Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse ( TsMS § 187 lg 6 ja 442 lg 6) Asjaolud ja hageja nõue 2.06.2014 esitas N L Viru Maakohtule hagi kostja OÜ N H vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Hagi on Viru Maakohtu Narva kohtumajas menetlusse võetud 12.06.2014. Viru Maakohtu 06.11.2014 määrusega määrati N L kohtumenetluses riigi õigusabi korras advokaat. Hageja esitas 08.12.2014 kohtule hagiavalduse uue tervikteksti, millega esitas kahjunõude solidaarselt OÜ N H ja raviteenust osutava sama ettevõtte hambaarst S B vastu. Hagiavalduse asjaolud (hagi terviktekst t.l 117-119) N L pöördus 27.03.2014 OÜ N H, kuna talle põhjustasid kandmisel ebamugavust ja valu- OÜ D S hambaarsti dr B poolt 2014 veebruaris valmistatud, 398,50 eurose kogumaksumusega hambaproteesid. Hageja leidis, et proteesid on puudustega ja seetõttu kasutamiskõlbmatud. Hageja soovi kohaselt pidi kostja I hambaarst dr S B, kostja II, (arstikood registris nr xxx), puudustega proteeside asemele valmistama uued. 08.04.2014 pöördus N L N H (kostja I) kirjaliku avaldusega, milles palus talle tagastada dr B poolt valmistatud proteeside eest makstud omaosalustasu, kuna dr B hinnangul polnud proteeside võimalikud puudused sellised, mida poleks olnud võimalik kõrvaldada nende korrigeerimiseta ning puudus vajadus uute proteeside tegemiseks. 14.02.2014 avalduses kostjale I kordas hageja proteeside eest makstud raha tagastamise nõuet ja tagastas proteesid kostjale I. Kostja I tagastas seepeale proteeside eest hageja poolt tasutud osa ning Haigekassale hambaravihüvitisena saadu. Hageja kirjelduse kohaselt proteeside valmistamise järel, nende ebaedukast kasutamisest kuni proteeside tagastamiseni, kannatas ta tugevat valu, tema füüsilised võimalused osaleda igapäevaelus tavapärasel viisil olid oluliselt piiratud ja sellepärast tekkisid hagejal hingelised üleelamised ja –valu, hageja elukvaliteet langes, tervis halvenes, edasi ta oli sunnitud pöörduma psühholoogi poole. Hageja on seisukohal, et ebakvaliteetsete proteesidega põhjustatud füüsilise valu ja võimetuse põhjustamise eest osalemisel tava- ja igapäevaelus, mis omakorda põhjustasid hagejale hingelisi üleelamisi, tuleb kostjatelt välja mõista hagejale tekkinud mittevaralise kahju eest rahaline hüvitis. Hageja õiguslik põhjendus nõude kohta: VÕS § 1 kohaselt VÕS -s üldosa sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid

mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. VÕS §-le 127 lg 3 kohaselt Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Sama lg 4 kohaselt Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ( põhjuslik seos). Sama lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 128 lg 1 – 3 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline ( lg 1) sama paragrahvi lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 1 ja 2 sätestavad, et lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaolust sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju (lg 1). Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma ( lg 2) Sama paragrahvi lg 5 kohaselt arvatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 136 lg 1 ja 2 kohaselt kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena (lg 1) Surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. (lg 2). VÕS § 1044 lg 3 kohaselt lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja selle eest ka käesolevas peatükis sätestatud alustel. VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega. Ülalnimetatud sätete alusel on vastutuse tekkimise eelduseks vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekitamise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu.

Samas delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldusena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd ( Riigikohtu 31.05.2007 otsus 3-2-1-54-07 p 12). VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vaidlus puudub selle üle, kas poolte vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping, sest kostjad osutasid hagejale selle lepingu alusel tervishoiuteenust ning hageja maksis tasu tervishoiuteenuse osutamise eest. Hageja hinnangul on kostja I ja kostja II solidaarvõlgnikud VÕS § 65 tähenduses, kuna osutasid ühe ja sama tervishoiuteenuse lepingu alusel hagejale tervishoiuteenust. VÕS § 758 lg-st 1 tulenevalt kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevusest. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. VÕS § 770 lg 1, 3 ja 4 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutab üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest (lg 1). Tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata (lg 3). Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient (lg 4). VÕS § 760 kohaselt on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule, kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega. VÕS § 766 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama läbivaatamise tulemustest ja terviseseisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest. Patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama nimetatud teabe kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

VÕS § 130 lg 2 sõnastust silmas pidades eeldatakse tervishoiuteenuse osutamisel tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu. Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt tema kasuks mittevaraline kahju, mis seisneb hagejale põhjustatud füüsilises ja hingelises valus, piirangutes hageja tegevuses ja elukorralduses, väljanägemise muutumises, olulises psüühika ja närvitegevuse häires, heaolu languses ning põhjendatult loodetud heaolu loomise kaotuses. Riigikohus on lugenud mittevaraliseks kahjuks muuhulgas ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses. ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-1-01). Proteesid valmistas kostja II ebakvaliteetselt, st defektiga, mis tekitas hagejale valu. Üldteada on asjaolu, et hambavalu on raske kannatada ja see võib põhjustada elukorralduse muutumist ja elukvaliteedi langust. Proteeside defekti olemasolu on tõendatud asjaoluga, et N H tagastas N L proteeside eest tasutud summa, seega kinnitas N H oma tegevusega ja pretensiooni õigeksvõtuga asjaolu, et ka teistkordselt hagejale valmistatud proteesid olid ebakvaliteetsed. N L leiab eeltoodut silmas pidades, et kostjad peavad solidaarselt hüvitama hagejale ühekordse maksena ebakvaliteetset tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud mittevaralise kahju, mille suuruseks nimetab hageja 1000 €. Hageja ise peab seda mõistlikuks summaks. Kostjate vastuväited Kostja I vaidleb hagile täies ulatuses vastu. Hageja pole tõendanud kahju olemasolu ja kahju tekitamist kostja I poolt. Kostja I esialgses vastuses vaidlustas pooltevahelise tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel teenuse osutamise. Hageja nõutud hüvitise suurus on põhjendamata. Kostja II leiab, et hagi on esitatud põhjendamatult. Hageja tuli 27.03.2014 vastuvõtule kaebusega hambaproteeside halva fikseerumise ja kasutamisest tekkinud valulikkuse kohta. Vastuvõtul sai hageja arstilt soovitused ja kutse järgmisele vastuvõtule 03.04.2014, kus hagejat vaatas üle 3-liikmeline kahest arstist ja tehnikust koosnev komisjon. Ülevaatuse tulemusena tuvastati, et hambaproteesid on teostatud korrektselt: ülemine protees fikseerub ja läheb alumiste hammastega kokku ortognaatses hambumuses, alumine protees on teostatud korrektselt. Komisjoni hinnangul oli N K vaja aega proteesidega harjumiseks pärast arsti poolt proteeside korrigeerimist. 04.04.2014 ja 07.04.2014 tehti proteese poleeriti ja korrigeeriti. 09.04.2014 vastuvõtule hageja ei ilmunud. Eelnimetatud vastuvõtud teostati N K tasuta. Kohtumenetluse käik Kohtuistungil hageja täpsustas, et 2014.a veebruaris valmistas proteesid (ülemised ja alumised eemaldatavad proteesid) dr B ja puudustega proteesidega hakkas tegelema OÜ N H teine arst, dr B. Kahjuna nimetab hageja asjaolu, et proteeside tõttu oli tal suu katki, puudus hambumus, millega kaasnes füüsiline ja vaimne kannatus, s.o unepuudus, raskused tahke toidu söömisel ja pettumus loodetud arstiabis. Korralikud uued proteesid sai hageja mais 2015 järgmiselt tervishoiuteenuse osutajalt. Hageja poolt tasutud proteeside maksumus on OÜ N H poolt täielikult tagasi makstud.

Kostja I täpsustab, et kuigi hagejale valmistas hambaproteesid OÜ-s D S töötanud arst dr B, liitus OÜ N H eelmainitud äriühinguga 13.01.2015. Pärast liitumist on OÜ N H OÜ D S õigusjärglane. Dr B valmistatud hambaproteeside ülevaatamise ja korrigeerimisega tegeles kostja I arst dr B. Kohus kuulas 10.03.2015 vande all üle kostja II S B, kelle ütluste kohaselt tuli hageja 27.03.2014 vastuvõtule uute proteeside kandmisest tekkinud kaebustega ja soovis asemele uusi proteese. Kostja II selgituse kohaselt kandis hageja teisaldatavaid hambaproteese, millega tavapäraselt võivadki kaasneda probleemid nn „sissekandmisel“ ning kandjal võib võtta aega uute proteesidega harjumisel. 27.03.2014 visiit toimus konsultatsioonina, kus kostja II otsuse kohaselt küsimus patsiendile pakutava raviplaani üle tuli lahendada kollegiaalselt. Patsiendi O3.04. 2014 toimunud läbivaatusel leidis komisjon, et nii ülemine kui alumine hambaproteeside osa oli nõuetekohaselt fikseerunud, proteeside kandmisel tekkinud ebamugavust ja valu võis põhjustada proteeside liigne surve, mida komisjoni arvates saanuks parandada proteeside korrigeerimisega (t.l 164, 183-184). Patsient jättis määratud ravi pooleli. Kostja II hinnangul patsiendile uute proteeside valmistamise meditsiinilised, juriidilised ja finantsilised eeldused puudusid. Antud juhul uute proteeside valmistamine polnud patsiendi raviarsti hinnangul otstarbekas, mille tõttu Haigekassa poolne rahastus tervishoiuteenuse osutajale jäänuks saamata. Hambaravikindlustuse väliselt teenuse saamiseks patsient soovi ei avaldanud. Konsultatsioon ja proteeside korrigeerimine teostati patsiendile tasuta. Kohus vaatles samal kohtuistungil Kostja II poolt esitatud ja tema väitel N L poolt hambakliinikule tagastatud hambaproteese karbis, kirjega karbi küljel „hambaprot., L N 8.04.2014. Hagejale polnud vaadeldav asitõend tuttav, kuna sellel puudusid hageja väitel talle äratuntavad tunnused (sinine värv ja murdumisjäljed). Kostja II ei põhjendanud kohtule, kas asitõendi säilitamisel ja hoiustamisel tervishoiuteenuse osutaja juures kehtib kord, millest tulenevad saaks kohus piisava veenvusega lugeda proteesid valmistatuks just hageja jaoks. Kohus leiab, et tegemist pole usaldusväärse tõendiga, kuna kostja II tõend on esitatud selle identifitseerimist mittevõimaldavas vormis. Tunnistajana ülekuulatud A N, kes on OÜ N H hambaarst, mäletab patsienti N K ning asjaolu, et vaatas koos dr B ja OÜ N H hambatehnikuga konsultatsiooni korras üle hagejale väidetavalt vaevusi põhjustanud proteesid. Komisjon ei tuvastanud proteeside välisel vaatlusel puudusi ning patsiendi suus vigastuste olemasolu. Komisjoni hinnangul võis proteeside kantavus paraneda proteeside korrigeerimise tulemusena aja jooksul (t. 185). Hageja taotles hagi rahuldamist ning kostjad hagi rahuldamata jätmist. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata. Hageja on esitanud antud sündmusest tingituna Viru Maakohtusse hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse õiguslike põhjendustest järeldab kohus, et hageja nõuab kahju hüvitamist nii tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt kui ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi ehk alternatiivselt TsMS § 370 lg2 järgi. Kostjad on vaidlustanud hageja nõude. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle:

- kostja I õiguseellase hambaarsti dr B poolt valmistati hagejale 2014.a veebruaris hambaproteesid; -kostja I osutas hagejale vaidlusaluste proteeside valmistamisel 2014.a veebruaris tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel; - 27.03.2014 vaatas kostja II patsiendi läbi ja 03.04.2014 langetas hinnangu patsiendi ravivajaduse kohta; - 08.04.2014 keeldus hageja kostja I teenustest ja tagastas proteesid kostjale I; - kostja I tagastas hagejale 2014 veebruari valmistatud proteeside eest tasutud osamaksu. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on tekitanud hagejale diagnoosi ja raviveaga mittevaralist kahju, mille eest kostjad vastutavad. Hagiavalduse asjaolude kohaselt rikkusid kostjad hagejale tervishoiuteenust osutades VÕS § 762, s. o ei osutanud hagejale lepingust ega seadusest tulenevatele tingimustele vastavat tervishoiuteenust, kui kostja I valmistas hagejale puudustega proteesid ja kostja II otsustas olemasolevaid proteese parandada, kuigi hagejal esinenud kaebusi arvestades oleks pidanud valmistama talle uued. Kohus lahendab vaidluse esmalt lepingust tuleneva kahju hüvitamise sätete alusel, kuna eelkõige saab kannatanu nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s. o lepingu alusel. Praegusel juhul pooled ei vaidle selle üle, et kostja I osutas hagejale 2014.a veebruaris tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Nimetatud lepingu alusel kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsiendile) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega seotud otseselt seotud tegevust. Vaieldamatult on proteesimine tervishoiuteenus. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse sõlmituks VÕS § 759 järgi mh ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsustusvõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Kohus tõlgendab nimetatud sätet selliselt, et tervishoiuteenuse osutamise alustamiseks on vajalik patsiendi nõusolek. Käesoleval juhul hagejal väidetavalt puudustega proteeside kandmisel ilmnenud kaebuste üle otsustamiseks toimunud konsultatsioone ja proteeside korrigeerimist ei saa kohtu hinnangul lugeda tervishoiuteenuse lepingu sõlmimiseks tervishoiuteenuse alustamisega uute proteeside valmistamiseks. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kokkulepet, millest väljenduks poolte selge tahe uute proteeside valmistamiseks puudustega asja asemele, kohus ei tuvastanud. Ka puudus kostjal I hagejaga sellise lepingu sõlmimise kohustus VÕS § 760 järgi, kuna selleks puudusid kostjate arvates vajalikud näidustused Seega võis hagejale kahju tekkida üksnes vaidlusaluste proteeside valmistamiseks sõlmitud varasemast lepingust. Pooled ei vaidle selle üle, et proteesid valmistas hagejale algselt kostja I. Vaidlus puudub ka selles osas, et kostja II osales tervishoiuteenuse osutamisel kvalifitseeritud hambaarstina, kes tegutses tervishoiuteenuse osutajaga, kostja I, sõlmitud lepingu alusel ning vastutab tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest kostja I kõrval ka isiklikult.

VÕS § 770 lg 4 järgi eeldatakse ravivea korral patsiendil terviserikke tekkimist, mida saanuks tavapärase raviga ilmselt vältida, s. t , et kahju tekkis vea tagajärjel. Seega peab viidatud sätte järgi patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab, et õige ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi peab olema tuvastatud hagejal tekkinud kahju, kas kostjad rikkusid lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostjad vastutavad selle kahju tekkimise eest. Lähtudes Riigikohtu praktikast on iga tervisekahjustus isiku kehalise või vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused tema elukvaliteedis, väljendudes nii materiaalse ja sotsiaalse kui psüühilise heaolu languses. Mittevaralise kahjuna õiguslikus tähenduses ei ole arvestatav igasugune terviserike või ebameeldiv elukogemus. Tervise kahjustamisega kaasnev mittevaraline kahju võib seisneda kahjustatud isiku sisseharjunud elurütmi sunnitud muutustes- näiteks pikaajaline eemalolek harjumuspärasest keskkonnast, vajadus kõrvalise abi järele, teadmatus oma tervise paranemise võimalikkusest, sunnitud loobumine oma harrastustest ja harjumustest, piirangud isiku tegevuses ja elukorralduses, füüsiline ja hingeline valu, püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutumine, oluline psüühika ja närvitegevuse häire, heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole mittevaraline kahju eelkirjeldatud tähenduses. Hageja palub mõista kostjalt tema kasuks välja moraalne (mittevaraline) kahju summas 1000 eurot. Mittevaraline kahju seisneb hagejale kostjate patsiendiks olemise kolme kuu jooksul põhjustatud füüsilises ja hingelises valus, piirangud tegevuses ja elukorralduses, väljanägemise muutumine, oluline psüühika ja närvitegevuse häire, heaolu langus ning põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Oluline on kohtu arvates ka asjaolu, et hageja sai 2014 mais järgmise tervishoiuteenuse osutaja juurde pöördumisel oma uued proteesid paigaldada kiirelt ja probleemideta ühe kuu jooksul. Antud asjaolu kinnitab, et hagejal püsivat või elumuutvat tervisekahjustust ebameeldivast elukogemusest ei tekkinud. Kohus möönab, et hammaste igasuguse meditsiinilise käitlemisega võivad kaasneda inimesel kas kõik või mõni eelloetletud nähtustest, kuid tervise kahjustamise tähenduses on siiski vajalik pikemaajalisem ja püsivam hageja tavaelu muutus kui hageja esitatud asjaolud käesoleval juhul. Lähtudes kohtupraktikast (nt RKTKo 3-2-1-48-06, 3-2-1-54-07, 3-2-1-1908) iga tervisekahjustus on isiku kehaline või vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused tema elu kvaliteedis, väljendudes nii materiaalse ja sotsiaalse kui ka psüühilise heaolu languses. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-11-04). Kohus leiab, et hageja kirjeldatud kannatus, ei ole sellise kaaluga asjaoluks, et eeldada hagejal mittevaralise kahju olemasolu. Kohus on veendunud, et hagejale mittevaralist kahju pole tekkinud. Põhjendatud pole ka kostjate lepingust tulenevate kohustuste mittekohase täitmise väide. VÕS § 101 lg 1 p3 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on VÕS § 100 järgi eelkõige võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolsusega. Hageja väitel ei osutanud kostjad talle nõuetele vastavat teenust, sest hambaproteesid tekitasid valu ja olid kokkuvõttes valmistatud hagejale tema enda arvates proteeside edasise kantavuse parandamise võimaluseta. Samas loobus hageja ise ravi lõpule viimisest. Pelgalt ravi pooleli jätmisega ja raha tagastamise faktiga pole lepinguliste kohustuste mittekohane täitmine tõendatav. Patsiendi isiklik hinnang tervishoiuteenuse osutajate asjatundlikkuse ja hoolsuse suhtes, ei oma kohtumenetluses võrdset kaalu ekspertteadmistel põhineva hinnanguga. Objektiivsed tõendid kostjate võimaliku ravivea kohta asjas puuduvad. Isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju siiski üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kui raviviga on tõendamata, ei pea ka kostjad vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju tekkis nende ravivea tõttu. Seega asja materjalide pinnalt on kohtul võimatu tuvastada tervishoiuteenuse osutajate raviviga ja selle tagajärjel kahju tekkimist. VÕS § 1044 lg 3 järgi võib tervishoiuteenuse osutaja vastu olla deliktiõiguslik mittevaralise kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Deliktilise vastutuse puhul peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse ning kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama kas õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise või süü puudumise. Vastavalt VÕS §-le 1043 teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva peatüki tähenduses arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohus tuvastas, et kostjad ei ole hagejale õigusvastase käitumisega kahju põhjustanud. Kohus ei saa seetõttu analüüsida kausaalset seost ning kostja süüd või selle puudumist. Kohus ei ole tuvastanud, et kostjad oleksid rikkunud hageja seadusega kaitstud õigushüvesid, sh diagnoosi- ja ravivigu. Hageja ei tõendanud mittevaralise kahju nõuet, mistõttu puudub alus kostjatelt solidaarselt kahju väljamõistmiseks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulude jaotusest TsMS § 162 lg 4 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viru Maakohtu 06.11.2014 määrusega anti N L kohtumenetluses riigi õigusabi korras advokaat koos kohustusega hüvitada osamaksetena täies ulatuses riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Hageja on üksik vanaduspensionär, mistõttu oleks temalt kostjate menetluskulude väljamõistmine, lisaks tema enda õigusabikuludele, hageja majanduslikku seisundit ja toimetulekut arvestades ebamõistlik. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostjate menetluskulud nende endi kanda, hageja menetluskulud jätab kohus hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kohtuotsuse kuulutamine TsMS § 452 lg 1 kohaselt tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemine ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte, kui seda ei anta talle kätte TsMS § 453 lõikes 1 nimetatud viisil. Eeltoodud põhjendustel tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis 19. mail 2015.a ja toimetatakse menetlusosalistele kätte. (allkirjastatud digitaalselt) Pille Aver kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.