Kohtulahend

02.02.2006 allkirjastatud kliendikaardi leping nr 2718 sisaldas selget viidet lepingu tüüptingimustele, tuues välja, et allkirjaga kinnitab klient andmete õigsust ja on ostja esindajana tutvunud AS Lukoil Eesti kliendikaardi lepingu tingimustega ning kohustub neid järgima. Seetõttu on kliendikaardi kasutamise lepingu tingimused saanud lepingu osaks vaatamata sellele, kas OÜ Virmalen või kostja on tüüptingimused allkirjastanud. Kostja kui OÜ Virmalen osanik, seaduslik esindaja ja juhatuse liige allkirjastas kliendikaardi lepingu, mille osaks on tüüptingimuste p 13.1 teine lause, mille kohaselt OÜ Virmalen juhatuse liige garanteerib müüja arvete, võimalike viiviste ja kulude tingimusteta tasumise. Kostja ei pea VÕS § 142 lg-test 1 ja 4 tulenevalt olema kliendikaardi lepingu pooleks, et sõlmida käendusleping 02.02.2006 lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutamiseks. Eeltoodust, Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-148-11 p-s 13 avaldatud seisukohast ja VÕS §-st 34, tulenevalt on kostja käendus majandus- ja kutsetegevuse läbiviimisega seotud käendus, mistõttu tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga ja see ei ole VÕS § 143 lg-st 2 tulenevalt tühine käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma puudumise tõttu. Juhatuse liikme poolt antud käendus ei ole praktikas ebaharilik, vastuolus heade kommetega või kostjat kui käendajat ebamõistlikult kahjustav. Asjaolu, et kostja väidetavalt ei olnud teadlik kliendikaardi lepingu lisaks olevates tüüptingimustes sisalduvast käenduse kokkuleppest, on tõendamata. Väidetav teadmatus ei ole vastutust välistav asjaolu. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsevatele isikutele on põhjendatud piisava hoolsuse nõude kohaldamine tehingute sõlmimisel, sh lepingutingimustega tutvumise hoolsus. Tõendamata ja põhjendamata on kostja väide, et kliendikaardi lepingu tingimuste p 13.1 on VÕS § 42 lg 1 kohaselt tühine tüüptingimus. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja 02.02.2006 kliendikaardi lepingust nr 2718 tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga OÜ Virmalen. Hageja põhinõue suurusega 4192,68 eurot tuleneb kliendikaardi lepingu alusel müüdud teenuste ja kaupade arvetest. Hageja esitas 02.02.2006 lepingust tuleneva kohustuse täitmise ja viivise nõude, mitte kahju hüvitamise nõude, mistõttu puudub alus käsitleda süü või kahju tekkimise asjaolusid. Hageja nõue kostja vastu tuleneb käenduslepingust ja hageja õigusest nõuda kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamise korral viivist. Seetõttu ei ole poolte väited OÜ Virmalen pankrotimenetlusega või OÜ-ga Prorehv seonduvalt asjakohased ja asja lahendamisel tähtsust omavad. Tõendatud on, et hageja esitas 02.02.2006 kliendikaardi lepingu nr 2718 alusel OÜ-le Virmalen koondarved. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, s.t et osaühing Virmalen või kostja ei ole võlgnevust tasunud, mistõttu on võlgnevuse tasumise tõendamiskoormis kostjal. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid lepingust tulenevate kohustuse tasumata jätmise kohta või selle kohta, et esineb alus kohustuse täitmisest keeldumiseks. Seega ei ole kostja 02.02.2006 lepingus sätestatud kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja VÕS § 108 lg 1 ning § 145 lg 1 kohaselt tuleb rahuldada hageja nõue võlgnevuse välja mõistmiseks. AS Lukoil Eesti kliendikaardi kasutamise lepingu tingimuste p 7.3 kohaselt tasub ostja kaardiga sooritatud tehingute eest esitatava arve alusel kokkulepitud maksetähtajaks. Mistahes maksetähtaja möödumisel on müüjal õigus rakendada viivist 0,2% iga ostja poolt tasumisega viivitatud päeva eest ja müüjal on õigus peatada kaardi kasutamine ja kaart blokeerida. Makse laekumisel kaetakse kõigepealt viivisenõue ning seejärel tasumata arvete võlgnevus. Kuna

hageja nõue põhivõlgnevuse osas on põhjendatud, tuleb kostjalt välja mõista ka viivis 4192,68 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Lepingu p 13.1 on tühine tüüptingimus VÕS § 42 järgi ning ei ole käsitletav käenduslepinguna. Tüüptingimusi ei saa pidada lepingu osaks, kuivõrd tüüptingimused on allkirjastamata. Kliendikaardi lepingu, mis on sõlmitud kahe juriidilise isiku vahel, tüüptingimustesse juhatuse liikme nö käendusnõude või vastutuse võtmise sätte ära peitmine ei ole kooskõlas heade kommetega ning selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt tühine. Kohus ei põhjendanud, miks on lepingu tüüptingimused muutunud kliendilepingu osaks. Samuti jättis kohus tähelepanuta kostja viite VÕS § 42 sättele ja tüüptingimuse p 13.1 tühisusele. Asjaolu, et kliendikaardi lepingul on toodud lause „ostja esindajana olen tutvunud AS Lukoil Eesti kliendikaardi lepingu tingimustega ja kohustun neid järgima“ ja lepingu esimese lehekülje üldandmed on OÜ Virmalen juhatuse liige allkirjastanud, ei tähenda, et kostja eraisikuna oleks automaatselt võtnud endale käenduskohustuse. Kliendilepingu sõlmimise selline tõlgendamine läheb ühtlasi vastuollu ka VÕS § 29 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kostja esindas kliendilepingu sõlmimise juriidilist isikut ning kliendilepingu sõlmimise eesmärgiks oli hageja poolt pakutavate kaupade ja teenuste ost-müük. Kostja tahteks ei olnud ühelgi juhul juriidilist isikut esindades sõlmida sama tehinguga eraisiku käendusleping. Poolte sellist tahet ei ole tõendatud. Kohus jättis analüüsimata asjaolu, et kostja ei ole kunagi allkirjastanud mitte ühtegi käenduslepingut ega muud lepingut, millega ta oleks olnud nõus vastutama põhivõlgniku kohustuste eest. Poolte vahel ei ole sõlmitud ühtegi täiendavat lepingut, millest tuleneks kostja käenduskohustus või muu taoline kohustus. Isegi juhul, kui nimetatud lepingu punkt oleks käsitletav käenduslepinguna, siis ei saa põhivõlgnikuga sõlmitud lepingu üldtingimuste all olev punkt olla juhatuse liikme vastutuse tekkimise aluseks ja on tühine VÕS § 143 lg-st 2 tulenevalt, kuna ei ole kokku lepitud käenduse maksimumsummat. Arusaamatuks jääb, miks viitas kohus VÕS §-le 142 ja kuidas viidatust järeldus, et käendaja ei pea olema lepingu pooleks selleks, et käenduslepingut sõlmida. Osundatust ja muudest VÕS-s toodud sätetest käenduse kohta järeldub üheselt, et käenduskohustuse tekkimiseks peab olema sõlmitud käendusleping. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja on hagiavalduses viidanud nõude alusena VÕS üldosa sätetele kohustuse täitmata jätmise osas ning ÄS paragrahvidele, mis käsitlevad juhatuse liikme poolt tekitatud kahju. Käenduskohustus oleks tõepoolest käsitletav solidaarse kohustusena, kuid kuna hageja tugines ka ÄS sätetele, siis ei saaks olla tegemist solidaarse vastutusega, kuivõrd hageja nõue põhivõlgniku vastu tuleneb tasumata arvetest, kuid hageja väidetav nõue kostja vastu põhineb kahju hüvitamise sätetel. Seega ei ole tegemist üht liiki kohustuse täitmise nõudega ja tegemist ei saa olla solidaarnõudega, vaid juhul kui hageja soovib tugineda ÄS sätetele, peab ta siiski tõendama ja põhjendama, millest täpsemalt on hagejale kahju tekkinud ja et kostja on nimetatud kahju tekkimises süüdi.

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.05.2014 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 04.03.2015 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt ei saa praeguses asjas lugeda tüüptingimuse p. 13.1 alusel, et kostja sõlmis käenduslepingu ja vastutab nimetatud lepingupunkti alusel käendajana osaühingu kohustuste täimise eest, s.o. kostja ei ole käenduslepingut sõlminud ja sellel alusel hagi rahuldamiseks puudub alus. Riigikohus saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks selleks, et kontrollida, kas hagejale võib kostja vastu olla kahju hüvitamise nõue deliktiõiguse sätete alusel. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Hageja nõude aluseks on hageja ja OÜ Virmalen vahel 02.02.2006 sõlmitud kliendikaardi leping nr. 2718, mille alusel hageja müüs ja osaühing ostis ajavahemikul 02.02.2006 – 31.10.2009 kütust hageja tanklates. Sõlmitud lepingu kohaselt kohustus osaühing tasuma ostetud kauba eest hageja igakuiselt esitatud arvete alusel. Kliendikaardi leping sisaldas selget viidet lepingu tüüptingimustele. Kostja kirjutas sõlmitud lepingule alla äriühingu seadusliku esindajana. Maakohus leidis nimetatud lepingu tüüptingimuste p 13.1 alusel ekslikult, et kostja sõlmis käenduslepingu ja vastutab nimetatud lepingupunkti alusel käendajana osaühingu kohustuste täitmise eest. Seda, et kostja ei saa vastutada äriühingu kohustuse täimise eest kui käendaja, on tuvastatud riigikohtu otsusega antud asjas ja ringkonnakohus, vastupidiselt vastustaja täiendavalt esitatud seisukohaga, ei saa riigikohtu seisukohaga mitte nõustuda. Seega on hagi rahuldamine kostja kui käendaja vastu alusetu. Hageja tugines hagis kostja vastu ka ÄS §-le 187 lg. 2 ja 4 järgi kahju hüvitamise kohustusele deliktiõiguse sätete järgi, väites, et kostja rikkus äriühingu juhatuse liikmele pandud kohustusi, sh ei võtnud ette samme põhivõlgniku pankrotiavalduse esitamiseks ning kandis põhivõlgniku vara teise äriühingusse. Seda tuleb hinnata kui hageja nõude alternatiivsest alust. Kuna maakohus leidis, et hageja on esitanud vaid lepingus tuleneva kohustuse täitmise ja viivise nõude, mitte kahju hüvitamise nõude, siis ta kostja võimalikku vastustust äriühingu juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju eest ei käsitanud, mida ta ka otsuses väljendas, ega hageja esitatud täiendavaid tõendid vastu ei võtnud. Samas on riigikohus leidnud, et hagejal võib olla kostja vastu kostja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 järgi. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi võib äriühingu juhtorgani liige vastutada juhul, kui ta rikub mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või muu hulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Samuti võib äriühingu juhtorgani liige vastutada heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest, kui kahju ärahoidmine oli VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade kommete vastase käitumise keelu kaitseeesmärgiga. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks

peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab oma süü puudumise. Ringkonnakohus leiab, et hagimaterjalides seni esitatud väited ja tõendid ei ole piisavad otsustamaks hagi põhjendatuse üle deliktilise vastutuse alusel, mistõttu asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohus peab tegema hagejale ettepaneku konkretiseerida oma väiteid kostja poolt juhtorgani liikme kohustuste täitmata jätmise kohta ja esitada tõendid deliktilese vastutuse kohaldamiseks vajalike asjaolude esinemise kohta. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et pankrotiavalduse eitamata jätmise kohustuse rikkumise korral peab muuhulgas olema tõendatud selle kohustuse tekkimise aeg ja ka see, kui suures osas oleks võlausaldaja nõue saadud rahuldatud juhul, kui pankrotiavaldus oleks õigeaegselt esitatud. Ka süüdistus äriühingu varatuks tegemise ja sellega võlausaldaja nõuete täitmise võimatuks tegemine peab olema kinnitatud ja tõendatud konkreetsete asjaoludega. Menetluskulude jaotuse peab maakohus otsustama uuesti asja uuel läbivaatamisel ja sõltuvalt selle tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.