Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-14-19603

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue ja põhjendused

Tsiviilasi nr 2-14-19603

Lepingu ülesütlemise juhuks on liisingulepingu üldtingimuste punktis 6.6 sätestatud, et lepingu ülesütlemise korral on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale vahe tagastatud liisinguobjekti turuväärtuse ja liisingu jääkväärtuse vahel. Kuna kõik liisinguesemed jäid tagastamata, siis ei saanud ka varade turuväärtust jääkväärtusest maha arvestada (VÕS § 367 lg 3). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis). Viivise määr liisingulepingute põhitingimuste punktis 17 on 0,15% päevas. Juhindudes TsMS §-st 367 arvestab hageja viivist edasi ka kohtumenetluse kestel ja seda kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Viivis võib Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-8-13 punkti 12 järgi ületada aga ka käendaja vastutuse piirmäära, kui käendaja ise ei täida käenduslepinguga võetud maksekohustust. Käendajana kohustus kostja (liisinguvõtja juhatuse liige) tagastama liisingueseme ja/või tasuma kogu võla ning hüvitama vahe jääkväärtuse ja turuväärtuse vahel. Kostja ei ole täitnud võlgnevuse tasumise kohustust (on viivituses rahalise kohustuste täitmisega) ega tagastanud ka varasid (on viivituses varade tagastamisega). Seega on viivise arvestamine ja nõudmine üle käendaja vastutuse määra õiguslik ja põhjendatud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 42 950,91 eurot, intress 580,36 eurot, võlgnevuse käsitlustasud 240,00 eurot, viivis 13 722,82 eurot (19.10.2013 kuni 19.05.2014) ning viivis alates 20.05.2014.a 0,15% päevas põhivõlalt kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

Tsiviilasi nr 2-14-19603

Liisinguvõtja likvideerija (juhatuse õigustes) on kinnitanud ülesütlemise avalduse kättesaamist (hagi lisas e-mail 18.10.2013). Seega ülesütlemine on kehtiv. Kuna liisinguvõtja kohustused jäid täitmata, siis selleks, et kostja käendajana ei rikuks käenduslepingust tulenevaid kohustusi, pidi kostja käendajana võla ära maksma. Kostja seda teinud ei ole. Viivise määr 0,15% päevas majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute liisingulepingus on täiesti tavapärane ja mõistlik. Viivise vähendamiseks alust pole, sest hageja ei nõua viivist üle põhiosa. Seega ei saa ka käendaja esitada vastuväidet viivise määra suuruse osas. Hageja juhib siinkohal ka tähelepanu, et käendusleping on tagatisleping ja käendaja vastutab liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ja seda liisingulepingu tingimuste järgi. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna hindamisaktides olev turuväärtus on suurem, kui põhivõlg, siis põhivõla nõue ei ole põhjendatud ja hageja soovib alusetult rikastuda. Kuna liisinguesemeid ei ole tagastatud, ei saa hageja alusetult rikastuda. Formaalsed hindamisaktid (mis on tehtud vara nägemata ja kus hind on määratud olematule varale) ei anna VÕS § 367 lg 3 kohaldamiseks mitte mingit alust, sest materiaalset väärtust ennast enam pole. Kostja ei ole vastupidist tõendanud.

Tsiviilasi nr 2-14-19603

9.1 alusel pidi kostja liisinguesemed lepingute ülesütlemise korral viivitamatult tagastama. Kostja rikub seda kohust ja vara ei tagasta. ÜT punkt 5.8 järgi on liisingvõtja kohustatud tasuma liisingumakseid lepingus ettenähtud korras sõltumata liisinguobjekti hävimisest või kaotsiminekust. Seega, isegi siis, kui liisinguvara ongi kadunud, kohustub kostja tasuma muu hulgas ka kõik tasumata jäänud liisingumaksed ehk jääkmaksumuse täies ulatuses. ÜT punkt 2.1.2, 2.1.3 ja 2.1.4 järgi oli liisinguvõtja juhatuse liige (antud juhul kostja ise) kohustatud viivitamatult nõudma vara välja ebaseaduslikust valdusest. Kostja kohustub käesolevas asjas esitama tõendid ja tõendama, millal ja kellelt ta on nõudnud vara tagastamist. Kuna vindikatsioonihagi saab esitada ainult liisingueseme omanik, aga kuna käesolevas asjas on piisavalt põhistatud, et hageja on omandi traktoritele (milliseid ei kanta kusagile registrisse, ehk on käest kätte liikuv vallasvara) kaotanud, siis ei ole hagejal olemas ka õigust, mida loovutada. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, mis tõendaks, et liisinguesemed on reaalselt alles ja kolmanda isiku valduses ja et see kolmas isik kohustub liisinguesemed hagejale ka reaalselt välja andma. Seega, kuna reaalset vara enam pole, ei pane pelgalt teoreetiline omand hagejale mingit kohustust ka lepingujärgse jääkväärtuse maha arvamiseks. Samas on aga ka teadmata, milline võiks olla üldse täna traktorite tegelik seisukord ja tegelik väärtus ja seda ei ole võimalik teadagi, kuna traktoreid pole. Antud juhul saab analoogiga korras lähtuda VÕS §-st 366 ja VÕS § 367 lg-t 3 kohaldada ei saa ning VÕS § 367 lg 1 alusel kuulub jääkväärtus ja muud kulud hüvitamisele täies ulatuses. Hagi läbivaatamise ajal puuduvad mistahes võimalused ja alused põhjendamatuks rikastumiseks ja hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kostja vastuväited hagile

Tsiviilasi nr 2-14-19603

Tsiviilasi nr 2-14-19603

vastutuse rahalist piirmäära. Hageja poolt 21.10.2014 esitatud arvutuskäikude kohaselt oli juba hagi esitamise seisuga enamus käenduslepingute järgi esitatud nõuetes käendaja vastutuse piirmäär selgelt ületatud. Hoolimata sellest on hageja hagis esitanud nõude ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise sissenõudmiseks määras 0,15% põhivõlalt päevas. Hagiavalduses on seejuures viidatud Riigikohtu lahendi 3-2-1-8-13 punktile 12, millest tehtud lakooniline järeldus, et viivis võib ületada käendaja vastutuse piirmäära.

Tsiviilasi nr 2-14-19603

- liisinguvõtja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale 23. juulil 2013 e-mailiga liisingulepingute ülesütlemise hoiatuse (I kd, t.l 99-100). Võlgnevused kuue lepingu järgi, hoiatuse saatmise hetkel, olid kokku 4856,84 eurot. Peale saadetud hoiatust laekus 07.08.2013 liisinguvõtjalt 1500 eurot, millest jätkus ainult kahe lepingu (nr 4370-13JKP ja 4372-13JKP) võla katteks. 20.08.2013 lisandus kõikidesse lepingutesse aga uus kuumakse ja võlad kasvasid veelgi. Rohkem makseid käesolevas hagis esitatud lepingutesse ei tehtud; - liisingulepingud on hageja poolt üles öeldud 18.10.2013. a; - käendaja ei ole liisingulepingute järgseid kohustusi täitma asunud; - pärast lepingute ülesütlemist jäid traktorid hageja omandisse; - traktoreid ei ole käesoleva ajani hagejale tagastatud.

Tsiviilasi nr 2-14-19603

Kuivõrd liisinguvõtja ega kostja võlgnevust vaatamata saadetud hoiatustele ei tasunud, siis ütles hageja 18.10.2013 kõik hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingud üles. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Kostja on seisukohal, et hageja on oma hagiavalduses lubamatult samastanud käendajast Aare Tomsonit liisinguvõtjast Terra Baltica OÜ-ga. Samuti märgib kostja, et hageja ei ole tõendanud VÕS § 146 lg 2 ja § 146 lg 3 tulenevate teadete ja nõuete esitamist kostjale. Seega leiab kostja, et liisingulepingud ei ole nõuetekohaselt üles öeldud, kuna kostja, kui käendaja ei ole ei ülesütlemise hoiatust ega liisingulepingute ülesütlemise avaldust kätte saanud. Asjas on tuvastatud, et hageja saatis liisingulepingute ülesütlemise avalduse liisinguvõtja juhatuse liikmele Aare Tomsonile, kes ühtlasi oli ka käendaja ja likvideerijale (I kd t.l 102-108). Liisingulepingu ÜT punkt 6.8 sätestab, et e-mailiga saadetud teated loetakse kätte antuks 3 päeva möödudes selle saatmisest. Ka käenduslepingu punkti 11 kohaselt kohustus kostja teavitama hagejat lepingujärgsete rekvisiitide muutumisest. Liisingulepingu ÜT punkt 6.8 järgi loetakse aadress õigeks seni, kuni pole kirjalikku avaldust selle muutumise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale teatanud, et lepingute järgne e-maili aadress ei kehtiks. Liisinguvõtja likvideerija (juhatuse õigustes) on kinnitanud ülesütlemise avalduse kättesaamist (I kd, t.l 105). Hageja hinnangul oli kostja (liisinguvõtja juhatuse liikmena) teadlik liisingulepingute ülesütlemisest ja vara tagastamise kohustusest ja samuti teadlik liisinguvõtja pankrotist. Sellest tulenevalt saab omistada kõik juhatuse liikmele teadaolevad asjaolud ka kostjale (käendajale) ja kostjale ei olnud ega ole mitte mingit vajadust eraldi vastavaid teatisi saata. VÕS § 146 lg 2 sätestab, et põhivõlgniku pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. VÕS § 146 lg 3 kohaselt väheneb võlausaldaja nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses, kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi. TsÜS § 133 lg 1 sätestab, et kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, siis loetakse, et talle on teada asjaolud, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik, välja arvatud juhul, kui majandus- või kutsetegevuses kasutatava isiku ülesanded ei hõlma sellise teabe vahendamist teda majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule või kui majandus- või kutsetegevuses kasutatavalt isikult ei saa sellise teabe vahendamist, arvestades tema ülesandeid majandus- või kutsetegevuses, mõistlikult oodata. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et põhjendamatu on kostja väide, et hageja on rikkunud VÕS § 146 lg 2, teatamiskohustust, kuna sellise info teadmine omistatakse kostjale, kui liisinguvõtja juhatuse liikmele, TsÜS § 133 lg 1 alusel. Samuti loeti ülesütlemisavaldus liisingulepingu üldtingimuste p 6.8 kohaselt liisinguvõtjale kättetoimetatuks 3 päeva möödumisel. Kohus on seisukohal, et eelnevast tulenevalt olid täidetud kõik eeldused liisingulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks ning tõendatud on nii hoiatuse kui ka ülesütlemisavalduse kättetoimetamine kostjale.

Tsiviilasi nr 2-14-19603

hageja kostja hinnangul tõendanud, mis hetkest on kostja käenduslepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja on seisukohal, et käendajana kohustus kostja (liisinguvõtja juhatuse liige) tagastama liisingueseme ja/või tasuma kogu võla ning hüvitama vahe jääkväärtuse ja turuväärtuse vahel. Kostja ei ole täitnud võlgnevuse tasumise kohustust. Käenduslepingust tulenevat kohustust rikub kostja sellest hetkest, kui liisinguvõtja jättis oma kohustused täitmata. (Käenduslepingu põhitingimuste p 2). VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesoleval juhul poolte vahel sellist kokkulepet ei ole. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingu üldtingimuste p 2 kohaselt hõlmab käendaja vastutus täies ulatuses kõiki liisingulepingust tulenevaid põhi-, lisa- ja kõrvalnõudeid, samuti kõiki kulu- ja kahju hüvitamise nõudeid kuni käendaja vastutuse maksimummäärani. Käendusega on tagatud ka mitterahaliste kohustuste täitmise nõuded ja selle kohustuse rikkumisest tulenevad kahjuhüvitise nõuded (sh liisinguobjekti alles oleku, korras oleku ja liisinguandjale kui müüjale tagastamise kohustus). Üldtingimuste p 6 kohaselt vastutab käendaja liisingulepingu ülesütlemisest tulenevate tagajärgede eest täies ulatuses, kohustudes tasuma lisaks liisingulepingust tulenevatele nõuetele ka võla sissenõudmisega seonduvad kulud, kohtumenetlusega seonduvad kulud ja täitemenetlusega seonduvad kulud. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et liisinguandja on liisingulepingud nõuetekohaselt üles öelnud ja teavitanud käendajat põhivõlgniku kohustuste rikkumisest, on hagejal vastavalt VÕS § 145 lg 2 ja § 65 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist ka käendajalt. Kostja on oma täitmise kohustust rikkunud alates 27.07.2013 (3 päeva peale liisingulepingu erakorralise ülesütlemise hoiatusteate saatmist nii liisinguvõtjale kui ka käendajale). Kuna kostja ega liisinguvõtja hageja nõuet ei rahuldanud, ütles hageja 18.10.2013 liisingulepingud üles ning nõudis liisinguesemete tagastamist. VÕS § 363 p 2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena. Sama sätte p 3 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei oma tähtsust, missugustel põhjustel liisinguesemed tagastamata jäid, oluline on asjaolu, et liisinguvõtja on rikkunud VÕS § 363 p 1-3 tulenevaid kohustusi. VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Kuivõrd hageja hinnangul on liisinguvõtja talle üle antud esemed võõrandanud või on need käesolevaks hetkeks hävinenud, siis nõuab hageja liisinguesemete väärtuse hüvitamist, mitte liisinguesemete tagastamist. Seega ei ole kohtu hinnangul oluline asjaolu, et kostjal puudub võimalus liisinguesemete tagastamiseks.

Tsiviilasi nr 2-14-19603

VÕS § 196 lg 4 kohaselt kohaldatakse lepingu ülesütlemisel üleantu tagastamisele vastavalt käesoleva seaduse §-des 189–191 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 2 p 1-3 kohaselt peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, kui lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigusega või ümber töötanud, üleantu on hävinud. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et põhjendatud on hageja nõue kostja vastu liisinguesemete jääkväärtuse osas summas 42 950,91 eurot ning intressinõue, VÕS § 94 lg 1 alusel, summas 580,36 eurot (II, kd, t.l 169). 17.2 Kohtu hinnangul on asjakohatu kostja väide, et hagejal oli 2013. aasta lõpul olemas kolmandast isikust huviline, kes oleks liisinguesemed endale soetanud ning hageja poolne liisinguesemete müügitehingust keeldumine ning seeläbi nõude viiviste võrra pidevalt suurendamine, tuleb lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kohtu hinnangul esineb kostja seisukohtades vastuolu. Antud juhul on kostja avaldanud, et leidis traktoritele 2 ostjat, kes oleks olnud nõus liisinguesemed omandama. Samas on kostja kohtumenetluses läbivalt väitnud, et temal puudub igasugune võimalus liisinguvara tagastamiseks, kuna ta ei ole liisinguvara valdaja ja tal puuduvad mistahes volitused vara otsimiseks ja väljanõudmiseks. Kohus on seisukohal, et hagejal puudus igasugune kohustus liisinguesemete müügilepingu sõlmimiseks, teadmata traktorite tegelikku asukohta ning seisukorda, kuna sellisel juhul oleks hagejal tekkinud traktorite üleandmise kohustus, mis oleks aga võimatu arvestades seda, et kostja jättis VÕS § 363 p-st 3 tuleneva liisinguesemete tagastamiskohustuse täitmata. Samuti märgib kohus, et põhjendamatu on kostja viide VÕS § 367 lg-le 3, mille kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Käesoleval juhul ei kohaldu VÕS § 367 lg 3, kuna liisinguvõtja on jätnud täitmata oma kohustuse liisinguesemed tagastada. Seega puuduvad tõsiseltvõetavad tõendid liisinguesemete väärtuse kohta lepingu ülesütlemise hetkel. Sellest tulenevalt on kostja kui liisingulepingu käendaja kohustatud VÕS § 189 lg 2 p 1-3 kohaselt tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse.

Tsiviilasi nr 2-14-19603

tõendanud ega põhjendanud sellises mahus kahju tekkimist. Eraisikust kostja osas on selline viivis ebamõistlik. Kostja on esitanud taotluse viivisemäära vähendamiseks selliselt, et temalt väljamõistetav viivisemäär ei ületaks VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud seadusjärgset viivisemäära. Kostja hinnangul on viivisenõue ebamõistlikult suur. Lisaks sellele on kostja seisukohal, et hageja poolt nõutud kogunõue, viivisenõudega 0,15% põhisummalt päevas, ületab käendaja vastutuse piirmäära. Hageja on seisukohal, et kuna kostja ei ole täitnud võlgnevuse tasumise kohustust on viivise arvestamine ja nõudmine üle käendaja vastutuse määra õiguslik ja põhjendatud. 18.2 Kohus on seisukohal, et poolte vahel 25. jaanuaril 2013 sõlmitud käenduslepingud on tarbijakäenduslepingud VÕS § 143 tähenduses, vaatamata sellele, et kostja tegutses käenduslepingu sõlmimisel Terra Baltica OÜ juhatuse liikmena ja tal oli huvi äriühingu majandustegevuse vastu. 18.3 Riigikohus on leidnud, et viivise vähendamise taotlus ei ole seotud vahetult põhivõlgniku isikuga, mistõttu on viivise vähendamise taotluse esitamise õigus asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; RT I, 08.07.2014, 7) (AÕS) § 279 lõike 7, VÕS § 149 lõike 1 ja VÕS § 162 lõike 1 või VÕS § 113 lõike 8 alusel näiteks ka pantijal ja käendajal. Kuid kuna võlausaldaja on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just põhivõlgniku majandusliku võimega lepingut täita, ei tule Riigikohtu hinnangul arvestada sellisel juhul viivise vähendamisel mitte pantija või käendaja, vaid just nimelt põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et majandustegevuses tegutsevate isikute puhul ei saa 0,15% päevast intressimäära pidada ülemäära suureks. Kolleegium oma lahendis nr 3-2-1-87-10 märgib, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Riigikohus on leidnud, et kohus peab hindama viivise proportsionaalsust kaaludes nõude suurust võrrelduna kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjuga (lahendid nr 3-2-1-66-05 ja nr 3-2-1-78-05). Kuivõrd käesoleval juhul ei ületa viivisenõue põhinõuet, asub kohus seisukohale, et tegemist ei ole ebamõistlikult suure viivisega. Kuna võlgnik on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, on hageja õigustatud viivist nõudma. Kohus selgitab, et viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmisega rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-8-13 punkti 12 kohaselt võib viivis ületada ka käendaja vastutuse piirmäära, kui käendaja ise ei täida käenduslepinguga võetud maksekohustust. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja oli liisingulepingu ülesütlemise hoiatuse juba 27.07.2013 kätte saanud, kuid vaatamata sellel jättis oma kohustused täitmata, on kostja endale võetud maksekohustust rikkunud ning seeläbi on viivisenõue tema suhtes üle käendaja vastutuse piirmäära põhjendatud. Seega on hageja viivise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja on esitanud põhjaliku viivisearvetuse 21.10.2014 (Ikd, tl 172-179). Viivise arvestuse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist kuni lepingute ülesütlemiseni 18.10.2013 summas 658,30 eurot, ja viivist lepingute ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni (10.10.2013 kuni 19.05.2014) summas 13 722,82 eurot. Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja 19.05.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 14381,12 eurot. 18.2 TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

Tsiviilasi nr 2-14-19603

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud mõista välja lisanduva viivise 0,15% päevas põhinõudelt 42 950, 91 eurot alates 20.05.2014 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kohus on seisukohal, et hageja lisanduva viivise nõue on põhjendatud. Kohus peab siinjuures põhjendatuks piirata lisanduva viivise suurust põhinõude suurusega, mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,15% põhinõudelt 42 950,91 eurot alates 20.01.2014 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 28569,79 eurot.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.