Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõuded ja väited Maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tl 3-5) ning hagiavalduse (tl 14-17) kohaselt sõlmis hageja Krediidikaitse Grupp OÜ 18.09.2012 kostja A. N.uga (N.) konstitutiivse võlatunnistusena võla tasumise kokkuleppe MG-33891 (tl 18-19, edaspidi ka kokkulepe), mille alusel kostja tunnistas oma võlgnevust hageja ees summas 1206.44 eurot, millest maksegraafiku sõlmimise tasu moodustas 26.84 eurot. Kokkuleppe põhitingimuste järgi kohustus kostja maksma alates 15.10.2012 24 kuu jooksul, iga kuu 15. kuupäevaks, hagejale 50 eurot kuus. Viimase osamakse tasumise tähtpäevaks oli 15.09.2014 summas 29.60 eurot. Ajavahemikus 07.12.12 - 11.08.14 on kostjalt kokkuleppe alusel laekunud kokku 850 eurot (konto väljavõte tl 20). Nimetatud summast hageja kattis eelkõige ära maksegraafiku sõlmimise tasu 26.84 eurot, 15 osamakset täielikult summas kokku 750 eurot ja viivise katteks 73.16 eurot. Vastavalt poolte kokkuleppele on selle tingimustest mittekinnipidamisel hagejal õigus sisse nõuda kogu võlgnevuse summa 1206.44 eurot ning õigus nõuda viivist 1% päevas kogu võlgnevuse summalt iga maksega viivitatud päeva eest. Seejuures, kui võlgnik hilineb osamaksete tasumisega ja peab maksma täiendavalt ka viivist, siis loetakse, et täitmine toimub esmalt menetluskulude, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi ja viivise ning viimases järjekorras põhikohustuse katteks. Kokkuleppe kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kokkuleppes nimetatud osamakse tähtajaks tasumise kohustust ja on vähemalt ühe osamakse tasumisega viivises enam kui 60 kalendripäeva, siis võlausaldaja omab õigust, kokkuleppest taganemise avaldust tegemata, pöörduda kogu võlasumma sissenõudeks kohtusse. Hagiavalduse esitamise kuupäeva seisuga on kostja on jätnud hagejale tasumata üheksa viimast osamakset (osamaksed 16 kuni 24) summas kokku 429.60 eurot, milles tulenevalt hagejal on õigus esitada viivisenõue 1 % päevas võlgnevuse (429.60 €) summalt iga maksega viivitatud päeva eest. Kuna viivis on ületanud põhivõlgnevuse summa, siis hageja on seisukohal, et ebamõistlik on nõuda võlgnikult viiviseid põhivõlgnevuse summat ületavas osas. Seega nõuab hageja kostjalt viivist põhivõlgnevuse summa ulatuses ehk 429.60 eurot. Kuna kostja on maksekäsu kiirmenetluse ajal tasunud kostjale veel 50 eurot, siis palub hageja kostjalt välja mõista viivis 379.60 eurot, kokku on nõue seega koos põhivõlgnevusega 809.20 eurot. Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja väidete osas Kostja märgib oma vastuses (tl 37), et oleks võlga tagasi maksma hakanud kohe kui pooled oleksid jõudnud hagejaga kokkuleppele, aga kuna seda ei juhtunud, sest kostja ei nõustunud hageja poolt nõutava summaga, siis tekkis ka viivitus võla tagastamisega. Kui kostja mõistis, et kokkulepet ei tule, otsustas ta hakata võlga tagastama. Selle aja jooksul toimus võlausaldaja poolt pidev ähvardamine meilide teel, aga kostja vastas alati, et ei ole summaga nõus ja 2(6)

Tsiviilasi nr 2-14-21414 lepingut ei allkirjasta. Seejärel saadeti kostjale hageja poolt e-mail, kus väideti, et oma esimese sissemaksega on ta tunnistanud maksegraafikut, sellega kostja nõus ei olnud ja peale selle meili saamist muutis kostja maksekorraldusel ära makse selgituse - kui enne oli makse selgituseks „osamakse“, siis nüüd pani kostja selleks „põhisumma osaline tagasimakse“. Maksegraafikut ei ole kostja kunagi aktsepteerinud. Kostja on tasunud kokku 850 eurot (tl 39) ega tunnista hageja poolt nõutavat viivist, kuna on põhisummale peale maksnud 250 eurot. Maksed on toimunud korrektselt ja kostja on maksnud ka kahe kuu maksed ühes kuus. Hageja märgib (tl 43-44), et nõude aluseks olev võla tasumise kokkuleppe MG-33891 on kehtiv vaatamata sellele, et kostja pole seda füüsiliselt allkirjastanud. Kostja on võlatunnistuse alusel hagejale tasunud 850 eurot ja osamaksete suurus vastab kokkuleppe osamakse suurusega. Kostja ise oma 17.09.2012 e-kirjas palunud hagejal sõlmida maksegraafik ja andis selleks andmed, et tasuda kostja saab iga kuu 15. kuupäevaks, kuna tal hetkel ei ole võimalik maksta rohkem kui 50 € kuus (tl 45). Kostja ise on eelnevalt aktsepteerinud maksegraafikut. Selle kohta annab tunnistust ka tema poolt hagejale 20.12.2012 edastatud elektrooniline kiri, milles kostja teatab, et detsembris ei ole tal küll enam võimalust seda võlga tasuda, aga pakkus lahenduseks, et tasub jaanuaris 100 € ja veebruaris 100 €, siis on ta ilusasti graafikus tagasi (tl 46). 11.01.2013 kostja teatas e-kirjaga hagejale, et paraku ei saa see kuu rohkem maksta kuna tuli osta pojale uued prillid ja tütrele xxxxxxxxx ravimeid, maksis 50 € nagu maksegraafikus kirjas, et midagigi laekuks (tl 47). Võla tasumise kokkuleppes nr MG-33891 on otseselt kirjas, et käesolev kokkulepe on sõlmitud eesti keeles ja loetakse poolte vahel sõlmituks momendist, kui see on võlgniku poolt allkirjastatud või ajast, mil võlgnik sooritab kokkuleppe esimese osamakse. Kostja on oma teoga võlga tunnustanud ja lepingut aktsepteerinud ning hageja on kostja kaudse tahteavalduse ehk teo (osamakse laekumise hageja pangakontole) vastu võtnud. Kostja märgib (tl 52), et miks ei ole saatnud hageja neid e-maile, kus kostja ütles, et pole sellise graafikuga nõus. Kostja leiab, et tal peab olema õigus näha graafikut enne kui see allkirjastatakse. Kostja muutis ära maksenimetuse, kui sai aru, et kokkulepet ei tule. Mis puutub põhisummasse siis kostja jaoks on põhisumma mis laekub reaalselt tema kontole. Credit Invest OÜ kodulehelt on näha (tl 52), et kostja laenatud summa oli 600 eurot, laenutasu 41 eurot, viivis 45 eurot ja siis need kaks väidetavat kirja, millest kostja midagi tea, veel 32 eurot. Seega oli Credit Invest OÜ nõutav summa kokku 783 eurot. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Kohus lahendab asja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 ja § 405 lahendada kirjalikus menetluses lihtsustatud korras. Mõlemad pooled on avaldanud nõusolekut asja menetlemiseks kirjalikult, pooled on esitanud oma seisukohad ja tegemist on asjaga, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, mistõttu on võimalik lahendada asi lihtsustatud korras TsMS § 405 järgi. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või 3(6)

Tsiviilasi nr 2-14-21414 mitte. Lihtmenetluse korras lahendatavas asjas võib kohus otsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Pooltevahelise kokkuleppe olemasolu. Asjas puudub vaidlus selles, et kostja ei ole allkirjastanud 18.09.2012 kokkulepet. Samas võib tahteavaldus (sh tehingu tegemiseks) olenevalt selle tegemise viisist tulenevalt olla kas otsene või kaudne (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3). Nimetatud sätte kohaselt on kaudne tahteavaldus see, mis väljendub teos (käesoleval juhul osamaksete tasumine maksegraafiku alusel), millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (antud juhul võlanõude tunnustamine). Kaudse tahteavalduse puhul tuleb arvestada konteksti ja kaasnevaid asjaolusid, s.t kas kaudne tahteavaldus saaks olla teistele isikutele äratuntav ja arusaadav ning käsitletud seega tahteavaldusena, millel on õiguslikud tagajärjed. Kaudne ehk konkludentne on tahteavaldus, mis väljendub sellises teos (käesoleval juhul kostja poolt maksegraafiku alusel osamaksete tasumine), millest hageja võis järeldada kostja tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg, ehk tunnistada võlga hageja ees ja tasuda nimetatud võlg hageja poolt väljastatud maksegraafiku alusel. Seejuures on otsesel ja kaudsel tahteavaldusel on samad õiguslikud tagajärjed. Arvestades kostja poolt tehtud makseid (50-eurosed, nagu ka kokkuleppes märgitu), samuti nende tegemist just kokkuleppes märgitud hageja kontole, on kohus seisukohal, et kostja on oma tegudega lepingut aktsepteerinud ning hageja on kostja kaudse tahteavalduse ehk teo (osamaksete laekumise hageja pangakontole) vastu võtnud. Lisaks esitatud konto väljavõtetele (tl 20 ja 39), kinnitavad eelnevat järeldust ka kostja pool hagejale saadetud 17.09.2012, 20.12.2012 ja 11.01.2013 e-kirjad, kus selgitatakse tehtavaid makseid ja kostja võimalusi/takistusi maksete tegemiseks suuremas määras (100-eurostena). Kostja on küll väitnud, et on sõnaselgelt väljendanud mittenõustumist pakutud kokkuleppega, kuid tema väited on jäänud paljasõnaliseks. Asjaolu, et kostja muutis alates 08.03.2013 tehtud teisest 50eurosest tagasimaksest makse selgituse „osamaksest“ „põhisumma osaliseks tagasimakseks“ seda järeldust ei muuda. Kostja ei saanud ühepoolselt kokkulepet teisiti käsitlema hakata, pealegi jätkas ta endiselt 50-euroste maksete tegemist igakuiselt, nagu nägi ette ka kokkulepe. Kohus leiab, et 18.09.2012 võlatunnistuse/kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 mõttes, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. See nähtub juba pealkirjast „võlatunnistus/võla tasumise kokkulepe“. Seega kostja tahe oli tunnistada olemasolevat võlga ja tasuda see maksegraafiku alusel. Antud võlatunnistuse näol on tegemist poolte kokkuleppega olemasoleva võla ajatamiseks. Kostja on ise esile toonud ja tõendanud esitatud tellimuse väljavõttega Credit Invest OÜ kodulehelt (tl 52-53), et esialgne võlg oli nimetatud võlausaldajale laenulepingu nr 2100227798 alusel põhisummas 600 eurot, millele lisandusid laenutasu, viivis ja nõudekirjad, kusjuures summa saadi laenuks 09.07.2012 ja tagasimakse päev oli 07.09.2012. See, et kostja on maksnud vaidlustamata asjaoludel saadud 600-eurose laenu (millele lisandus vähemalt laenutasu) tagasimaksetena kokku 850 eurot, ei tähenda, et 18.09.2012 kokkulepe ei oleks kehtiv. Kokkuleppe kuupäevaks ei olnud kostja teinud ühtegi makset ei Credit Invest OÜ-le ega hagejale, kes vastavalt 17.09.2012 e-kirjas märgitule (mida kostja ei vaidlusta) oli omandanud nõude loovutamise teel nõude kostja vastu. Sisuliselt sai kostja vähem kui 2-kuulise tähtaja laenu tagasimakseteks uue võimaluse – laenu tagasimakseid pikendati 2 aastani ja igakuine tagasimakse suurus oli kohtu hinnangul mõistlikkuse piires 50 eurot. Vastavalt kokkuleppe lk 2 esimesele lõigule saanuks hageja juba oktoobris-novembris 2012 asuda kostjalt kogu kokkuleppe alusel võlga (summas 1206.44 EUR) sisse nõudma, kuid seda ta ei ole teinud, maksegraafiku täitmise raskused ilmnesid kostjal alles 2013.aasta lõpus. Samas märgib kohus, et vaatamata pealkirjale ei ole 18.09.2012 4(6)

Tsiviilasi nr 2-14-21414 konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes – selle olemasolu (kostja tahet asendada olemasolev kohustus täiesti uuega) peab kohtupraktika kohaselt tõendama hageja, vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-21-06, 3-2-1-149-11. Sellekohased tõendeid esitatud ei ole, ja olukorras, kus ka füüsiliselt kostja kokkulepet ei allkirjastanud, oleks selle tõendamine äärmiselt keeruline. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval ning lg 4 järgi peab võlgnik täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 100, millele ka hageja hagiavalduses viitas, sätestab kohustuse rikkumise mõiste. Nimetatud paragrahvi järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Nii hagiavalduses kui kostja makseettepaneku vastuväites märgitu kohaselt tuleneb kostja kohustus 18.09.2012 allkirjastatud võlatunnistusest. Kostja täitis võlatunnistusega võetud kohustust vaid osaliselt. VÕS § 101 näeb ette, milliseid õiguskaitsevahendeid on võlausaldajal võimalik kasutada, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Käesoleval juhul valis hageja VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6 sätestatud vahendid: kohustuse täitmise (p 1) ja viivise nõude (p 6). Viivise nõude aluseks on VÕS § 113 lg 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määra leppisid pooled kokku võlatunnistuses, mille järgi kostja kohustus maksma viivist 1% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokkulepitud viivise suurus on 610.83 eurot (vastav arvutustabel on ära toodud hagiavalduses), hageja vähendas nõutavat viivist 379.60 euroni, mis on mõistlik ja kooskõlas kohtupraktikaga (nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05, 3-2-1-8710). Mis puutub viivise vähendamisse, siis märgib kohus, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaselt saab kohus seda teha vaid kohustatud isiku taotlusel ja mõistliku suuruseni. Samas tuleb arvestada kohustatud isiku poolt kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja väitel on tema ülalpidamisel 4 last, kolm käivad koolis ja üks lasteaias, samuti vajab üks laps ravimeid epileptikuna, lisaks on kostja töötu. Ühtki neist väidetest ei ole hageja vaidlustanud. Arvestades nimetatud väiteid ja asjaolusid, et - kostja on pooltevahelise kokkuleppe alusel tasunud kogu võla summast 850 eurot ehk 70% (kogu nõue oli 1206.44 eurot) - viivise määr 1% päevas on ebamõistlikult suur, ületades seadusjärgset viivist (alates 01.01.2015 VÕS § 94 ja § 113 lg 1 alusel 8,05% aastas) ca 45 korda - hageja on nõude esitamisel arvutanud viivist ka intressilt, mis ei ole VÕS § 113 lg 6 järgi lubatav (igakuisest 50-eurosest maksest moodustab intress vastavalt kokkuleppele 10 eurot), siis peab kohus õiglaseks vähendada tasutavat viivist 100 euroni, mis teeb viivise määraks selle arvutamisel viimasest maksest (enne maksekäsu kiirmenetluses tehtud makset) ehk 10.12.2013 maksest kuni hagi esitamiseni ca 34% aastas. Ligikaudu neljakordne seadusjärgne viivisemäär on sõlmitud kokkuleppe tingimusi ja tasumise asjaolusid mõistlik. Tulenevalt eelpool toodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 429.60 eurot ning viivise 100 eurot, kokku 529.60 eurot. Selliselt peaks kostja 5(6)

Tsiviilasi nr 2-14-21414 tasuma saadud 600-eurose laenu (millele lisanduvad laenu- ja maksegraafiku tasu) tagasi ligikaudu kahekordses summas (850 + 529.60), mis on temale võimaldatud pikka tagasimakseaega arvestades õiglane. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna antud juhul on menetluskulud kohtule teadaolevalt kandnud vaid hageja, ja seda tasutud riigilõivude näol, siis on põhjendatud menetluskulude jaotamine võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus on hagi rahuldanud 529.60 : (809.20 : 100) = 65.45% ulatuses. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks (sisaldub hagis) ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et see on põhjendatud, s.t kostjalt tuleb välja mõista hagi rahuldamise võrdelisele ulatusele vastav tasutud riigilõivude osa. Hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 45 eurot ning hagiavalduse esitamiselt riigilõivu 130 eurot, kokku 175 eurot. Tegemist oli vältimatu ja vajaliku kulutusega nõude esitamisel. Kulutust lepingulisele esindajale hagejal ei ole, kuna hagejat esindas kohtumenetluses seaduslik esindaja. Kostjalt tuleb seega välja mõista 114.54 eurot. TsMS § 177 lg 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.