mazdast möödasõitu, ei pruukinud see lubatud olla. Lisaks: kolmest autost korraga möödasõit (ilma vahepealse tagasireastumiseta parempoolsesse sõiduritta) ei ole mõistlik viis liikluses käitumiseks, arvestades juhi kohustust tagada ohutus (XXX on nii väärteomenetluses, kahjukäsitluses kui ka kohtus andnud ütlusi, et alustas möödasõitu kolmest autost, millest keskmine oli hageja juhitud Ford).

Hageja on ise kirjeldanud oma 17.02.2012 kohtule esitatud menetlusdokumendis (taotlus, II kd, toimiku lk 128 jj), et fotod sündmuskohal (vt ka lk 135), skeemid ja mõõtmised on tehtud politsei poolt Tallinn-Viljandi mnt 13-14 km juures, mitte 8 km juures. Seega on hagejal vastuväide ainult selle kohta, et liiklusõnnetuse toimumise koht on kostjate otsusest ebaõigesti märgitud, mitte selles osas, et liiklusõnnetust pole üldse toimunud või et asjas kogutud tõendid oleks kogutud mingi teise liiklusõnnetusega seoses. Sellest tulenevalt on tegemist vaid otsuses vormistusliku veaga – kogutud tõendeid ega liiklusõnnetuse asjaolusid see ei muuda. Samuti ei saa see muuta kogutud tõendite alusel tehtud järeldusi. Kohtu hinnangul võib vaidlustatud kindlustusandjate otsuseid pidada olemusel ka haldusaktideks Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõttes, kuna need on tehtud seaduses sätestatud kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusjuhtumi menetlemise raames. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidluse all on kostjate otsuste sisu ehk see, kas kindlustusandjatel on tekkinud kohustus hüvitada hagejale 31.08.2008 liiklusõnnetuse käigus tema sõidukile tekkinud kahju. Selle kohustuse tekkimist ei mõjuta see, et liiklusõnnetuse täpne asukoht on otsustel ebaõigesti kajastatud. Väärteomenetluses kui karistusõiguslikus menetluses, on igal seaduses sätestatud kohustuslikul osal protokolli või otsuse sisus, oluliselt teine kaal, kui tsiviilõiguslikus kahju hüvitamise menetluses - kahju hüvitatakse nende asjaolude tuvastamise korral, millega seadus seob kahju hüvitamise kohustuse tekkimist. Tõendamiseks saab tsiviilmenetluses kasutada kõiki asjakohaseid tõendeid. Väärteomenetluses saab aga isikule karistuse määrata vaid seaduses sätestatud vormis koostatud väärteoprotokolli alusel (VTMS § 68, 69 ja Riigikohtu asjakohane praktika). Lisaks ei saa väärteoprotokollis kajastatut täiendada või täpsustada muude väärteoasjas kogutud tõenditega. Kohus viitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile kohtuasjas nr 3-2-1-7-13 p 37, milles märgitakse: „Tsiviilkohtumenetluses saab tõendina hinnata kõiki asja juurde võetud ja kriminaalmenetluses kogutud tõendeid. Hinnang tõenditele ei pea olema samasugune nagu kriminaalmenetluses, seda juba erineva tõendamiseseme ja kriminaalmenetluse eelduslikult kõrgema tõendamisstandardi tõttu.“

-

Hageja väidab, et liiklusõnnetusega tema sõidukile tekkinud kahju tuleb talle hüvitada seetõttu, et ta pole liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Hageja hinnangul on süüdlaseks Audit juhtinud XXX.

Kostja I kahju hüvitamisest keeldumise otsuse (12.04.2010) aluseks on tuvastus, et liiklusõnnetuse põhjustas hageja, kes rikkus LE § 91 ja LE § 132 p 1, kuna ei veendunud enne möödasõidu alustamist selle manöövri ohutuses ja selles, et ükski tema järel sõitev juht pole alustanud temast möödasõitu. Liiklusõnnetuse toimumise ajal (31.08.2008) kehtinud LKindlS § 40 lg 1 ja 2 järgi võis kannatanu, kellel oli liiklusõnnetuse tõttu tekkinud isiku- või varakahju, esitada kahju hüvitamise nõude kas liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku või tema kindlustusandja vastu. LKindlS § 7 lg 1 ja § 44 lg-te 1 ja 2 järgi oli kindlustusandjal kohustus hüvitada kannatanule kindlustatu tekitatud liikluskahju. Seejuures tuli LKindlS § 26 lg 4 järgi hüvitada liikluskahju vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses, välja arvatud LKindlS §-s 27 nimetatud isikukahju (sh liikluskahju põhjustanud sõidukijuhi ravikulu hüvitamine raviasutusele), mis tuli hüvitada olenemata kindlustatu vastutusest. Praeguses asjas isikukahju tekkinud ei ole. Seega kostja I pidi hüvitama hagejale sellise kahju, mille tekkimise eest kostja kindlustatu - liiklusõnnetuses osalenud Audi juht vastutab. LKindlS § 2 järgi on liikluskindlustus üldjuhul suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus. Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) 53. peatüki teises jaos, mille § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst (riskivastutus). VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus, ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja, riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt ka Riigikohtu 10.02.1997 lahend kohtuasjas nr 3-2-1-17-97; 02.03.2011 lahend kohtuasjas nr 3-2-1-161-10). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Suurema ohu allika valitseja riskivastutus kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale (vt ka Riigikohtu 24.09.2007 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-75-07, p 12; 02.03.2011 lahend kohtuasjas nr 32-1-161-10). Seega tekib VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja.

-

Ka 01.10.2014 jõustunud LKindlS § 23 lg 1 p 1 sätestab, et kahjustatud isik võib kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees VÕS § 1057 alusel.

LKindlS § 26 lg 1 kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lõigetes 1–3 sätestatut käesolevast paragrahvist tulenevate erisustega. LKindlS § 26 lg 4 kohaselt on kindlustushüvitise maksmine rahas lubatud üksnes siis, kui sõidukit ei ole võimalik taastada, sõidukile taastusremondi tegemine on ebamõistlik või kui pooled on kokku leppinud, et kindlustushüvitis makstakse rahas. LKindlsS § 26 lg 9 kohaselt on sõiduk raskelt kahjustatud, kui selle taastamise kulud ületavad 50 protsenti sõiduki turuhinnast ja taastusremont hõlmab kandevkere või raami kuju taastamist olulises ulatuses. LKindlS § 35 lg 1 p 2 kohaselt on kahjustatud isikul võimalik kahju hüvitamist nõuda kindlustusandjalt, kes on kindlustanud kahjustatud isiku sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse. LKindlS § 41 lg 1 kohaselt saab kahjustatud isiku kindlustusandjalt saab kahjustatud isik nõuda sõiduki hävimisest või kahjustamisest põhjustatud kahju, samuti sama kindlustusjuhtumi tagajärjel muu asja hävimisest või kahjustamisest põhjustatud kahju hüvitamist. LKindlS § 41 lg 2 ja 3 sätestab kahju hüvitamise piirangud (kindlustusjuhtumi tagajärjel on tekitatud isikukahju; kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki põhiasukoht on välisriigis; kindlustushüvitise summa ületab eeldatavalt 10 000 eurot; kindlustusjuhtumi asjaolud ei ole selged, muu hulgas juhul, kui kahjustatud isik, kindlustusvõtja, kindlustatud isik või kindlustusandjad ei saavuta kokkulepet selles, kes vastutab kahju põhjustamise eest.) Käesoleval juhul piiranguid sätestavaid asjaolusid ei esine. -

Seega Audi kindlustusandja, s.o kostja I hüvituskohustuse tekkimise eelduseks ei ole Audit juhtinud isiku ega ka mitte hageja süü olemasolu või puudumine või käitumise õigusvastasus.

-

VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt ka Riigikohtu 18.06.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-4508, p 17). Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku

kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt ka Riigikohtu 18.04.2007 otsus kohtuasjas nr 3-2-127-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Kohtu hinnangul on põhjuslik seos olemas, kuna kui XXX poleks asunud kolmest autost korraga mööda sõitma, ei oleks hageja talle saanud ette keerata. -

Audi ja Ford sõitsid enne liiklusõnnetuse toimumist teekonnal Tallinn-Viljandi mnt, suunaga Tallinna poole (vt asjaosaliste seletused II kd, toimiku lk 40, 41).

Mootorsõiduki otsese valdaja vastu võib liiklusõnnetuse põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitada VÕS § 1057 alusel riskivastutusele tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt ka Riigikohtu 02.03.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-161-10, p 11). Mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja kui riski valitseja VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja lg 2 esimesest lausest tulenevalt, kui kahju põhjustati mootorsõidukile iseloomuliku ohu tagajärjel, mille tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamisel tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli (vt ka Riigikohtu 4.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-129-11, p 9). Mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Audi ja Fordi juht kasutasid oma sõidukeid sihipäraselt ja liikluses. Riskivastutuse puhul ei ole VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust ei kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega subjektiivses tähenduses (vt ka nt Riigikohtu 2.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11 jne) Oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Juhud, mil mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on välistatud, on sätestatud VÕS §-s 1057 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12). Kohtu hinnangul selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine ja pooled ei ole selliseid asjaolusid kohtu ette toonud.

isikuid (antud juhul XXX ) puudutavaid otsuseid (kostja II otsus) hageja vaidlustada ei saa, sest hagejal ei ole kostja II vastu kahju hüvitamise nõudeõigust. VÕS § 510 kohaselt vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli nii hagejal kui ka XXX kehtiv liikluskindlustus (I kd, lk 4 ja seda asjaolu ei ole pooled vaidlustanud).

arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Riskist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust - selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Subjektiivsed asjaolud, nagu ka nt lubatud piirkiiruse ületamine, mõjutavad hüvitise suurust üksnes niivõrd, kui need faktiliselt õnnetuse põhjustamisele kaasa aitasid. Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Hüvitise alandamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. Käesoleval juhul ei ole hagejale üldse kahju hüvitatud. VÕS § 1057 kohaldamise välistamine ei ole tsiviilasjas tuvastamist võimaldavatel asjaoludel kohtu arvates põhjendatud. Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Kuigi antud juhul on erinevused olemas, siis ei saa siiski täielikult välistada ka Audi juhi võimalikku riskikäitumist ja osasüüd (vt käesoleva otsuse p 6 viimane lõik). Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi kostja I vastu ja mõistab välja XXX Limited Eesti filiaalilt XXX kasuks 536,86 eurot liiklusõnnetusega tekkinud kahju hüvitamiseks. Kostja II vastu esitatud hagi jätab kohus rahuldamata, kuna XXX Eesti filiaal ei ole isikuks, kellel oleks tekkinud kahju hüvitamise kohustus hageja ees. Hageja ei ole XXX Eesti filiaali vastu ka sellekohast nõuet esitanud. Ülejäänud poolte esitatud tõendid ja väited jätab kohus kui asjasse mitte puutuvad, tähelepanuta.

Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seetõttu jäävad hageja menetluskulud kostja I kanda ning kostja II menetluskulud jäävad hageja kanda. Kostja I menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Pooled on esitanud oma menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt: - Hageja palub kostjatelt mõista välja menetluskulud summas 1578,73 eurot, mis koosneb järgenvast: 1) XXX OÜ sõiduki eksperthinnang (24.03.2009) 76,69 EUR 2) Hagiavalduse vormistamine, konsultatsioon (OÜ XXX, 26.03.2011) 179 EUR 3) AB Sirk & Saareväli õigusabi (13.04.2011) 192 EUR 4) Ekspertarvamus (XXX OÜ, 28.11.2015) 240 EUR 5) Riigilõiv hagi esitamisel (05.04.2011) 102,25 EUR 6) Lisa riigilõiv (23.05.2015) 12,79 EUR 7) Ekspertiisitasu (02.045.2015) 457 EUR 8) Riigilõiv (07.05.2014) 25 EUR 9) Konsultatsioon (22.01.2015) ja esindamine kohtuistungil (23.01.2015) 294 EUR -

kostja I palub menetluskulud välja mõista hagejalt kostja I kasuks kogusummas 1 319.99 eurot, mis koosneb järgnevast:

1) Kohtuistungiks valmistumine 17.09.2012 60 minutit 60 eurot; 2) Kohtuistungil osalemine 17.09.2012 150 minutit 250 eurot; 3) Kohtuistungitel osalemine 23.10.2012 ja 15.11.2012 40 minutit 60 eurot; 4) Vastuse koostamine määruskaebusele 26.05.2014 30 minutit 30 eurot 5) Kohtuistungiks valmistumine 22.10.2014 60 minutit 60 eurot; 6) Kohtuistungil osalemine 22.10.2014 163 minutit 271.66 eurot; 7) Hageja 29.11.2014 arvamuse ja 28.11.2014 esitatud hagiavalduse täienduste analüüsimine 120 minutit 120 eurot 8)Vastuse koostamine hagejale arvamusele ja hagiavalduse täiendusele 240 minutit 240 eurot. 9) 23.01.2015 toimunud kohtuistungiks valmistumine 60 minutit 60 eurot; 10) Kohtuistungil osalemine 23.01.2015 101 minutit 168.33 eurot; Samuti palub kostja I hagejalt välja mõista vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 viivis hüvitamisele kuuluva menetluskulu summalt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. -

Kostja II menetluskulude nimekirja ei esitanud.

TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning kohtukuludeks on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 p 1 ja 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulud on eksperdikulud ning dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud; Kuna hagi kostja I suhtes rahuldatakse, mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt I välja. Kohtu hinnangul on hageja menetluskulud täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Kostjad ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Hageja menetluskulud koosnevad peamiselt kohtukuludest - s.o riigilõiv ja ekspertiisitasud. Õigusabikulud moodustavad hageja menetluskuludest 665 eurot, mis asja keerukust ja mahukust arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud. Hageja on kinnitanud, et tal puudub võimalus käibemaksu tagasisaamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Helina Luksepp kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.