Kohtulahend

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele. Asjaolud Hagiavalduse kohaselt 16.03.2007 sõlmisid Sandmani Grupi AS ja ÜL Ego järelmaksu müügilepingu nr 303/139768. Lepingu kohaselt müüs müüja kostjale kauba ja kostja kohustus selle eest vastavalt maksegraafikule tasuma Swedbank Liising AS-le. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja 24.09.2009 kostjale kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta. Hageja teatas saadetud kirjas, et lisaks tekkinud võlgnevusele nõuab ta iga teatise koostamise eest 50 krooni. Kostja võlgnevust tasunud ei ole. Hageja palub kostjalt välja mõista 710,83 eurot, millest põhivõlgnevus on 596,12 eurot, intress 29,60 eurot tähitud teatise saatmise kulu 3,20 eurot ning viivise põhivõlgnevuselt 81,91 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on esitatud vale kostja vastu. ÜL ei ole nõude aluseks olevat lepingut sõlminud ega allkirjastanud. Kostja kahtlustab, et lepingu võib tema nimel olla sõlminud tema endine elukaaslane ÜH, kes on ka varem kostja nimel lepinguid sõlminud. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus korraldas kohtuliku käekirjaekspertiisi, mis tuvastas, et kostja pole hagejaga lepingut sõlminud ega seda allkirjastanud. Seega puudub antud lepingu alusel hagejal nõue kostja vastu. Kohaldamisele ei kuulu ka TsÜS § 113 ja § 129, kuna need sätted reguleerivad volitusteta esindust mitte aga lepingu sõlmimist teise isiku eest. Samuti pole hageja tõendanud ega põhistanud, et kostja pangakontolt tehtud ülekanded, mida hageja tõlgendab kui kostjapoolset tehingu heakskiitu, on tegelikult teinud kostja. Puuduvad tõendid, kuidas ülekannete tegemisel on tuvastatud kostja isikusamasus. Lisaks näevad hageja poolt viidatud sätted (TsÜS § 129 lg-d 3-4) ette, et kostja heakskiidu saamiseks tulnuks hagejal esitada kostjale sellekohane ettepanek ja kostja oleks pidanud kahe nädala jooksul avaldama heakskiidu. Selliselt pole pooled toiminud ja hageja poleks saanudki nii toimida, sest hageja ei teadnud, et lepingu pooleks pole kostja. Samas, kui hageja sai peale kohtuliku ekspertiisi sellest teada, puudusid tal takistused seaduses määratud viisil toimida. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatus ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et käesolevas asjas ei kuulu kohaldamisele TsÜS §-d 113 ja 129. Käesoleval juhul on sõlminud ÜL nimel lepingu ÜH, kellel puudus tehingu tegemiseks esindusõigus. Samas on kostja kinnitanud, et ÜL ja ÜH vahelistes suhetes oli tavapärane, et ÜH sõlmib aeg-ajalt ÜL nimel lepinguid. Ka on kostja kinnitanud, et ÜH puhul oli tegemist tema elukaaslasega ning lepingu alusel ostetud asjad asusid nende ühises kodus. Seega oli kostja teadlik, et ÜH on nende ühisesse koju soetanud uue külmiku, elektripliidi ja pesumasina ning huvitatud nende asjade kasutamisest ja tehingu heakskiitmisest. Õige ei ole ka maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud ega põhistanud viimasele arvamusele lisatud ülekannetega, et need on teinud kostja ja seeläbi saab lugeda, et ta on tehingu heaks kiitnud. Hageja leiab, et kostja on oma tegevuse kaudu tehingu heaks kiitnud ka sellega, et ta on oma nimel

2(5)

sõlmitud lepingu katteks teinud 12 ülekannet 14 osamakse eest. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks hageja esitatud tõenditega ei ole võimalik tuvastada kostja isikusamasust. Ebaõige on kohtu seisukoht, et hagejal oleks tulnud ÜL poolse heakskiidu saamiseks TsÜS § 129 lgte 3-4 alusel esitada nimetatud ettepanek ja ÜL oleks pidanud kahe nädala jooksul avaldama heakskiidu. Esiteks annab kõnealune säte lepingupoolele õiguse, mitte kohutuse, ettepaneku tegemiseks. Teiseks puudus vajadus teha kostjale ettepanek tehingu heaks kiitmiseks, kuna kostja oli oma tegevusega ja lepingust tulenevate osamaksete tasumisega juba avaldanud tehingu osas heakskiitu. Seda enam, et kostja tasus osamakseid kahe aastase perioodi vältel kokku kaheteistkümnel korral. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud istungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise kohta muuta, küll aga tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja nõue kostja vastu tulenes 16.03.2007 sõlmitud Ego järelmaksu lepingust. Pooled ei vaidle ringkonnakohtu menetluses enam selles, et lepingut ei ole sõlminud kostja. Kostja väidete kohaselt sõlmis lepingu tõenäoliselt kostja tolleaegne elukaaslane ÜH, kes on kostja teadmata tema nimel sõlminud ka muid lepinguid, mille täitmist hiljem nõuti kostjalt. Vaidlus on poolte vahel selles, kas kostja on 16.03.2007 sõlmitud järelmaksulepingu heaks kiitnud. Hageja väitis, et kostja arvelduskontolt 12 korral 14 makse tasumisega ja järelmaksuga ostetud kodutehnika kasutamisega on kostja sõlmitud lepingu heaks kiitnud. TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. TsÜS § 113 järgi tehingu heakskiidu korral kehtib tehing algusest peale. Kolleegiumi arvates heakskiit kui tahteavaldus võib väljenduda ka tegudes, sh ka tehingu täitmises, millest saab tehingu teine pool järeldada, et isik on tehingu heaks kiitnud. Kolleegium leiab, et esitatud asjaoludest ja tõenditest ei saa järeldada, et kostja on tehingu heaks kiitnud. Asjaolu kohta, et järelmaksulepinguga ostetud majapidamistehnika oli ÜH elukohas, kus kuni suhete katkemiseni elas ka kostja, on kostja selgitanud, et ÜH rääkis talle, et ta müüs tema perekonnale tagastud maad, millest saadu eest ostis majapidamistehnikat (tl 68). Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest sai järeldada, et kostja oli teadlik, et majapidamistehnika on ostetud hagejalt saadud laenu (järelmaksu) arvel. See, et kostja on majapidamistehnikat kasutanud, ei tähenda, et kostja teadis, kuidas asjad osteti, ja kiitis tema nimel tehtud tehingu heaks. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et kõik järelmaksu osamaksed on tehtud tema arvelduskontolt. Kostja selgitas, et ta oli tööülesannete tõttu palju kodust eemal ja internetipanga koodid olid kodus lauasahtlis ning ÜH on neid ja hageja isikutunnistust kasutanud mh ka kiirlaenude saamiseks, millest kostja sai teada pärast ÜH-ga kooselu lõppu. Kostja selgitas kohtule, et kolm viimast ülekannet tegi tema isiklikult põhjusel, et hageja töötaja helistas talle, ähvardas kohtumenetlusega ning edastas arvenumbri, kuhu makse teha. Ülejäänud makseid pole kostja ise teinud ja ta arvab, et need tegi ÜH tema pangaparoole kasutades. Kostja oma pangakontol oleva raha liikumisi ei jälginud, mistõttu ta ei teadnud, et tema pangakontolt on raha hagejale tasutud. Kolleegiumi arvates on võimalik isikul, kelle nimel tehing tehti, see heaks kiita ka viisil, kus tehingu täitmiseks kantakse igakuiselt selle isiku arvelduskontolt

3(5)

lepingu täitmiseks üle teatud rahasumma. Samas sellise järelduse saab teha ainult siis, kui on kohtu ette toodud asjaolud, millest saab järeldada, et isik, kelle kontolt raha üle kanti, oli teadlik, et raha kantakse üle just ilma esindusõiguseta tehtud tehingu täitmiseks, s.t ta peab olema teadlik ka tehingu sisust. Arvestades kostja seletust, et ta ei jälginud pidevalt oma pangakontolt tehtud ülekandeid, ja seda, et ÜH oli kostja kontot kasutades teinud ka muid ülekandeid, ei tekkinud kolleegiumil veendumust, et kostja oli teadlik tema pangakontol oleva rahaga järelmaksulepingu täitmisest ja nõustus seeläbi ÜH poolt tema nimel lepingu sõlmimisega ning kiitis selle heaks. Samuti ei anna alust järeldada, et kostja tehingu heaks kiitis ka see, et kostja on ise teinud 16.03.2007 lepingu täitmiseks kolm viimast ülekannet, kuna need tegi kostja hageja survel eesmärgiga vältida kohtumenetlust, teadmata sealjuures täpselt, millise lepingu täitmiseks maksed tuli teha. Kostja seletuse kohaselt lõppes tema kooselu ÜH-ga 2009. aasta alguses ja hageja poolt esitatud dokumendist liisingulepingu täitmise kohta (tl 30) nähtub, et pärast detsembrit 2008 ei ole osamakseid kahel kuul tasutud ja alles märtsist 2009 maksed jätkuvad. Eeltoodu on kooskõlas kostja selgitusega selle kohta, et pärast ÜH-ga kooselu lõppu makseid enam ei tehtud ja kolm 2009. aasata makset on tehtud kostja poolt pärast hageja telefonikõnet. Eeltoodut kokku võttes leiab kolleegium, et kostja ei ole väidetavalt ÜH poolt kostja nimel ilma esindusõiguseta 16.03.2007 sõlmitud järelmaksulepingut heaks kiitnud. Seega on maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta õige. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tehingut on heaks kiita võimalik ainult viisil, kus TsÜS § 129 lg-te 3-4 järgi oleks pidanud kostjapoolse heakskiidu saamiseks hageja esitama kostjale ettepaneku tehingu heakskiitmiseks ja kostja oleks pidanud kahe nädala jooksul avaldama tehingule heakskiidu. TsÜS § 129 lg 3 annab tehingu teisele poolele võimaluse nii toimida, kuid ei kohusta teda seda tegema. Vastustaja esitas koos vastusega apellatsioonkaebusele uue tõendi, milleks on Lääne Prefektuuri Kriminaalbüroo 20.09.2013 teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Kolleegium leiab, et esitatud tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. TsMS § 642 lg 2 järgi tuleb apellatsioonkaebusele esitatud vastuses nimetada uued asjaolud ja tõendid, mida soovitakse esitada ringkonnakohtule ja tuleb esitada taotluses põhjendused, miks ei olnud neid võimalik esitada maakohtu menetluses. Kuna esitatud dokument oli tulenevalt sellel olevast kuupäevast olemas juba maakohtu menetluse ajal, siis leiab kolleegium, et vastustajal oli võimalik esitada see maakohtule ja mõjuvaid põhjuseid, miks see esitati alles apellatsioonkaebuse vastusega koos ringkonnakohtule, vastustaja esitanud ei ole. Seega tuleb tõendi vastuvõtmisest keelduda ja see tagastada esitajale. Maakohus on menetluskulud jätnud seoses hagi rahuldamata jätmisega TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti hageja kanda. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta apellandi (hageja) kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks ringkonnakohtu menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjale hüvitada, vaid määrab üksnes menetluskulude jaotuse. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel kulusid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

4(5)

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.