Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kostja ei vaidle vastu hageja väitele, et kostja on jätnud hagejale tasumata 1 345.70 eurot, kuid leiab, et kostjal on õigus tasaarveldada hageja nõue kostjapoolse leppetrahvi nõudega hageja vastu, mistõttu puudub hagejal nõue kostja vastu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Antud asjas puudub poolte vahel vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 20.09.2012 müügilepingu nr XXX, mille kohaselt pidi hageja põhiliselt müüma ja tarnima lepingukohased seadmed kostjale (edaspidi Leping). Muuhulgas leppisid pooled kokku, et hageja kohustub paigaldama tarnitud seadmed ja demonteerima olemasolevad seadmed perioodil 03.–31. jaanuar 2013. a. Lepingu punkti 3.3 kohaselt kohustus hageja nõuetekohaselt paigaldatud ja töökorras olevad seadmed kostjale aktiga üle andma hiljemalt 31. jaanuaril 2013. a. Seega pidid müügilepingust tulenevalt olema seadmed paigaldatud, töökorda seatud ja aktiga üle antud hiljemalt 31. jaanuaril 2013. a, mis on ka lepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg. Lepingu kohaselt pidi kostja tasuma 60% kogu Lepingu maksumusest selle sõlmimisel, 30% pärast seadmete tarnimist hageja asukohta ja 10% pärast töökorras seadmete aktiga üleandmist. Vaidlust ei ole asjaolus, et kostja on tasunud 90% Lepingu maksumusest korrektselt. Samas 10% on jäetud tasumata, s.o. mahus 1 345.70 eurot. Kostja tasaarvestas nimetatud summa omapoolse leppetrahvi nõudega hageja vastu. Hageja leiab, et kostjal ei ole alust leppetrahvi nõudmiseks, millest lähtuvalt ei saa tasaarvestamist teostada ja kostja võlgneb hagejale 1 345.70 eurot. Seega peab kohus antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks hindama, kas kostjal on õigus leppetrahvi, millega hageja nõuet tasaarvestada, nõuda või mitte. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

2-14-58508

VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Lepingu punkt 5 sätestab, et kui seadmete tarne hilineb teistel, kui aktsepteeritavatel vääramatu jõu (force majeure) põhjustel, maksab Müüja Ostjale leppetrahvi 0,5% Lepingu maksumusest iga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem, kui 2% Lepingu maksumusest. Poolte vahel iseenesest ei ole vaidlust, et Lepingu täitmine hilines. Ka hageja ise on märkinud, et seadmete seadistustööd võtsid kokkulepitust kauem aega (tl 89). Lepingu punkti 3.2 kohaselt pidid seadmed olema paigaldatud ja töökorras 31. jaanuaril 2013. a. Seega puudub poolte vahel sisuliselt vaidlus selles, et hageja rikkus müügilepingut. Vaidlus on Lepingus sätestatud leppetrahvi kohaldamise ulatuse tõlgendamises. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt 1ähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi 3. lõikest tulenevalt kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemisest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 7 kohaselt kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Hageja on seisukohal, et Lepingu punkt 5 oli nähtud ette üksnes juhuks, kui seadmete kohaletoimetamine, s.o tarne, hilineb, sest seadmete lõplik seadistamine sõltub nende ostja spetsiifilistest vajadustest ja huvidest, samuti seadmete paigalduskeskkonna eripäradest. Vaidlust ei ole asjaolus, et seadmed toodi kohale õigeaegselt. Kostja on seisukohal, et Lepingu punkt 5 katab kogu lepingulist kohustust, s.o. seadmed mitte ainult kohale tuua vaid ka üles ja töökorda seada. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt oli leppetrahv nähtud ette üksnes juhuks, kui seadmete kohaletoimetamine, s.o tarne, hilineb. Taoline tõlgendus ei vasta poolte kokkuleppele ja ei ole mõistlik. Hageja lepingust tulenev kohustus oli seadmete müük ning töökorda seadmine selliselt, et kostjal oleks võimalik kasutada seadmeid ilma probleemideta hiljemalt 31. jaanuaril 2013. a. Lepingu kohaselt ei ostnud kostja seadmeid edasimüümiseks või muuks otstarbeks, kus asja kasutamine ei ole vajalik, vaid eesmärgil neid ise kasutada ja kostja kohustus ostetu ka üles panema ja häälestama, mistõttu ei olnud kostjale oluline üksnes seadmete füüsiline kohale toomine. Kohus on seisukohal, et arvestades lepingu olemust ja müüdud seadme spetsiifikat, oleks ebamõistlik tõlgendada Lepingu punkti 5 viisil, et leppetrahviga on tagatud üksnes seadmete füüsilise kohaletoimetamise kohustuse täitmine. Kohtu hinnangul on spetsiifiliste seadmete ostja jaoks oluline, et kohaletoimetatud seadmed oleksid töökorras ja neid on võimalik kasutada. Mõistlik on eeldada, et nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks lepivad pooled kokku leppetrahvis. Selliselt mõistis Lepingu punktis 5 toodud kokkulepet ka kostja. Kokkuvõtvalt ei toeta kohtu hinnangul Lepingu sõnastus ja Lepingu olemus tõlgendust, mille kohaselt tagas leppetrahv üksnes seadmete kohaletoimetamise nõude täitmist. Leppetrahv oli

2-14-58508 kokku lepitud juhuks, kui hageja rikub lepingut ning müüdud seadmed ei ole nõuetekohaselt paigaldatud ja töökorras hiljemalt 31. jaanuaril 2013. a. Seega tagas leppetrahv lepingu punktides

2-14-58508

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja palub määrata kindlaks ja mõista hagejalt välja kostja menetluskulud, mis seisnevad kuludes õigusabile, järgmise nimekirja kohaselt: Tasu lepingulisele esindaja õigusabi eest, arvestatud 140 eurot tunnis (ei sisalda käibemaksu), vastavalt ajakulule: − − − − −

05.11.2014 AS XXX hagi materjalidega tutvumine ja nõupidamised telefoni tee (1 h); 06.11.2014 vastuse koostamine hagiavaldusele (3 h); 05.02.2015 hageja 29.01.15.a menetlusdokumendiga tutvumine (0,25 h); 05.02.2015 kirjaliku vastuse koostamine hageja 29.01.15.a menetlusdokumendile (0,25 h).

kokku 4,5 tundi, tasuga ühtekokku (4,5 x 140 =) 630 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitab vastavalt TsMS § 176 lg 5, et kõik kulud on kantud seoses antud kohtumenetlusega. Kohus leiab, et vaidlust ei ole asjaolus, et kostja on õigusabi kasutanud ja õigusabi kasutades kulu kandnud ning vastav kulu tuleb hagejal kostjale ka hüvitada, kuivõrd antud tsiviilasja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Küll aga ei nõustu kohus õigusabikulu arvestuse aluseks oleva tunnitasu suurusega. Kohus märgib, et Riigikohtu senises praktikas on õigusabikulude arvestamisel mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja ei nõua õigusabikulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kostjale on osutatud vandeadvokaadi poolt õigusabi tunnihinnaga 140 eurot (ei sisalda käibemaksu), mis on kohtu hinnangul nii hagi asjaolusid kui Riigikohtu seisukohti arvestades ebamõistlikult suur tunnihind. Tegemist ei ole keskmisest keerukama vaidlusega, mistõttu ei ole põhjendatud Riigikohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasust 120 eurot (ilma käibemaksuta) suuremas osas tunnitasu hüvitamine. Kohus arvestab seega menetluskulude kindlaksmääramisel põhjendatud ja vajalikuks tunnitasu suuruseks 120 eurot, seega kokku hüvitamisele kuuluvateks õigusabikuludeks 540 eurot (4,5 x 120).

2-14-58508

TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.