Avalikult teatavakstegemine
12. juuni 2015 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja
Tsiviilasi
Hagi hind
nr 2-14-39659 TF Bank AB versus Regina Kivisaar 819,48 euro põhivõlgnevuse, 147,36 euro viivise, 437,91 euro intressi ja 95,25 euro kahju nõudes 1500 eurot
Asja lahendamine
lihtmenetluses
Kohtukoosseis
kohtunik Silvi Maiste
Hageja
TF Bank AB (registrikood 556158-1041; aadress Postkast 947, 501 10 Boras, Rootsi Kuningriik) Anne-Liis Veski (e-post: [email protected])
Hagi ese
Hageja esindaja Kostja
Regina Kivisaar (isikukood xxxxxxxx; aadress xxxx xxxx, xxx, xxxxxx xxxx, xxxxxxxx)
kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Samuti võib kohus lihtmenetluse korral kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega; 3.3 TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale on siis õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.4 TsMS § 187 lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
(TsMS § 444 lg 1 ning lg 2 alusel) Hageja nõue Hageja on esitanud kostja vastu nõude tulenevalt poolte vahel 26.01.2012, 20.08.2012 ja 14.01.2014 sõlmitud väikelaenulepingute alusel. Hageja kandis kostja kontole laenulepingute alusel 02.02.2012 100 eurot, 21.09.2012 400 eurot ja 03.02.2014 800 eurot. Esimese laenu taotlemisega sai kostja laenukonto numbri, milleks on 500029503 ning millega on seotud kõik edaspidi esitatud taotlused. Kostja kohustus tagastama hagejale eralaenu igakuiste maksetena pangakontole, vastavalt poolte vahel kokkulepitule. Kostja võlgneb hagejale põhisummas kokku 819,48 eurot, intresse 437,91 eurot ja viiviseid 147,36 eurot ning kahju summas 95,25 eurot. Menetluskuluna on hageja välja toonud riigilõivu summas 200 eurot ja õigusabikulud 270 eurot. Kostja vastuväiteid. Kostja leiab, et 26.01.2012 sõlmitud laenulepingu alusel on võlgnevus tasutud. Kostja on kohtule esitanud konto väljavõtted võlgnevuste tasumiste kohta, mille kohaselt on kostja tasunud: 26.01.2012 sõlmitud laenulepingu alusel 05.03.2012 9,65 eurot ja 11.04.2012 100 eurot; 21.09.2012 sõlmitud lepingu alusel 05.10.2012 17,05 eurot, 07.11.2012 21,68 eurot, 27.02.2013 21,68 eurot, 06.03.2012 21,68 eurot, 08.04.2013 21,62 eurot, 08.05.2013 21,68 eurot, 06.06.2013 21,68 eurot, 06.08.2013 43,36 eurot, 06.09.2013 21,68 eurot, 06.11.2013 42,68 eurot, 07.12.2013 21,63 eurot, 04.01.2014 21,63 eurot ja 03.02.2014 sõlmitud laenulepingu alusel. 07.03.2014 96,43 eurot ja 14.03.2014 96,43 eurot. Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohtu hinnangul tuleb hagi osaliselt rahuldada. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigus2
normides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. Sellele osundab ka asjakohane Riigikohtu praktika (sh RKTKo 08.12.2008 nr 3-2-1-125-08, p 14; RKTKo 15.01.2014 nr 3-2-1-156-13, p 10), mille kohaselt on kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (RKTK 30. oktoober 2013 lahend nr 3-2-1-106-13). Asjas ei ole vaidlust, et kostja on kolmel korral hagejalt laenu võtnud. Hageja väitel on kõik kolm laenu seotud ühise laenukonto numbriga 500029503 ja hagiavaldus on esitatud vastavalt ühise kontonumbriga seonduvalt. VÕS § 408 lg-st 4 tuleneb, et kui tarbijakrediidilepingus puuduvad andmed krediidi brutosumma kohta, ei või intressi nõuda rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. VÕS § 404 lg 2 p 2 kohaselt peab tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses olema märgitud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma), muutuvate tingimustega krediidilepingu puhul lepingu sõlmimisel algsete tingimuste kohaselt arvutatud maksete kogusumma. TsÜS § 86 lg 4 näeb ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eralaenu laenulepingutel 26.01.2012 ja 20.08.2012 (tl 7 pöördel ja tl 9) ja eralaenu tingimused (tl 7) ei sisalda VÕS § 404 lg 2 p-s 2 nimetatud andmeid krediidi brutosumma kohta. Tarbijale ei ole lepingu sõlmimisel krediidi brutosummat koos intressi ja muude kuludega teatavaks tehtud. Järelikult tuleb VÕS § 408 lg 4 kohaselt kohaldada intressi arvestamisel seadusjärgset intressimäära VÕS § 94 lg 1 alusel. Kohus leiab, et kuna laenulepingud 26.01.2012 ja 20.08.2012 ei vasta VÕS § 404 lg 2 p-s 2 sätestatud tingimustele ning hageja ei ole piisavalt põhjendanud põhinõude kujunemise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb iga laenulepingu osas eraldi arvestada põhinõude, intressi ja viivise aluseks kujunenud asjaolusid. Kohus leiab, et 26.01.2012 ja 20.08.2012 sõlmitud laenulepingute osas ei ole VÕS § 404 lg 2 ps 2 sätestatud tingimused täidetud ja seega tuleb nende lepingute osas kohaldada seadusjärgset intressi. 26.01.2012 poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel oli laenuperiood 12 kuud so kuni 02.02.2013 (laen kanti kostjale üle 02.02.2012). VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli enne 02.01.2012.a 1 %. Kostjalt on põhjendatud hageja kasuks välja mõista intress TsÜS § 86 lg 4 alusel perioodi 02.02.2012-11.04.2012 eest 61 senti (määraga 1 % aastas). Kuna kostja on tasunud 05.03.2012 9,65 eurot ja 11.04.2012 100 eurot, tuleb lugeda 26.01.2012 sõlmitud laenulepingu võlgnevus kostja poolt tasutuks.
20.08.2012 (laen kanti kostjale üle 21.09.2012) sõlmitud laenulepingu alusel oli laenuperiood 24 kuud so kuni 21.09.2014 tuleb seadusjärgne intress arvestatuna 8,9 eurot (määraga 1. juulit 2012 oli 1,00%; 1. jaanuari 2013 oli 0,75% ̧ 1. juulit 2013 oli 0,50% ja 1. jaanuari 2014 oli 0,25%). Kostja on tasunud 21.09.2012 sõlmitud lepingu alusel 05.10.2012 17,05 eurot, 07.11.2012 21,68 eurot, 27.02.2013 21,68 eurot, 06.03.2012 21,68 eurot, 08.04.2013 21,62 eurot, 08.05.2013 21,68 eurot, 06.06.2013 21,68 eurot, 06.08.2013 43,36 eurot, 06.09.2013 21,68 eurot, 06.11.2013 42,68 eurot, 07.12.2013 21,63 eurot, 04.01.2014 21,63 eurot. Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31.detsembrini 2014 oli Eesti Panga teatel 0,15% (aastas) ja alates 02.01.2015 0,05%. Ajavahemiku 22.09.2014-26.02.2015, s.o 158 päeva eest oli 101,95 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 3,57 senti (101,95 * 0,0815 / 365 * 101 ja 101,95 * 0,0805 / 365 * 57). Kostjal tulnuks hagejale tagasi maksta seega põhivõlg 400 eurot ning seadusjärgne intress 8,9 eurot ja viivis (arvestusega 22.09.2014-26.02.2015 tasumata põhisummalt 101,95 eurot) 3,57 eurot, kokku 412,47 eurot. Kostja on tasunud hagejale kokku 298,05 eurot. Arvestades VÕS § 415 lg 2 sisalduva maksete arvestamise järjekorda, so esmalt arvestatud põhivõlgnevuse katteks 400 eurot, seejärel intressi katteks, so seadusjärgses määras 8,9 eurot ja viivise katteks 3,57 eurot, tuleb kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 101,95 eurot, intress 8,9 eurot ja viivis alates 22.09.2014-26.02.2015 tasumata põhisummalt 101,95 eurot 3,57 eurot. 14.01.2014 (laen kanti kostjale üle 03.02.2014) sõlmitud laenulepingu alusel oli laenuperiood 12 kuud so kuni 03.02.2015 tuleb intress arvestatuna 166,11 eurot (26,65% laenujäägilt). Kostja on tasunud 14.01.2014 sõlmitud lepingu alusel 07.03.2014 96,43 eurot ja 14.03.2014 96,43 eurot, kokku 192,86 eurot. Kostjal tulnuks hagejale tagasi maksta seega põhivõlg 800 eurot ning intress 166,11 eurot ja viivis arvestusega 04.02.2015-26.02.2015 tasumata põhisummalt 607,14 eurot 9,75 eurot, kokku 975,86 eurot. Kostja on tasunud hagejale kokku 192,86 eurot. Arvestades VÕS § 415 lg 2 sisalduva maksete arvestamise järjekorda, so esmalt arvestatud põhivõlgnevuse katteks 800 eurot, seejärel intressi katteks, so 166,11 eurot ja viivise katteks 9,75 eurot, tuleb kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 607,14 eurot, intress 166,11 eurot ja viivis alates 04.02.2015-26.02.2015 tasumata põhisummalt 607,14 eurot so 9,75 eurot. Hagi tuleb jätta rahuldamata 26.01.2012 sõlmitud laenulepingu alusel võlgnevuse, viivise ja intressi ning kahju summas 95,25 euro väljamõistmise osas. Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 kohtuotsuse tegemisel otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ning vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud menetluskuludena riigilõivu 200 eurot ja õigusabikulud 270 eurot. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõuete olemust ning menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud on põhjendatud 120 euro ulatuses. Hagiavalduse hagihinnaks on märgitud 1500 eurot. Kohus rahuldab hagi 20.08.2012 sõlmitud laenulepingu alusel põhivõlgnevuse osas 101,95 eurot, intress 8,9 eurot ja viivis 3.57 ja 14.01.2014 sõlmitud laenulepingu alusel põhivõlgnevuse 607,14 eurot, intress 166,11 eurot ja viivis 9,75 eurot, kokku 897,42 eurot.
Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuses 60% so 192 eurot. TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada kuna kaebuse hind ei ületa 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Silvi Maiste kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.