Ele Liiv (eesistuja), liikmed Kaija Kaijanen ja Krista Kirspuu
Tsiviilasi
RV hagi ULV, MK (K) ja MB vastu lepingute tühisuse tuvastamiseks ning tahteavalduste andmise kohustamiseks ja Osaühingu P vastu muudatuste tegemiseks osanike nimekirjas
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.05.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.04.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RV, ULV, MK ja MB apellatsioonkaebused
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
RV apellatsioonkaebuse osas 3500 eurot ULV, MK ja MB apellatsioonkaebuste osas 3 862 673 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja RV (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Nuut Kostja I ULV (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Kostja II MK (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja advokaat Mariann Tusti Kostja III MB (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Mariann Tusti Kostja IV Osaühing P (registrikood XXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29.04.2014 otsus muutmata ja RV, ULV, MK ja MB apellatsioonkaebused rahuldamata.
2.Jätta rahuldamata ULV taotlus Harju Maakohtu 26.09.2012 määruse punktides 2.3 ja 2.4 märgitud hagi tagamise abinõude tühistamiseks.
3.Nii maakohtu kui apellatsiooniastme menetluskulud jaotada järgmiselt: RV menetluskulud jäävad 10 % ulatuses RV kanda, 30 % ulatuses ULV kanda, 30 % ulatuses MK kanda ja 30
% ulatuses MB kanda. ULV menetluskulud jäävad 10 % ulatuses RV kanda ja 90 % ulatuses ULV kanda. MK menetluskulud tuleb jätta 10 % ulatuses RV kanda ja 90 % ulatuses MK kanda. MB menetluskulud tuleb jätta 10 % ulatuses RV kanda ja 90 % ulatuses MB kanda. OÜ P menetluskulud jäävad RV kanda.
4.Mõista välja RV-lt 250 eurot, ULV-lt 10 500 eurot, MK-lt 7 576 eurot ja MB-lt 9869 eurot riigituludesse. Makseinfo on lisatud määrusele. Selgitada, et riigilõivu riigituludesse tasumisega viivitamise korral tuleb selleks kohustatud isikutel tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni tasumata riigilõivu summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Kohtulahendi ärakiri saata pärast jõustumist viivitamata TsMS § 179 lg-s 4 nimetatud asutusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud
1.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt registreeriti RV (hageja) ja ULV (kostja I) abielu 22.11.1991. Abielu lahutati Harju Maakohtu 06.09.2012 otsusega. Tulenevalt abielusuhtest usaldas hageja kostjat I ning andis temale 19.09.2003 notariaalse üldvolikirja. 23.02.2012 sõlmitud kinkelepinguga kinkisid hageja ja kostja I MK-le (kostja II) ning MB-le (kostja III) järgnevad hageja ja kostja I ühisvarasse kuulunud 12 Kuressaares, Pärnu ja Tallinnas hagiavalduses mainitud korteriomandit. 23.02.2012 sõlmitud osaühingu osa kinkelepinguga kinkisid hageja ja kostja I kostjale II ning kostjale III Osaühingu P osa. Tehingute tegemisel esindas hagejat kostja I. Kinkelepingud sõlmiti hageja teadmata ja sellega muudeti hageja sisuliselt varatuks. Kinkelepingute eesmärgiks oli vara väljaviimine ühisvarast ja soov sundida hageja nõustuma ebasoodsa ühisvara jagamise kokkuleppega. Kinkelepingud (sh asjaõiguslepingud) on tühised, kuna on vastuolus heade kommetega. Kinkelepingud on ka näilikud. Nimelt sõlmisid hageja ja kostja I pärast kinkelepinguid ühisvara jagamise kokkuleppe. Kuna kostja I käsitles kinke teel võõrandatud vara abieluvarana, näitab see seda, et vara tegelikult ei võõrandatud. Hageja tühistab ühisvara jagamise kokkuleppe, kuna see on sõlmitud eksimuse tulemusena. Kinkelepingute tühisus võib tuleneda ka perekonnaseaduse (PkS) §ist 31, kuna hageja tahe ei olnud võõrandada kogu ühisvara tasuta. Ühtlasi tühistab hageja kinkelepingud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 131 lg 1 alusel, kuna tehingu tegemisel rikkus kostja I esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega.
Hageja palus tuvastada vaidlusaluste korteriomandite võõrandamislepingute tühisuse nii kinkelepingu kui käsutustehingu osas; parandada kinnistusraamatu kandeid nii, et kustutada kinnistusraamatust kostja II ja kostja III ning ennistada eelnev omaniku kohta käiv kanne või kohtu äranägemisel kanda kinnistusraamatusse kõikide korteriomandite ühisomanikuna hageja ja kostja I. Alternatiivselt palus hageja tuvastada korteriomandite võlaõiguslike kinkelepingute tühisuse ning kostja I, kostja II ja kostja III kohustuse anda nõusolek asjaõigusliku käsutustehingu tagasitäitmiseks ja asendada nende nõusolek kõikide korteriomandite tagasikandmiseks hageja ja kostja I ühisomandisse kohtuotsusega; tuvastada osaühingu P osa võõrandamistehingu tühisuse nii kinkelepingu kui käsutustehingu osas; kohustada osaühingu P juhatust muudatuse tegemiseks osanike nimekirjas, et kustutada osanike nimekirjast kostja II ja kostja III ning ennistada osanike nimekirjas ainuosanikuna hageja. Alternatiivselt palus hageja tuvastada võlaõigusliku kinkelepingu tühisuse ja tuvastada kostja II ja kostja III kohustus anda nõusolek osaühingu P osa võõrandamise asjaõigusliku käsutustehingu tagasitäitmiseks ja vastava muudatuse tegemiseks osaühingu P osanike nimekirjas. Kostjate vastuväited
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Omandi üleandmine ei saa olla üheaegselt näilik ning heade kommetega vastuolus. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et tehingud on tühised. Kostja I on lähtunud hagejaga sõlmitud kokkulepetest ning hageja antud volikirjast. See vara, mille kostja I ära kinkis pidi poolte kokkuleppe järgi jääma kostjale I. Kostja I ei ole rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Tehingute tagasitäitmine tähendab endise olukorra ennistamist, mitte uue olukorra tekitamist, mida taotleb hageja. Tegemist oli hageja ja kostja I ühisvaraga, mitte hageja lahusvaraga. Kuna kinkelepingute tagajärjel tehtud õigusmuudatused olid äriregistris ja kinnistusraamatus nähtavad 2012 veebruaris, siis ei ole hageja tehingu tühistamise avalduse esitamisel pidanud kinni 6-kuulisest tähtajast. Hageja nõuded on aegunud.
3.Kostjad II ja III vaidlesid hagile vastu. Hageja on volikirja väljastamisega andnud vara võõrandamiseks nõusoleku. Kuna kinkelepingud ja asjaõiguslepingud kehtivad, siis on hageja nõuded alusetud. Hageja ei saa kostja I nimel tehingut tühistada. Hagi on aegunud.
4.Kostja IV vaidles hagile vastu. Hageja oli väljastanud kostjale I volikirja, mille alusel oli kostjal I õigus osaühingu osa võõrandamislepingut sõlmida. Kuna osaühingu osa kuulus hageja ja kostja I ühisvarasse, siis on alusetu hageja nõue kanda ta äriregistrisse äriühingu osa ainuomanikuna. Hageja nõue on aegunud. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja I abielu sõlmiti 22.11.1991 ja lahutati Harju Maakohtu 06.09.2012 otsusega. 19.09.2003 andis hageja kostjale I volikirja, millega muuhulgas volitas kostjat I sõlmima kinkelepinguid. 23.02.2012 sõlmitud kinkelepinguga kinkisid hageja ja kostja I kostjale II ning kostjale III võrdsetes mõttelistes osades 12 hagiavalduses märgitud korteriomandit. Kinkelepingu sõlmimisel esindas hagejat kostja I. 23.02.2012 sõlmiti osaühingu P osa kinkeleping. Kinkelepingus jagasid hageja ja kostja I Osaühingu P 400 000 kroonise nimiväärtusega osa kaheks võrdse nimiväärtusega osaks ning kinkisid ühe osa nimiväärtusega 200 000 krooni kostjale II ja teise osa nimiväärtusega 200 000 krooni kostjale III.
Kinkelepingu sõlmimisel esindas hagejat kostja I. Äriregistri väljavõttest nähtub, et kostjale II ja kostjale III kummalegi kuulub osa nimiväärtusega 12 782 eurot. 10.08.2012 sõlmisid hageja ja kostja I põhimõttelise kokkuleppe ühisvara jagamiseks (I kd lk 13-15). Lepingu kohaselt kehtib kokkulepe kuni 12.09.2012. Selles kokkuleppes on hageja ja kostja I leppinud kokku, milline osa ühisvarast jääb hagejale ja milline kostjale I. Kokkuleppe esemeks olid muuhulgas ka kinkelepingu esemeks olnud korterid, samuti Osaühingu P osa. Asja materjalidest selgub, et lõpliku kokkuleppeni hageja ja kostja I ühisvara jagamises ei jõudnud ning kokkuleppel ühisvara ei jagatud. Puudus vaidlus, et käesoleva vaidluse esemeks olevad korteriomandid ning Osaühingu P osa kuulusid hageja ja kostja I ühisvara hulka. Tehingute näilikkus ei ole tõendatud ( TsÜS § 89 lg 1), kinkelepingud ei ole tühised (PkS § 31 lg 1) ja hageja ei saa lepinguid tühistada (TsÜS § 131 lg 1). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 192 lg 1 sätestab, et kui lepingus osaleb ühel lepingupoolel mitu isikut, võivad nad taganemisõigust teostada üksnes ühiselt. Kuigi see käib lepingust taganemise kohta, on kohtu hinnangul võimalik seda sätet analoogia alusel rakendada ka tehingu tühistamise korral. Kuna kostja I ei ole kinkelepinguid tühistanud, siis ei saa hageja üksinda lepinguid tühistada. Vaidlusaluste kinkelepingute eesmärgiks oli vara kõrvaletoimetamine ühisvara koosseisust eesmärgiga halvendada hageja varalist olukorda. See on tõendatud 10.08.2012 ühisvara põhimõttelise jagamise kokkuleppega, mille punkti 1 kohaselt on osa ühisvarast vormistatud kostja II ja kostja III nimele. Samuti nähtub kokkuleppest, et mitu kuud pärast kinkelepingute sõlmimist pidas kostja I vaidlusaluseid kortereid ning Osaühingu P osa faktiliselt ühisvarasse kuuluvaks varaks. Sellest järeldub, et kostja I soov oli vara formaalne üleandmine kostjale II ja kostjale III selleks, et seda ei saaks ühisvarana jagada või et hageja lepiks temale ebasoodsa ühisvara jagamise kokkuleppega. Kohus märgib ka, et ebaõige on kostja I väide nagu olnuks hageja ja kostja I leppinud kokku selles, et kinkelepingute esemeks olnud vara jääb ühisvara jagamise tulemusena kostjale I. 10.08.2012 kokkuleppest nähtub, et mitmed vaidlusalused korterid pidid jääma hagejale. Kuna kinkelepingute eesmärgiks oli hageja kahjustamine, siis on 23.02.2012 korteriomandite kinkelepingud ja osaühingu osa kinkeleping vastuolus heade kommetega ning seetõttu tühised (TsÜS § 86 lg 1). Asjaõiguslepinguid ei ole tuvastatud asjaolude pinnalt heade kommetega vastuolus. Kohus tuvastas korteriomandite kinkelepingute ja osaühingu osa kinkelepingu (võlaõiguslike lepingute) tühisuse. Asjaõiguslepingute tühisuse tuvastamise osas jättis kohus hagi rahuldamata. Kuna asjaõiguslepingud kehtivad, siis ei ole kinnistusraamatu kanded valed, mistõttu rahuldamata jäi ka hageja nõue tahteavalduste andmise kohustamiseks kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Tuginedes TsÜS § 68 lg 5, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja AÕS §641 sätestatule rahuldas kohus hageja nõude ja kohustas kostjat I, kostjat II ja kostjat III andma tahteavaldused asjaõiguslepingute sõlmimiseks, mille kohaselt antakse vaidlusaluste korteriomandite kostjale II ja kostjale III kuuluvad mõttelised osad üle hagejale ja kostjale I (ühisomandisse). Samuti kohustas kohus kostjat I, kostjat II ja kostjat III andma tahteavaldused, millega vaidlusaluste kinnistute registriosadest kustutatakse kostja II ja kostja III omanikukanne ning ühisomanikena kantakse sisse hageja ja kostja I. Kohus kohustas kostjat II ja kostjat III andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega kumbki neist annab üle 12 782 euro suuruse nimiväärtusega Osaühingu P osa hagejale ja kostjale I (ühisomandisse). Hagi ei ole aegunud. Hageja poolt alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teadasaamise ja hagi esitamise vahele jääb käesoleval juhul vähem kui kolm aastat (TsÜS § 151 lg 1).
Hageja nõuded kostja IV kohustamiseks osanike nimekirjas muudatuste tegemiseks ja kostja III kohustuse anda nõusolek muudatuse tegemiseks kostja IV osanike nimekirjas tuvastamiseks jättis kohus rahuldamata. Hageja soovis käsutustehingu tagasitäitmist, seega soovis hageja osaühingu P osa üleandmist hageja ja kostja I ühisomandisse. Hageja ei ole esitanud aga nõuet kostja I kohustamiseks anda tahteavaldus Osaühingu P osa suhtes asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Ainuüksi hageja ning kostjate II ja III tahteavaldusest ei piisa selleks, et osaühingu osa läheks tagasi hageja ja kostja I ühisomandisse. Lisaks ei tulene seadusest, et senised osanikud peaksid andma tahteavalduse osanike nimekirja muutmiseks (vastavalt äriseadustiku § 150 lg 3 muudab osanike nimekirja kanded osaühingu juhatus). Hageja on esitanud ka taotluse, et kohus saadaks kohtulahendi Osaühingu P osanike puudutavates andmetes muudatuse tegemiseks äriregistrile. Äriseadustik ei ole sellist kohustust kohtule pannud. Lisaks ei ole osaühingu osa käsutustehing viidud lõpule. 26.09.2012.a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jättis kohus jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena (TsMS) § 445 lg 2. Menetluskulud jättis kohus 10 % ulatuses hageja kanda, 30 % ulatuses kostja I kanda, 30 % ulatuses kostja II kanda ja 30 % ulatuses kostja III kanda. Kostja I menetluskulud tuleb jätta 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja I kanda. Kostja II menetluskulud tuleb jätta 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja II kanda. Kostja III menetluskulud tuleb jätta 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja III kanda. Kuna hagi kostja IV vastu jääb rahuldamata, siis tuleb kostja IV menetluskulud jätta hageja kanda. Arvestades hageja menetluskulude jaotust (ning seda, et hageja on osaliselt riigilõivu tasunud) mõistis kohus kostjalt I, kostjalt II ja kostjalt III igaühelt välja riigituludesse riigilõivu 3100 eurot (TsMS § 190 lg 4). Kostjate II ja III apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
6.Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse osas, millega hagi nende suhtes rahuldati (resolutsiooni p 5-9); osas, millega mõisteti apellantidelt välja menetluskulud (resolutsiooni p 13-16, 20-23). Kostjad paluvad teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi kostjate II ja III vastu täielikult rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda ning tühistada hagi tagamine. Apellandid vaidlustavad kohtuotsust hagi rahuldamise osas ja menetluskulude väljamõistmist osaliselt. Kinkelepingu on ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kinkelepingust kinkijad taganenud ei ole. Samuti pole asjas tuvastatud asjaolusid, mis võimaldaksid kinkijatel kinkelepingust taganeda. Leides, et kinkeleping (võlaõiguslik leping) on TsÜS § 86 kohaselt heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine, kohaldas kohus seadust ebaõigesti. Kingisaajate osas ei ole tuvastatud heade kommete vastast käitumist. Kohus kohustas andma apellante tahteavaldust korteriomandite asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Kuna kinnistusraamatusse kande tegmise aluseks olev asjaõigusleping on jõus, siis on apellantidele ebaselge, miks nad peavad andma tahteavalduse asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega nad oma omandi annavad ULV-le ja RV-le. Kohus kohustas ka apellante andma tahteavalduse P OÜ osa üleandmiseks asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Ka selles osas tuvastas kohus võlaõiguslepingu, kuid mitte asjaõiguslepingu tühisust.
Seega on osa omandiõiguse aluseks olev leping kehtiv ning apellandid ei soovi osa RV-le ja ULV-le üle anda. Apellandid ei nõustu kohtu järeldusega, et heade kommete vastasus seisneb kostja I soovis viia vara abikaasade ühisvara hulgast välja. Kostja I ja hageja vahel on Harju Maakohtus vaidlus abikaasade ühisvara jagamiseks. Selles vaidluses määratletakse abikaasade ühisvara koosseis, selgitatakse, mis tehinguid on kumbki abikaasa teinud ja otsustatakse vara jagamise viis. Praegu on kohus teinud järeldusi abikaasde ühisvara osas, mis ei puuduta antud nõuet ja millistele järeldusele jõudmiseks puudus kohtul ka vajalik info. Juhul, kui hageja leiab, et talle on kostja I poolt kahju tekitatud, siis on tal õigus esitada vastavasisuline nõue kostja I vastu. Kohus ei saa rikkuda apellantide omandiõigust oletusel, mida võis kostja I mõelda või arvata või soovida. Kohus kohaldas hagi aegumise osas alusetu rikastumise sätteid ja leidis, et hagi ei ole aegunud. Apellandid ei ole alusetult rikastunud ja seda pole kohus tegelikult ka tuvastanud. Hageja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
7.Apellant vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles kohus on OÜ P küsimuses koostanud vastuolulise resolutsiooni (mitte kohustanud kostjat I andma nõusolekut osaühingu osa vastuvõtmiseks ühisomandisse, kuigi pidas seda vajalikuks) ning keeldunud kohustamast OÜ P muudatuse tegemiseks osanike nimekirjas. Samuti vaidlustab apellant kohtuotsuse menetluskulude jaotuse osas. On võimalik, et kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, kui leidis, et asjaõiguslepingud ei ole ühised. Hageja tõstatas viimases menetlusdokumendis lihtsalt menetlusliku küsimuse, kas ta peab võistlevas menetluses taotlema kostja kohustamist osaühingu osa vastuvõtmiseks ühisomandisse ja märkis, et kohtu pädevuses on sõnastada täidetav resolutiivosa ja anda juhised otsuse täitmiseks. Kohus koostas vastuolulise ja täidetamatu resolutiivosa, nentides lahendis selle mittetäidetavust. Puudub igasugune eluline vajadus, et hageja peaks pärast veelkord kohtu poole pöörduma uue hagiga kohustamaks osaühingut osanike nimekirjas muudatuste tegemiseks. Kohtu mõttekäik kostja IV kohustamata jätmise osas osanike nimekirjas muudatuste tegemiseks ei ole põhjendatud. Taotlus oli esitatud pidades silmas seda, et asjaõiguslikud käsutustehingud ei saa olla käesoleval juhul neutraalsed, kuna on hõlmatud sama eesmärgiga. Kui valida ka teine lähenemine, siis asjaolu, et käsutustehing osade osas pole lõpule viidud, ei sega kohtul kohustamast muudatuste tegemist osanike nimekirjas (TsÜS § 68 lg 5). Mingisugune vahetoiming (antud juhul notariaalakti koostamine omandi tagasikandmise kohta, milles kohtuotsus asendab ühe poole nõusolekut) ei takista kohtul kohustamast kostjat IV vastava muudatuse tegemiseks, kui selline notariaalakt on koostatud. Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, jättes osa kohtukuludest hageja kanda. Juhul kui hageja esitab alternatiivseid taotlusi tulenevalt asja võimalikust erinevast õiguslikust käsitlusest, mille lõppeesmärk on kattuv, siis kohtu valik alternatiivide vahel ei saa tingida menetluskulude osalist hagejale langemist. Hagi rahuldamata jätmine osaliselt või täielikult menetluskulude kontekstis on olukord, kus hageja suhtes saab väita, et tema eesmärk jäi saavutamata kohtus ja sellega põhjustati teisele poolele kulu, mille ta peab katma. Apellant palub ringkonnakohtul muuta kohtulahendi resolutiivosa kostja IV osaluse suhtes hagi eesmärgile vastavaks ja omandi tagasikannet võimaldavaks (kohustada vajadusel kostjat I osa
ühisomandisse vastu võtma), samuti kohustada kostjat IV vastavaks muudatuskandeks osanike nimekirjas ning jätta kõik menetluskulud kostjate kanda. Kostjate I apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
8.Kostja I vaidlustab osas, millega kohus rahuldas hageja hagi tema suhtes ning mõistis temalt välja menetluskulud hageja kasuks (otsuse resolutsiooni punktid 1,2, 3, 4, 5, 6, 8, 9, 13, 14, 18, 19, 24). Kohus väljus hagi raamidest ja asus lahendama abikaasade ühisvara jagamise küsimusi. Kohtul puudus sellise hinnangu andmiseks alus ja tõendid. Kohus on oma hinnangu aluseks võtnud hageja paljasõnalised ning emotsionaalsed avaldused ning hinnangud. Abikaasad jõudsid põhimõttelisele kokkuleppele vara jagamise osas juba 2007. aastal, mil hageja lahkus elama Hispaaniasse. Lõplik otsus abielu tegelikuks lõpetamiseks tehti 2011. aasta lõpuks. Kostja I on ka sellest kinni pidanud ja lähtunud. 10.08.2012. kuupäevaga põhimõtteline kokkulepe oli hageja esindaja Andres Aaviku poolt koostatud ja kostjale I tutvumiseks esitatud. Kuna kokkulepe oli juriidiliselt ja sisuliselt teostamatu ja varasemalt kokkulepitust erinev, esitas kostja I septembris esindajale omapoolse ettepaneku. Abikaasade ühisvara jagamise menetlus on Harju Maakohtus pooleli (tsiviilasi nr. 2-13-5635). Nimetatud menetluses määratlevad pooled ühisvara koosseisu, maksumuse ja jagamise viisi. Vaidlusaluste kinkelepingute eesmärgiks ei ole kostja I poolt hageja olukorra halvendamine ja vara formaalne üleandmine. Vaidlusalused lepingud on sõlmitud kõiki seadusega ettenähtud vorminõudeid järgides, nad on notariaalselt tõestatud. Tehingud ei saa olla vastuolus heade kommetega ning tühised. Kinkelepingud on täidetud. Kinkijad on kinkelepingu esemete valdused kingisaajatele üle andnud ning kinnistus- ja äriregistri andmed on vastavuses tegelikkuses. Asjas puuduvad kinkelepingust taganemise alused. Kohus ei ole oma lahendis pidanud vajalikuks analüüsida vaidlusaluste kinkelepingutega seoses kinkelepingu teise poole, st kingisaajate seisundit, minetusi nende käitumises, mis oleks vastuolus heade kommetega ja mis annaks alust kinkelepingute tühisuse tuvastamiseks. Hageja ei ole kogu menetluse kestel näidanud asjaolusid, mida saaks käsitleda kingisaajate poolt hea usu põhimõtete vastaseks käitumiseks. Kostja I ei vaidlusta kinkelepinguid ega soovi üleantud vara tagasi nõuda. Kuna ta ei ole rikkunud PkS § 31 lg 1 sätteid, ei saa teda seda kohustada tegema. Seega on kohtulahend kinkelepingute võlaõiguslike lepingute tühisuse tuvastamise osas põhjendamata ning kuulub tühistamisele. Abikaasade abielu lahutati 06.09.2012. Kohtulahendiga kohustatakse kostjat I sõlmima tehinguid ühisomandi moodustamiseks endise abikaasaga. Hageja on hagi esitanud eesmärgiga saada juba varasemalt ühiselt tasuta võõrandatud vara enda ainuomandisse ja alles kohtu „tähelepanu juhtimisel“ möönnud, et ehk oleks siis õige, et säiliks varale ühisomandi seisund. Selline hageja käitumine on aga kindlasti heade kommete vastane. Kohane õiguskaitsevahend oleks kahju hüvitamise nõue kostja I vastu. Hagi aluseks ei ole alusetu rikastumine. Kostja I ei ole alusetult rikastunud ja kohus ei ole seda ka tuvastanud. Asjaolu, et tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, ei anna kohtule alust kohaldada aegumise sätteid nagu alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul.
Maakohtu 26.09.2012. määrusega kostjale I hagi tagamisega pandud kohustused punktides 2.3. ja 2.4. on ebaproportsionaalsed ja vastuolus tema õigustega vabalt valida tegevusala jm. Kostja I palub need tema suhtes tühistada. Vastused apellatsioonkaebusele
8.Vastustajad vaidlevad vastastikku apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega asja lahendamisel, järgib neid ja ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. I
10.Kinkeleping (VÕS § 259 lg 1 mõttes) on võõrandamiseks kohustav leping. Käsutustehingu esemeks on õiguse ülekandmine. Tehingu mõiste TsÜS § 67 lg-s 1 on katusmõiste nii kohustus- kui käsutustehingule. TsÜS § 6 lg 3 kohaselt antakse õigused ja kohustused üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). Sama sätte lg 4 kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (abstraktsiooniprintsiip).
11.Maakohus tuvastas õigesti kinkelepingu kui võõrandamiseks kohustava lepingu tühisuse tehingu vastuolu tõttu head kommetega (TsÜS § 86) ehk teisisõnu puudused asjaõiguslepingu aluseks olevas kohustustehingus. Apellandid II ja III on leidnud oma apellatsioonkaebuses, et nad kohtu käsitlusega ei nõustu. Samas ei ole apellandid apellatsioonimenetluses ega ka maakohtus toonud välja muid kinkelepingu sõlmimise asjaolusid, mille analüüsimisel saanuks kohus jõuda teistsugusele järeldusele. Ainukese selgitusena kinkelepingu sõlmimise kohta on kostja I esindaja selgitanud maakohtu istungil (protokoll III kd, tl 14), et kostjal I oli vahepeal raske periood ja seetõttu sõlmis ta kinkelepingud. Samas on kostjate II ja III esindaja selgitanud, et kostjatel ei tekkinud küsimust, miks kostja I neile vara kingib. Nimetatud väited on üldsõnalised ja nende põhjal pole võimalik järeldada vastupidist maakohtu poolt tuvastatule.
12.Käsutustehingu kui abstraktse ja neutraalse tehingu vastuolu heade kommetega saab jaatada erandlikel asjaoludel. Riigikohus on seda jaatanud juhul, kui heade kommete vastane on käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise (nt Riigikohtu lahendid 3-2-1-80-05, p 26, 3-2-1-37-08, p 28). Asjaõiguslepingu heade kommete vastasust käsitlevates lahendites on viidatud võlausaldajate huvide tahtlikule kahjustamisele või tahtlikule heade kommete vastasele kahju tekitamisele. Praegusel juhul ei ole menetlusosalised toonud välja asjaolusid, et kinkija tahe oli kahjustada abikaasade võlausaldajaid või tehingu pooltele heade kommete vastaselt tahtlikult kahju tekitada. Seetõttu leidis maakohus õigesti, et asjaõigusleping ei ole tühine.
13.Maakohus leidis ka õigesti, et tühisel tehingul pole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tehingu tühisuse korral tuleb tehingu järgi üleantu tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (TsÜS § 84 lg 1 teine lause). VÕS § 1028 lg-s 1 on sätestatud üldine nõue saada tagasi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena üleantu, kui kohustust ei ole olemas, seda ei teki või kui see langeb hiljem ära (soorituskondiktsioon). VÕS § 1028 lg 1 mõistet „saadu“ täpselt ei defineeri, kuid selleks võib lugeda ka omandit. Seetõttu võimaldavad alusetu rikastumise sätted tagasi nõuda ka tühise tehingu järgi üleantut, kuna omandamise õiguslik alus (kohustus) on ära langenud. Tegemist on võlaõigusliku nõudega, mis iseenesest käsutusõiguslikku olukorda ei muuda. Maakohus leidis õigesti,
et hagejal on võlaõigusliku tehingu heade kommete vastasuse ja sellest tuleneva tühisuse tõttu võlaõiguslik nõue ülekantud asjade omandiõiguse taastamiseks. Tagasikandmise õiguslikuks aluseks on alusetu rikastumise suhe. Selleks, et omandiõigus isikule tagasi kanda, on vaja kehtivat käsutust kostjatelt I-III, st esmajoones käsutustehingu tagasikandmiseks. Kuna kostjad I-III seda vabatahtlikult ei teinud, võis hageja nõuda nende tahteavaldust omandi tagasikandmiseks (TsÜS 68 lg 5 ja AÕS 641). Maakohus on asendanud selle tahteavalduse kohtuotsusega ning seega saab üleandja kohtulahendi alusel omandi ülekantud varale tagasi. Seetõttu tuleb omand anda tagasi ka siis, kui asjaõiguslepingud ei ole tühised.
14.Eeltoodu tõttu ei ole õiguslikult relevantne kostjate I, II ja III arutluskäik kinkelepingu õiguslikust iseloomust ja sellest mittetaganemisest. Tehingu tühisuse osas ei oma tähendust, kas kingisaajad olid teadlikud kostja I ajendist võõrandamiseks kohustava lepingu sõlmimisel. Asja lahendamisel ei oma tähendust, et hageja ja kostja I kui endiste abikaasade vahelist ühisvara jagatakse teises kohtumenetluses. Viimane on peatatud seoses käesolevas asjas peetava menetlusega. Kohus ei ole asunud ühisvara jagama ega teinud sellekohaseid järeldusi nagu kostjad I-III ekslikult leiavad.
15.Kuna maakohus on kohaldanud õigesti alusetu rikastumise õigussuhet puuduvaid sätteid, on kohus leidnud põhjendatult, et hagi ei ole aegunud. II
16.Kohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude kostjate II ja III vastu kostja IV osanike nimekirjas muudatuste tegemiseks tahteavalduse andmise kohustamiseks. TMS 184 lg 1 I lause kohaselt, kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. Käesoleval juhul ei esitanud hageja tahteavalduse tegemise nõuet kostja I vastu, kes oli samuti kinkelepingu pooleks, seetõttu ei saanud maakohus hageja nõuet rahuldada.
17.Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust, kui leidis, et osanik ei saa nõuda kohtu kaudu osanike nimekirja muutmist kostjalt IV. Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 150 lg 1 järgi loetakse osaühingu suhtes osa võõrandamine toimunuks ja osanik vahetunuks pärast osaühingule võõrandamisest teatamist ja osa ülemineku tõendamist (enne seda kehtis regulatsioon, mille kohaselt loeti võõrandamine toimunuks osanike nimekirjas muudatuse tegemisest). ÄS 150 lg 3 kohaselt muudab osaühingu juhatus võõrandamisteate saamisel viivitamata osanike nimekirja kanded võõrandamisest tulenevalt. Sama kehtib juhatusele teatatud muude osanike nimekirja kantud andmete muutmise kohta. Sellist nimekirja muutmist ei saa aga juhatus teha enne võimaliku tagasitäitmist kohustava nõude rahuldamist kostjate I-III vastu. Kuigi hagi rahuldati osaliselt, on resolutsioon täidetav ega ole vastuoluline. Tsiviilkohtumenetluses ei saa kohus väljuda hageja nõude piiridest, seda tegemata ei olnud aga võimalik hageja nõuet rahuldada. Seda ei saa teha ka ringkonnakohus, kui hageja maakohtus vastavat nõuet ei esitanud.
18.Mis puudutab hageja väiteid asjaõiguslepingu tühisuse kohta, on maakohtu seisukoht selles osas õige käesolevas lahendis korteriomandite kinkelepingute kohta toodud põhjustel (otsuse p 11). III
19.Kostjad II ja III peavad arusaamatuks hagihinna kujunemist. Maakohus on määranud hagihinna hageja poolt märgitu põhjal. Apellatsioonimenetluses pole hagihind muutunud. Kohus ei ole seotud notariaalsete korteriomandite kinkelepingust tuleneva hinnaga, kuna see on ilmselt ebaõige. Hageja on esile toonud, et ainuüksi kostja IV osa väärtus on üle 2 milj euro (II kd, tl 51) ja nimetanud lõplikuks hagihinnaks 3 782 673 eurot, millest kinkelepingu esemeks olevate korterite väärtuseks hindab hageja 605 650 eurole (II kd, tl 86-87, 92-94). Maakohus on pidanud põhjendatult
usaldusväärsemaks hageja poolt 13.11.2012 menetlusdokumendis määratud hagihinda (II kd, tl 9293).
20.Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele leiab ringkonnakohus, et maakohus jaotas menetluskulud õigesti. Kohus ei rahuldanud kõiki hageja nõudeid, hageja on esitanud ka apellatsioonkaebuse. Seetõttu jättis kohus õigustatult menetluskulude osaliselt hageja kanda.
21.Tulenevalt hageja ja kostjate I-III apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisest tuleb jätta muutmata maakohtu menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus jaotab hageja ja kostjate menetluskulud tulenevalt TsMS 171 lg 1 samamoodi nagu maakohus. Hageja menetluskulud apellatsiooniastmes jätta 10 % ulatuses hageja kanda, 30 % ulatuses kostja I kanda, 30 % ulatuses kostja II kanda ja 30 % ulatuses kostja III kanda. Kostja I menetluskulud jäävad 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja I kanda. Kostja II menetluskulud tuleb jätta 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja II kanda. Kostja III menetluskulud tuleb jätta 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja III kanda. Kostja IV menetluskulud jäävad hageja kanda.
22.Menetlusosalised said menetlusabi apellatsioonkaebustelt riigilõivu tasumiseks. TsMS § 190 lg 3 ja 4 alusel kuulub hagejalt väljamõistmisele 250 eurot (ringkonnakohtu määrus menetlusabi andmise kohta 23.07.2014 V kd, tl 15-17), kostjalt I 10 500 eurot (ringkonnakohtu määrus menetlusabi andmise kohta 23.07.2014 V kd, tl 1-3), kostjalt II 7576 eurot ja kostjalt III 9869 eurot (ringkonnakohtu määrus menetlusabi andmise kohta 23.07.2014 V kd, tl 7-11) riigituludesse.
23.Maakohus on jätnud 26.09.2012 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostjate I-III apellatsioonkaebuses esitatud üldsõnalised väited, et hagi tagamise määruses sätestatud kohustused on ebaproportsionaalsed või vastuolus kostja I õigusega vabalt valida tegevusala, alust maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas. Hagi tagamine on vajalik kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.
24.Tulenevalt Riigikohtu 11.02.2015 lahendi 3-2-1-147-14 p-s 22 toodud seisukohtadest määrab käesolevas tsiviilasjas kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.