Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

ASJAOLUD

kostja tööandja vahendusel. Kostja sai hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse kätte 24.01.2024 ning seega oli viimane päev hagile kirjaliku vastuse esitamiseks 13.02.2024. Kostja ei ole esitanud kohtule vastust ega muul viisil hagile reageerinud.

KOHTU SEISUKOHT

Riigikohus on selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on konstitutiivse võlatunnistusega tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu otsus nr 2-19-5601, p 16.2) Kui poolte ühist tegelikku tahet ega VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole võimalik tõendada, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlatunnistuse nr 229382 puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Esitatud dokumendist ei nähtu, et pooltel oli soov luua abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkulepetest on võimalik saada aru, et eelnevalt on sõlmitud laenuleping, kuivõrd selle alusel on tekkinud mh intressivõlg, võlg ning poolte tahe on selle võla tasumiseks kokku leppida uues maksegraafikus ja sellega seotud tingimustes. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkulepete teisel leheküljel. Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise soovi ei nähtu. Samuti leiab kohus, et tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta allkirjastab (hageja väitel) konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse esimesel leheküljel ei ole sellekohast märget, on vaid viide maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib ka eeldada, et enamik tarbijaid ei saa aru, mida termin „konstitutiivne võlatunnistus“ tähendab ja mis on selle õiguslikud tagajärjed. Kohus hindab võlatunnistust ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Võlatunnistuse tõlgendamisel saab arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Vaidlusaluse võlatunnistusega on võlausaldaja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis tuleneb algsest tarbijakrediidilepingust. Seega on kohtu hinnangul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, vaid õiguslikult siduva võlatunnistusega.

võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt sama määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt sama määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (Riigikohtu määrus 2-21-13098, p 28). Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (Riigikohtu määrus 221-13098, p 29). Hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistuse teisel leheküljel on sätestatud järgmine punkt: „Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid“. Kohus on seisukohal, et tüüptingimustel vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kuivõrd võlatunnistustega on kostja kui tarbija loobunud õigusest esitada nõudele mistahes vastuväiteid, on võlatunnistus kohtu hinnangul tervikuna tühine. Seega tuleb hageja võlatunnistustest tulenev põhinõue ja sellega seonduvad kõrvalnõuded kostja vastu jätta rahuldamata.

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. xxx krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. xxx krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingute sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada.

lõppemisele järgnevast päevast, s.o 11.01.2025 intressimääraga võrdses määras 19,90% aastas. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on intressi alanemine seadusjärgse määrani. Hageja viivise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 alusel. Kohus mõistab hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 990,64 eurolt alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o 11.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.