Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebuse võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Hageja nõuded, väited ja tõendid Hagiavalduse (I kd tl 2-8) ning hageja esitatud teiste menetlusdokumentide (II kd tl 127-130, 137-142) kohaselt sõlmisid hageja N. M. (sel ajal perekonnanimega R.) ja kostja B. R. Swedbank AS-ga 04.10.2004 laenulepingu nr 04-478281-EL kogusummas 17 459 eurot. Laenu sihtotstarve oli xxxxxxxx xxxx, asukohaga xxxxxxxxxxx xxxxxxx xxxx xxxxxxxxx xxxx, soetamine ja renoveerimine. Laenulepingu tagamiseks seati hüpoteek xxxxxxxx kinnistule. Laenulepingu punkt 5.1. kohaselt olid hageja ja kostja kohustatud laenusumma tagasi maksma ning tasuma pangale intressi lepingus ja selle tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel. Vastavalt lepingu põhitingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete tähtpäevaks iga kuu 8.kuupäev ning intressimääraks 6 kuu Euribor + 2,800% tagastamise lõpptähtajaga 08.09.2014. Xx xx xxxx lahutati poolte abielu. Alates xx xx xxxx on hageja uus perenimi M.. Hageja esitas xxxxx Maakohtu xxxxxxx kohtumajale avalduse poolte ühiste laste R. R.i ja R. R.i hooldusõiguse määramiseks ning ühisvara jagamiseks. Nimetatud tsiviilasjas nr 2-10-38217 sõlmisid pooled kompromissi, mis kinnitati 31.mai 2011 xxxxx Maakohtu xxxxxxxx kohtumaja kohtumäärusega samas asjas (I kd tl 16-19). Kompromisslepingu punktide - 3.1 järgi „kinnistu xxxxxxxx xxx, asukohaga xxxxxxxxxxx xxxxxxxx xxxx xxxxxxxxx xxxx, kinnistu nr xxxxxxx, katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx ja kinnistu xxxxxxxx xxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxx xxxxxxx xxxx xxxxxxxxx xxxx, kinnistu nr xxxxxxx, katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx jäävad B. R.i ainuomandisse (so. B. R.i lahusvara). 2 (8)

Tsiviilasi nr 2-14-20935 N. R. lubab ja B. R. taotleb selle õigusmuudatuse kinnistusraamatusse sissekandmist. Pooled käsitlevad ülaltoodud deklaratsiooni asjaõiguslepinguna Asjaõigusseaduse § 120 tähenduses ja paluvad xxxxx Maakohtu xxxxxxx kinnistusjaoskonna kinnistusraamatusse registriosadesse nr xxxxxxx (xxxxxxxx xxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) ja xxxxxxx (xxxxxxxx xxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) all sissekantud kinnistute ainuomanikuna sisse kanda B. R. ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx xx-xx xxxxxxxx xxxx;“ - 3.2 järgi „laenulepingust nr 04-478281-EL tulenevaid kohustusi tasub alates sama kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest tasuma B. R. (s.o B. R.i lahusvara).“ Kompromissi kinnitanud kohtumäärus jõustus peale selle väljakuulutamist. Viidatud lepingu punktiga 3.1 võttis kostja endale kohustuse ka juba kompromissi ajaks tekkinud kohustuste tasumiseks, sest pank oli laenulepingu juba üles öelnud ja kostja teadis seda, kuigi kinnistu oli endiselt kostja valduses. 04.11.2013 Pärnu Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-13-50660 võeti menetlusse Swedbank AS hagiavalduses hageja vastu laenulepingu 04-478281-EL täitmata kohustuste osas summas 12 800 eurot. Hageja vastuväiteid sellest, et 31.05.2011 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-1038217 kinnitatu kohaselt pidi laenumaksete tasumise enda peale võtma B. R., kostja ja kohus ei arvestanud ning Pärnu Maakohtu 11.03.2014 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-50660 rahuldati hagiavaldus, millega mõisteti hagejalt Swedbank AS kasuks välja 12 800 eurot. Kohtuotsus jõustus edasi kaebamata ( I kd tl 26-30). 28.05.2014 kohtumäärusega määrati nimetatud asjas kindlaks menetluskulu, mille kohaselt kohustub hageja tasuma Swedbank AS poolt alustatud kohtuasjas menetluskulu summas 550 eurot (I kd tl 32-33). Kuna poolte vahel on kehtiv kohtu poolt kinnitatud kompromissleping, mille järgi pidanuks kostja tasuma alates tsiviilasjas nr 2-10-38217 kohtu poolt 31.05.2011 kinnitatud kompromisslepingu sõlmimisest kõik järgnevad laenulepingu nr 04-478281-EL maksed, kuid millise kohustuse täitmata jätmist tõendavad Swedbank AS poolt hageja vastu esitatud hagiavaldus ja selle kohta tehtud Pärnu Maakohtu 11.03.2014 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-1350660, on kostjal hageja ees võlgnevus maksmata laenumaksete ja sellega seotud intresside osas kokku summas 12 800 eurot, millele vastavalt nimetatud kohtuotsusele lisandub viivis protsendina 0.021% päevas alates hagi esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulude summa, mis hagejalt eelnimetatud otsusega seotult välja mõisteti on summas 550 eurot, millelt kuulub arvestamisele VÕS § 113 lg 1 järgne viivis. Seega on kostja poolt kompromisslepingu täitmata jätmise tõttu hagejale tekkinud kahju nii tasumata laenumaksete näol kogusummas 12 800 eurot kui ka kohtumenetlusega seotud menetluskuludelt summas 550 eurot. Lisaks on hagejale kahju tekkinud summalt 12 800 eurot väljamõistetud viivise näol protsendina 0.021% päevas kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni ning menetluskulult väljamõistetud VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise osas. Põhivõlalt summas 12 800 eurot kuulub hagi esitamise päeva seisuga tasumisele viivis summas 596.48 eurot ning menetluskuludelt summas 550 eurot kuulub arvestamisele viivis kuni hagi esitamiseni 25.10 eurot. Hageja palub nimetatud summad kostjalt (lisanduvad jooksvad viivised) välja mõista. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad kostja väidete osas Kostja vastuse (II kd tl 85-87) ja teiste menetlusdokumentide (II kd tl 120-121, 152-153) ning kohtuistungeil selgitatu kohaselt ei tõenda hageja poolsed kirjalikud tõendid kostja süüd hagejale kahju tekitamises. Kostja ei nõustu hageja väitega, et ainult kostja poolt kompromisslepingu täitmata jätmise tõttu on hagejale tekkinud kahju nii tasumata laenumaksete näol summas 12 800 eurot kui ka kohtumenetlusega seotud menetluskuludega

3 (8)

Tsiviilasi nr 2-14-20935 summas 550 eurot. Kostja esitas 26.09.2013.a Swedbank AS-ga sõlmitud võlatunnistuse ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe, milline on vormistatud Pärnu notar Anu Raid büroos ja registreeritud numbri 1882 all ( II kd tl 88-90). Nimetatud võlatunnistusest nähtub, et pooled leppisid kokkuleppeliselt kokku vähendada kostja võlgnevuse suurust tulenevalt laenulepingust nr 04-478281-EL 12 800 euroni (lepingu punkt 1.1.3). Samas ei kinnita eelpoolnimetatud võlatunnistus, et laenulepingust nr 04-478281–EL tulenevaid õigusi ja kohustusi oleks kas osaliselt või siis tervikuna kellelegi üle antud või kellelegi loovutatud. Kuna kostja esitatud kahjunõuet ja viivisenõuet ei tunnista, siis ei käsitle kostja hagiavalduses toodud viivise nõude arvestust. Ekslik ja tõendamata on hageja arvamus, et kostja ei ole omapoolseid kohustusi täitnud ja seeläbi on hagejal kahju tekkinud. Samuti on kostja seisukohal, et teda hoiti teadmatuses sellest, et täitemenetlus laenulepingu järgse võla osas juba käis kompromissi sõlmides tsiviilasjas nr 2-10-38217. Kostja on tasunud pangale erinevaid summasid ka pärast 31.05.2011 (II kd tl 122-125). Hageja on esitanud kohtutäitur Marianne Auseni kirja (II kd tl 131), millest nähtub, et B. R.ile kuuluva xxxxxxxx kinnistu enampakkumiskuulutused avalikustati Ametlikes Teadaannetes 23.11.2011, 07.03.2012, 20.04.2012, 18.06.2012, 06.08.2012, 27.09.2012, 09.11.2012, 21.02.2013, 10.04.2013. Täitmisteade koos täitedokumentidega toimetati B. R.ile kulleriga ja ta sai need kätte isiklikult 29.09.2011. Seega informeeris täitur maja sundmüügist rohkem kui 6 kuud peale 31.05.2011 määruse tegemist ning xxxxxxxx talugi müüdi alles peale 2013.aasta kevadel avaldatud teadet. Pank ei algatanud täitemenetlust kinnistu müügiks enne suve 2011, mida kinnitab e-kirjavahetus hageja ja panga vahel (II kd tl 144-145), mis aga lisaks näitab, et pank üritas kostjale ikkagi anda võimaluse laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kokkuleppe korras. Kostja teadis juba kohtuasja nr 2-10-38217 menetluse ajal, et laenulepingu järgsed summad on korrektselt tasumata, sest ta tasus neid osaliselt ise ( II kd tl 161). Kostja oli teadlik ka sellest, et panga poolt on laenulepingu ülesütlemise teated esitatud alates 31.01.2011, sest vastav dokumentatsioon ja kirjavahetus poolte esindajate vahel on nimetatud tsiviilasjas toimikus olemas (II kd tl 162-169). Hageja taotlusel on tsiviilasja nr 2-10-38217 toimikust võetud asja juurde ka 26.05.2011 kohtuistungi protokoll ja poolte allkirjadega kompromissi tekst, millest nähtub, et kinnistud jäävad kostjale koos laenu tasumise kohustusega. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes: - hageja ja kostja sõlmisid Swedbank AS-ga 04.10.2004 laenulepingu nr 04-478281-EL kogusummas 17 459 eurot. - tsiviilasjas nr 2-10-38217 sõlmisid pooled kompromissi, mis kinnitati 31.mai 2011 xxxxx Maakohtu xxxxxxx kohtumaja kohtumäärusega, mille kompromisslepingu punkt 3.1 järgi

4 (8)

Tsiviilasi nr 2-14-20935 kinnistu xxxxxxxx xxx, asukohaga xxxxxxxxxxx xxxxxxx xxxx xxxxxxxxx xxxx ja kinnistu xxxxxxxx xxxx, asukohaga xxxxxxxxxxx xxxxxxx xxxx xxxxxxxxx xxxx jäid B. R.i ainuomandisse. Punkti 3.2 järgi „laenulepingust nr 04-478281-EL tulenevaid kohustusi pidi tasuma alates kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest B. R.“. - Pärnu Maakohtu 11.03.2014 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-50660 rahuldati hagiavaldus, millega mõisteti hagejalt Swedbank AS kasuks välja 12 800 eurot ehk laenulepingu 04-478281EL täitmata kohustused. Samuti on leidnud kinnitust, et vastavalt tsiviilasjas nr 2-10-38217 sõlmitud kompromissile läks omandiõigus xxxxxxxx talule üle kostjale ja seega täitemenetluses, millega realiseeriti nimetatud kinnistule seatud hüpoteeki, oli võlgnikuks kostja. Hageja on esitanud 06.04.2015 tõendi kohtutäiturilt, millest nähtub, et täitmisteade toimetati kostjale kätte isiklikult kätte 29.09.2011. Kuivõrd täitemenetlus algab vastavalt TMS § 24 lg 2 täitmisteate kättetoimetamisest võlgnikule, on kostja väide täitemenetluse toimumise kohta (ja selle fakti varjamise kohta tema eest hageja poolt) kompromissi sõlmimise ajal asjakohatu ja tõendamata. Laenuandja esindaja on veel 25.07.2011 e-kirjas hagejale (II kd tl 144) selgitanud, et kostja ei täida oma kohustusi panga ees ning pank on sunnitud algatama täitemenetluse. Seega ei olnud ka ligemale 2 kuud pärast kompromissi kinnitavat määrust täitemenetluse algatamiseks avaldust esitatud. Veelgi enam – kostja oli teadlik probleemidest ülalmärgitud laenulepingu järgsete maksetega juba enne kompromissi sõlmimist, kuivõrd nimetatud tsiviilasja menetluses olid esitatud pangapoolsed 31.01.2011 ülesütlemisteated (II kd tl 166-167). Kostja oli laenumakseid enne kompromissi sõlmimist ka ise osaliselt tasunud (II kd tl 161). Seega puudub alus kostja väidetel, nagu tema eest oleks laenulepingu täitmisega seotud asjaolusid ühisvara jagamise menetluses hageja poolt varjatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval ning lg 4 järgi peab võlgnik täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kohtulik kompromiss on samuti leping VÕS § 578 mõttes ehk kompromissleping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. VÕS § 100, millele ka hageja hagiavalduses viitas, sätestab kohustuse rikkumise mõiste. Nimetatud paragrahvi järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 näeb ette, milliseid õiguskaitsevahendeid on võlausaldajal võimalik kasutada, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kuna hageja ja kostja vahel on kehtiv kohtu poolt kinnitatud kompromissleping, mille järgi pidanuks kostja tasuma alates 31.05.2011 kinnitatud kompromisslepingu sõlmimisest kõik laenulepingu nr 04-478281-EL maksed, kuid millise kohustuse täitmata jätmist tõendavad Swedbank AS poolt hageja vastu esitatud hagiavaldus ja selle kohta tehtud Pärnu Maakohtu 11.03.2014 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-50660, on kostjal hageja ees võlgnevus maksmata laenumaksete ja sellega seotud intresside osas kokku summas 12 800 eurot, millele vastavalt nimetatud kohtuotsusele lisandub viivis protsendina 0.021% päevas alates hagi esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulude summa, mis hagejalt eelnimetatud otsusega seotult välja mõisteti on summas 550 eurot, millelt kuulub arvestamisele VÕS § 113 lg 1 järgne viivis. Antud kaasuses on seega tegu lepingu mittekohase täitmisega (VÕS § 100), mille korvamise õiguskaitsevahenditeks on VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamine. Kahju

5 (8)

Tsiviilasi nr 2-14-20935 hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 sätetele kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kostja oleks panga ees laenulepingust tulenevaid kohustusi (nii kompromissi tegemise ajal olemas olnuid kui pärast seda tekkinuid) täitnud nõuetekohaselt, puudunuks laenuandjal vajadus kohtusse hageja vastu pöörduda. Seega on olemas ka VÕS § 127 lg 4 kohane põhjuslik seos kostja tegevuse/tegevusetuse ja hagejal tekkinud varalise kahju – temalt väljamõistetud summade – vahel. Asjaolu, et kostja sõlmis laenuandjaga hiljem eraldi lepingu väiksemas (pooles) mahus kui laenusumma võlgnevus, ei oma kohtu hinnangul asjas tähtsust, kuivõrd see ei muuda ära laenuandja nõudeid teise laenusaaja ehk hageja vastu. Pangale kui laenuandjale ei ole poolte kompromissleping siduv, sellega vaid jagati laenusaajate omavaheline vastutus laenulepingu täitmise osas, kusjuures kostja sai koos laenulepingust tulenevate kohustustega endale ka kinnistu omandiõiguse. Selline ühisvara jagamise viis kompromissi korras on tavapärane ja seda on hageja ise kohtuistungil 26.05.2011 (protokolli lk 2 II kd tl 170 ülemine lõik) kostja juuresolekul selgitanud. Hageja selgitas kompromisslepingu sisu pangale ka tsiviilasjas nr 2-13-50660, kuid pank lähtus oma nõude esitamisel õigustatult laenulepingust (milles kohustatud isikuid ehk mõlemaid käesoleva asja pooli ei ole muudetud), mida kohus ei saanud muuta kompromisslepinguga ega jätta seda arvestamata hagi rahuldamisel. Otsuse edasikaebamisel olnuks kohtu hinnangul tõenäoline kaebuse rahuldamata jätmine, mis toonuks hagejale kaasa veel suuremad kulutused ja seeläbi suurema kahju, mida käesoleval juhul kostjalt nõuda. Seega on kostja poolt kompromisslepingu täitmata jätmise tõttu hagejale tekkinud kahju nii tasumata laenumaksete näol kogusummas 12 800 eurot kui ka kohtumenetlusega seotud menetluskuludelt summas 550 eurot. Lisaks on hagejale kahju tekkinud summalt 12 800 eurot väljamõistetud viivise näol protsendina 0.021% päevas kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni ning viivis menetluskuludelt ehk 550 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Eelneva põhjal leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjalt kuulub väljamõistmisele kokku 13 946.48 eurot hageja kasuks. Lisaks on hagejale kahju tekkinud summalt 12 800 eurot väljamõistetud viivise näol protsendina 0.021% päevas kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni ning viivis menetluskuludelt ehk 550 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Selline nõue on õiguslikult põhjendatud TsMS § 367 esimese lause kohaselt. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud hagi rahuldamisel jätta kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (TsMS) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja

6 (8)

Tsiviilasi nr 2-14-20935 keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. Seega, tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1 ja 477 lg-st 7 peab kohus juhul, kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, analüüsima kõiki asjaolusid ning selle põhjal tuvastama, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on põhjendatud ja vajalikud. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. N. M. menetluskulude kindlaksmääramise avalduses on selgelt ja arusaadavalt näidatud õigusabi osutamisele kulunud aeg, tunnihind ja tehtud toimingud. Käesolevas tsiviilasjas on hageja esindaja esitanud kohtule hagiavalduse, teinud ettevalmistust kaheks kohtuistungiks ning osalenud istungitel, esitanud kohtule kaks taotlust. Menetlusdokumentide koostamiseks on hageja esindaja tutvunud asja lahendamiseks vajalike materjalidega ning komplekteerinud tõendeid. Vastavalt avalduses esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja esindaja Anu Toomemägi osutanud õigusabi kokku 11 töötunni ja 30 minuti ulatuses tunnitasuga 60 eurot (lisandub käibemaks), kokku 828 eurot (sisaldab käibemaksu). Samuti palub hageja välja mõista kostjalt tautud riigilõiv 100 eurot. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et avaldus on põhjendatud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõiv 100 eurot, kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja esitanud vastuväiteid vastaspoole menetluskuludele nimekirjale. Kohus leiab, et kulutus lepingulise esindaja õigusabile on põhjendatud ning kokku on seega hageja põhjendatud menetluskulud 928 eurot. Lepingulise esindaja tunnihind on mõistlik (Riigikohus on pidanud mõistlikuks ka tunnihinda 100 eurot + käibemaks). Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud ja seega tuleb kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Sama kehtib hageja poolel menetluses osalevale kolmandale isikule menetlusabi andmise kohta, kui hagi rahuldatakse. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

7 (8)

Tsiviilasi nr 2-14-20935 25.06.2014 määrusega anti hagejale menetlusabi ning vabastati riigilõivu tasumisest osaliselt, s.o 500 euro ulatuses ning kohustas hagejat tasuma riigilõivu 100 eurot. Kuna hagejale anti menetlusabi ning vabastati riigilõivu tasumisest osaliselt, siis eeltoodu alusel paneb kohus käesolevaga kostjale kohustuse riigile hüvitada tasumata riigilõiv summas 500 eurot. TsMS § 179 lg 5 alusel ja tulenevalt ülalmärgitust annab kohus kostjale tähtaja tasuda nimetatud summa 6 (kuue) kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest ühekordse maksena. Kostja riigi õigusabi korras esindaja ei ole kohtu määratud tähtajaks riigi õigusabi tasu taotlust esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.