Jätta kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud kostja KO kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ PlusPlus Baltic esitas 02.09.2014 maksekäsu kiirmenetluse avalduse KO vastu põhivõla 1371,96 euro ja viivise 545,17 euro saamiseks. Võlgniku vastuväite tõttu lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 13.10.2014 hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1278,23 eurot, intressid 93,73 eurot ja viivise 575,20 eurot, samuti viivise kuni põhikohustuse täitmiseni tasumata põhisummalt viivisemääraga 0,05% päevas. 27.10.2014 parandatud arvestuse kohaselt nõuab hageja kostjalt intressi alates 19.12.2011 kuni 26.04.2012 0,05% päevas - kokku 82,45 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal ja kostja 27.04.2010 arvelduskrediidilepingu nr 479PEK1000070, mille kohaselt võimaldas pank kostjale arvelduskrediidi kasutamist summas 20 000 krooni (1278,23 eurot) intressiga 18% aastas. Kostja kohustus tagastama krediidisumma hiljemalt 27.04.2011 ja pärast lepingu pikendamist hiljemalt 27.04.2012.
4.Kostja kasutas talle võimaldatud krediidilimiiti, kuid jättis tagamata arvelduskontol piisavad rahalised vahendid võlgnevuse tasumiseks. Seoses korduvate lepingutingimuste rikkumisega ütles pank lepingu 26.04.2012 üles lepingu tingimuste p 11.1 ja 11.1.2 alusel ning nõudis kogu võlgnevuse kohest tasumist.
5.Pank loovutas arvelduskrediidilepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Kostjale saadeti selle kohta teatis 16.04.2013. Kostja ei ole vaatamata korduvatele meeldetuletustele võlga tasunud. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on kostjal panga vastu pettuse teel ja panga hooletuse tõttu 15.01.2011 debiteeritud 477,77 euro suurune nõue. Kuna pank keeldus selle nõude rahuldamisest, siis on kostjal alus keelduda panga nõude täitmisest.
7.Kuna arvelduskrediidilepingust tulenev võlgnevus on panga poolt ametlikult kinnitatud konto väljavõtte järgi likvideeritud 27.04.2012, ei olnud pangal nõuet, mida hagejale loovutada ja seega on hageja nõue alusetu.
8.Nõue on ebaseaduslik, sest pank arvestas intressi ka eelneva kuu intressilt.
9.Lepingu järgi oli arvelduskrediidi tagastamise tähtaeg 27.04.2011. Seega muutus kostja kasutatud arvelduskrediit sissenõutavaks 28.04.2011. Hageja nõue aegus TsÜS § 146 lg 1 alusel 28.04.2014. Kostja teatas pangale 25.03.2011, et ta ei soovi lepingut pikendada, mistõttu ei ole õige hageja väide, et pooled pikendasid lepingut kuni 27.04.2012. 27.04.2011 ja ka hiljem ei debiteerinud pank kostja kontolt lepingu muutmise või pikendamise tasu. Kui pangal oligi õigus lepingut ühepoolselt pikendada, siis rikkus pank
vastutustundliku laenamise põhimõtet. Pank oleks pidanud kostja konto laekumiste põhjal aru saama, et kostja ei ole krediidikõlbulik. Lepingu pikendamine tuleb lugeda tühiseks KAS § 83 lg 3 nõuete rikkumise tõttu. Maakohtu otsus
10.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Tõendatud on, et 27.04.2010 sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal ja kostja arvelduskrediidilepingu nr 479PEK1000070, mille kohaselt võimaldas pank kostjale arvelduskrediidi summa 20 000 krooni, so 1 278,23 euro kasutamist, kostja kohustus limiidi summalt igakuiste maksetena 1-ks kuupäevaks tasuma intressi 18% aastas ja tagastama krediidisumma hiljemalt 27.04.2011. Lepingu p-s 4.1.1 kohustus kostja tagama, et arvelduskontol oleks võlgnevuse tasumise tähtpäeva lõpuks vähemalt pangale tasumisele kuuluv summa. Pank andis p 8.2 kohaselt kostjale lepingu sõlmimisega tagasivõtmatu maksekäsundi ilma laenusaaja täiendavate volitusteta debiteerida võlgnevuse ulatuses arvelduskontot alates võlgnevuse tasumise tähtpäevast. Lepingu p 8.3 kohaselt loeti laenusaaja poolt pangale lepingu alusel tasumisele kuuluvate summade maksmiseks vastavate summade debiteerimist kostja arvelduskontolt. 08.04.2013 loovutas pank arvelduskrediidilepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale ja selle kohta saadeti kostjale 16.04.2013 teatis nr F4-1.
12.Poolte vahel on vaidlus, kas hagi on aegunud, millal tuli arvelduskrediidi summa tagastada ja kas kostjal on kohustus hageja poolt nõutud summad tasuda.
13.Arvelduskrediidilepingu p 2 järgi oli arvelduskrediidi tagastamise tähtpäev 27.04.2011. Lepingu p 12.3 kohaselt oli pangal õigus ühepoolselt ja korduvalt pikendada arvelduskrediidi tagastamise tähtaega iga järgneva 1 aasta võrra tingimustel (sh intressimäär ja lepingutasu), mis kehtisid arvelduskrediidi tagastamise tähtaja pikendamisel ning mis olid fikseeritud panga hinnakirjas, vastavat lepingu muutmise kokkulepet sõlmimata. P 12.4 kohaselt juhul, kui laenusaaja ei soovinud lepingu pikendamist p-s 12.3 toodud tingimustel, kohustus ta sellest panka teavitama vähemalt üks kuu enne igakordset arvelduskrediidi tagastamise tähtaja saabumist.
14.Kostja esitas kohtule 25.03.2011 kuupäeva kandva avalduse, milles ta teatab pangale, et ei soovi lepingut nr 479PEK1000070 pikendada. Hageja ei ole avalduse saatmisele vastuväiteid esitanud. Seega on kostja lepingu p-s 12.4 nimetatud tähtaja jooksul teavitanud panka sellest, et ta ei soovi vaidlusaluse lepingu pikendamist. Eeltoodu tõttu on tõendamata hageja väited, et arvelduskrediidi tagasimakse tähtaeg oli 27.04.2012 ja see tuli kostja poolt hagejale tagastada vastavalt lepingu p-le 2 hiljemalt 27.04.2011.
15.Arvelduskrediidilepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates 28.04.2011 ja aegus TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aasta jooksul, so 29.04.2014. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 02.09.2014. Seega on hageja põhikohustusest tulenev nõue aegunud. Tulenevalt TsÜS §-st 144 on aegunud ka kõrvalnõuded, so intressi ja viiviste nõue.
16.Nõude tunnustamiseks, millest tulenevalt oleks aegumine võinud katkeda, ei saa pidada hageja poolt kostja konto debiteerimist 26.04.2012 ja 27.04.2012 põhinõude ja intressinõude ulatuses. Nõude tunnustamine eeldab võla tunnustamise tahet. Asjaolu, et hagejal oli lepingu p-st 8.2 tulenevalt õigus debiteerida võlgnevuse ulatuses kostja
arvelduskontot, ei saa järeldada, et kostja tunnustas 26.04.2012 ja 27.04.2012 arvelduskontol piisavate vahendite olemasoluga hageja nõuet. Kuna hageja nõue on aegunud, puudub alus hagi rahuldada.
17.Isegi juhul, kui hageja nõue ei oleks aegunud, puuduks alus hagi rahuldada. Kostja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on tema arvelduskontot debiteeritud 26.04.2012 põhiosa võlgnevuse ulatuses summas 1278,23 eurot ning 26.04.2012 ja 27.04.2012 intressivõlgnevuse ulatuses summas 93,73 eurot, misjärel oli seisuga 27.04.2012 kostja konto jääk 0 eurot. Seega oli seisuga 26.04.2012 põhiosa võlgnevus ja seisuga 27.04.2012 intressivõlgnevus tasutud ning puudub alus hagi rahuldamiseks põhi- ja intressinõude osas. Hageja nõudis viivist ajavahemiku 26.04.2012-13.10.2014 eest. Kuna põhinõue tasuti 26.04.2012, puudus hagejal alus arvestada alates 26.04.2012 põhinõudelt viivist, mistõttu on ka hageja viivisenõue põhjendamatu. Apellatsioonkaebus
18.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks lahendamiseks maakohtule.
19.Kohus ei andnud hagejale võimalust vaielda vastu kostja tõenditele, hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt materiaalõigust, mistõttu tuvastas kohus vääralt hageja nõude aegumistähtaja alguse.
20.Kohus leidis ebaõigesti, et hageja nõude aegumine algas 28.04.2011 ja nõue on aegunud. Kostja ei tõendanud, et ta oleks koostanud ja pangale kätte toimetanud avalduse lepingu pikenemisega mittenõustumise kohta. Hageja ei ole seda asjaolu omaks võtnud.
21.Pangal on lepingu p 12.3 kohaselt õigus ühepoolselt ja korduvalt arvelduskrediidi tagastamise tähtaega pikendada. Kuna lepingu tähtaja pikendamine tehti enne nõude tasumise tähtaega, ei muutunud panga nõue sissenõutavaks 28.04.2011. Täiendava tähtaja andmine on ühepoolne toiming, mis ei vajanud kostja täiendavat nõusolekut. Lepingu p-d 12.4 ja 12.5 ei kuulu kohaldamisele, sest käesoleval juhul ei muudetud lepingut, vaid anti täiendav tähtaeg. Konto väljavõttest nähtub, et kostja kasutas enda kontot ka pärast väidetavat lepingu lõppemise ja arvelduskrediidi tagasimakse kuupäeva. Seega nähtub panga tahteavaldusest ja kostja käitumisest, et arvelduskrediidi tasumise tähtaega pikendati aasta võrra.
22.TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Seega aeguks 27.04.2011 sissenõutavaks muutunud nõue 01.01.2015.
23.Kohus jättis tähelepanuta, et kostja tunnistas 05.05.2012 ja 14.06.2012 kirjades oma võlgnevust panga ees summas 1435,87 eurot ja kinnitas, et ta täidab selle kohustuse, kui pank kannab 477,77 eurot kostja kontole. Kirjavahetust võib pidada võla tunnistamiseks, mis katkestab aegumise TsÜS § 158 lg 2 järgi.
24.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja võlgnevus on likvideeritud. Kohus hindas pangakonto väljavõtteid ebaõigesti. Kostja arvelduskontol olevat võlgnevust ei debiteeritud lepingu p 8.3 tähenduses. Konto väljavõttel kajastatud 26.04.2012 ja 27.04.2012 kanded on pangasisesed kanded võlakontole, mida näeb lepingu ülesütlemise korral ette pangasisene töökorraldus. Tegemist on nö tehnilise kandega. Arvelduskonto kannetel puuduvad viited sularaha sissemakse märke kohta, puudub POS MAKSE (kaarditehing) märge või ülekandena raha laekumise tunnused (nimi, konto nr ning „selgitus“). Võlakonto väljavõttest (põhiosa võlakonto) tulenevalt on võlakontole 26.04.2012 üle kantud
võlgnevus summas -1 278.23 selgitusega "deebet kliendi arvelt arvelduskrediit, põhiosa võlgnevus". 26.04.2012 ja 27.04.2012 tehtud kannetega ei debiteeritud kostja kontot, vaid krediteeriti. Vastus apellatsioonkaebusele
25.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jätab menetluskulud kostja kanda.
27.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei andnud hagejale võimalust vastata kostja vastuväidetele ja vaielda vastu kostja tõenditele. Toimiku lk 92 on kohtu e-kiri, millest nähtub, et hagejale saadeti kostja vastus ja sellele lisatud tõendid ning hagejale anti võimalus esitada oma seisukohad ja tõendid 7 päeva jooksul alates e-kirja saamisest. Hageja seda võimalust ei kasutanud.
28.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, rikkus menetlusnorme ja hindas tõendeid ebaõigesti. Kuigi maakohus menetles asja lihtmenetluses, peab ka sellises menetluses tehtav otsus olema seaduslik ja põhjendatud ning kohtu tehtud järeldused peavad põhinema tõenditel. Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus osasid tõendeid selgelt ebaõigesti ja selle mõju maakohtu lahendile on ilmne. Osa tõendeid jättis kohus otsuse tegemisel hindamata.
29.Maakohus tuvastas õigesti, et 27.04.2010 sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal ja kostja arvelduskrediidilepingu nr 479PEK1000070, mille kohaselt võimaldas pank kostjale arvelduskrediidi 20 000 krooni, so 1278,23 euro kasutamist, kostja kohustus kasutatud limiidi summalt tasuma igakuiste maksetena 1-ks kuupäevaks intressi 18% aastas ja tagastama krediidisumma hiljemalt 27.04.2011. Lepingu p-s 4.1.1 kohustus kostja tagama, et arvelduskontol oleks võlgnevuse tasumise tähtpäeva lõpuks vähemalt pangale tasumisele kuuluv summa. Lepingu p 8.3 kohaselt loeti laenusaaja poolt pangale lepingu alusel tasumisele kuuluvate summade maksmiseks vastavate summade debiteerimist kostja arvelduskontolt. 08.04.2013 loovutas pank vaidlusalusest arvelduskrediidilepingust tulenevad nõuded hagejale ja selle kohta saadeti kostjale 16.04.2013 teatis. Maakohus tuvastas ega ebaõigesti selle, et pank andis lepingu p-s 8.2 kostjale tagasivõtmatu maksekäsundi debiteerida ilma laenusaaja täiendavate volitusteta võlgnevuse ulatuses arvelduskontot alates võlgnevuse tasumise tähtpäevast. Tegelikult andis selles lepingupunktis kostja laenusaajana vastava maksekäsundi pangale, mitte pank kostjale.
30.Panga ja kostja vahel 27.04.2010 sõlmitud leping oli arvelduskrediidileping VÕS § 407 lg 1 tähenduses. Lepingu p 12.3 kohaselt oli pangal õigus ühepoolselt ja korduvalt pikendada arvelduskrediidi tagastamise tähtaega iga järgneva 1 aasta võrra tingimustel (sh intressimäär ja lepingutasu), mis kehtisid arvelduskrediidi tagastamise tähtaja pikendamisel ning mis olid fikseeritud panga hinnakirjas, vastavat lepingu muutmise kokkulepet sõlmimata. Juhul, kui laenusaaja ei soovinud lepingu pikendamist p-s 12.3 toodud
tingimustel, kohustus ta lepingu p-s 12.4 sellest panka teavitama vähemalt üks kuu enne igakordset arvelduskrediidi tagastamise tähtaja saabumist.
31.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja teavitas lepingu p-s 12.4 nimetatud tähtaja jooksul panka sellest, et ta ei soovi vaidlusaluse lepingu pikendamist. Maakohus rajas selle järelduse üksnes kostja 25.03.2011 kuupäeva kandvale avaldusele (t lk 90) ja asjaolule, et hageja ei vastanud kostja vastuväidetele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodu piisav selleks, et tuvastada kostja poolt pangale tahteavalduse tegemine.
32.Kohtule vastuse esitamata jätmine ei tähenda seda, et hageja oleks võtnud TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi omaks kostja väite avalduse esitamise kohta, nagu võib järeldada maakohtu otsusest. Nimetatud sätte järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Hageja ei ole selliseid avaldusi kohtule teinud. Vastupidi, hageja tugines hagiavalduses sellele, et lepingut pikendati kuni 27.04.2012. Kohus oleks pidanud tuvastama kostja tahteavalduse tegemise ja kehtivaks muutumise asjas esile toodud asjaolude ja tõendite kogumi hindamise teel.
33.Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta saatis 25.03.2011 avalduse pangale posti teel lihtkirjana ja kirja postitamise kohta tal tõendeid ei ole. Hageja väitel ei ole pank kostjalt eelnimetatud avaldust saanud.
34.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja väited tahteavalduse tegemise ja pangale posti teel edastamise kohta usutavad, sest kostja jätkas konto kasutamist ka pärast väidetavat lepingu lõppemist 27.04.2011. See on tõendatud konto väljavõttega (t lk 44 - 45 – maksed AS-le Starman, makse Megamahlad OÜ-le, kostja kontode vahelised ülekanded). Kostja käitumine tõendab, et ta aktsepteeris lepingu pikendamist.
35.Lisaks eeltoodule on kostja väited lepingu lõppemise kohta 27.04.2011 ebausutavad ka seetõttu, et 25.05.2012 ja 14.06.2012 kostja poolt pangale saadetud e-kirjades ei vaidlustanud ta lepingu ülesütlemist panga poolt 26.04.2012 avaldusega ja ei viidanud sellele, et leping lõppes juba aasta varem (t lk 31, 54-57). Kostja nõuab nendes kirjades pangalt üksnes pettuse teel üle kantud 477,77 euro tagastamist tema kontole või selle summa tasaarvestamist panga 1435,87 euro suuruse nõudega ja avaldab, et ta on nõus pärast seda võla tasumise ajatamisega, millist võimalust pakkus kostjale pank.
36.TsÜS § 69 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Õigusliku tähendusega on üksnes kehtivad tahteavaldused. Kuna asjas puuduvad tõendid kostja tahteavalduse pangale edastamise kohta, ei saa lugeda kostja tahteavaldust kehtivaks. Lepingu p 12.5 sätestab, et kui laenusaaja ei ole p-s 12.4 toodud teavitamise kohustust täitnud ja pank on ühepoolselt lepingut pikendanud, siis loetakse, et laenusaaja on pikendamisega nõustunud ja kohustub seda täitma. Asjaolu, et pank ei debiteerinud lepingu pikendamise tasu, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest lepingu järgi ei olnud pangal kohustust seda teha. Lepingu p 12.3 järgi ei pidanud lepingu pikendamise kokkulepet eraldi sõlmima.
37.Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja alternatiivse seisukohaga, et lepingu pikendamine on tühine KAS § 83 lg-s 3 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Lepingu pikendamisel ei pidanud pank teostama kostja uut krediidikõlblikkuse hindamist, nagu kostja leiab. Pank ei rikkunud
vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest kostjale ei antud uut laenu ega suurendatud krediidisummat, vaid pikendati üksnes arvelduskrediidi tagastamise tähtaega. Asja materjalist nähtub, et intressimäära ei muudetud. Lepingu pikendamisega kaasnes küll intressi tasumise aja pikenemine, kuid kostja ei ole millegagi tõendanud oma võimetust seda tasuda. Ainuüksi kostja konto väljavõtte alusel sellist järeldust teha ei saa, sest arvestades kontol kajastuvaid ülekandeid, on kostjal veel vähemalt üks pangakonto. Pank ei pidanud arvama, et kostja ei suuda lepingut täita.
38.Ringkonnakohus leiab, et lepingut pikendati lepingu p 12.3 alusel kehtivalt ja arvelduskrediidi tagastamise tähtpäevaks oli lepingu järgi 27.04.2012. Panga 03.04.2012 lepingu ülesütlemise avalduses anti kostjale tähtaeg võlgnevuse tasumiseks 22.04.2012 ja hoiatati, et kui ta seda ei tee, ütleb pank arvelduskrediidilepingu ennetähtaegselt üles ja nõuab kogu arvelduskrediidi summa kohest tagastamist ja kogunenud intresside tasumist. 26.04.2012 teatas pank kostjale, et arvelduskrediidi limiidi tagastamise tähtpäev on saabunud ja kostjal tuleb täita kõik rahalised kohustused kogusummas 1435,87 (t lk 30,31). Leping lõppes ülesütlemisega 26.04.2012 ja seega muutusid hageja nõuded TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi sissenõutavaks 27.04.2012. Kuna hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 02.09.2014, ei ole hagi TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud.
39.Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu alternatiivse seisukohaga, et seisuga 26.04.2012 oli põhiosa võlgnevus ja seisuga 27.04.2012 intressivõlgnevus kostja poolt tasutud, sest kostja kontot debiteeriti nendel kuupäevadel põhiosa võlgnevuse ulatuses summas 1278,23 eurot ja intressivõlgnevuse ulatuses summas 93,73 eurot ja pärast seda oli kostja konto jääk 0 eurot.
40.Asjaolu, et konto jäägiks on märgitud 27.04.2012 seisuga 0 eurot ei tähenda iseenesest seda, et kostja ise või keegi tema eest oleks pangale põhi- ja intressivõla tasunud. Konto väljavõtetest ei nähtu, et kostja kontol oleks olnud raha, mida oleks saanud tema kohustuste täitmiseks lepingu p 8.3 järgi debiteerida. Kontol raha puudumist kinnitas ringkonnakohtu istungil ka kostja. 25.05.2012 ja 14.06.2012 pangale saadetud e-kirjades ei vaidlustanud kostja panga 1435,87 euro suuruse nõude olemasolu ja suurust, vaid teatas selle täitmise keeldumisest kuni 477,77 euro tagastamiseni või tasaarvestamiseni.
41.Hageja selgituste kohaselt on konto väljavõttel kajastatud 26.04.2012 ja 27.04.2012 kanded pangasisesed kanded võlakontole. Selline selgitus on usutav ja kooskõlas konto andmetega, sest kostja raha ei olnud võimalik kontolt debiteerida. Kostja leiab ebaõigesti, et konto jääk 0 tähendab pangapoolset võla puudumise tunnistamist. Kostja käsitluse järgi tasus pank iseendale kostja võlad, mis on ilmselt ebaõige. Kostja ei ole tõendanud lepingujärgsete võlgnevuste pangale tasumist.
42.VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg (tagastamata arvelduskrediit) 1278,23 eurot ja intress 82,45 eurot, mis on arvestatud lepingu p 6.1 järgi arvelduskrediidi summalt. Intressilt ei ole intressi arvestatud, nagu kostja väidab. Seisuga 13.10.2014 oli sissenõutavaks muutunud viivis 575, 20 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista VÕS § 113 lg 1 alusel. TsMS § 367 alusel tuleb välja mõista ka viivis põhivõlalt alates 14.10.2014 kuni põhikohustuse täitmiseni viivisemääraga 0,05% päevas.
Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi, jäävad kõik maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Gaida Kivinurm
Iko Nõmm
Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.