Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-14-63256

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Nõue ja põhjendused XXXOÜ ja kostjad sõlmisid 22.09.14 võla tasumise kokkuleppe summas 53289,64 €, mis tuli tasuda kostjatel osade kaupa. Kostjad kohustust ei täitnud ja võlausaldaja loovutas hagejale nõude kostjate vastu. Hagi esitamise ajaga on kostjate võlg on 53289,64 €. Hagejal on õigus nõuda võlgnikelt kokkuleppe p 4 alusel viivist 0,05% võlalt. Hageja nõuab viivist perioodi 08.10.14 31.12.2014 (84 päeva) eest 2238,16 €. Lisaks palub hageja välja mõista viivise alates 01.01.2015 0,05% päevas põhivõlalt kuni selle tasumiseni. Kokkuleppe p 4 alusel on hagejal õigus nõuda ka leppetrahvi 500 €, kuna kostja on hilinenud võla tasumisega viis päeva. Hageja esitas leppetrahvi nõude 08.10.14 500 € ja kogu võlanõue muutus ka siis p 4 alusel sissenõutavaks. Hageja palub kostjatelt välja mõista võlga 53289,64 €, viivist 2238,16 €, alates 01.01.2015 0,05% päevas võlalt kuni selle tasumiseni, leppetrahvi 500 €. Menetluskulud, milleks on riigilõiv 1100 € ja õigusabikulud 280 € (ilma käibemaksuta) palub jätta kostjate kanda. Kostja vastuväited Kostjad ei tunnistanud põhivõlga, kuna see ei vasta arvetele, võlg on 46019,44 €, millega kostjad nõustusid. Kokkuleppe ei ole kehtiv, kuna sellel pole allkirju. Kuna leping on üles öeldud, ei saa hageja nõuda selle täitmist. Viivis on ebamõistlikult suur ja seda tuleks vähendada. Kostja 1 nõustus tasuma leppetrahvi ja nõustus hüvitama hageja tasutud lõivu. Kostja 1 palub vabastada kostja 2 kõikidest nõuetest. Kohtu põhjendused Digitaalallkirja seaduse § 3 lg 1 järgi on digitaalallkirjal samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal, kui seadusega ei ole neid tagajärgi piiratud ning on tõendatud allkirja vastavus käesoleva seaduse § 2 lõike 3 nõuetele. TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu (tehing) sõlmida mistahes vormis, kui seadusest ei tulene kohustuslikku vormi ning TsÜS § 78 lg 1 järgi peab kirjalikus vormis sõlmitud leping olema allkirjastatud omakäeliselt ning § 80 lg 1 alusel loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks elektrooniline vorm, kui seaduses pole sätestatud teisiti, lg 3 II lause sätestab, et elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri. VÕS § 11 lg 4 sätestab, et kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Hageja on tõendanud kohtule esitatud kirjaliku kokkuleppega 08.09.2014, et XXXOÜ ja kostja XXXAS (kostja 1) sõlmisid 22.09.14 võla tasumise kokkuleppe summas 53289,64 €, mis tuli kostjal 1 tasuda osade kaupa: 21.09.14 ja 02.10.2014 mõlemal korral 10 000 €, 21.01.2014 ja 02.11.2014 mõlemal korral 15 000 € ja 20.11.2014 3289, 64 € (kokkuleppe p 2, 3). Kuna märgitud kokkuleppega on kostja 1 kinnitanud, et võlgneb hagejale ülalmärgitud ulatuses võlga ja lubanud selle ära tasuda, on tegemist VÕS § 30 lg 1 tuleneva deklaratiivse võlatunnistusega. Seadusest ei tulene, et märgitud võla tasumise kokkulepe kuid deklaratiivne võlatunnistus peaks olema allkirjastatud omakäeliselt lepingu poolte poolt. Kokkuleppe on sõlmitud kirjalikus vormis ja allkirjastatud XXXOÜ ja kostja XXXAS (kostja 1) seadusliku esindaja XXX poolt digitaalselt, mis on vastavalt allkirja kinnituslehele kehtivad (lk15-16). Seega on pooled sõlminud ülalviidatud lepingu kirjalikus vormis ja on selle allkirjastanud kooskõlas TsÜS § 77 lg 1, § 78 lg 1, § 80 lg1, 3 II lause, VÕS § 8, § 11 lg 1, 4 ja Digitaalallkirja seaduse § 3 lg 1 järgi. Mainitud kokkuleppe p 6 nähtuvalt on kokkuleppest tulenevaid kohustusi käendanud XXX ja tema vastutuse 2 (5)

2-14-63256

maksimumsumma on 60 000 €, tema on samuti kokkuleppes märgitud ja võetud kohustuse digitaalselt allkirjastanud. Seadusest ei tulene, et käenduskohustuse võtmine tuleb käendaja poolt vaid omakäeliselt alla kirjutada. Seega on kostja 2 võtnud endale kohustuse tagada kokkuleppest tulenevate kostja 1 kohustuste täitmist ehk sõlminud käenduslepingu kooskõlas TsÜS § 77 lg 1, § 78 lg 1, § 80 lg1, 3 II lause, VÕS § 8, § 11 lg 1, 4 ja Digitaalallkirja seaduse § 3 lg 1 järgi ja VÕS § 142. Nimelt sätestab VÕS § 142 lg 1, et käenduslepingu kohaselt kohustub käendaja võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja 2 käendus on piiratud kooskõlas VÕS § 142 lg 3 rahasummaga ehk 60000 €-ga. Seega on kokkuleppe ise ja seda tagav käendus mõlemad kehtivad ning alusetud on kostjate vastupidised väited. Kooskõlas VÕS § 164 lg 1 1. lausega võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ning lg 2 kohaselt asub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 167 lg 1 sätestab, et nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Hageja on tõendanud kohtule esitatud esialgse võlasusaldaja ehk kokkuleppe 08.09.14 järgse võlausaldaja XXXOÜ 29.12.2014 teatega ja e-postiga 29.12.2014 kostjatele, et on vaidlusalusest kokkuleppest tulenev nõude kostjate vastu loovutanud täies ulatuses, sj õigusega nõuda viiviseid, hagejale. Seega on hageja asunud VÕS § 164 lg 1 1. lause ja lg 2 järgi kokkuleppes märgitud võlasusaldaja asemele, nõue koos tagatisega (käendus) on hagejale üle läinud ja hagejal on õigus nõuda kostjatelt kohustuse täitmist, sj nõude tagamiseks antud käenduse täitmist. Kooskõlas VÕS § 76 lg 1, 2 tuleb kohustusi täita vastavalt lepingu tingimustele, seadusele ja VÕS § 1000 järgi on kohustuse rikkumiseks kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 4, 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel kohustuse täitmist, lepingu üles öelda, viivist. Kokkuleppest p 4 nähtub, et kui võlgnik võlgneb võla tasumisega 5 päeva, on võlasusaldajal õigus nõuda leppetrahvi ja leppetrahvi nõude esitamisega kogu võla tasumist. Seega on lepingvabaduse põhimõttest lähtuvalt võlausaldaja ja kostja 1 kokku leppinud, et võla osamakse tasumise viivitamise korral 5 päeva, saab võlausaldaja võlgnikult nõuda lisaks leppetrahvile ka kogu võlgnetavat summat. Märgitud kokkulepe on tavapärane ja on näiteks iseloomulik laenulepingutele, millede kohaselt tasutakse võlga tagasi ositi ning kui osamakset ei tasuta või jäetakse selle tasumisega viivitusse, saab võlausaldaja lepingu üles öelda ning nõuda sisse laenulepingu järgset kogu võlga (laenu). Kostjad ei ole tõendanud, et kostja 1 poleks olnud seisuga 08.10.2014 kokkuleppes märgitud osamaksete (2 osamakset) võlga. Seega oli esialgsel võlausaldajal XXXOÜ-l õigus nõuda 08.10.2014 kostjalt 1 leppetrahvi, mida ta on teinud vastava leppetrahvi nõude ehk arvega nr 990501 08.10.2014 (lk 8) kostjale 1, ning öelda leping 08.10.2014 esitatud e-kirjaga kostjale 1 kokkuleppe p 4 alusel üles. Nimelt võimaldab VÕS § 101 lg 1 p 4 kohustuse rikkumise korral võlgnikule leping üles öelda. VÕS § 195 lg 2. lause järgi jäävad lepingu ülesütlemise korral kuni lepingu ülesütlemiseni õigused ja kohustused kehtima. Kuna aga kokkuleppes on võlausaldaja ja kostja 1 kokku leppinud, et võla osamakse tasumise viivituse korral 5 päeva, saab võlgnik lisaks leppetrahvile nõuda kogu võlgnetavat summat, siis ei muutu eelmärgitud kohustus lepingu üleütlemisel kehtetuks. Seetõttu oli võlausaldajal õigus leping kostjale 1 üles öeldud kooskõlas VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 4 ja lepingu p 4 järgi ja nõuda kogu lepingujärgset võlga 53289,64 € vastavalt VÕS § 72 lg 1, 2 ja lepingu p 4, § 101 lg 1 p1, § 108 lg 1 ja § 76 lg 1, 2 ehk kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel on kostjate väited sellest, et hagejal pole nn ülesöeldud lepingu alusel võimalik nõuda kogu võla tasumist, alusetud. Mis puudutab kostja väidet, et võlg on 46019,64 € vastavalt hageja arvetele, siis märgitud väide ei ole tõendanud. Lisaks on kostja 1 võtnud endale 3 (5)

2-14-63256

deklaratiivse võlatunnistusega kinnitanud võlga 53289,64 € hageja ees, mistõttu ei tõenda kostja esitatud ja koostatud hageja nn arvete nimekiri (lk 32) seda, et võlg oleks väiksem kui 53289,64 €. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kui võlgnik rikub kohustust, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning kooskõlas VÕS § 162 lg 1 leppetrahvi. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses ja ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuna kostjad pole tõendanud, et nad oleksid võla ja leppetrahvi ära tasunud hagejale, on hageja põhivõla ja leppetrahvi nõue põhjendatud, tõendatud ja hagejal õigus nõuda kostjatelt solidaarselt VÕS § 65 lg 1, 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja lepingu p 4 alusel võla tasumist summas 53289,64 € ning leppetrahvi tasumist 500 €. Eeltoodu alusel on põhjendamatu kostja 1 palve vabastada kostja 2 kohustuse täitmisest. Eeltoodu alusel tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista leppetrahvi 500 € ja põhivõlga 53289,64 €. Kohustuse täitmisega viivitamise korral on võlausaldajal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja § 76 lg 1, 2 alusel kokkulepitud määras viivist. Vaidlus puudus selles, et kokkuleppe p 4 järgi on võlausaldajal õigus nõua võlgnikult viivist 0,05% päevas võlgnetavalt summalt. TsMS § 367 alusel on hagejal õigus nõuda nn veel hagi esitamise ajaks mittesissenõutavaks muutunud viivist edaspidiselt protsendina põhivõlalt kuni kohustuse täitmiseni. Vaidlus puudus selles, et perioodi eest 08.10.2014-31.12.2014 on viivis võlalt 53289,64 € 84 päeva eest 2238,16 €. Seega on hageja viivisenõue märgitud aja eest põhjendatud VÕS § 113 lg 1, § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 6 ja lepingu p 4 järgi. Kostjate väide, et viivis on ebamõislikult suur ei ole õige. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhivõlaga võrdne viivis ei ole ebamõistlikult suur. Käesoleval juhul nõuab võlausaldaja viivist perioodi 08.10.2014-31.12.2014 eest 2238,16 € ja edaspidiselt viivist 0,05% päevad võlalt. Ühekordselt nõutav viivis 2238,16 € on põhivõlast väiksem ja seega ei kuulu see VÕS § 113 lg 8, § 162 lg 1 alusel vähendamisele ning hagejal on õigus nõuda kostjatelt solidaarselt märgitud viivist. Kuna kostjad pole väitnud ega tõendanud, et nad oleksid kohustuse täitnud, on nad viivituses ja rikuvad kohustust VÕS § 100 mõttes ning seega on hagejal õigus nõuda TsMS § 367 alusel alates 01.01.2015 (hagi esitati 31.12.2014) ehk hagi esitamise järgselt kostjatelt viivist solidaarselt VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 6, lepingu p 4 alusel 0,05% päevas põhivõlalt. Samas tuleb arvestada kohtupraktikat, et edaspidine viivis ning ühekordne viivis 2238,16 € kokku ei ületaks põhivõlga 53289,64 €. Seega tuleb väljamõistetavate viiviste summat piirata VÕS § 113 lg 8, § 162 lg 1 alusel põhivõlaga 53289,64 €. Lisaks tuleb arvestada lepingu p 6 ja § 142 lg 3 järgi, et kostja 2 vastutus on piiratud 60 000 €--ga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue viivise saamiseks kostjate vastu solidaarselt, kuulub osalisele rahuldamisele. 4 (5)

2-14-63256

Kokkuvõtvalt tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista hagejale leppetrahvi 500 eurot, põhivõlga 53289,64 eurot, viivist 2238,16 € ja alates 01.01.2015 viivist põhivõlalt 0,05% päevas nii, et viivis 2238,16 ja edaspidine viivis alates 01.01.2015 ei ületaks kokku 53789,84 € ning et kostjalt 2 väljamõistetavad põhivõlg, leppetrahv, viivis 2238,15 € ja edaspidine viivis alates 01.01.2015 kõik kokku ei ületaks 60 000 eurot (kõik kokku on piiratud kostja 2 suhtes 60 000 euroga). Menetluskulude jaotus, tsiviilasja hind TsMS § 133 lg 1 sätestab, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ning lg 2 sätestab, et käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Et kostjad polnud nõus sellega, et hageja on arvestanud viivist TsMS § 133 alusel, ei oma tähtsust, kuna TsMS § 133 lg 1, 2 on sätestatud hagihinna arvestuse metoodika, mille järgi määratakse asja hind ning tasumisele kuuluva lõivu suurus mitte aga nõude enda alus. Hageja nõudis viivist lisaks ühekordsele summale viivist ka alates 01.01.15 protsendina põhivõlalt kuni täitmiseni TsMS § 367 alusel, seega tuli hagihinna arvestamisel lähtuda TsMS § 133 lg 1, 2. Tsiviilasjas hind on TsMS § 133 lg 1, 2 alusel 65753,16 eurot. Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 1 aluse kindlaks menetluskulude suuruse. Menetluskuludeks on lõiv ja kohtuväliste kuludena lepingulise esindaja kulud TsMS § 138 lg 1, 2, § 144 p 1, § 175 lg 1, 11 järgi. TsMS § 162 lg 1, 2 alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Hagi kuulus osalisele rahuldamisele. Kohus piiras kostja 2 vastutust 60 000 € ja piiras lõplikku viivist. Arvestades hagihinda ning kostja 2 vastutuse piiramist ja viivise piiramist, leiab kohus TsMS § 165 lg 3 ja § 163 lg 1 viimase lause järgi, et 90% ulatuses tuleb jätta hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja kummagi kostjat menetluskulud 10% ulatuses hageja kanda. Hageja on tõendanud esitatud maksedokumendiga, et tasus hagilt lõivu 1100 eurot. Hageja esitatud arve nr 2141297 22.12.2014 järgi on esindaja kulud kokku 280 eurot käibemaksuta. Kostjad ei ole sisulisi vastuväiteid menetluskuludele esitanud. Viidatud kulud ei ole ebamõistlikult suured, mistõttu leiab kohus, et need on põhjendatud. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt TsMS § 162 lg 1, 2, § 165 lg 3, § 138 lg 1, 2, § 144 p 1, § 175 lg 1, 11 järgi hagejale välja mõista menetluskulude katteks kokku 1248 eurot. Kostjad menetluskulusid ei esitanud, seega jäävad kõik nende menetluskulud nende endi kanda. /digitaalne allkiri/ Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.