Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

1(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

EHITUSEKSPERTIISIBÜROO

OSAÜHINGULE

tulekahjus hävinud eramu taastamismaksumuse kindlakstegemise ekspertiisikulud summas 16 800 krooni. Vastavalt AL’i taotlusele maksis hageja kostjale ehitise taastamiskulude hüvitise päevaväärtuses ja arvestades kulumit, summas 2 275 443,11 krooni. AL’le maksti ülejäänud summa ehitise taastamisekulude hüvitisest päevaväärtuses, arvestades maha lepingujärgse omavastutuse summa 5000 krooni, kokku summas 41 280,18 krooni. Kogu hüvitatud kahju oli summas 2 333 523,29 krooni. 26.09.2013.a tegi Tartu Maakohus otsuse kriminaalasjas nr X-X-XXXX, milles tunnistati AL süüdi karistusseadustiku (KarS) § 212 lg 1 järgi selles, et ta kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil kutsus kindlustusjuhtumi esile, milleks ta kallutas VD’i ja OA’i süütama XXXXXXX kinnistul asunud eramut. Hageja esitas kostjale 25.10.2013.a tagasinõude summas 2 275 443,11 krooni ehk 145 427,32 eurot, millele kostja vastas 07.11.2013.a ja 29.11.2013.a kirjaga ning keeldus nõuet rahuldamast. Hageja leidis, et 26.09.2013.a Tartu Maakohtu otsusega, mis jõustus 15.10.2013.a, selgus, et AL kutsus tahtlikult esile kindlustusjuhtumi kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Hageja viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg-le 1, mille järgi kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab kindlustusjuhtumi tahtlikult. AL’i ja hageja vahel sõlmitud kindlustuslepingu näol on tegemist VÕS §-st 80 tulenevalt kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga, mille kohaselt on kolmas isik ehk soodustatud isik kostja. Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu täitmisena üleantu tagasinõudmist reguleerib VÕS § 1028 koosmõjus §-ga 1030. Hageja on üleandjana kostjale kandnud raha summas 145 427,32 eurot kostja kasuks sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Kuna kohustus, mida hageja täitis, langes hiljem ära, siis saab üleandja VÕS § 1028 lg 1 kohaselt esitada alusetu rikastumise nõude kolmanda isiku vastu, kellele kohustuse täitmine toimus. VÕS § 1030 mõttes tähendab rikastumise „alusetus“ seda, et millegi saamiseks puudub alus või see langeb hiljem ära. Kõnealusel juhul langes kostjal ära õigus saada AL’i ja hageja vahel sõlmitud kindlustuslepingust tulenevat kahjuhüvitist. VÕS § 1030 lg-st 1 tulenevalt on primaarne just saaja ehk oluline on see, kes raha reaalselt sai. Kostjal on kindlustushüvitise tagasimaksmise kohustus. Hageja maksis EHITUSEKSPERTIISIBÜROO OSAÜHINGULE tulekahjus hävinud eramu taastamismaksumuse kindlakstegemise ekspertiisikulud summas 16 800 krooni ehk 1 073,72 eurot, kostjale ehitise taastamisekulude hüvitise päevaväärtuses (arvestades kulumit) summas 2 275 443,11 krooni ehk 145 427,32 eurot ja AL’ile ülejäänud summa ehitise taastamise kulude hüvitisest päevaväärtuses, arvestades maha lepingujärgse omavastutuse summa 5000 krooni ehk 319,56 eurot, kokku summas 41 280,18 krooni ehk 2 638,28 eurot. Kogu hüvitatav kahju oli 2 333 523,29 krooni ehk 149 139,32 eurot. Hageja leidis, et kostja ja AL vastutavad tema ees solidaarselt VÕS § 137 lg 1 ning § 65 lg 1 alusel. Hageja palus kostjalt ja AL’lt solidaarselt välja mõista 145 427,32 eurot. Hageja nõude aegumine ei alanud hetkest, mil ta hüvitise kostjale 15.09.2010.a välja maksis.

2(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 Alles 26.09.2013.a Tartu Maakohtu otsusega (mille hageja sai 16.10.2013) selgus, et AL kutsus tahtlikult esile kindlustusjuhtumi kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Alles Tartu Maakohtu otsusest selgus, et hagejal ei olnud algusest peale kohustust maksta kindlustushüvitist. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 kohaselt kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja sai alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teada Tartu Maakohtu 26.09.2013.a kohtuotsusest ning hageja nõue aegub seega 27.09.2016.a. Hageja nõue ei tulene lepingu tühisusest, vaid sellest, et hageja lepinguline kohustus langes hiljem ära. Kui hageja oleks 14.09.2010.a teadnud, et tal puudub kohustus hüvitist maksta, ei oleks hageja kostjale hüvitist üle kandnud. Hagejal selline teadmine siis puudus. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, et viimasel oli VÕS § 501 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 345 alusel õigus nõuda kindlustushüvitise väljamaksmist. Kuna AL mõisteti Tartu Maakohtu 26.09.2013.a otsusega süüdi KarS § 212 lg 1 järgi, ei saanud kostja hüpoteegipidajana nõuda hüvitise väljamaksmist VÕS § 501 alusel ega edaspidi tugineda VÕS §-le 502. VÕS § 1030 laieneb kostjale. Kindlustuslepingu pooled olid hageja ja AL ning kõik teised isikud olid selle lepingu suhtes kolmandad isikud. Antud juhul oli tegemist lepinguga kolmanda isiku ehk kostja kasuks, mida reguleerib VÕS § 80. Kostja näol oli tegemist kolmanda isikuga, kelle kasuks oli sõlmitud hageja ja AL’i vaheline kindlustusleping ning seega laienevad kostjale VÕS §-d 1028 ja 1030. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hageja teadis hüvitise väljamaksmise ajal, 14.09.2010.a, et kostjal ei ole alust hüvitist saada, või et AL pani kindlustusjuhtumi toime tahtlikult. Asjakohatud on kostja väited, et ta ei vastuta alusetu rikastumise sätete alusel, sest ta ei ole reaalselt rikastunud ehk saanud hageja tasutud raha endale. Hageja esitas 14.05.2012.a hagiavalduse kriminaalasjas nr 11230117189, mille järgi ta palus tsiviilhagi hüvitamist summas 3712 eurot AL’ilt ja summas 145 427,32 eurot kostjalt. AL-ilt nõutud 3712 eurot sisaldas ALile tasutud kahju hüvitist summas 2638,28 eurot ning EHITUSEKSPERTIISIBÜROO OSAÜHINGULE hüvitatud ekspertiisikulu summas 1 073,72 eurot. Tartu Maakohus on oma 26.09.2013.a otsuses kriminaalasjas nr X-X-XXXX rahuldanud hageja tsiviilhagi 3712 euro nõudes, mõistes selle välja AL-ilt. Seetõttu jäi hageja oma nõude juurde. Kostja vastuväited

3(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 ulatuses, milles kindlustusandja nõude rahuldas, üle kindlustusandjale. Kindlustusandja ei või teostada hüpoteegist tulenevaid õigusi samal või tagumisel järjekohal oleva hüpoteegipidaja kahjuks, kelle suhtes kindlustusandja täitmise kohustus jäi püsima. Ka antud säte näitab, et hagi aegumine algas 15.09.2010. Kuigi kohtuotsusega kriminaalasjas nr X-X-XXXX mõisteti AL tahtlikus kindlustusjuhtumi esile kutsumises süüdi, ei tähenda see, et kostja peab hüvitama VÕS § 1028 alusel välja makstud kindlustushüvitise. Hageja poolt väljamakse teostamisega läks nõudeõigus 145 427,32 eurole kostjalt kui hüpoteegipidajalt hagejale üle. Kriminaalmenetluse raames oli hagejal võimalik esitada tsiviilhagi AL-i vastu ka 145 427,32 euro nõudes. Hageja ei esitanud nõuet AL-i vastu kriminaalasjas nr X-X-XXXX, vaid hageja on 145 427,32 euro suuruse nõude esitanud AL-i vastu 07.03.2014. AL-i ja hageja vahel oli sõlmitud kodukindlustuse leping MM00169-235/1, milles soodustatud isikuna oli märgitud kostja. Vastavalt üldistele lepingutingimustele 1/2008 olid sätestatud lepingu põhimõisted. Kindlustusleping oli leping hageja ja kindlustusvõtja ehk AL-i vahel, mille järgi kohustus kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus) ning kindlustusvõtja oli kohustatud tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Soodustatud isik oli isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitist, kokkulepitud rahasummat või muud hageja kohustuse täitmist vastavalt lepingule. Üldiste lepingutingimuste punkt 18.2.1 nägi ette, et kui kindlustusjuhtumiga seoses on algatatud tsiviil, kriminaal- või väärteomenetlus, mille käigus võivad selguda asjaolud, mis on hageja täitmiskohustuse kindlaksmääramiseks olulised, peab hageja kahjutoimingud lõpetama hiljemalt ühe kuu jooksul pärast vastava menetluse peatamise või lõpetamise otsusest või jõustunud kohtuotsusest teadasaamist või muu vastavat õigust omava ametiisiku või organi teadasaamisest. Vastavalt punktile 19.2 oli hagejal õigus otsustada, millisel viisil ta kahju hüvitab. Lepingutingimuste punkt 20.3 nägi ette, et kui lepingu rikkumine saab teatavaks pärast kindlustushüvitise maksmist, on hagejal õigus makstud kindlustushüvitis osaliselt või täielikult tagasi nõuda, kui võib eeldada, et hagejal oleks lepingu rikkumisest teades kindlustushüvitise maksmisest keeldunud või kindlustushüvitist vähendanud. Kindlustushüvitise tagasimaksmise kohustus on seega kostjal 2, AL-il. Vastavalt lepingutingimuste punktile 21.1 pidi hagejale üle minema kindlustusvõtja või temaga samastatud isiku või soodustatud isiku kahju hüvitamise nõue kahju tekitanud isiku vastu, kui hageja on vastava kahju hüvitanud. Seega nägi leping ette, et kahju hüvitamise nõue läheb üle hagejale. Kostja, AL-i ja KR vahel oli 02.12.2005.a sõlmitud laenuleping nr L050039641. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti 07.12.2005.a Tallinna notari Kai Sepp’a juures hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping. 24.04.2009.a esitas kostja avalduse täitemenetluse algatamiseks AL-i suhtes XXXXXXX kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluses, et kinnistu müügist saadavatest vahenditest rahuldada laenulepingust nr L050039641 tulenevad nõuded. 19.08.2009.a toimus kahjujuhtum ja hävis XXXXXXX kinnistul asuv ehitis. 09.10.2009.a saatis hageja kostjale teate kahju käsitlemise peatamise kohta, milles kostjat teavitati, et kuna kindlustusjuhtumi toimumise, hageja täitmise kohustuse ning selle ulatuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud ei ole lõppenud, peatab hageja ÜL punktide 18.1, 18.2 ja 18.2.1. alusel kahju käsitlemise kuni kriminaalmenetluse tulemuste selgumiseni. Edasise kahjukäsitluse osas paluti ühendust võtta hageja uurija Erki Muruga. 19.11.2009.a pöördus kostja järelpärimisega kriminaalmenetluse seisu teadasaamiseks Lääne Politseiprefektuuri poole, sest kostja oli alustanud AL’i suhtes täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja XXXXXXX realiseerimiseks. 09.12.2009.a kirjas teatas Lääne Politseiprefektuur, et kriminaalmenetlus kestab, mistõttu informatsiooni tulemuste kohta anda ei ole. 26.08.2010.a saatis kostja uue järelepärimise Lääne Politseiprefektuurile. 03.09.2010.a saatis hageja kostjale e-kirja, milles teavitas, et kuna hoonet taastama ei hakata, jääb hüvitise suuruseks 2 321 723,29 krooni, millest lahutatakse maha lepingu nr MM00169-235/ 1 järgne omavastutus 5000 krooni. Kostjal paluti

4(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 teatada, kelle arvele hüvitis maksta. Kostja teatas hagejale, et tema kui hüpoteegipidaja nõue AL-i vastu on 2 275 443,11 krooni ja palus kindlustushüvitise kanda AL-i laenukaardile viitenumbriga 760500405607. VÕS § 501 ja AÕS § 345 alusel oli kostjal tekkinud õigus nõuda kindlustushüvitist enda kontole, et laenulepingust tulenevad kohustused ära maksta, sest hüpoteek ulatus ka kindlustushüvitise nõudele ja kostja oli algatanud täitemenetluse hüpoteegi realiseerimiseks. 09.09.2010.a tegi hageja maksmisotsuse nr 2/2009007998 ja maksis selle alusel 14.09.2010.a välja 2 275 443,11 krooni (145 427,32 eurot). Antud makse tegemisega hageja poolt tasuti AL-i ja KR laenulepingust nr L050039641 tulenevad kohustused kostja ees. Laenulepingust nr L050039641 tulenev kostja nõue AL-i ja KR vastu läks seaduse alusel üle hagejale VÕS § 492 lg 1 järgi. Kostja viitas VÕS § 173 lg-le 1 ning § 164 lg-le 2 ja leidis, et hageja astus laenulepingust nr L050039641 tulenevasse võlasuhtesse. VÕS § 167 lg 4 alusel läksid seisuga 30.09.2010.a uuele võlausaldajale ehk hagejale üle õigused teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi AL-i suhtes. Hageja leidis hagiavalduses, et tasus kostja kasuks sõlmitud laenulepingu täitmiseks kostjale 145 427,32 eurot. Kostja selle väitega ei nõustunud, sest laenuleping ei olnud sõlmitud kostja kasuks. Kasu saajaiks olid ainult AL ja KR, kelle laenukohustused kostja ees hageja maksega lõppesid. Kui kostja oleks olnud lihtsalt soodustatud isik, mitte hüpoteegipidaja, oleks hageja nõue VÕS § 1028 ja § 1030 alusel põhjendatud, kuid nõue 145 427,32 euro ulatuses on üle läinud seaduse alusel hagejale. VÕS § 1028 kohaldamise eeldus peab olema rikastumine soorituse kaudu. Kostja ei ole rikastunud hageja väljamakse arvelt. Asjaolul, et kohtuotsusega kriminaalasjas nr X-X-XXXX mõisteti kindlustusvõtja AL tahtlikus kindlustusjuhtumi esilekutsumises süüdi, ei tähenda seda, et kostja kui hüpoteegipidaja peab hüvitama VÕS § 1028 alusel väljamakstud kindlustushüvitise. Kriminaalmenetluse raames oli hagejal võimalik esitada tsiviilhagi AL-i vastu ka 145 427,32 euro nõudes. Hageja ei teavitanud kostjat, et AL-i suhtes on kriminaalmenetlus algatatud. Kostja jäi aegumise vastuväite juurde. Alusetu rikastumine algas ajast, kui hageja raha kostjale üle kandis. Alusetu rikastumise võlasuhe saab hageja ja kostja vahel tekkida ainult alusetu rikastumise ajast. Hagi aegumise tähtaja kulgemise alguseks ei saa pidada 26.09.2013.a, mil AL kohtuotsusega kriminaalasjas nr X-X-XXXX süüdi mõisteti. Tähtsust ei oma see, millal hageja AL-i poolt kindlustusjuhtumi põhjustamisest teada sai, vaid tähtsust omab võlasuhte tekkimise moment. Nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 151. VÕS § 1028 lg 1 nimetab võlasuhte poolteks „üleandjat“ ja „saajat“. Antud juhul on soorituskondiktsiooni pooled hageja ja AL, mitte kostja. Kuna tasutud summa läks AL-i laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, rikastus AL. Kui hageja pidi oma kohustuse täitma kindlustuslepingu alusel AL-ile, kuid kindlustuslepingus on sätestatud, et raha tuleb maksta kostja vahendusel AL-i kohustuste katteks, siis võib hageja poolt kostjale makse tegemine olla küll näiliselt kostja vara suurendamine, kuid selle eesmärk oli AL-i kohustuste täitmine. Hagejal oli õigus nõuda raha tagasi rikastunud isikult ehk AL-ilt. Esimese astme kohtu otsus

5(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 hüvitas AL-ile kahju summas 41 280,18 krooni; 8) AL-i taotluse alusel maksis hageja kostjale kui soodustatud isikule ehitise taastamiskulude hüvitise summas 2 275 443,11 krooni ehk 145 427,32 eurot; 9) 26.09.2013 tegi Tartu Maakohus otsuse kriminaalasjas nr X-X-XXXX, milles tunnistati AL süüdi KarS § 212 lg 1 järgi selles, et ta põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult; 10) Tartu Maakohtu otsusega rahuldati hageja tsiviilhagi AL’i vastu ja mõisteti viimaselt välja 3712 eurot. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostja ja AL on solidaarselt kohustatud hüvitama hagejale alusetult tasutud kindlustushüvitise 145 427,32 eurot. Kostjate vastuväiteid hinnates leidis maakohus esmalt, et kostja viited hagi aegumisele ei ole põhjendatud. Alusetu rikastumisest tuleneva väljaandmise nõude aegumise algustähtaja määramisel on oluline, millal muutub rikastumise väljaandmise nõue sissenõutavaks. TsÜS § 151 lg-st 1 tuleneb, et õigustatud isik ei pea teadma küll nõude esitamise kõigist asjaoludest, kuid tal peab olema piisavalt informatsiooni selleks, et koostada piisava edulootusega hagi. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et alusetust rikastumisest sai hageja teada siis, kui ta kindlustushüvitise kostjale välja maksis. Alusetu rikastumise nõude võimaldab hagejal kostjate vastu esitada VÕS § 452 lg 1 ehk hagejal ei olnud hüvitise väljamaksmise kohustust, sest AL pani kindlustusjuhtumi toime tahtlikult. Maakohus järeldas, et vaatamata alustatud kriminaalmenetlusele maksis hageja kostjale kindlustushüvitise 14.09.2010.a välja. Ühestki asjas kogutud tõendist ei järeldanud maakohus, et hüvitise väljamaksmise ajal oleks hageja olnud teadlik sellest, et maksab hüvitist alusetult, ning et AL pani kindlustusjuhtumi toime tahtlikult. Ühestki tõendist ei nähtunud maakohtu hinnangul, et hagejal oleks hüvitise väljamaksmise ajal olnud võimalik esitada piisava edulootusega hagi kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamise tõttu AL-i vastu. Kohus selgitas kostjale 18.08.2014.a määruses (I kd, tl 147-148), et kostja ei ole tõendanud, et hageja sai AL-i poolt kindlustusjuhtumi tahtlikust esilekutsumisest teada juba hüvitise maksmise ajal 14.09.2010.a. Põhjendatud on hageja väide, et ta sai AL-i süüdimõistvast otsusest teada, et AL pani kindlustusjuhtumi toime tahtlikult. Alates antud otsuse jõustumisest oli hagejal võimalik esitada AL-i vastu piisava edulootusega hagi. Hageja esitas kostjale alusetust rikastumisest tuleneva nõude niipea, kui ta alusetust rikastumisest teada sai. Kuivõrd hageja sai alusetust rikastumisest teada 26.09.2013.a, mil Tartu Maakohus tegi oma otsuse ja kuna hageja esitas hagiavalduse kohtule 13.03.2014.a, ei ole hageja nõue kostja vastu TsÜS § 151 lg 1 alusel aegunud. Kohus leidis, et hageja ja AL-i vahel sõlmitud kindlustuslepingu näol oli tegemist kolmanda isiku ehk kostja kasuks sõlmitud lepinguga. Kindlustuslepingu järgi oli kostja soodustatud isik. Vaidlus puudub selle üle, et kostja esitas hagejale kindlustushüvitise väljamaksmise nõude ning hageja maksis vaidlusaluse kindlustushüvitise välja kostjale ja mitte AL-ile. Kindlustusjuhtumi tahtlik põhjustamine on kindlustuspettus ja sellisel juhul ei ole kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustus mõeldav, arvestades kindlustuslepingu olemust ning eesmärki. VÕS § 501 näeb ette, et kui kindlustusjuhtum pandi toime tahtlikult, ei ole kindlustusandjal hüvitise maksmise kohustust ka hüpoteegipidaja ees. Kohus selgitas antud sätet pooltele saadetud pöördumises 29.10.2014.a (I kd, tl 188-189). Seadusest tuleneb, et tahtliku kindlustusjuhtumi toimepaneku korral puudub kindlustusandjal hüvitise maksmise kohustus nii kindlustusvõtja kui ka soodustatud isiku kui hüpoteegipidaja ees. Kuivõrd hagejal puudus kindlustushüvitise maksmise kohustus, on asjakohatud kostja viited VÕS §-le 502. Ühtlasi tegi kostja antud sättest ebaõige järelduse, et kuna hüpoteek oleks pidanud hagejale üle minema, läksid hagejale automaatselt üle kostja kui laenuandja õigused laenulepingu alusel laenusaajate vastu. Seesugust nõude üleminekut seadus ette ei näe. Asjas kogutud tõenditest ei nähtunud samuti, et hageja oleks omandanud kostja laenulepingutest tuleneva nõude AL-i ja teise laenuvõtja vastu. Ühtlasi ei nähtu asjas kogutud tõenditest, et kostja oleks pärast hüvitise saamist andnud hagejale kui kindlustusandjale üle hüpoteegi, mis oli seatud XXXXXXX

6(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 kinnistule Hiiumaal. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et AL-i ja kostja, samuti OÜ XXXXXX Puhkeküla ning Aktsiaseltsi Hansapank (uus ärinimi Swedbank AS) vahel sõlmiti 07.12.2005.a hüpoteegi kustutamise kokkulepe, kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping ning asjaõigusleping I kd, tl 163-172), millega muuhulgas seati AL-i poolt ostetud XXXXXXX kinnistule Hiiumaal, XXXXXXXXXX vallas, XXXXXX külas kostja kasuks hüpoteek summas 2 550 000 krooni. Hüpoteegiga tagati kõik kostja nõuded AL-i ja/või KR vastu, mis tulenesid nende ja kostja vahel sõlmitud võlaõiguslikest lepingutest, sh 02.12.2005.a sõlmitud laenulepingust nr L050039641 ja selle lisadest. 24.04.2009.a esitas kostja avalduse täitemenetluse algatamiseks (I kd, tl 173), mille alus oli 07.12.2005.a hüpoteegi seadmise leping. Kostja soovis hüpoteegi sundtäitmist ning avalduse alusel oli tema nõude suurus 1 958 377,78 krooni. Kas või millisel viisil lõppes täitemenetlus, kohtule esitatud tõenditest ei nähtunud. Maakohus leidis, et kostja oleks kindlustushüvitise saamise järgselt pidanud hagejale kui kindlustusandjale üle andma kinnistule seatud hüpoteegi, kuid kostja seda ei teinud ning oli samal ajal juba alustanud hüpoteegi seadmise lepingu alusel täitemenetlust. Igal juhul ei tulenenud maakohtu hinnangul asjas kogutud tõenditest ega võlaõigusseadusest, et kindlustushüvitise väljamaksmise järgselt läks hagejale üle kostja laenulepingust tulenev nõue AL-i ja KR vastu. Vastavasisulised kostja järeldused olid meelevaldsed. Hageja ja AL-i vahel sõlmitud kindlustuslepingu kohaselt oli kostja kinnistu hüpoteegipidajana soodustatud isik, kellel oli õigus nõuda kindlustushüvitise väljamaksmist endale. See, milline õiguslik suhe aga oli kostjal kindlustusvõtjaga või millistel põhjustel soovis kindlustusvõtja märkida kostja kindlustuslepingus soodustatud isikuks, ei muuda hageja kohustusi ega õigusi kindlustuslepingu alusel. Kostja ei saa enda poolt sõlmitud laenulepingut ühelgi viisil seostada kindlustuslepinguga. Samuti ei saa kostja meelevaldselt samastada kinnistule seatud hüpoteeki laenulepingust tulenevate kohustustega. See, millisel eesmärgil kostja kasutas hagejalt saadud kindlustushüvitist (kas kustutas selle arvelt AL-i võlgnevuse enda ees või mitte) ei oma samuti mistahes puutumust ega seost kindlustuslepingu endaga. Võlaõigusseadus ega hageja poolt sõlmitud kindlustusleping ei näinud ette, et kui kindlustusvõtja paneb kindlustusjuhtumi toime tahtlikult, on hagejal kindlustusandjana endiselt kohustus maksta hüvitis välja soodustatud isikule ehk hüpoteegipidajale juhul, kui hüpoteek tagab laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kindlustusjuhtumi tahtlikul toimepanekul on VÕS § 501 alusel hüpoteegipidaja õigus saada hüvitist selgelt välistatud. Kuivõrd kostjal ei olnud soodustatud isikuna õigust saada kindlustushüvitist, sest kindlustusjuhtum pandi toime tahtlikult, on ta saanud kindlustushüvitise ilma õigusliku aluseta ning kostjal on kohustus hüvitis tagastada sõltumata sellest, et ta kasutas saadud hüvitist selleks, et täita enda nõue AL-i vastu või mitte. Maakohtu hinnangul olid ebaõiged kostja viited sellele, et hagejal ei ole kostja vastu nõudeõigust VÕS § 492 alusel. Analoogilise õiguse nägi ette ka kindlustuslepingu osaks olevate üldiste lepingutingimuste punkt 21.1. Viidatud sätted on aga kohaldatavad siis, kui kindlustusjuhtumi on põhjustanud mõni kolmas isik (mitte kindlustusvõtja). Antud sättest tegi kostja ebaõige järelduse, et selle alusel läks hagejale üle kostja nõue laenusaajate vastu. Laenusaajad on lepingulises suhtes laenuandjaga ning tegemist ei ole automaatselt isikutega, kes on tekitanud kindlustusandjale kahju. Vastavad kostja järeldused on meelevaldsed. Juhul, kui antud juhul ei oleks eramu põlengu korraldanud AL, vaid kindlustusjuhtum oleks toimunud mõne teise isiku tegevuse tulemusena, oleks hagejale kui kindlustusandjale läinud üle kahju hüvitamise nõue nimetatud isikute vastu, mitte aga kostja laenulepingust tulenev nõue laenusaajate vastu nõuda laenulepingu täitmist. Kohus selgitas kostjale VÕS §-i 492 29.10.2014.a pöördumises (I kd, tl 188-189). Kohus leidis eelnevast tulenevalt, et kostja vastuväited hageja nõudele ei ole põhjendatud. VÕS § 1028 lg-st 1 tuleneb, et kui kindlustusandja on maksnud kellelegi välja kindlustushüvitise, kuid hiljem selgub, et kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust olemas ei olnud, on tal õigus nõuda tasutud hüvitist tagasi. VÕS § 1030 lg-st 1 tuleneb, et kui kolmandale isikule on midagi üle antud tema kasuks sõlmitud lepingu alusel, võib üleandja

7(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 nõuda saadut tagasi kas nimetatud kolmandalt isikult või lepingupoolelt endalt. Ehk esmaselt saab kindlustusandja nõuda saadut tagasi sellelt soodustatud isikult, kellele ta hüvitise maksis, kuid samas on tal õigus esitada tagasinõue ka kindlustusvõtja vastu. Sellisel juhul vastutavad soodustatud isik ja kindlustusvõtja kindlustusandja ees solidaarselt. Seega tuleneb VÕS § 1030 lg-st 1, et hagejal on õigus nõuda alusetult makstud kindlustushüvitise väljamõistmist solidaarselt nii kostjalt kui ka AL-ilt. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et kuivõrd viimane kasutas kindlustushüvitist selleks, et katta AL-i võlgnevust laenulepingu alusel, ei ole ta alusetult rikastunud ning temalt hüvitist tagasi nõuda ei saa. Kohus märkis, et see, millisel eesmärgil kostja saadud hüvitist kasutas, ei oma alusetult makstud kindlustushüvitise tagasinõude lahendamisel õiguslikku tähendust. Kostja viidatud VÕS § 1033 lg 1 on kohaldatav juhul, kui tegemist on natuuras saadu väljaandmise kohustusega ning ei ole kohaldatav juhul, kui keegi saab alusetult raha ning kulutab saadud summa mistahes eesmärgil ära. Raha näol ei ole tegemist TsÜS § 52 lg 1 järgi äratarvitatava vallasasjaga ning sama puudutab rahalist nõuet. Kohus selgitas kostjale VÕS § 1033 lg 1 kohaldamist 29.10.2014.a pöördumises (I kd, tl 188189). Kohus leidis kokkuvõttes, et kostja vastuväited hageja nõudele ei ole põhjendatud. Kuivõrd kostja vastuväited ei ole põhjendatud, leidis maakohus, et hagi kuulub kostja suhtes rahuldamisele. Käesolevas asjas esitas hageja hagiavalduse kohtusse 13.03.2014.a, mil kehtis veel varasem tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mille kohaselt määras kohus menetluskulud kindlaks pärast asjas tehtud sisulise lahendi jõustumist. Kuivõrd pooled ei ole käesolevas asjas esitanud menetluskulude nimekirju ega menetluskulude suurust tõendavaid tõendeid, takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine asja lõpetava kohtuotsuse tegemist, sest kohus peaks pooltele andma täiendavalt aega menetluskulude nimekirja esitamiseks. Seetõttu maakohus otsustas, et määrab menetluskulude rahalise suuruse käesolevas asjas kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras pärast asja sisuliselt lahendava kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus

8(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 tegemist kolmanda isiku ehk apellandi kasuks sõlmitud lepinguga. Kohus on otsuses viidanud VÕS § 80 lg-le 2, mille järgi võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Samas ei ole kohus viidanud ühelegi seadusesättele, millest nähtuks hüpoteegipidaja kui kolmanda isiku (käesoleval juhul kostja) õigus nõuda hagejalt vaidlusalusest kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmist. Nimetatud õigust ei nähtu ka hagi lisana esitatud kindlustuslepingust. Kostjal kui soodustatud isikul oli küll õigus kindlustusjuhtumi toimumisel kindlustusandja täitmisele, kuid VÕS § 425 lg-st 1 ei tulene n-ö automaatselt, et soodustatud isikul oleks õnnetusjuhtumikindlustuse korral täitmisnõue kindlustusandja vastu. Kostja jäi seisukohale, et vaidlusaluse kindlustuslepingu näol on seega tegemist nn ebaehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks, kus kolmandal isikul ehk kostjal iseseisvat täitmisnõuet hageja vastu ei ole. VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud soorituse näol on tegemist tahtliku teise isiku (käesoleval juhul AL-i ja mitte hüpoteegipidaja) rikastumisele suunatud teoga, mille eesmärk on soorituse tegija poolt kohustuse täitmine soorituse saaja (käesoleval juhul jällegi AL-i ja mitte hüpoteegipidaja) suhtes. Erialakirjanduses on leitud, et kolmanda isiku kasuks sõlmitud ebaehtsa lepingu puhul ei peaks kolmanda isiku (kostja) ning talle oma lepingulise kohustuse täitnud lepingupoole (hageja) vahel §-s 1028 sätestatud juhul tekkima soorituskondiktsiooni ning vastavad alusetu rikastumise nõuded peaksid eksisteerima üksnes lepingupoolte vahel (nagu §-s 1029 kirjeldatud alusetu rikastumise nõuete puhul). Apellant jäi maakohtu menetluses esitatud vastuväidete juurde ja leidis, et ta ei vastuta hageja ees VÕS § 1028 lg 1 alusel ja hagi tuleb AS-i SEB Pank suhtes jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja seisukoht

9(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 tulenevalt kindlustushüvitise väljamaksmist kostjale kui hüpoteegipidajale summas, mis vastab hüpoteegipidaja nõudele AL-i vastu - 2 275 443,11 Eesti krooni ehk 145 427,32 eurot (kostja 27.08.2010.a taotlus hagejale [I kd, tl 42]) ning on enda 07.11.2013.a vastuses hageja tagasinõudele (I kd, tl 35) mh juhtinud hageja tähelepanu sellele, et hüpoteegipidaja näol ei ole tegemist lihtsalt soodustatud isikuga, vaid et õigus kindlustushüvitisele on hüpoteegipidaja jaoks tagatis AÕS § 345 lg 1 mõistes nii nagu seda on ka hüpoteek. Samuti on kostja enda 12.09.2014.a menetlusdokumendi [I kd, tl 158] õiguslikus põhjenduses väitnud, et VÕS § 501 ja AÕS § 345 alusel oli kostjal tekkinud õigus nõuda kindlustushüvitist enda kontole, et laenulepingust tulenevad kohustused ära maksta, sest kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on kindlustatud, ulatub hüpoteek ka kindlustushüvitise nõudele ja kostja poolt oli algatatud täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks. Nimetatud dokumentidest saab järeldada, et ka kostja sisemine tahe oli suunatud hüpoteegiga hõlmatud kindlustushüvitise täitmisnõude esitamisele. Seega andis hageja kostjale raha enda kui kindlustusandja kohustuse täitmise eesmärgil hüpoteegipidaja ees ning raha saajana saab käsitleda eelnevast tulenevalt kostjat kui hüpoteegipidajat.

10(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 poolte poolt esitatud asjaoludele), et kostja väide ei ole põhjendatud, ning et hageja väide, et hageja sai alles 26.09.2013.a otsusest teada kindlustusvõtja tahtlikkusest, on põhjendatud. Kostja ei tuginenud maakohtus sellistele asjaoludele, millest saaks järeldada, et hageja sai teada kindlustusvõtja tahtlikkusest enne 26.09.2013.a kohtuotsuse kättesaamist. Kostja viitas apellatsioonkaebuses hageja poolt kriminaalmenetluse raames AL-i vastu 14.05.2012.a esitatud tsiviilhagile, millest kostja järeldas, et hageja oli või pidi olema teadlik kostja esitatud nõude aluseks olevatest asjaoludest juba enne tsiviilhagi esitamist kriminaalmenetluse raames ehk tunduvalt varem kui 26.09.2013.a, millega maakohus sidus aegumistähtaja kulgemise alguse. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul peatus nõude aegumine igal juhul hagi esitamisega (12.03.2014.a) TsÜS § 160 lg 1 alusel, kuid võis peatuda ka varem TsÜS § 167 lg-te 1 ja 2 alusel läbirääkimiste ajaks (hageja esitas kostjale tagasinõude 25.10.2013.a ning kostja keeldus lõplikult nõuet täitmast enda 30.12.2013.a kirjaga). Seega oleks kostja pidanud kohtu ette tooma asjaolud, et hageja teadis või pidi teadma, et kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult enne 12.03.2011.a. Kostja on aga üldsõnaliselt väitnud, et hageja oli või pidi olema teadlik kostja vastu esitatud nõude aluseks olevatest asjaoludest juba enne tsiviilhagi esitamist kriminaalmenetluse raames (ehk enne kuupäeva 14.05.2012.a), kuid ei ole kohtu ette toonud konkreetseid asjaolusid ega tõendeid, millal täpselt hageja sai teada või pidi teada saama nimetatud asjaolust. Sellest tulenevalt on asjakohatu ka kostja etteheide, et maakohus ei tuvastanud kuupäevaliselt õigesti, millal hageja sai tegelikult teada või pidi teada saama nõude aluseks olevatest asjaoludest. Vastavalt poolte poolt maakohtus esitatud asjaoludele, tuvastas maakohus kuupäevaliselt (26.09.2013.a), millal hageja sai tegelikult teada või pidi teada saama nõude aluseks olevatest asjaoludest. Kostja kohustus oli tuua kohtu ette need asjaolud ja tõendid, et kohus saaks tuvastada eelnimetatud asjaolu varasema kuupäevaga, kuid kostja seda ei teinud.

11(12)

Tsiviilasi nr 2-14-11545 isikut ning kostjat kui hüpoteegipidajat. Eelnevast tulenevalt sai kostja raha, kuna ta oli hüpoteegipidaja ning mitte seepärast, et ta oli soodustatud isik. Isegi juhul kui kostja ei oleks märgitud soodustatud isikuna kindlustuslepingus, siis oleks kostjal ikkagi olnud õigus nõuda kindlustushüvitise täitmist talle kui hüpoteegipidajale.

Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.