Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

4) Elatisraha maksta IK arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXX Swedbankis iga kuu 15.kuupäevaks. 5) Jätta rahuldamata hagejate nõue mõista välja kostjalt elatis ajani, kui hagejad täisealiseks saanuna jätkavad põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni (PKS § 97 p 2). 6) Jätta maakohtu ja apellatsioonikohtu menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hagejate nõue

ja õppematerjalide ostmine) ja lasteaiale 295 eurot kuus. Pooled olid koos otsustanud, et hageja II uisutab kuumaksega 95 eurot kuus ja hageja I tegeleb tennisega 45 eurot kuus, käib lisaks spordisaalis 43 eurot kuus, külastab erivõimlemist oma tervislikust seisundist tulenevalt 50 eurot kuus. Kohus luges nimetatud kulutused põhjendatuks ja tõendatuks. Hagiavalduse kohaselt kulub lastele toidu peale lisaks koolis ja lasteaias toitlustamisele veel 300 (150+150) eurot kuus. Toidukulud sellises summas olid tõendamata. Hagile oli küll esitatud toidukaupluste tšekke, kuid nende põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, et hommiku- ja õhtusöökideks kulutaks pere 450 eurot kuus. Tšekkide järgi kulutab pere toidule vähe, kogu raha läheb igasuguste snäkkide peale, mida võiks tervislikult toitumise vajadust silmas pidades ostmata jätta. Kõiki neid asju võib kuus 300 eurot eest osta, kuid kostjalt ostude pooles ulatuses hüvitamine ei ole põhjendatud. Kohus luges põhjendatuks lisaks kooli ja lasteaias toitlustamisele koduseks kuluks mõlemale lapsele 100 eurot kuus. Tõendamata oli laste riiete raha 125 eurot kuus ja jalatsite kulu 25 eurot kuus. Kohus arvestas riietele ja jalanõudele 40 eurot kuus. Kohus luges põhjendatuks hageja I kulud tervishoiule 30 eurot kuus ja hagejale II 15 eurot kuus. Tõendamata oli sünnipäevade tähistamisele, kingituste ostmisele, hügieenitarvete ostmisele ja vaba aja veetmisele kulutatud summad. Kohus luges põhjendatuks kummalegi lapsele nendeks kuludeks 20 eurot kuus. Mõistlikuks kulutuseks reisimisele on hagejale I 40 eurot kuus (mis katab kooli poolt korraldatavad reisid). Lapsed elavad koos emaga kolmekesi korteris. Igakuised laenumaksed on 431 eurot kuus, kommunaalmaksed keskmiselt 181 eurot kuus, TV ja internet 52 eurot kuus, kokku 664 eurot kuus. Seega ühe inimese kulutused 220 eurot kuus. Kohus pidas neid kulusid põhjendatuks ja tõendatuks. Just laste vajadustest tulenevalt oli ema muretsenud korteri pangalaenuga, mida tuleb igakuiselt tasuda. Ekslik oli kostja väide, et tema peab maksma 2/3 hagejate seadusliku esindajate laenumaksetest ja kommunaalmaksetest. Hagejatele kuuluva osa laenumaksetest ja kommunaalkuludest tasuvad mõlemad vanemad võrdselt. Seega tegi kohus kindlaks laste tegelikud vajadused ja hagejale II kulub tema tavalisest elulaadist lähtudes kuus 933 eurot ja hagejale II 765 eurot kuus, millest pool tuleb välja mõista kostjalt. Apellatsioonkaebus

Kohus oleks asjaolude õigel arvestamisel pidanud jõudma järeldusele, et kui kostja leiab uue töökoha, siis on tema töötasuks eelduslikult Eesti keskmine töötasu. Eesti keskmine netotöötasu 2015. aasta IV kvartalis oli 886,15 eurot. On ilmselge, et sellise sissetuleku juures ei ole kostjal võimalik anda ülalpidamist kohtuotsuses toodud suuruses. Lisaks oleks kohus pidanud arvestama asjaoluga, et kostja majanduslik seisukord oluliselt halvem võrreldes hagejate seadusliku esindaja majandusliku olukorraga. Arvestades kostja muutunud majanduslikku olukorda, pidanuks maakohus mõistma välja elatise miinimummääras. Kohus mõistis elatise välja alates hagi esitamisest, jättes sellega rahuldamata hagejate nõude elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt. Seega nõustus kohus sisuliselt kostjaga, et kohustust ei ole rikutud. Kohtuotsus on selles osas vastuoluline. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-33-11 p-s 18 asunud seisukohale, et aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Kohus ei arvestanud elatise väljamõistmisel alates hagi esitamise ajast, et kostja on andnud hagejatele ülalpidamist vastavalt võimalustele ka kohtumenetluse kestel. Põhjendamatu oli hagi rahuldamine alates hagi esitamisest, kui kohustust on täidetud. Asjaolude õigel arvestamisel oleks kohus pidanud välja mõistma elatise alates maakohtu kohtulahendi tegemisest või jõustumisest. Maakohus leidis põhjendamatult, et hagejate põhjendatud kulutused eluasemele moodustavad 2/3 kõigist eluasemele tehtavatest kulutustest, sh laenumaksetest. Maakohus eiras sellisele järeldusele jõudes Riigikohtu seisukohta. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-69-13 p-s 19 sedastanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavateks põhjendatud kuludeks saab pidada tasu kommunaalteenuste eest, tasu tarbitud elektrienergia eest ning tasu telefoni, interneti ja kaabeltelevisiooni eest mõistlikus ulatuses ja lapsele langevas osas. Kohus ei ole arvestanud, et hagejad on alaealised lapsed, mistõttu ei ole mõeldav, et neile langev osa kommunaalteenustest on sama suur kui täiskasvanule langev osa. Laenumaksete elatise hulka arvestamine ei ole Riigikohtu praktikaga kooskõlas. Riigikohus on eelviidatud lahendi p-s 20 leidnud, et eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab kolleegiumi arvates määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes. Kasutuseelise väärtuse saab Riigikohtu seisukoha kohaselt määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi, arvestades sealjuures lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses. Kohus ei arvestanud kasutuseelist, vaid on elatise määramisel arvesse võtnud laenumaksete suuruse, mis ei ole võrdsustatav saadava kasutuseelisega. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-119-15 p-st 13 tulenevalt on PKS § 97 p 2 järgne täisealiseks saanud õppiva lapse elatisenõue iseseisev nõue, mitte PKS § 97 p-s 1 sätestatud alaealise lapse elatisenõude jätk, mistõttu ei või kohus mõista alaealise lapse kasuks välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. Järelikult oli kohus õigustatud kostjalt hagejate kasuks elatise välja mõistma kuni kostjate täisealiseks saamiseni, hoolimata asjaolust, kas hagejad jätkavad hariduse omandamist või mitte. Seega oli otsus õigusvastane osas, millega kostjalt on välja mõistetud elatis ajaks, mil hagejad on täisealiseks saanud. Vastus apellatsioonkaebusele

5.Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused

Pooled vaidlesid maakohtus laste ülalpidamise kulutuste suuruse üle. Maakohus pidas tavalisest elulaadist lähtudes A põhjendatud kulutuseks kuus 933 eurot ja DA osas 765 eurot, millest kummagi vanema kanda jäi kohtuotsuse kohaselt vastavalt pool summast, so 467 ja 382 eurot. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja elatise suurusest vaid laenumakse arvestamise eluaseme kulude hulka ja leidis, et kohus oleks pidanud arvestama kasutuseelist, mitte laenumaksete suurust. Maakohus on otsuses arvestanud, et lapsed elavad koos emaga kolmekesi korteris ja eluaseme laenumaksetest 431 eurot kuus moodustab kummagi hageja osa 143 eurot 66 senti. Laenumaksete elatise hulka arvestamine ei ole apellandi arvates Riigikohtu praktikaga kooskõlas. Kuigi kostja on oma vastava seisukoha avaldanud 17.11.2015 vastuses hagiavaldusele (I kd, lk 167), jäid hagejad oma seisukohale 02.12.2015 menetlusdokumendis ja edasises maakohtu menetluses, nõudes laenumaksete arvamist hagejate kulutuste hulka. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et eluasemekulude nõudmisel elatusmiinimumist suuremas summas pidi hageja kulutusi tõendama. Õige on kostja seisukoht, et eelduslikult katab miinimumelatis ka lapse eluasemekulud ja kui eluasemekulud on suuremad, peab hageja neid tõendama. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hagejad oma väiteid kasutuseelise suuruse osas ei tõendanud, tuleb selle summa võrra maakohtu poolt väljamõistetud elatise summat vähendada. Hagejad ei väitnud, et kasutuseelise väärtust ei ole võimalik kindlaks teha või et selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine oleks ebamõistlikult raske või kulukas. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebusest ja sellest, et ülejäänud maakohtu poolt väljamõistetud kulutuste suurust ei olnud apellatsioonkaebuses vaidlustatud (TsMS § 651 lg 1). Seega saab ringkonnakohus pidada põhjendatud kulutusteks kommunaalteenuste ja interneti makseid 233 eurot, millest kummagi hageja osa moodustab 77, 66 (233:3) eurot. Selles tulenevalt moodustavad hageja A põhjendatud kulutused 790 eurot 66 senti ja hageja DA kulutused 622 eurot 66 senti, mida vanemad peavad kandma võrdses osas. Kostjalt tuleb välja mõista alates hagi esitamisest A ülalpidamiseks 395 eurot 33 senti ja DA ülalpidamiseks 311 eurot 33 senti. Ringkonnakohus selgitab, et kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses. Kuna ka ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb hagi rahuldatuks osaliselt, ei näe kolleegium alust muuta maakohtu otsustust jaotada menetluskulud selliselt, et kummagi poole kulud jäävad tema enda kanda. Samas tuleb muuta otsustuse põhjendust, sest viide TsMS § 165 lg-le 1 ei ole asjakohane. Ülalpidamisasi ei ole hagiline abieluasi, milles menetluskulude jaotust reguleerib TsMS § 164 lõige 1. Selliseks asjaks on vastavalt TsMS § 102 lõikele 1 nt abielu lahutamine jmt. Käesolevas asjas on tegemist ülalpidamisasjaga TsMS § 103 lõike 4 mõttes, mille puhul menetluskulude jaotusele kohalduvad TsMS-i 18. peatüki 4. jao üldnormid ja § 164 lõige 3 erinormina. Kuna käesolev vaidlus ei ole kostja poolt põhjustatud seetõttu, et ta ei oleks andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta, siis erinormi rakendamiseks alus puudus, nagu õigesti leidis maakohus. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda. Sama sätte alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda, sest kohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm Imbi Sidok-Toomsalu Indrek Soots Tühistatud osaliselt Riigikohtu 19.04.2017 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.