Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja esitas 4. juunil 2012 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja võla 4192 eurot 68 senti ja sama suure viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 2. veebruaril 2006 kliendikaardi lepingu nr 2718 (kliendikaardi leping), mille alusel hageja müüs ja põhivõlgnik ostis 2006–2009 hageja tanklatest kütust. Põhivõlgnik kohustus lepingu järgi tasuma hagejale ostetud kauba eest hageja esitatud arvete alusel 14 kuni 21 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest. Põhivõlgnik jättis hagejale tasumata arved nr KA-225444-09, KA-226548-09, KA-227652-09 ja KA-229822-09. Kokku võlgneb põhivõlgnik hagejale 65 601 krooni 20 senti (4192 eurot 68 senti). Põhivõlgniku pankrotimenetlus lõpetati 26. aprillil 2012 pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning põhivõlgnik kustutati 26. juulil 2012 äriregistrist. Kostja oli põhivõlgniku juhatuse liikmena võlast teadlik, kuid eiras seadusest tulenevaid kohustusi ning pani toime raske juhtimisvea, mille tagajärjel muutus põhivõlgnik maksejõuetuks. Kliendilepingut sõlmides võttis põhivõlgniku juhatuse liikmena tegutsenud kostja kohustuse vastutada solidaarselt põhivõlgnikuga lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest (AS Lukoil Eesti kliendikaardi kasutamise lepingu tingimused (lepingu üldtingimused), p 13.1). Seega tuleb põhivõlgniku kohustus täita kostjal. Hagiavalduse esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutunud viivis 129 771 krooni 84 senti (8293 eurot 93 senti), kuid hageja nõudis kostjalt viivist põhivõla ulatuses.

lepingus on selge viide lepingu tüüptingimustele ning klient on allkirjaga kinnitanud, et on ostja esindajana nendega tutvunud ja kohustub neid järgima. Kostja kui põhivõlgniku osanik ja juhatuse liige allkirjastas 2. veebruaril 2006 kliendikaardi lepingu, mille osaks on mh üldtingimuste p 13.1. Selle teise lause järgi garanteerib põhivõlgniku juhatuse liige müüja arvete, võimalike viiviste ja kulude tingimusteta tasumise. Käenduslepingu sõlmimiseks ei pea kostja olema võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg-te 1 ja 4 kohaselt kliendikaardi lepingu pool. Kostja käendas põhivõlgniku kohustust majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu ei ole see tarbijakäendusleping, mis võiks olla käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma puudumise tõttu VÕS § 143 lg 2 järgi tühine. Juhatuse liikme käendus ei ole praktikas ebaharilik, vastuolus heade kommetega ega kostjat kui käendajat ebamõistlikult kahjustav. Tõendamata on asjaolu, et kostja ei olnud kliendikaardi lepingu lisaks olevates tüüptingimustes sisalduvast käenduse kokkuleppest teadlik. Väidetav teadmatus ei välista vastutust. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsevatel isikutel on kohustus olla tehinguid tehes hoolas ja tutvuda lepingutingimustega. Kostja ei ole tõendanud ega põhjendanud oma väidet, et üldtingimuste p 13.1 on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine tüüptingimus. Seega vastutab kostja 2. veebruari 2006. a kliendikaardi lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Hageja põhinõue tuleneb kliendikaardi lepingu alusel müüdud teenuste ja kaupade arvetest. Hageja esitas lepingust tuleneva kohustuse täitmise ja viivise nõude, mitte kahju hüvitamise nõude. Seetõttu ei ole alust käsitleda süü või kahju tekkimise asjaolusid. Hageja nõue kostja vastu tuleneb käenduslepingust ja hageja õigusest nõuda kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamise korral viivist. Poolte väited põhivõlgniku pankrotimenetluse kohta ei ole asjakohased ja neil ei ole asja lahendamisel tähtsust. Asjas on tõendatud, et hageja esitas kliendikaardi lepingu alusel põhivõlgnikule koondarved. Hageja ei saa tõendada negatiivse asjaoluna seda, et põhivõlgnik või kostja ei ole võlgnevust tasunud. Võlgnevuse tasumist peab tõendama kostja. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et põhivõlgnik oleks arved tasunud või et esineb alus keelduda kohustuse täitmisest. Kuna kostja ei ole kliendilepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, tuleb hageja nõue VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg 1 järgi rahuldada. Samuti tuleb mõista kostjalt välja viivis, sest üldtingimuste p 7.3 järgi pidi ostja tasuma kaardiga tehtud tehingute eest esitatava arve alusel kokkulepitud maksetähtajal. Mistahes maksetähtaja möödumisel on müüjal õigus nõuda viivist 0,2% iga tasumisega viivitatud päeva eest.

ringkonnakohus kostja kanda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et üldtingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi kliendikaardi lepingu osaks, sest kostja kinnitas kliendikaardi lepingus, et ta on lepingu tingimustega (üldtingimustega) tutvunud ja kohustub neid järgima. Kostja kirjutas lepingule alla äriühingu seadusliku esindajana. Üldtingimuste p-s 13.1 on sätestatud kostja kui füüsilise isiku käenduskohustus. Nimetatud lepingupunkt ei ole ära peidetud muu teksti sisse, vaid sisaldub ainsa punktina eraldi osas „Vastutus". Lepingut allkirjastades tegi kostja kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Kostja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 2 mõttes. Asjaolust, et kostja ei ole eraldi allkirjastanud lepingu üldtingimusi, ei saa järeldada, et kostjal kui äriühingu juhatuse liikmel ei olnud lepingut sõlmides tahet vastutada käendajana lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik ja juhatuse liikmena käenduskohustuse võtmine äriühingu kohustuste täitmise eest ei ole juhatuse liiget ebamõistlikult kahjustav ega vastuolus heade kommetega. Seega ei ole üldtingimuste p 13.1 VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Üldtingimuste p 13.1 ei ole tühine ka VÕS § 143 lg 2 alusel, sest äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted. Käendaja, kes on sõlminud käenduslepingu ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, tuleb eeldada, et ta tegutses majandus- või kutsetegevuses. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. Kostja oli põhivõlgnikust äriühingu osanik 50% ulatuses ning ühtlasi nimetatud äriühingu juhatuse liige, seega oli ta põhivõlgniku edukast majandustegevusest isiklikult ja otseselt huvitatud ning sellega seotud. Leping, mille täitmist kostja tagas, seostub ühelt poolt vahetult tema kui äriühingu omaniku isikliku majandusliku huviga, teisalt aga tema kui juhatuse liikme majandustegevusega. Põhivõlgniku tegevusalaks oli muu hulgas transport Eesti Vabariigis. Seega hagejalt kütuse ostmine ja teenuste saamine oli otseselt seotud äriühingu majandustegevusega. Kostja ei ole majandus- või kutsetegevuses käenduslepingu sõlmimise eeldust ümber lükanud. Seega ei ole kostja käendusleping tarbijakäendusleping, mistõttu ei saa see ka VÕS § 143 lg 2 järgi tühine olla. Asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et hageja viitas hagiavalduses lisaks käenduskohustust reguleerivatele võlaõigusseaduse sätetele ka äriseadustiku sätetele, mis käsitlevad juhatuse liikme vastutust. Kohus ei ole otsust tehes seotud hageja õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga, vaid otsustab otsuse tegemisel ise, millist õigusakti tuleb tuvastatud asjaolude alusel kohaldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jätsid kohtud nõuetekohaselt üldtingimuste p 13.1 sisu VÕS § 29 järgi tõlgendamata ja asusid põhjendamatult seisukohale, et poolte vahel on käendusleping. Pooled ei ole käenduslepingut sõlminud ning nimetatud üldtingimustest see ei tulene. Kostja vastutus saaks tuleneda üksnes äriseadustiku (ÄS) §-st 187, kui ta oleks süüdi kahju tekitamises. Üldtingimuste p-st 13.1 ei saa tuleneda kostja kehtivat käenduskohustust, sest kahe äriühingu vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste hulgas sisalduvast punktist tulenev äriühingu juhatuse liikme isiklik vastutus olukorras, kus juhatuse liige ei ole isiklikult lepingu pooleks, on vastuolus heade kommetega ja seetõttu VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Ringkonnakohus asus paljasõnaliselt seisukohale, et käendusleping ei ole viidatud sätte alusel tühine, ja jättis analüüsimata kostja vastuväited üldtingimuste p 13.1 kui tüüptingimuse tühisuse kohta. Kostja ei ole sõlminud käenduslepingut, sest ta ei ole teinud tahteavaldust isikliku kohustuse võtmiseks. Kostja ei olnud lepingut sõlmides üldtingimuste p-st 13.1 teadlik ning äriühingu juhatuse nimel lepingut sõlmides ei olnud tal tahet võtta isiklik kohustus. Kostjat ei ole äriühingute vahel sõlmitud lepingus lepingu osalisena isiklikult märgitud ja kostja ei ole ka lepingu üldtingimusi allkirjastanud. Käenduskokkulepe oleks kehtetu ka seetõttu, et selles ei ole kokku lepitud vastutuse maksimumsummat. Kuna hageja käsituse järgi tulenes vastutuse maksimumsumma lepingus märgitud krediidisummast 50 000 krooni (3195 eurot), ei saanud kohtud rahuldada hagi täielikult ja pidid arvestama käendaja vastutuse piiri.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

lepingu tingimustega tutvunud ja kohustub neid järgima. Ülaltoodut arvestades ei saa praeguses asjas lugeda tüüptingimuste p 13.1 alusel, et kostja sõlmis käenduslepingu ja vastutab nimetatud lepingupunkti alusel käendajana osaühingu kohustuste täitmise eest. Kuna kostja ei ole käenduslepingut sõlminud, ei käsitle kolleegium teisi käenduse ja tüüptingimuse tühisuse kohta kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud seisukohti.

Kolleegium märgib lisaks, et kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). Villu Kõve, Henn Jõks, Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.