Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUDED JA NENDE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 13.04.2007.a. hageja ja kostja E. V. laenulepingu nr 07068865-EV, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 12 791 eurot. 09.03.2009 sõlmisid hageja ja kostjad laenulepingu nr 07-068865-EV LISA, mille kohaselt leppisid pooled kehtestada laenusaajate ja panga vahel sõlmitud laenuleping nr 07-068865-EV uues sõnastuses. Lepingu punkti 4.3 kohaselt olid laenuvõtjad kohustatud laenusumma tagasi maksma ning tasuma hagejale intressi lepingus ja lepingu tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel. Vastavalt lepingu põhitingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete tähtpäevaks iga kuu 10. kuupäev ning intressi määraks 6 kuu Euribor+6,800% aastas tagastamise lõpptähtajaga 10.04.2024. Tulenevalt lepingu tüüptingimuste punktist 7.1. oli hagejal õigus nõuda kostjatelt varaliste kohustuste (v.a intressi) täitmisega viivitamisel viivist. Lepingust tulenevate kostjate kohustuste hagejale täitmise tagamiseks seati tagatisena hüpoteek korteriomandile asukohaga Kreutzwaldi tn 56b-18, Võru linn (registriosa nr 1344541). Kostjad ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt. Tulenevalt sellest saatis hageja kostjatele lepingu ülesütlemisteatise 20.10.2010. Hageja palus kostjatel tasuda lepingust tulenev võlgnevus. Hageja hoiatas kostjaid, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud ennetähtaegselt lepingu üles ütlema. Kostjad võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu 05.11.2010.a. ennetähtaegselt üles. 19.01.2012 teatises informeeris hageja kostjaid, millega 29.11.2011 toimus kohtutäitur Oksana Kutšmei vahendusel enampakkumine korteriomandile aadressiga Kreutzwaldi 56b-18, Võru. Nimetatud vara müüdi hinnaga 8 615.00 EUR, millest läksid maha kohtutäituri tasud; summast laekus hagejale laenulepingust nr 07-068865-EV tuleneva võlgnevuse katteks 7 533.66 EUR. Summa ei katnud aga lepingutest tulenevat võlgnevust ning kostjatel on hagejale tasumata laenulepingu nr 07-068865-EV järgi 6 695.87 EUR, millest põhiosa on 4 728.56 EUR, intress 606.18 EUR, varakindlustus 36.07 EUR, menetlustasu 19.17 EUR, põhiosa viivis 1 299.38 EUR, varakindlustuse viivised 6.51 EUR. Juhindudes eeltoodust palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 6 695.87 EUR; mõista kostjatelt solidaarselt AS-i Swedbank kasuks välja viivis protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni; jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda (sh maksekäsu kiirmenetluse avalduselt tasutud riigilõiv 141.86 EUR ja hagiavalduselt tasutud riigilõiv 543.24 eurot), mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostjad leiavad, et nad on lepingu järgi kõik kohustused täitnud. Laenu tagatiseks seati hüpoteek kostjate kolmetoalisele korterile Võrus, mis müüdi enampakkumisel üliodavalt. Kostjad ei pea vastutama panga vigade eest, hageja peab esitama oma pretensioonid kohtutäiturile (tl 79-80).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED,

TEHTUD JÄRELDUSED

Hageja on oma nõude põhjendamiseks kohtule esitanud koopiad laenulepingust ja selle lisast (I kd, tl 9-1, 16-19), laenulepingu tüüptingimustest (I kd, tl 12-15, 112-113); hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust (I kd, tl 20-25); lepingu ülesütlemise avaldustest (I kd, tl 26-31); panga teatistest (I kd, tl 32-42); väljavõtte lepingul sooritatud operatsioonidest ning lepingust tulenevate nõuete arvestuse (I kd, tl 43-60)); võla meeldetuletuskirjadest (I kd, tl 118-130); teenustasude hinnakirjadest (I kd, tl 138, 139). VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

VÕS § 416 lg

1 (05.11.2010 kehtinud redaktsioon) alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja E. V. sõlmisid 13.04.2007.a. laenulepingu nr 07-068865-EV, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 12 791 eurot; pooled on sõlminud 09.03.2009.a. laenulepingu 07-068865-EV lisa, millega sõlmiti ümber laenuleping nr 07-068865-EV uues sõnastuses; lepingu lisa põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjatele laenu 12 346,86 eurot; kokku lepiti intressimääras 6 kuu Euribor + 6,800% aastas; krediidikulukuse määraks 13,5% aastas; laenusumma osamaksete ja intressi maksete tähtpäev on iga kuu 10.kuupäev; laenusumma tagastamise lõpptähtaeg 10.04.2024.a.; pooled on kokku leppinud, et laenusaaja saab intressi maksepuhkust kuni 10.05.2009.a. (I kd, tl 16). Paljasõnalised ja tõendamata on kostja A. Vlaskini väited, et kostjad täitsid oma kohustusi

korteri müümiseni. Hageja poolt esitatud tõendite kohaselt, mis ei ole kostjate poolt kummutatud, rikkusid võlgnikud lepingut, jättes täitmata lepingu üldtingimuste p 4.3 sätestatud kohustuse maksta laenusumma tagasi ja tasuda pangale intressi laenulepingus ja laenulepingu tüüplepingus kokkulepitud tingimustel; p 4.7, mille kohaselt, kui laenusaajaid on rohkem kui üks, vastutavad kõik laenusaajad laenulepingu täitmise seest panga ees solidaarselt. VÕS § 416 lg 1 ja lepingu üldtingimuste p 10.1.2 alusel on pangal õigus laenuleping üles öelda ja nõuda tagastamata laenusumma, tasumata intressi, lepingutasu, viiviste, trahvide ja teiste laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete täitmist, kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Poolte vahel ei ole vaidlust ja väljavõttest lepingul sooritatud operatsioonidest nähtub, et kostjad olid viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja hageja on teinud kostjatele hoiatuse, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Lepingu ülesütlemise hoiatustest (tl 26,29) nähtuvalt on hageja 20.10.2010 esitanud kostjatele lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles on nõudnud võla tasumist ning määranud kostjatele võla vabatahtliku tasumise tähtaja kuni 04.11.2010.a. ning teatanud, et selleks tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel loeb hageja lepingu ennetähtaegselt lõppenuks; lisainfot oma võlgnevuste ja võimalike kokkulepete saavutamise kohta saab alltoodud kontaktandmetel. Teatistest (tl 32,36) nähtuvalt on hageja lepingu üles öelnud 05.11.2010.a. Laenulepingu tüüptingimuste p 11.4 kohaselt edastatakse laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimustega seotud teated teise poole laenulepingus või hilisemas kirjalikus teatises märgitud posti või e-posti aadressil või internetipanga kaudu või panga poolt aktsepteeritud teise elektroonilise kanali kaudu. Hageja on teatised edastanud kostjatele vastavalt lepingu tüüptingimuste p 11.4 kirjaga nende lepingujärgsel aadressil. Käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusest nähtub, et kostjad ei ole sellel aadressil sageli menetlusposti kätte saanud

ega

avaldanud

kohtule

ka

oma

mõnd

teist

elukohta

(makseettepaneku

mittekättetoimetamine- I kd, tl 6; TRKK kiri- II kd, tl 47). Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt nõutava põhivõla 4728,56 eurot ja intresside 606,18 eurot suurust, kuid leiab, et kõik kostjate kohustused tuleb lugeda täidetuks laenulepingu tagatiseks olnud korteriomandi asukohaga Kreutzwaldi 56b-18 müügist täitemenetluses saadud summast. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt lepingute lõpetamisele, esitatud maksete arvestusele ja kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid ka selle kohta, et ta on võlgnevuse hagejale tasunud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei

tulene teisiti. Lepingul teostatud operatsioonide väljavõttest nähtub, et vaatamata lepingu ümbersõlmimisele on lepingul alates 20.04.2007 peetud selgelt eraldi arvestust laenu põhisumma, intresside ja viiviste osas, mistõttu ei ole hageja rikkunud VÕS § 113 lg 6 tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Ka lepingujärgne esialgne krediidi kulukuse määr 13,5% aastas on mitu korda väiksem Eesti Panga poolt 2009.a. märtsis avaldatud keskmisest krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määrast (35,87%). Hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust (I kd, tl 20-25) nähtub, et 18.04.2007.a. on pooled sõlminud lepingu, mille kohaselt on seatud kostjatele kuuluvale korteriomandile Kreutzwaldi 56b-18 Võrus hüpoteek 260 000 krooni hageja kasuks. Asja materjalidest nähtub ja poolte vahel ei ole vaidlust, et korteriomand müüdi täitemenetluses 29.11.2011.a. 8615 euro eest ja sellest laekus hagejale pärast täitemenetluse kulude mahaarvamist 7533,66 eurot, mis on laenulepingul sooritatud operatsioonide väljavõttest nähtuvalt 22.12.2011.a. ka kostjate põhivõlast maha arvestatud (I kd, tl 46). Kostjad leiavad, et korteriomand müüdi enampakkumisel üliodavalt ja hüpoteek pidi tagama kõik kostjatega sõlmitud laenulepingust tulenenud võlad hageja ees. Kohus ei saa sellega nõustuda. Ka Riigikohtu Tsiviilkolleegium on kohtuasjas nr 3-2-1-4207 p 15 leidnud, et Põhiseaduse § 32 lg 1 kohaselt kaitstakse igaühe omandiõigust. See aga ei tähenda, et ka täitemenetluse käigus müüdava võlgniku vara eest tuleb võlgnikule tagada õiglane ja kohene hüvitis. Täitemenetluses prevaleerib sissenõudja õigustatud huvi saada võlgniku omandisse kuuluva vara müümise arvel rahuldatud oma täitedokumendis väljendatud nõue võlgniku vastu. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-83-14 leidnud, et vara uuesti arestimine madalama hinnaga kui hind, millega üritati vara müüa eelmise arestimisakti alusel, ei riiva ebaproportsionaalselt võlgniku huve, arvestades sissenõudja õigust saada oma nõue rahuldatud hüpoteegieseme müügist. AÕS § 346 lg 1 kohaselt on hüpoteegisumma maksimaalne rahaline ulatus, milles on võimalik hüpoteegist tulenevalt kinnisasja arvel nõudeid (sealhulgas kõrvalnõudeid ja menetluskulude hüvitamise nõudeid) rahuldada. Hüpoteegisumma suurus iseenesest ei mõjuta siiski sissenõudja nõuete arvestust ega tingi nõude lubatavust üksnes hüpoteegisumma piires. TMS § 223 lg 1,2 kohaselt enampakkumise akti kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul võib täitemenetluse osaline esitada kohtule hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, kui vara on müüdud isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või kui enampakkumine toimus tühise arestimise alusel või rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. Enampakkumise kehtetuks tunnistamisel võib võlgnik nõuda müüdud asja ostjalt välja asjaõigusseaduse § 80 alusel, selle võimatuse korral aga esitada nõude alusetu rikastumise sätete alusel; menetlusosaline võib nõuda kohtutäiturilt kahju hüvitamist kohtutäituri seaduse kohaselt. Kostjad on esitanud Tartu Maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-11-63948) kohtutäitur Oksana Kutšmei vastu enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti Tartu Maakohtu 23.detsembri 2013.a. määrusega läbi vaatamata. Tartu Maakohtu 23.detsembri 2013.a. määrus jäeti Tartu Ringkonnakohtu 31.märtsi 2014.a. määrusega muutmata (I kd, tl 132-133). Samuti leidis ringkonnakohus, et 14.10.2011.a. enampakkumise nurjunuks tunnistamise aktilt nähtub, et 14.10.2011.a. toimunud esialgne enampakkumine viidi läbi alghinnaga 10 950 eurot, kuid enampakkumine nurjus, sest enampakkumisele ei ilmunud ühtegi osavõtjat. TMS § 100 lg 2 kohaselt on kohtutäituril kordusenampakkumise puhul õigus vara alla hinnata kuni 25% ulatuses eelmise enampakkumise alghinnaga võrreldes. Käesoleval juhul moodustas

kordusenampakkumise alghind 75% esialgse enampakkumise alghinnast, vastates TMS § 100 lg 5 sätestatule. Tartu Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud 13.oktoobri 2014.a. määruses (II kd, tl 4041) leidnud, et hagi läbivaatamata jätmine ei välista küll hilisemat kohtusse pöördumist samal alusel, kuid E. Vlaskina ja A. Vlaskin on käesolevaks ajaks minetanud oma õiguse nõuda enampakkumise kehtetuks tunnistamist. Käesolevaks ajaks on möödunud TMS § 223 lg 1 sätestatud õigustlõpetav tähtaeg enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Lisaks ei saaks E. Vlaskina ja A. Vlaskini põhjendusel (s.o. põhjusel, et korteriomand on müüdud liiga odavalt) esitatud hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks pidada perspektiivikaks. TMS § 223 lg 1 kohaselt on enampakkumise kehtetuks tunnistamist võimalik nõuda juhul, kui vara on müüdud isikule, kel ei olnud õigust seda osta, või kui enampakkumine toimus tühise arestimise alusel või rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. Enampakkumise olulisi tingimusi ei ole küll seaduses loetletud, kuid erialakirjanduses on leitud, et müüdava asja hinnaga seotud küsimused ei ole kindlasti olulisteks tingimusteks, mis annaksid aluse enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohus nõustub erialakirjanduses väljendatud seisukohaga. Maakohus leidis ja seda seisukohta aktsepteeris ka ringkonnakohus, et käesolevas asjas puudus alus menetluse peatamiseks TsMS § 356 alusel seoses tsiviilasjas nr 2-11-63948 menetlemisega; tsiviilasjas nr 2-11-63948 on käesolevaks ajaks jõustunud kohtulahend, millega jäeti hagi läbi vaatamata. E. Vlaskina ja A. Vlaskini ühine määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 31.märtsi 2014.a. määrusele jäeti Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 6.augusti 2014.a. määrusega menetlusse võtmata (II kd, tl 75). Seega on eeltoodud tõenditega tõendatud ja kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele laenulepingujärgne põhivõlgnevus 4728,56 eurot ja lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressid 606,18 eurot. Pooltevahelise laenulepingu p 4.9 kohaselt on laenusaaja kohustatud kindlustama laenulepingu tagatisega koormatud eseme laenulepingu tüüptingimuste p 8 toodud tingimustel panga poolt aktsepteeritud kindlustusseltsis ning esitama kindlustamist tõendavad dokumendid pangale 1 nädala jooksul pärast tagatise seadmise lepingu sõlmimist. Lepingu p 4.9.1 kohaselt, kui laenusaaja ei ole 20 kalendripäeva jooksul pärast panga poolt vastavasisulise teatise saatmist esitanud pangale kehtivat kindlustuspoliisi koopiat, on pangal õigus sõlmida uus kindlustusleping laenulepingu tüüptingimuste p 8 toodud tingimustel laenusaaja eest. Laenusaaja on kohustatud hüvitama pangale kõik kindlustuslepingu sõlmimisega seotud kulud. Pangal on õigus võtta vastavad summad maha laenulepingus märgitud arvelduskontolt, informeerides sellest laenusaajat. Laenulepingu tüüptingimuste p 8.6 kohaselt hoiab laenusaaja kindlustuslepingu kehtivana (sh. tasub kindlustusmakse osamakseid tähtaegselt) kuni laenulepingu kehtivuse lõpuni.

Hageja nõuab kostjailt veebruarist- 5.novembrini 2010 tasumata tagatisvara kindlustusmakseid kogusummas 36,07 eurot. Kostjad vaidlevad vastu, et korteri müügist saadud summa kustutas

võlgnevuse. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt esitatud varakindlustuse võla arvestusele (I kd, 56-57) ega tõendeid selle kohta, et nad on kindlustusmaksed tasutud, lepingu kohaselt olid kostjad kohustatud kindlustama laenulepingu tagatisega koormatud eseme, mistõttu tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista laenu tagatisvara kindlustusmaksed kogusummas 36,07 eurot. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt võla kohtueelse menetlemisega kantud hüvitamata kulusid 07.03.2010, 21.03.2010, 04.04.2010 ja 18.04.2010 saadetud võlateatiste edastamise eest 19,17 eurot (arvestus I kd, tl 57-58, 115). Pooltevahelise lepingu p 4.13 kohaselt, kui laenusaaja ei tasu laenusummat ja/või intressi tähtaegselt ja on viivitanud tasumisega rohkem kui 20 kalendripäeva ja pank on saatnud laenusaajale korduva meeldetuletuse, siis on ta kohustatud maksma panga nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu panga hinnakirja kohaselt. Hageja on kohtule esitanud koopiad tema poolt saadetud meeldetuletustest ja teatistest (I kd, 26, 29, 32, 36, 39, 41, 119-130). Panga teenustasude hinnakirjade (tl 138, 139) kohaselt maksab võlgnevuse menetlemise tasu alates 24.08.2009 100 krooni ja alates 01.04.2010 50 krooni. Kohus nõustub hagejaga, et hinnakirjas kokkulepitud menetlemise tasu ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Seega kuuluvad kostjatelt hageja kasuks solidaarselt väljamõistmisele ka võla kohtueelse menetlemisega seotud kulud 19,17 eurot. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (kuni 15.04.2013 seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja maksetelt

nõuab kostjatelt viivist põhinõudelt 1299,38 eurot ja tasumata varakindlustuse 6,51 eurot; samuti

mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis

protsendina põhinõudest (s.o EKP intress + 7% aastas summalt 4 728.56 eurot), alates hagi esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. Lepingu üldtingimuste p 7.1 kohaselt, kui laenulepingus märgitud arvelduskontol ei ole laenulepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete (v.a. intress) tasumise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, on pangal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast

päevast arvates, panga hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate summade täieliku võlgnevuse tasumise päeval. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja arvestanud viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses. Kohtuistungil leiavad kostjad, et hageja poolt arvutatud viivised on ülemäära suured (II kd, tl 76). Samas ei ole nad esitanud vastuväiteid viiviste arvutamise õigsusele. Kostjad viitavad vaid Riigikohtu 2014.a. detsembrikuu pretsedendile. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui maksmisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisu. Viiviste suuruse alandamine on kohtu diskreditsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Viivitusintressi eesmärgiks on võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele, tagatisfunktsioon on võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on kostja ülesanne tõendada, et viivised on ebamõistlikult suured. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 14.06.2005.a. otsuses tsiviilasjas nr 32-1-66-05 asunud seisukohale, et kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalselt suur, mh. et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et viivised on ebamõistlikult suured. Viiviste tasumine oli poolte sõlmitud lepingus ette nähtud võlgniku poolt rahalise kohustuse rikkumise juhuks. Viivise vähendamisel võtab kohus arvesse võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. Asja materjalidest nähtub, et kostjad ei ole tsiviilasja menetluse ajal ja üldse viimase rohkem kui kolme aasta jooksul oma võlgnevust hageja ees vähendanud. Samuti ei ületa hageja poolt nõutavad viivised põhinõude suurust ja hageja nõuab viivist seadusega ettenähtud intressi alammääras. Asja materjalidest küll nähtub, et kostjad E. Vlaskina on töötav töövõimetuspensionär ja A. Vlaskin töötu, kuid üksnes see ei anna alust viiviste vähendamiseks alla VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Riigikohtu 18.detsembri 2014.a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-139-14 on käsitletud kokkuleppes tüüptingimusena kokkulepitud viivise võimalikku tühisust ja analüüsitud viivise vähendamise nõuet. Riigikohus on selles lahendis korranud seisukohta, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Käesolevas asjas hageja nõuabki viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Samuti märgib Riigikohtu Tsiviilkolleegium, et hüpoteegiga tagatud nõude maksmapanek on piiratud hüpoteegi enda ulatusega. Kohus käsitles eespool sellise seisukoha sisu. Kohus leiab, et kuna kostjate kohustus muutus täies ulatuses sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega 5.novembril 2010.a. tuleb viivist arvestada sellises suuruses ülesütlemisele järgnevast päevast, arvestusest nähtuvalt oli enne seda põhinõude viivise suurus 6,48 eurot,

seega on põhjendatud kostjatelt solidaarselt viivis välja mõista kuni hagi esitamiseni 24.mail 2012.a. põhinõudelt 1299,38 eurot ning tasumata varakindlustuse maksetelt 6,51 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb, lähtudes TsMS § 367, kostjatelt välja mõista ka viivis protsendina põhinõudelt, so 4728,56 eurolt, alates 25.maist 2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kohus leiab, lähtudes kohtupraktikast, et viiviste summa koos sissenõutavaks muutunud viivistega 1299,38 eurot ei tohi kokku ületada põhinõude suurust, s.o. 4728,56 eurot. Neil asjaoludel tuleb hagi rahuldada ja kostjatelt välja mõista hageja kasuks 6695,87 eurot, millest 4728,56 eurot on tagastamata laenusumma; 606,18 eurot intressivõlgnevus; 1299,38 eurot sissenõutavaks muutunud viivised; 19,17 eurot võla kohtueelse sissenõudmisega seotud kulud; 36,07 eurot tasumata varakindlustusmaksed ja viivised neilt 6,51 eurot; viivised põhinõudelt 4728,56 eurot alates 25.maist 2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivistega 1299,38 eurot ei tohi viiviste summa ületada 4728,56 eurot. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostjad ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et nende poolt kohustuse mittetäitmine on vabandatav. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, rahuldades hagi, jätab TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja taotleb kohtuistungil menetluskuluna kostjatelt hageja poolt tasutud riigilõivu 685,10 eurot väljamõistmist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 141,86 eurot (I kd, tl 8) ja hagiavalduse esitamisel 543,24 eurot (I kd, tl 7) eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139 lg-st 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele 543,24 eurot. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud TsMS § 144 p 7 järgi loeti kohtuväliseks kuluks maksekäsu kiirmenetluse kulud, juhul kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäeti määrusega rahuldamata TsMS § 483 lg 2 p 3 alusel, välja arvatud, kui hagi on samas nõudes esitatud hiljem kui üks kuu pärast maksekäsu kiirmenetluse lõppu. TsMS § 147 lg 5 kohaselt maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral tasutakse hagilt täiendav riigilõiv ulatuses, mis ei ole kaetud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiselt tasutud riigilõivuga. Asja materjalidest nähtuvalt (I kd, tl 61) jäeti hageja maksekäsu kiirmenetluse avaldus kostjate vastu rahuldamata TsMS § 483 lg 2 p 3 alusel Pärnu Maakohtu 25.04.2012.a. määrusega, käesolev hagi on kohtusse esitatud 24.05.2012.a. Seega tuleb maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv lugeda TsMS § 144 p 7 alusel hageja kohtuväliseks kuluks ning välja mõista hageja

põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna solidaarselt kostjatelt hageja poolt tasutud riigilõiv kokku 685,10 eurot hageja kasuks. Hageja taotleb mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kiindlaksmääramise kohtulehendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega tuleb välja mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks viivis menetluskuludelt 685,10 eurot alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kohtupraktika kohaselt piirates seda viiviste kogusuurusega, s.o. mitte rohkem kui 685,10 eurot. TsMS § 177 lg 5 kohaselt võib menetlusosaline nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud kohtuotsuse või määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud või asja materjalidest nähtuvate menetluskulude suhtes. Täiendamist võib nõuda kümne päeva jooksul alates menetluskulude kindlaksmääramise kohta tehtud kohtuotsuse või määruse kättetoimetamisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.