Placet Group OÜ hagi Ene Seppa vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 303,35 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. novembri 2014 otsus (täiendav otsus 12. detsember 2014)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Placet Group OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Placet Group OÜ (registrikood 11198910), esindaja Merike Lätt Vastustaja (hageja):
XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
Ene
Seppa
(isikukood
1.Muuta Tartu Maakohtu 10. novembri 2014 otsuse (täiendav otsus 12. detsember 2012) põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Placet Group OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Placet Group OÜ (hageja) esitas 16. septembril 2014 hagi Ene Seppa (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 190 eurot, intressid 48 eurot, sissenõudekulud 38 eurot, seisuga 16.09.2014 sissenõutavaks muutunud viivise 11,80 eurot ja viivise alates 17.09.2014 põhinõudelt kuni selle tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 18.12.2012 SMS kiirlaenulepingu, mille alusel laenas kostja hagejalt 900 eurot. Laenu tagamise tähtajaks oli 13.12.2013. Laen tuli tagastada maksegraafiku alusel koos intressi ja lepingutasuga, kokku summas 1428 eurot. Kostja tasus perioodil 14.01.2013 – 04.11.2013 kokku 1190 eurot. Tasumata jäi põhiosa summas 190 eurot ja intressid 48 eurot.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 10. novembri 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tartu Maakohus tegi 12. detsembril 2014 täiendava otsuse. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Maakohus viitas VÕS § 42 lg-le 1 ja § 42 lg 3 p-le 5. Tarbijakrediidilepingutes tuleb pidada lubatavaks arvestada intressi krediidisaaja kasutusse antud krediidisumma jäägilt ning kokkulepe, mille kohaselt arvestatakse intressi krediidisummalt, on tühine, kui ei esine erandlikke asjaolusid. Maksegraafikust nähtuvalt on intressi arvestatud krediidisummalt, mitte krediidisumma jäägilt, seega kahjustab see ilmselgelt kostjat kui tarbijast krediidivõtjat ja on hageja kui krediidiandja huvides eesmärgiga teenida varjatult suuremat intressi. Poolte õigused ja kohustused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 1, lg 2 p-de 1 ja 2). Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole põhjendatud põhivõlgnevuse 190 euro, intressi 48 euro, sissenõudekulu 38 euro ja seisuga 16.09.2014 sissenõutavaks muutunud viivise 11,80 eurot osas. Kuivõrd lepingust tulenev intressimäär ei ole kokku lepitud, on intressimäär tühine ning lähtudes poolte vahel sõlmitud laenulepingust, tuleb kostja poolt tasutud võlgnevus 1190 eurot lugeda tasutuks võlgnevuse katteks, s.o põhivõlgnevus 900 eurot ja intress seadusjärgses määras, s.o 2,27 eurot (17.01.2013 – 13.12.2013).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Placet Group OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. detsembri 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. 12. detsembri 2014 otsuse resolutsioonist ei nähtu edasikaebamise kord ja tähtaeg; kohus, kuhu kaebus tuleb esitada, ning viide, et kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Otsusest ei nähtu, et tegemist on tagaseljaotsusega. Kirjeldavast ja põhjendavast osas ei nähtu, millal kostja sai hagimaterjalid kätte. Resolutsioonist ei nähtu, et otsuse peale on kostjal õigus esitada kaja. Kirjeldavas osas ei ole maakohus märkinud, millised on esitatud tõendid. Otsuse lk-l 2 on ebaõiged viited hageja väidetele; 2) on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Apellant viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-120-08 p-le 12. Apellant ei ole esitanud viivise nõuet lähtudes VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud määrast, vaid teises lauses sätestatud seadusjärgses määras. Maakohus on jätnud TsÜS § 86 kohaldamise eeldused analüüsimata. 3) on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja ei ole kõiki tõendeid analüüsinud. Otsus on üllatuslik; 4) on maakohus rikkunud selgitamiskohustust ja ei ole andnud hagejale võimalust oma nõuet täpsustada ja põhjendada; 5) ei ole maakohus tuvastanud, et kostja on teinud tehingu sundolukorras, erakorralisest vajadusest tulenevalt.
5.Ene Seppa vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja on maakohtu otsusega rahul ja loeb maksegraafikut endale pealesunnituks. Ta ei ole võimeline seda täitma, sest tal on muid kohustusi ja ta saab oma pensionist kätte alla 160 euro. Abikaasa saab 147 eurot. Nimetatud summadest tuleb maksta ka kommunaalmaksed.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb Tartu Maakohtu 10. novembri 2014 otsuse (täiendav otsus 12. detsember 2012) põhjendusi. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.
7.Nähtuvalt Tartu Maakohtu 25. septembri 2014 määrusest on maakohus määranud lahendada käesolev tsiviilasi lihtmenetluses. Seega on Tartu Maakohtu 10. novembri 2014 otsus lihtmenetluses tehtud otsus, mitte aga tagaseljaotsus, nagu on ekslikult leidnud apellant. Kuna ei ole tegemist tagaseljaotsusega, siis on asjakohatu apellandi väide, et maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 6, jättes märkimata kaja esitamise õiguse. Maakohtu otsus vastab osaliselt TsMS § 442 lg-le 6, sest resolutsiooni juures on märgitud otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg, kuid märkimata on kohus, kuhu kaebus tuleb esitada, ning viide, et kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Samas kohtu (kuhu kaebus tuleb esitada) märkimata jätmine ning selgituse puudumine kaebuse lahendamisest kirjalikus menetluses ei ole takistanud apellanti kaebust esitamast ning seetõttu ei ole see asjaolu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
Samuti on õige apellandi viide sellele, et maakohus on kohtuotsuse kirjeldavas osas, mis käsitleb hageja nõuet (kohtuotsuse lk-d 2 ja 3 esimene lõik), ebaõigesti kajastanud hagi aluseks olevaid asjaolusid, kuid ka selline maakohtu eksimus ei ole viinud asjas ebaõige lahendi tegemisele.
8.TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Sama paragrahvi lg 2 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul tagab kohus menetlusosaliste põhiõiguste ja –vabaduste ning oluliste menetlusõiguste järgimise. Tulenevalt eelviidatud sätetest lihtmenetluses võib kohus menetleda hagi lihtsustatud korras, kuid seejuures peab kohus järgima üldisi menetluspõhimõtteid. Antud juhul on kohus rikkunud asja menetlemisel lihtmenetluses üldisi menetluspõhimõtteid. Asjaolu, et TsMS § 405 lg 1 p 7 lubab lihtmenetluses hagi menetlemisel loobuda kirjalikust eelmenetlusest, ei anna alust kohtul jätma täitmata seadusest tulenevat selgitamiskohustust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 329 lg 4, § 392 lg 1 p-d 1-4). Selgitamiskohustuse täitmisena ei ole käsitletav tsiviilasja menetlusse võtmise määruses märgitud järgmine lause „Menetlusosalisi tuleb teavitada asja menetlusse võtmisest ning neilt nõuda asja õigeks ja kiireks lahendamiseks vajalikke andmeid ja seisukohti.“ Milliste asjaolude kohta menetlusosalised peaksid oma seisukohti esitama, määrusest ei selgu. Samas ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud maakohtu pooled menetlusnormide rikkumised ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist.
9.Hageja väitel on maakohus rikkunud selgitamiskohustust sellega, et ei ole andnud talle võimalust oma nõuet täpsustada ja põhjendada. Samuti on hageja hinnangul maakohtu otsus üllatuslik, sest kohus ei jaganud menetluse kestel mitte ühtegi selgitust ning jättis esitatud tõendid piisava põhjalikkusega hindamata. Ringkonnakohtu arvates ei saa hageja väited iseenesest anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks, sest mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad hageja viidatud rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 656 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). Praegusel juhul ei esitanud hageja ringkonnakohtule tõendeid, näitamaks, et ta oleks kohtu selgitamise tulemusel saanud oma nõuet täiendavalt ja usaldusväärselt tõendada. Seega ei ole maakohtu poolt selgitamiskohustuse rikkumine ja üllatusliku otsuse tegemine mõjutanud asja lahendamise tulemust.
10.Apellandi väitel on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi seetõttu, et on vaidlustatud otsuse selgituste p-s 3.8 viidanud VÕS §-de 415 lg-le 1 ja 113 lg-le 1. Ringkonnakohus arvates maakohtu vaidlustatud otsuse „Selgitused otsusele“ p 3.8 on asjakohatu. Samuti on asjakohatud p-d 3.9 ja 3.10. Nähtuvalt maakohtu otsuse põhjendustest ei ole kohus põhjendavas osas märkinud, et kohaldamisele kuuluvad „Selgitused otsusele“ p-des 3.8, 3.9 ja 3.10 viidatud sätted, s.o kohus ei ole märkinud, et ta nimetatud sätteid kohaldab. Seega on arusaamatu viidatud punktide tähendus. Samas ei mõjuta nimetatud otsuse selgituse punktid asjas tehtud otsust.
11.Asja materjalide kohaselt sõlmisid pooled 18.12.2012 SMS kiirlaenulepingu, mille alusel laenas kostja hagejalt 900 eurot. Laenu tagamise tähtajaks oli 13.12.2013. Laen tuli tagastada maksegraafiku alusel koos intressi ja lepingutasuga, kokku summas 1428 eurot. Hageja on esitanud hagi kostja vastu põhivõlgnevuse 190 eurot, intresside 48 eurot, sissenõudekulude 38 eurot, seisuga 16.09.2014 sissenõutavaks muutunud viivise 11,80 eurot ja viivise alates 17.09.2014 põhinõudelt kuni selle tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud asja lahendamisel VÕS § 408 lg-t 4. VÕS § 408 lg 4 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. VÕS § 408 lg 2 järgi käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. VÕS § 404 lg 2 p 2 alusel tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktides 1-11 nimetatud andmed. VÕS § 4031 lg 1 p 8 kohaselt tuleb anda tarbijale võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping ning selleks peab krediidiandja esitama tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes muuhulgas intressimäära aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused.
12.Antud juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks enne lepingu sõlmimist esitanud kostjale teabe intressimäära ja selle kohaldamise tingimuste kohta. Andmed intressimäära kohta puuduvad ka laenulepingu üldtingimustes ning lisades I (laenu tagastamise maksegraafik), II (laenu tagastamise tähtpäeva pikendamise tasud) ja III (kampaania laenu tagastamine vastavalt üldtingimustele), s.o puudub poolte kokkulepe intressimäära kohta üldse. Intressimäära kohta andmete puudumist ei heasta asjaolu, et kostja on tasunud 10 osamakset. Antud asjas kohaldub VÕS § 408 lg 4, s.o tarbija on saanud laenu kätte ja krediidileping on kehtiv, kuid kuna puuduvad andmed intressimäära kohta, siis tuleb lugeda intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär. VÕS § 408 lg 4 viimasest lausest tuleneb hagejale kohustus määrata uuesti tagasimaksed intressimäära vähendamist arvestades. Lähtudes eeltoodust on õige maakohtu seisukoht, et kuna kostja on tasunud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks 1190 eurot, kuid põhivõlgnevus oli 900 eurot ning seadusjärgne intress 4,96 eurot (intressinõue 17. jaanuarist 2013 kuni 30. juunini 2013, s.o 165 päeva eest, 2,97 eurot; intressinõue 1. juulist 2013 kuni 13. detsembrini 2013, s.o 166 päeva eest, 1,99 eurot; kokku 4,96 eurot), siis on kostja oma laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud. Hageja nõue sissenõudekulude 38 eurot väljamõistmiseks kostjalt ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole määranud uuesti tagasimakseid arvestades intressimäära vähendamist ning seetõttu ei saa rääkida tähtaegselt tasumata maksetest, mis oleksid nõudnud võlgnevuse kohta teate saatmist.
13.Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et laenulepingu üldtingimuste lisas I märgitud on krediidi kulukuse määr 149,90%, laenu andmise ajal oli Eesti Panga andmetel eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 37,21%, seega vaidlusaluse laenulepingu puhul märgitud krediidi
kulukuse määr ületab enam kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. TsÜS § 86 lg 3 teise lause kohaselt tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Tulenevalt TsÜS § 86 lg-st 3 kehtib eeldus, et lepingupoolte vastastikused kohustused on ebaproportsionaalsed ning ühtlasi eeldus, et laenuandja pidi teise poole rasketest asjaoludest teadlik olema. Kui neid eeldusi ümber ei lükata, saab lugeda tehingu tühiseks. Hageja ei ole tõendanud, et konkreetsel juhul ei ole vastastikuste kohustuste väärtus, vaatamata kõrgele krediidi kulukuse määrale, heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, arvestades kõiki muid lepingu tingimusi ja lepingu tegemise asjaolusid. TsÜS § 86 lg 4 kohaselt kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muu sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Sisuliselt tähendab TsÜS § 86 lg-s 4 sätestatu seda, et laenuleping on küll tühine, kuid laenu põhiosa tagasimaksmise osas on samahästi kui kehtiv, aga tühine on intresside osas. Seega ka TsÜS § 86 lg 3 ja 4 kohaldamine tooks kaasa selle, et hageja nõue kostja vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna antud asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.